Kuidas leida tingimusteta armastust?

Sildid

, , ,

Inimese energeetikas on peale füüsilise, silmaga nähtava keha veel viis energiakeha. Eeterkeha, tunde- ja mõttekeha, psüühiline keha, astraalkeha ning valguskeha. Viimasest tahakski seekord pisut juttu teha.  Panen kirja mõned olulisemad aspektid, kirjeldused ja nähtused, mis valguskeha toimimisest lähtuvalt meid puudutavad ning teiste kehade ning kihtidega suhestudes mõjutavad. Järgnev tekst võib anda mõnedele elulistele tõekspidamistele pisut teistsuguse, holistilisema vaatenurga.

Valguskeha on inimese välimine energiakeha, kõrgemate dimensioonide valgusstruktuur. Samamoodi nagu füüsiline keha, on see üks meie teadvuse kandjatest selles ja kõrgemates dimensioonides. Nii nagu füüsilises kehas on organid, mis hoiavad keha toimimas, on valguskehas erinevad valguse konstruktsioonid, mis käivitavad ning hoiavad Universumi energiat meis liikumas ning toimimas. Näiteks, nii merkaba, meridiaanisüsteem, valguskanal kui inimese energiakeskused ehk tsakrad on osa valguskehast.

Kehastuste vahelisel perioodil liigud Sa oma valguskeha ehk kausaalkeha abil erinevates kosmilistes aegruumilistes paikades ning dimensioonides. See on “sõiduk,” millega saab ühendust võtta ning liikuda ükskõik millisesse üheksast praegu kättesaadavast dimensioonist. Kolmandas dimensioonis, kuhu me algselt kõik oleme seekord inkarneerunud, vajab valguskeha toimimiseks eelkõige astraalkeha.

(Astraalkeha omakorda saab lõimuda füüsilise kehaga läbi eeterkeha. Seejärel ühildub valguskeha, lastes oma kiirgusel paista läbi astraalkeha. Valguskeha on palju avaram ja suurem kui astraalkeha ja asub selle ümber ja selle kohal. Selleks, et nii kõrgsageduslik valgus saaks ühineda mateeriaga, vajab see vahesubstantsi, mille kaasabil luua piisav maandatus.)

Vastsündinud laps on Universumi valgusega küll veel rikkumata ühenduses, aga tema füüsiline keha on liiga väike, et oma valguskehaga ühenduse hoidmiseks piisav maandatus luua. Sellepärast ongi beebi jaoks lähedus oma emaga sedavõrd oluline. Kui imik on oma ema kaisus ja ema on piisavas kohalolus ja avatud, saab lapse valguskeha ema vahetu läheduse abil temaga ühendusse laskuda. Kuna valguskeha on puhta valguse ning tingimusteta armastuse vibatsioonil, ning vahetus otseühenduses Olemise allikaga, tunnetab laps ema kaisus olles iseenda algset tegelikku olemust. Selles olukorras tunnetab laps tugevat armastust, kuid tegelikult kogeb ta sel hetkel lisaks oma maisele olemusele, inimkogemusele ka transtsendentaalset osa iseendast, millega ta muidu ühenduses ei suuda olla. Seetõttu hakkab laps uskuma, et armastus tuleb emalt, mida viimane temas endas tegelikult aitab vaid maandada. Sealt saabki inimestes, kes on tegelikult multidimensionaalsed olendid alguse väga oluline nihe- see, et armastust hakatakse otsima väljastpoolt iseennast.

Kui inimene saab täiskasvanuks, siis astraalkeha, mis on alateadvuse väljendus, lõimub  laiaulatuslikumalt inimese füüsilise kehaga. Läbi selle aktiveeruvad eelmiste elude ning selle elu jooksul läbi traumade tekkinud karmakristallid ehk samskarad. Samskara (Sanskriti keeles) võib tõlkida sõnadega suundumus, loomupärane kalduvus. Inimese iga tegu, kogemus, soov, taotlus või kavatsus jätab inimese meele sügavamasse struktuuri jäljendi. Samskarad, on alateadvuse tihedamad alad, kus on peidus inimeste läbitöötamata karma ning varjatud iseloomujooned. Need astraalkehas talletatud energiakogumid mõjutavad inimest pidevalt, nii olevikus kui tulevikus, varjutades nende ootusi, eluolukordi ning enesehinnangut. Samskarad avalduvad erinevate isikuomaste kalduvuste, alateadlike arusaamade, käitumismustrite või sünnipäraste eelsoodumustena.

Astraal ning tundekeha sügavam inkarneerumine füüsilise kehaga toob kaasa nende struktuuride tihedamaks muutumise, mis takistab edaspidi valguskeha armastuse kiirgusel läbi nende paistmast. Valguskeha on peale seda küll palju paremini maandatud, aga selle valgus on ego struktuuride tõttu blokeeritud. Kausaalkeha on täiskavanueas teiste kehadega paremini integreeritud, kuid pole eriti hästi tunnetatav. Ning see valguskehast lähtuv kõrgvibratsiooniline kiirgus, millest veel on võimalik osa saada, on astraaltasandi ümberstruktureerituse tõttu moonutatud.

Meditatsiooni ja teiste vaimsete praktikate kestel liigub valguskeha inimesele järjest lähemale ja inkarneerub astraalkehasse. Selleläbi saab valguse jaoks loodud veelgi parem maandatus ja samskarad, ehk karmakristallid ning -mustrid hakkavad pikkamööda lahustuma. Valgus tõstab astraalkeha vibratsiooni, läbi mille saavad alateadvuse tumealad likvideeritud.

Astraaltasandi substants saab alateadvusesse uinunult kristaliseeruda, kuna see võngub ääretult madalal sagedusel. Astraaltasandi vibratsiooni järk järgult tõstma hakates saab jäätunud aines lahti võngutatud. Kui alateadvus on sellisel moel ära puhastatud, saab valguskeha kiirata takistuseta läbi ja inkarneerudaa füüsilisse kehasse.

Valguskeha on väga suur ja koosneb paljudest keerukatest struktuuridest. Inimeseks olemise eesmärk polegi kõiki selle osi ning funktsioone täielikult mõista ja kirjeldada.

Niisiis, kui kohtad teist inimest, kelle suhtes Sa tunned suurt armastuse tunnet, siis teisisõnu võib öelda, et Sa oled kohtanud inimest, kes aktiveerib ja maandab Sinu valguskeha väga erilisel moel ja teievaheline ühendus ulatub taevastesse kõrgustesse. Vahetum kontakt oma valguskehaga on lihtsalt imeline tunne, pole siis imestada, et me kipume temasse, kes seda meil kogeda aitab, kiinduma.

Vahel, mõnedel erilistel päevadel, võib inimene tunnetada kõikehõlmavat kohalolu ning armastusetunnet. See on seisund, kus on võimalik tunda armsalt sooja tunnet iga vastutulija ning kogu maailma suhtes. Kui taolises olekus mõelda oma mineviku raskematele, hirmutavatele hetkedele, olukordadele ja perioodidele, siis isegi need justkui romantiseeruvad ja muutuvad helgeteks, vajalikeks kogemusteks, mälestusteks. Sellistel, paraku harva pikemalt püsima jäävatel seisundilistel episoodidel suudabki inimene tegelikult tunnetada oma valguskeha, ehk oma Jumalikku sära. Valguskeha aktiveerumisega, avaneb süda kosmilise armastuse vastuvõtmisele. Ja teadvus hakkab puhastuma.

 

Advertisements

Kas võiksime saada paremaks või lausa uueks?

Sildid

, , , , , , , ,

Keegi ei küsi, et miks! peab tehnoloogia, majandus, sooritused ja tooted aina paremaks muutuma? Küsimus on ainult, et kuidas teha mida iganes paremini kui keegi teine? Kuidas olla teistest parem? Mitte teistele parem. Kuidas saada paremaks, kõiges? Kuid vaimsel tasandil edasiliikumiseks on vaja saada hoopis uueks inimeseks, mitte paremaks. Läbida uuestisünd ja teatud perioodiks surra kõigele vanale.

Oleme tuhandeid aastaid elanud teatud viisil, teatud teadvusruumis, kust vaid üksikud suudavad välja pääseda. Vaja on ennast minevikust lahti juurida, et uueks saada. Me pole kuulanud ärganud inimesi, kuna nemad ei saagi rääkida inimese parandamisest, paremaks muutmisest, sest see oleks nagu haigele rohu andmine haiguse vastu, millest ta ei taha paraneda. Need, kes räägivad uueks saamisest, koristatakse ära. Nagu näiteks Kristus, Sokrates jt. Uueks saanud inimene aga näeb, et Elu keskpunktis on “Jumala kuningriik.”

Kuni te sônade tühisust pole tundnud, siis pole te elus olnudki, olete elanud kuntstlikult. Kui esimest korda juhtub see, mis on väljaspool sônu, siis on teiega juhtunud elu! Elu on teie uksele koputanud. Rääkimine on ebaôiglane kogemuse suhtes, mille te läbi elasite, mida kogete. Totaalne orgasm Universumi tervikuga – see on sulandumine Olemise allikasse.

Sõna distsipliin tähendab kõige otsesemalt järgimist, kuid on individuaalne nähtus. Kui laenate oma distsipliini kelleltki, hakkate elama paikapandud, surnud põhimõtete järgi. Loe parem märke endas kasvavast rahust, vaikusest. Siis pole su silmades enam mineviku tolmu. See on lend üksindusse. Kui aga inimene leiab iseseisvalt tõe, saab ta meistriks. Vaid sügava sisetunde, mitte kellegi otsene järgimine viib teid täielikult elatud eluni.

Armastus on risk, nagu ka Elu ja Jumal. Jumal on suurim risk, temani ei jõua loogika ja matemaatika abil. Riskite sellega, mida teate, et jõuda lähemale tundmatule, mida te ei tea. Tõelise sõjamehe vaim aga ütleb: “Tuttav on juba teada, selles pole enam midagi, sellest on saanud koorem, mida pole enam mõtet kaasas kanda.

Kui riskite kõigega, lasete täielikult lahti, siis ühel hetkel mähib tundmatu end teie ümber. Kui see juhtub, siis saate aru, et see pole lihtsalt tundmatu, vaid see, mida ei saagi tunda. Mitte lihtsalt tuttava, arusaadava, tuntu vastand, vaid midagi kaugemat. Liikuda üksi kaardistamata selles pimeduses, liigute absoluuti. Minge sissepoole ja olge teadvel. Peate ainult täitma nõude olla täielikult teadvel.

Asi ei ole “tegemises,” asi on absoluudis. Kui käes on näiteks inimese viimane hetk, kui ta tõesti oma elu eest võitleb, siis mõtted kaovad, jääb vaid Olemine, absoluut. Siis paneb ta endast viimase välja, teeb kõike täielikult, maksimaalselt. Pole oluline, kas see toob võidu või kaotuse. Loeb vaid enda terviklikult kokku võtmine, siis ei kaota me kunagi, totaalsus ise on võit.

Sündimine on eraldumine, välja juurimine, ema ehk allika küljest lahutamine, Olemisest välja kukkumine. See on see, mis vajab taastamist. Kaks indiviidi ei saa kohtuda igavese tasandil. Igaveses saab ühte sulada ainult Jumalikuga, tervikliku eksistentsiga. Üksteist saab koos aidata, tôusta Jumalikule tasandile. Valgustatuse, môttevaikuse seisund on armu, ehk armastuseookeaani kohalolek. Sa sisened sellesse, aga ei omanda seda kunagi. See tasand on “Osadus,” ehk osa olemine.

Osadus on hoopis teistsugune dimensioon, see on nagu kaks südant kohtuks, see on armulugu. Suhtlemine on peade vahel, osadus südamete vahel. Osadus on tunne, muutunud teadvuse seisund, kõrgem vaimne sfäär, enda minast lahti laskmine. Edasi viib vaid armastuse ookeani osaks saamine. Sônad jäävad siin mannetuks. Olla on sedavõrd kaunis kogemus. Osadus on lihtsalt olemine koos loodusega, laskmine asjadel juhtuda, ilma otsustamata, ilma tegemata, lihtsalt voolates elu, veega kaasa, lihtsalt pikutades, minnes sinna kuhu jalad viivad.

Ülima kogemus on väljendatav eelkõige tantsus ning laulus. Tunne ise laulab – siis ei laula enam teie tunde ajel, vaid tunne laulab läbi teie. Ükskôiksus on vôti, energia liigub siis usaldusse, armastusse. Seda tundmust tuleb ôpetajast juua.

Peas elades ei saa südamega tunnetada. Teadmine vaikusest, tühjusest, Tõest, Olemisest vôib olla vaid koormaks. Kui sa lased teadmisest lahti ja laskud olemisse, siis saad sa aru, et sellest ei saagi aru saada. Seda ei saa mõista, struktureerida, seletada, kuna see on kôige alus, ookean, mis kannab kôike, mis on. Olemine ei ole paigalseis, olemine on absoluudi lähedane seisund. Kui läbistad püüdluse, ponnistuse ja lased lahti, ilmneb sinu tegelik potentsiaal.

Kui arvata, et inimene, kes on Olemises ja ei tee mitte midagi, lihtsalt laiskleb, siis pole olemist mõistetud. Olemises, mõtiskluses toimub nii energeetilisel kui vaimsel tasandil miljon asja korraga ja Olemine on vaimse olendi kõige kasvamapanev “töö.”

 

 

Millal me oleme piisavad?

Sildid

, , , , , , , , ,

Meid kõiki on õpetatud, ärge passige niisama, ärge raisake aega asjadele, mis ei vii kuhugile. Aga mina ütlen, et mida rohkem te kasutuid asju naudite, seda õnnelikum te olete. Mida rohkem naudite asju, millel pole eesmärki, seda süütum ja õndsam te olete. Kui te ei vaja eesmärki, pühitsete lihtsalt oma olemust. Olete tänulik selle eest, et olete olemas, et hingate. On tõeline õnnistus hingata, olla ergas, teadvel, leekivalt elus. Sellest piisabki! ning kõik, mis tuleb peale selle, on lihtsalt üks priske boonus.

Peate midagi saavutama, kuhugi jõudma, et tunda end hästi ja väärtuslikuna, et elu oleks õigustatud? Kuid mida võib Elule lisada? Midagi ei saa juurde panna, püüd midagi vägisi lisada hävitab teid. Õpetatakse otsima eesmärke ehk õpetatakse teisendama oma elu pangaarveks või saavutuste loeteluks. Aga kes on elanud vaid sedasi, on elanud vaest elu. Kõige rikkam on inimene, kes tunneb iseennast ja oma keset. Kui Elu vajaks eesmärke, siis oleks Jumal midagi sellist nagu tegevdirektor või suurärimees. Võtke elu mänguliselt. Kui mäng nõuab tõsidust, olge mängult tõsine, mitte päriselt. Siis on hetk rikas ja te võite jõuda ülimani.

Pea ei pääse otse olemuseni, on vaja minna läbi südame. Tegelikult ulatub Olemus, nii peast kui südamest kaugemale, on puhas vaikus, ei mõtted- peatasand, ega tunded- südametasand. Vaat see inimene, kes tunneb oma olemust, on tõeliselt vaimne, religioosne.

Ülim ei ole mitte tulevikus vaid olevikus, peidetud, siinsamas ja praegu. Olla teadvel tähendab vastutuse võtmist. See pole kohusetunne, selle tõelisem ja olulisem tähendus on võime vastata. Olla vastutustundlik tähendab olla teadvel, ergas, tähelepanelik, mittemehaaniline väljaspool automatismi. Aegamööda muutuvad väikesedki toimetused valguseküllaseks ja kogunevad järjest teie sisse, kuni toimub plahvatus.

Seda sisemist protsessi võib võrrelda kaevu kaevamisega. Kui me hakkame kaevu kaevama, siis pole kusagilt vaja midagi juurde tuua. Vesi on seal all olemas. Mida me täpselt teeme kui me rajame kaevu? Me loome tühjuse, võtame midagi ära: kivid, liiva ja mulla, et vesi leiaks ruumi, kuhu liikuda, paiga, kus end näidata. See vajab vaid ruumi avaldumiseks. See igatseb tühjust, kus pinnale kerkida. Aga me oleme täis oma mina, oma ego. Kui mina asemele tekib rohkem tühjust, siis saab Olemine nähtavale tulla.

Olemine koosneb õnnest, rõõmust ja õndsusest. Mingit tegevust pole vaja, tegemine võibki olla tõkkeks. Lõdvestuge ja õnn voogab teist läbi ja ujutab teid üle.
Pinge teeb õnnetuks. Pinged tekivad siis, kui ajate midagi taga, lõdvestus tuleb siis, kui lubate millelgi juhtuda. Olemuslik inimene pole võistleja, ta on loobuja: mind ei huvita, mis teistel on, mind huvitab see, mis minul on. Ta liigub maailmas ringi hoolimata teiste arvamusest. Elab oma elu, teeb oma asja ja on oma olemist. Tema õnn on väga süütu ja lihtne, see pole tehtud ega toodetud. See on olemuslik, nagu lapsel.

See, kes ei ela olemuslikult, kes pole kohtunud Olemisega, peab ennast täis toppima võimalikult paljude kogemustega, peab võimalikult palju asju ära tegema, aga ei täitu iial. Õnne saavutamise püüe on üleüldse absurdne, sest õnn on siinsamas, seda ei saa saavutada. Aga siiski joostakse kogu aeg ühest kohast teise, et haarata kogemusi. Liigutakse ühelt maalt teisele, ühe guru juurest järgmiseni. Ühelt poolt pidev jaht, teiselt poolt aimdus, et see kõik on mõttetu, kuna ühel päeval tuleb nagunii surm ja lõpetab kõik. Lisaks ajendab sedasi ringi tormlema hirm, et teised saavad ja sina jääd muidu ilma.

Olemusliku inimese arvates pole vaja kuhugile minna. Buddha näiteks istus lihtsalt puu all, ta ei olnud kuhugi teel ja Jumal tuli ise tema juurde. Kõik tuleb, laske sellel lihtsalt sündida. Elu on valmis teiega juhtuma. Luuakse väga palju tõkkeid, neist suurim on tagaajamine. Elu tuleb ja koputab uksele, aga teie aina jooksete ja jahite, olete alati kuskil mujal. Kui Elu pärale jõuab, olete teie juba läinud. Olite Tartus, aga kui Elu sinna jõudis olite juba Tallinnas. Olite Tallinnas ja kui Elu sinna jõudis, olete juba Indias. Olete Indias ja Elu jõuab kuidagi sinna, teie olete aga juba läinud edasi. Ajate Elu taga ja Elu ajab teid taga, te ei kohtu aga kunagi. Selle asemel lihtsalt oodake ja olge kannatlik.

Saavutamisele keskendatud vaim ei saa iialgi tunda õndsust, see on alati pinges. Ja isegi eesmärkide saavutamisel tunneb see sügavat pettumust. Vaja on uusi sihte, aga neid kohe ei paista. Kõik vajalik on olemas, aga millele võtta uus siht? Siis hakatakse eesmärke leiutama, et vaid oleks, mille nimel elada. Leiutatakse uusi tooteid, uusi sihtkohti. Ainult, et kui kõik on saavutatav, siis on saavutamist ihkav vaim ikka rahulolematu. Järjest uute, tehislike, väljamõeldud, ebaorgaaniliste sihtide ja eesmärkide saavutamine võib lõpuks viia neuroosini.

Ainult mittesaavutav vaim saab olla rahulikult, aga mittesaavutav vaim saab tekkida ainult kosmilise sihituse taustal kui kogu olemine on eesmärgita. Võib mängida, laulda tantsida, elada ja armastada, pole vaja seada eesmärke. Ülim on kohal siin ja praegu, just praegusel hetkel! Kui olete avatud, saab ülim teisse siseneda. Ent te pole siin, vaim on kusagil tulevikus ja tegeleb mingi eesmärgiga. Kuhu viib eesmärgitu olemine- kõige olulisemani- enda olemuse tuumani.

Kui jõuate Olemisse, tunnete järjest rohkem rahulolu. Kui meditatsioon on täielik, siis on inimene niivõrd rahul, et unustab mediteerida, sest meditatsioon on pingutus, ebamugavus. Meditatsioon ei tohiks olla harjumus, see peaks olema elav. Kui miski teis muutub, sünnib ainult mediteerima asudes, siis pole see veel see, siis on see hüpnoos. Kui meditatsioon toimub õigesti, sügavalt, siis tunnete ennast kogu päeva uuena. Igas hetkes on õrn rahulolu, ükskõik, mida te parasjagu teete. Kui inimesel on sedavõrd hea meel enda üle, on see justkui iseendasse armumine.

Sisemist toiminud muutust näeb suhestumisel välisesse, alles siis olete jõudnud sügavamale. Olete vaiksem, teie sees on vähem lärmi, ambitsioonid kaovad. Olete rahulikum ja lõdvestunum. Kui kaob soov, tahtmine ja vajadus jõuda vabanemiseni, siis hakkate te tegelikult selleni jõudma. Nüüd olete vaba, sest iha on see, mis teid aheldab. Isegi vabaduseiha on köidik, nagu ka soov olla ihadeta. Kui kaob iha millegi järele, liigute tundmatusse. Meditatsioon on jõudnud lõpule. See ongi teine kallas.

 

 

 

 

 

 

Ise- Olemine.

Sildid

, , , , , , , , ,

Enamik inimesi näib kulgevat sarnasel teel. Kõik püüavad luua enda ellu rahu, õnne, küllust, armastust ja uusi imelisi võimalusi kogemiseks ning kasvamiseks. Kuid, kuidas tundub Sulle, kui paljud on tõeliselt oma eluõnne ning sügava sisemise rahu leidnud?

Või pakitseb paljude inimeste hinges hoolimata pealtnäha õnnestunud ning toimivast elust siiski mingi arusaamatu virr-varr, et kuidas, kus ja kelle moodi ma peaks parasjagu tegelikult olema? Paljudel juhtudel muidugi võtavad olmetoimetamised ja etteplaneeritud asjatamised kogu päeva enda alla, nii ei jää eriti aegagi mõtisklemiseks. Kuid kas sügavamas mõttes Elu peakski selline olema?

Kuidas on lood Sinuga? Kas Sina tead, mis on Sinu elu sügavam mõte, eesmärk ning ülesanne? Kas Sina tead, kuidas saada õnnelikuks? Saadaval on sedavõrd palju vaimseid ning religioosseid õpetusi, tööriistasid, teooriaid, praktikaid ja teraapiaid, aga paljud inimesed tunduvad tegelikust õnnest ja sisemisest rahulolust ikka üsna kaugel. Mis siis veel puudu saab olla?  Mis on see, mis annaks elule püsivamalt parema, rikkalikuma maitse, värvi, tähenduslikkuse, tooks tagasi elu salapära, pühalikkuse ja maagilisuse?

Vahel võib väga hästi mõjuda kui vanad justkui tuntud tõed ja teadmised pisut uuemast vaatepunktist lähtuvalt läbi tunnetada ja lahti mõtestada. Kui nüüd mõelda, lihtsalt ja loogiliselt, väljaspool religioosseid ja spirituaalseid stamparusaamu, siis miks inimene üldse tunneb ennast vahel pahasti, mittepiisvana, õnnetuna, väärtusetuna, vahel isegi täiesti mõttetuna? Ja kas see peabki nii olema?  Vastus on: ei pea. Inimese algolemuslik seisund on tegelikult rõõm.

Inimene ei tunne ennast endaga olles rõõmsalt ja hästi, sest ühiskonna mudel on loonud talle järgimiseks ideaalid. Loonud sellega temasse lõhe. Ühiskond on inimest lõhestanud ja iseenda vastu pööranud. Ideaalid on nii sügavale istutatud ja ta mõtleb aina, et missugune ta “peaks” olema ideaalis, olles unustanud, kes ta on. Tuleviku ideaal on inimese kinnisidee, mille tõttu ta unustab oleviku tegelikkuse.

Teemaks on enese teistega võrdlemine. Igaühel on keegi, keda ta sisimas imetleb ja on alateadlikult enda eeskujuks, iidoliks võtnud, kelle moodi olla püütakse. See võib kindlasti olla elus ja edus edasiviivaks motivaatoriks, kuid sügavuti ei saa Sa saada kellekski teiseks. See, et püütakse olla keegi teine võib ollagi inimese mõnikordse õnnetu olemise, probleemide ja rahulolematuse põhjus. Lihtsalt ei taheta, julgeta ega osata olla enda moodi. Kas tõesti võiks arvata, et püüdmine olla võimalikult rohkem kellegi teise moodi, teeb ka Sinu terviklikuks? Sul võib olla rõõm teisete õnnestumistest, kuid kui otsese järgimise mudel toimiks, siis elaks juba kõik inimesed sügavas rahulolus. Järelikult võiks sellest mustrist nüüd vahepeal südamerahus lahti lasta.

Kinnistunud huvigrupid kardavad elavat, väes olevat inimest, sellepärast antakse meile ette elueesmärk, peame kellekski saama! Kuid, me juba oleme see, kelleks Olemine meid lõi, me ei pea saama kellekski teiseks. Inimese eesmärk on olla tema ise. Ükskõik, kas teda vihatakse või armastatakse, kummardatakse või lüüakse risti, sest isegi risti lüües on tõelises iseolemises olev inimene õnnis ja rahulolev.

Kristlased püüavad saada Jeesus Kristuseks, huvitav milleks? Keegi ei muretse enese pärast, kõik tahavad saada kellekski teiseks. See kärbib elu. Mis on, kui elul ei olegi muud eesmärki kui elu ise? Heitkem vahepeal kõrvale kõik eesmärgid, jätkem üldse tuleviku idee. Unustame, et on homne. Kogugem ennast igast suunast kokku, keskendugem siin-ja-praegule ja tundkem selles hetkes elu, selle lõpmatuses. Ja me jõuame enda tuumani. Kui kõik pealepandu, vägisi õpetatu kõrvale heita, siis tekib tahtmine elusse täielikult uppuda. Elusolemine ongi kõige peamine eesmärk, sellepärast ei saa elul olla oma niiväga sügavat, sellest eraldiseisvat eesmärki.

Iseenda eest ei ole pääsu. Hoopis iseendast kõrvalekaldumine põhjustab psühholoogilisi probleeme. On öeldud, et inimene sünnib oma olemusega ja sureb enda olemusega, kõik mis vahepeal toimub, see pole eriti oluline. Vaimne teekond on retk Jumala äratundmiseni. Jumalik alge on kätketud Sinu tuumolemusse. Alusta armastavat teekonda iseendani ja Sa leiad ka Jumala.

Vahel öeldakse, et iseendast tuleb teadlikuks saada. Kuid teadlikkus on alati teadlikkus millestki. Kui teadlikkus enam millestki teadlik ei ole, on ta jõudnud absoluutse hoomamatu vaikuseni, lõpmatuseni, tuumolemuseni, lihtsalt teadveloleku ehk Olemiseni, Suure Vaimuni. Olemine on suur müsteerium, müstiline jõud, mis seda kõike, mida me kogeda ja avastada saame, koos hoiab.

Olemine on elu, taeva, lillede, looduse, päikesetõusu kogemine. Uskugem olemist. Olemine andis meile elu. Inimesed ei võta ennast harilikult olemuslikult. Selleks, et Olemisse sulanduda, ei vaja me ühtegi religiooni. Kogu Olemine ise on jutlus. Naermine ja tänulikkus on palve.

Ja võiksime mõista, et me juba oleme Olemises, muidu meid ju poleks. Peame vaid ennast usaldama, armastama ja iseendaks olema. Siis võtame enda eest kogu vastutuse. Ja see annab uskumatu olemiskogemuse ja vabanemise.

Jeesus ütleb, et Jumal on armastus. Ta teeb Jumalast ning armastusest sünonüümid ja môlemad on seletamatud. Elu ongi müsteerium. Sestap ei peagi püüdma loogiliselt võttes kõigest aru saada. Elu ei ole loogiline, ega püüagi olla. Mida loogilisemaks, struktureeritumaks me elu elada, mõelda püüame, seda hirmunumaks me võime muutuda. Hea on hoopis lahti lasta ja usaldada.

Jeesus ütleb veel, et tõde teeb vabaks. Täpsustamata on jäänud, et tõeks olemine, mitte tõe “teadmine” teeb vabaks. Alati, kuni pole liigseid tõlgendusi, on kõik ilus. Las Olemine lihtsalt olla. Puhas, süütu, tunnetuslik ilu lõppeb seal, kus algavad tõlgendused. Tõde on kaunis. Olla sina ise, ilma maskideta, teeb su ilusaks.

Religioonide prohvetid on teinud elust kavalalt aeglase surma, seda väga lihtsal viisil: öeldes läbi paradiisist väljasaatmise kontseptsiooni, et elu on karistus. Elu ei ole karistus, elu ise ongi paradiis. Ja põrgu nende jaoks, kes enda tõelist olemust püüavad alla suruda. Kes on Kristluse pühakud? Need, kes elavad minimaalselt, kõige vähem. Mida vähem nad elavad, seda pühalikumad nad on? Kas Elu on ikka tõesti selleks mõeldud?

Tõelise isiksuse kasvamine on võimalik vaid siis, kui te hakkate ennast armastama sellisena, nagu olete- nagu Olemine teid kavandas. Kui Olemine oleks tahtnud veel ühte Jeesus Kristust või Buddhat, oleks ta juba loodud.

Kuidas jõuda enda tuumani? Pead rahustuma lihtsalt sellena, kes oled, ja siis Sa näed! Tee, mida Sa tunned, et tahad, mis su sisemusest ilmneb, aga tee seda vähimagi kahetsuseta, tähista seda! Väljenda seda intelligentselt, teisi kahjustamata ja siis saad sa vabaks. Sest läbi religioossuse on inimestes tekitatud hirm iseenda loomulike vajaduste ees ja selline lõhestamine ei saa küll kuidagi terviklikku inimest luua. Mis siis võib tuua tagasi rõõmu, on Olemine. See on kõige loomulikum ja orgaanilisem viis eksisteerida.

Erinevad maailma usundid ajavad inimeste pead segi. Nad ei tee vahet uskumise ja teadmise vahel. Pime võib uskuda valgust, aga sellest pole midagi kasu. Valguse nägemiseks on vaja silmi ja siis ei tarvitse enam uskuda. Kas on vaja midagi uskuda kui te juba teate? Kas te usute valgust, kuud ja tähti? Te lihtsalt teate, et need on, siin pole mingit usuküsimust. Usku on vaja väljamõeldiste ja valede jaoks, mitte tõe jaoks.

Usk ei vaja vahendajaid ega etteantud toimimisõpetusi. Peab vaid õppima mõistma Olemise keelt, see ei ole nagu teile tuttav inimkeel. Olemine tunneb ainult ühte keelt, vaikust. Kui ka teie suudate olla vaikselt, siis mõistate tõde, elu mõtet ja kõige oleva tähendust.
Keegi teine ei saa seda teie eest tõlgendada, igaüks peab selle töö ise ära tegema. Usundid on juba sajandeid seisnud teie ja Olemise vahel, nagu Hiina müür.

Kui inimesed hakkavad lähenema tõelusele ilma kellegi juhendamiseta, kellegi selgituseta, mis on hea ja mis halb, kellegi antud kaardita, siis saavad miljonid inimesed Olemisest aru. Meie südamelöök on ka Universumi südamelöök, meie elu on osa kõige elust. Me kasvame olemise sees ja oleme väga tähtis osa sellest. Peame lihtsalt olema piisavalt tasakesi, et kuulda seda, mida ei saa sõnadega öelda: olemise muusikat, piiritut rõõmu ja katkematut pühitsust. Kui see jõuab meie südametesse, toimub ka muutus.

Religioonid on teinud inimesed õnnetuks, sest need mõistavad tihti hukka maailma loomulikud naudingud ning olemiseviisid. Nad teevad seda, et kiita teise ilma naudinguid! Teispoolsus on nende väljamõeldis ja millegipärast nad tahavad, et inimkond ohverdaks oma tegelikkuse väljamõeldise eest.

Igaühe sügavam vaimne ülesanne on olla tema ise, mitte ôppida käituma, olema ja rääkima, nagu keegi teine, nagu môni vaimne ôpetaja. Selles ei peitu sisemine ônn ja rahulolu. Sinu iseendaks olemise osa jääb siis igavesti Sinuks olemist igatsema. Probleemid tulevad hoopis siis, kui sa üritad end suruda Sulle sobimatutesse raamidesse. Sa pead olema Sina, ei rohkem ega vähem. Sa pead saama iseendaks, selleks loomu- ja sünnipäraseks endaks, mis jääb järele peale seda, kui Sa endalt heidad käitumise ja “õige” toimimise ôpetatud programmid, pealepandud mustrid.

Peale seda, kui saad enda hinge traumadesse takerdunud osad tagasi, uuestisünnib unikaalne Sina! Kui Sul on vahel segadus, et kui edukas, tark, rikas, osav, haritud vôi vaimne Sa olema peaks, siis tea, et need on ühisteadvuse eksitavad môtted. Sina pead olema lihtsalt Sina. Lase lihtsalt lahti, lõdvestu Olemisse ja las kõik see, mis pole Sina, lennata nelja tuule poole. Täielikult lahti lastes jääb järele vaid see, mis tõeliselt Sulle kuulub.

Edaspidi juhib sind Sinu iseolemine, meeldigu see teistele vôi mitte, ning saadab enneolematu sisemine rahulolu. Siis sa lihtsalt oled Sina. Ja milline võiks siis olla Sinu iseolemine? Seda ei tea mitte keegi, enne kui Sa tôeliselt selleks saad! Ei suur väline edu ega majanduslik küllus ei anna seda rahulolu, mida vôib anda endaks saamine! Pealegi ei loo ülemäärane külluse tagaajamine eriti midagi muud, kui ületarbimist ja see võibki saada meie planeedi hukatuseks. Kuna elame kôik selles edukultuse maailmas, siis on väga keeruline ka ise mitte vahel vaevelda kahtlustes, et kas ma olen ikka piisav. Olemise silmis on inimene tingimusteta piisav, sest inimene on sügaval sisimas ikka tema ise. Just see, keda vaja, ta ei pea olema midagi enamat. Ja iseolemine viib Sind ôigesse tasakaalu maise ja vaimse vahel.

Siis lood Sa just endale sobiva ja piisava külluse, armastuse ja rahu. Hoolimata sellest, millise ideaali poole kõik teised Sinu ümber püüdlevad. Mis on see, mis Sinu jaoks toimib ja Sind õnnelikuks teeb? Asudes teele iseolemisse ja lastes lahti kõik muu, algab sinu tegelik teekond õnneni. Vaja on lihtsalt julgust ja kindlust olla sina ise.

Kui oled ennast tõeliselt leidnud, ei pea Sa muretsema, kas oled piisavalt naiselik, vôi liiga mehelik, kas sa räägid, teed, töötad, annad liiga palju vôi liiga vähe. Ei pea analüüsima, kas sul on piisavalt väge, energiat vôi raha, vaid Sa oled Sina. Iseendaks saamise teel võiks olla sügavamas südamesopis siiski vaikimisi ka taoltus: saada teistele paremaks, hoolivamaks. Kui Sa oled see, kes Sa oled, on sul loomulik lähedus Jumalaga.

Sulle meeldib vahel kaua magada ja palju süüa? Ja pärast on kerged süümepiinad, et võibolla oleks pidanud ikka virgem ja distsiplineeritum olema, siis tegelikult pole sul midagi viga, sa oled lihtsalt Sina. Pealegi, kuhu Sul siis kiire on, et sa ei võiks endale vahepeal õdusas olemises puhkehetki lubada? Sest kuhugi mujale kui Olemisse polegi võimalik välja jõuda. Ja Jumala silmis pole mingit vahet, kas oled seltskondlik maailmarärdur vôi meeldib Sulle hoopis lihtsalt üksi oma kodumetsas jalutamas käia. Olemise silmis on môlemad  kogemused vôrdselt olulised ning vajalikud.

Mis on igaühe eluülessanne? Olla Sina ise. Elamise loomulikeim tasand on Olemine ja selleks, et sinna jõuda, ei ole vaja teha mitte midagi, vaid lihsalt olla. See ei ole ei kõrgem ega madalam tasand. Ise- Olemine on ainus sünniõigus, mis saab olla päriselt Sinu. 

 

( Seekordne artikkel on inspireeritud Osho raamatust “Tee mehelikkuse juurde.”)


 

 

Lühijutt otsijast.

Sildid

, , , ,

Kord, ühel päikselisel hilissuve päeval istus linna servas sädelevalt lookleva jõe kaldal üks pealtnäha tavaline, pisut ehk vanemapoolne mees. Ta näis soojendava päikese paistel niisama tukkuvat. Mõtted ta hallinevas peas hulpisid üsna sihitult siia- sinna, lihtsalt mööda möödunud aegade mälestusi.

Ta nägi ennast mehena, kes oli käinud läbi terve maailma, et leida vastust enda sees pakitsevale küsimusele: “Kuidas ja kust leida valgustatust?” Vahel oli mees arvanud, et ta leidis Jumala ja Tõe, sai seda isegi juba puudutada, aga veidi hiljem libises see tundmus ikka käest. Oli ta seda siis vaid kujutlenud? Ometi olid ju otsija arsenalis rohked erinevates templites, koolides, ashramites omandatud teadmised, pühitsused ning tehnikad. Ta oli läbinud aukartustäratava hulga, paaste, vabastamisi, puhastusi ja retriite. Laulnud lõputu hulga mantraid, istunud lugematuid tunde meditatsioonis. Mis siis veel ikka puudu sai olla?

Ühel hetkel mees väsis ja ei retkelnud enam mööda maailma. Samuti oli ta nüüdseks loobunud lausa ahistavaks muutunud püüdest leida teed Jumalani, jättes suuremal määral isegi palvetamise, jooga ja meditatsiooni. See kunagine otsija elas üksi väikeses korteris, lapsed olid juba suured ja naine oli läinud oma teed ning hulga varandust kaasa võtnud. Mees oli hakanud elama väga lihtsat elu, käis iga päev metsas jalutamas ja vahel suvel linna taga lookleva jõe ääres ujumas. Nii istus see mees seal selgi päeval ja mõtles enda kõikide rändude, templite, vestluste ja Tõe otsingute üle. Oli tõesti palju kogemusi ja mälestusi, mees naeris vaid oma rahutut meelt, mis vahel oli sisimas sedavõrd tormlenud, lootnud, uskunud. Ta tundis kunagise noore ning tulise enda suhtes sümpaatiat, kuid peamiselt oli tal endast kahjugi.

See hallineva peaga mees sulges silmad, lastes oma elu mälufilmil omasoodu edasi rulluda. Ta tajus oma rinnakorvi tõusmas ja langemas. Ja ühtäkki tundis ta endasse valgumas senitundmatut kergust. Ta pahvatas naerma. Oh kui hea on siin lihtsalt lesida, ilma tungita maailma, ennast, Jumalat mõista. Maailm lihtsalt on nagu ta on. Oi kui kergeks teeb olemise kui sedasi lahti lasta. Temasse kerkis kõige lihtsam ja siiram olemise rõõm. Niivõrd hea oli kerge südamega silmitseda päikese sillerdust järvepinnal ja lihtsalt tunda ennast tõmbamas suve lõhna sügavale kopsudesse, lastes ajal peatuda, puhata sellest kõigest. See oli nii vabastav ja rõõmustav, et hoolimata, et teda võidi kuulda, hakkas mees lihtsalt naerma ja naeris kuni tundis kuidas tänulikkuse laine vallutab kõikematvana tema olemuse üha sügavamad kihid.

Küll oli hea naerda ja lõkerdada enda kunagiste meeleheitlike tõsiste ponnistuse üle! Otsija naeris kogu oma olemusega iseenda üle. Ah mingu see kõik! Korraks tundus, et ta vist naerab liiga kõvasti, sest tema peas ja teadvuseruumis tundus miski selles rõõmutulvas justkui paigast ära nihkuvat. See oli pisut jube tunne, aga ta ei lasknud ennast sellest heidutada. Mees tahtis lihtsalt naerda ja vabaks lasta. Peale seda karastavat naeruhoogu tundus, et teatud mõttes nägi ta ennast esimest korda tõeliselt ja see side endaga tegi teda ühtäkki nii lõbusalt ja koduselt lähedaseks. Igaljuhul, tuju oli hea. “Päris hea nali ikka see elukene!” Karastav oli ennast tühjaks naerda. Mida kõike polnud ta näinud ja teinud, lõpuks istub ikka oma kodulinna jõekese kaldal ja silmitseb niisama tühja ilmega vett.

Õhtu poole ennast koju minema sättides tundis mees, et miski oli teisiti. Tema olemine muutus iga järgmise sammuga sügavamaks, rohkemaks, rõkkavamaks, kirkamaks ja intensiivsemaks. Ta hakkas märkama kõikjal enda ümber valgust, iga peegeldus ning sillerdus asfaldi kivikestel näis lõputu valgusemerena. Valgus köitis teda enneolematu jõuga, seda iga vastutulija silmades, igal autoaknal. Midagi oli ikka väga teistmoodi. Mees oli seletamatult rahulik ja hingas väga aeglaste hingetõmmetega. Temas oli maad võtnud sügav vaikus nagu oleks ta lõplikult seljatanud Tõe leidmise vajaduse suure taaga. Koju jõudes ning peeglist endale silmadesse vaadates sai ta järsku aru, mis jõe ääres oli juhtunud. Ning ta mõistis, et kõik, mis oli kunagi olnud, oli ikkagi olnud asja eest.

Vari, mis ei lase näha tõelisust.

Sildid

, , , , , ,

Millalgi lugesin ühte Carl Gustav Jungi kokkuvõtlikku käsiraamatut. Sel ajal otsisin vastuseid endaga toimuvate energeetiliste protsesside kohta, sest süvavaimsed ja kõik muud õpetused ei pakkunud enam arusaamist. Nimelt, Jungi käsitluses inimese psüühe kohta on mainitud sellist osa, taolist tegelast nagu “vari.”Ning sain aru, et kõige raskemad “maadlemised” enesearengu teel, ongi otseselt seotud “varjuga.”

Miks Jung? Sest tema tehtud töö on paljuski psühholoogia kui teadusharu alustalaks ja teiseltpoolt on Jungi õpetustes, psüühe käsitlustes sügav vaimne, inimese enesearengut kaardistav mõõde ja huvitav võib olla teada, et tegelikult tegeles Carl Jung oma osades, teaduslikest pisut eraldiseisvates töödes ka meetoditega, mis sarnanes”kanaldamisele.” Sedasi sündis näiteks tema palju küsimusi tekitanud “Punane raamat.”

Edasi varjust: väike nope juba olemasolevatest kirjeldustest varju kohta (Eesti analüütilise psüholoogia seltsi kodulehelt): Vari seisab teadvust ja alateadvust eraldaval lävel ning me kohtame teda oma unedes kui õde, venda, sõpra, koletist, monstrumit, vaenlast, teejuhti. See on kõik, mida me ei taha, ei saa lubada oma teadvusesse; kõik meie omadused ja kalduvused, mis on alla surutud, kõrvale lükatud või kasutamata.” Jung ütles, et igaühel on vari ning mida vähem saab see väljenduda inimese teadlikus elus, seda tumedam ja läbitungimatum see on. Vari projitseeritakse iseenesest väljapoole: “Minul pole midagi viga – asi on n e n d e s. Mina pole koletis, teised inimesed on koletised. Kõik võõramaalased on kurjast.” Reaalses maailmas elamiseks tuleks projektsioonid tagasi võtta, tunnistades, et kuri ja põlastusväärne on siiski osa meist endist. Ta möönab, et see on pole lihtne – “On väga raske mitte omada võimalust süüdistada kedagi teist“, kuid on siiski seda väärt.

Enda kogemused.

Kuid mulle on iseõppimine olnud alati oluline, sestap olen omal käel töötanud oma varjuga,  sellega seonduvalt eelnevaid üheseid teadmisi omamata. Käesolevas artiklis jagan enda kogemusi, avastusi ja taipamisi, selle kohta kuidas vari toimib, toimetab ja kui palju ta inimest mõjutab. Ja seda kuidas enda varjuga suhelda. Järgnev info ei pürgi muidugi absoluutset tõde kuulutama, vaid on rohkemal või vähemal määral oletuslik, aga kuna ma ise olen läbi nende taipamiste suuri, järgmistele teadvuse tasanditele viivaid läbimurdeid saavutanud, siis tundub vajalik neid siinkohal jagada. 

Meditasioonide ajal enda auravälja väga tähelepanelikuilt jälgides avastasin, et peentasandil on veel üks liikuv energia, millele ma ei osanud alguses nime anda. See on energiakogum, mis liigub omasoodu ringi. Kui küsisin sisemiselt tarkuselt selle energia kohta, mis sedasi uitab, ütles ta, et see on kummitus 🙂 Ja peagi juhatati mind Jungi raamatuni ja siis viisin kokku, et see peab olema vari. Sest “varju” kontseptsioon kirjeldas kõige ühesemalt selle energiaosa omadusi. Varju tegelikku “asukohta” on raske määratleda, kuna ta on vägagi liikuv.

Vari tundub olevat samastatud ka hingeosade kaotsiminemise ja tagasitulemise kogemustega. Paljud nähtamatud “olendid,” mis inimese vastu “huvi” tunnevad on siiski inimese enda millalgi lahkunud, kuid aja jooksul pisut muundunud, varju läinud osad. Teisisõnu, vari on “reaalne” energeetiline suurus, mille toimetamistest sõltub inimese elukogemuses väga palju.

Palju räägitakse sellest, et elu olukorrad pole vahel tegelikult sellised, nagu meil seda kogeda õnnestub. Ehk siis, igaüks võib sama olukorda kogeda vastavalt sellele, mida ta selle peale projitseerib, vastavalt minakogemuse filtritele, mis teda keskmisest tegelikkusest eraldavad. Neid filtreid loob ja sisaldabki vari. (Kõik need kõverad, varjus asuvad projektsioonid tulenevad minevikust, näiteks ajast kui juba lapsena elu asjadest ja sellest kuidas maailmaga suhestuma peaks, valesti aru saadi. Eriti on see sedasi juhul kui ollakse millalgi teenimatult pahandada saanud või on hoolimata kõikide standardite järgi õigesti toimimisest ja endast parima andmisest tulnud kohtuda konfliktide, kriitika ja rahulolematusega. Siis toimub sisemine välise maailmaga pahuksisse minemine. Ja peale seda on osa meie sisemisest peeglist pisut kõver. Ehk, läbi varju toimimise laskub inimese ette teatud olukordades läbi sisemise reageerimise loor, mis ei lase enam selgelt näha tõelisust.)

Varjus ja alateadvuses on lisaks loovusele, instinktidele ja “ebameeldivale” peidus ka kõik see, mis lahutab sind terviklikkusest. Seal on peidus ainus “material,” millega sa jäädavalt saad oma hingehaava täita, ära tervendada. Oma puhtad osad on vaja lihtsalt tumeduse ümbrisest lahti harutada. Igal juhul, kuni inimesel on kehas või mõtetes tasakaalutusi, kuni ta päevades on kontrollimatuid asendustegevusi, kuni ta vahel juskui pole oma mõtete, tunnete ja tahmiste peremees, on ka tema energeetikas tõenäoliselt minevikust pärinev hingehaav, mis lahutab teda terviklikkusest. Ja psüühe, “hinge,” energeetika millalgi haiget saanud osa on peitunud ja saanud osaks varju kompleksist. Ja selle osa toimimise üle puudub inimese minal enamasti kontroll. 

Öeldakse, et mõtle positiivselt, tee teistele head, siis on ka sul hea. Kuid inimene ei koosne ainult ühest osast, inimese psüühika koosneb paljudest allisikutest ja mõistusega saab ta mõelda ainult selle eest, mis on teadvustatud, ehk mõistusega ühenduses. Ülejäänud osad annavad enda soovidest ja rahulolematustest märku läbi, valude, tungide ja ebameeldivate uitmõtete või mõttemustrite. Ühesõnaga, varju ja enda haavatud sisemise lapse eest ei saa inimene kahjuks lihtsalt positiivselt mõelda, et toimuks jäädav muutus elukogemuses. Kuni nendega pole ühendust loodud, jäävadki nad enda turvatunde pärast muretsema ja solvumistesse solvuma.

Isegi kõikvõimalikke affirmatsioone on varju tervendamiseks mõnikord keeruline kasutada, kuna vari võib nende toimealalt lihtsalt ära liikuda. Kui soovid oma elus püsivalt rohkem valgust ning maagiat näha, tuleb need tumedamad pusad aegamööda lahti harutada. See tähendab lisaks muule olnud traumade läbitöötamist, ärakogemist. Selleks, et varjuga toime tulla, seda integreerida, selleks on vaja väga sügavaid teadmisi endast ning varjuga seotud võimalustest. Esimene samm on luua oma varjuga ühendus ja usaldus. See juhtub siis kui hakata kõike, mis sind sinu elus praegu enam ei teeni, tegelikult ka eemaldama ja ära jätma. Kui kunagi tundus vari hoomamatu suurus, justkui müstiline miski kuskil, siis tegelikult on võimalik nüüd oma varju energeetiliselt tundma ja tunnetama õppida.

Kui sa suudad oma varju avama hakata, siis saad sa pikkamisi teada enda tõelise loo. Siis tuleb alateadvusest nähtavale see, mida sa minevikus olnud keerukamates elusündmustes tegelikult tundnud oled ja see, mille oled nii enda kui teiste eest ära peitnud. Ja sellega seoses blokeerunud energia saab läbi teadvustamise vabaneda. Varju “jonnimisel” on tema seisukohast vaadatuna reaalne põhjus, mida inimene ise naljalt ei mäleta. Vastava mälestuse koha peal on inimesel ajus blokeering, mis on ta tõelisuse nägemisest ära lahutanud.

Vaid varju “soovitusi” järgides saad lahti harutada enda  kõige sügavamad sisemised pusad, sest osa inimese sisemisest väest on läinud mingil eluhetkel varju ja vari otsutab ainult ise, millal ta koostööd tegema hakkab. Vari oskab imehästi peitumise kunsti ja suudab välisel mõjutamisel ning paljudel tervendusmeetoditel eest ära liikuda, kui miski selles talle ei sobi. 

Vari võib energeetikas ning füüsilises kehas päris palju halba korda saata, inimesele valusid, jõuetust, probleeme ja sundmõtteid tekitada ometi on töö temaga tihti nagu tuule püüdmine. Seda seni, kuni sa temaga tegelikku ühendusse ei suuda astuda. Vari võib inimese loomulikud vood ühe hetkega seisma panna ja ta hetkega väsinuks muuta. Lihtsamini on võimalik tervendada tsakraid ja energiakehasid üldiselt, kuna on teada ja näha, kus need asuvad, kuid vari võib liikuda kuhu iganes. Ja vari võib hetkega, kui talle miski ei meeldi, tervendatud tsakrad ja korrastatud energiakeha uuesti tasakaalutusse viia. Iga inimese varjul on vastavalt inimese eripärasele olemusele erinevad tahtmised ja vajadused. Ning varju sees, varjudemaal kõnnivad ringi igasugused “tumedad jõud.”

Usun, et iga inimene on tunnetanud oma “varju” enda energiaväljas, füüsilises kehas liikumas, aga seda peetakse tihti lihtsaks mingiks pingeks, valuks või väliseks energiaks. Kõige laiemas mõttes on vari minevikusina,  osa sinust endast, mis on millalgi tervikust eraldunud, minevikku takerdunud. Varju peetakse samuti ekslikult tihtipeale mõneks deemoniks, vaimolendiks, pahaks vaimuks teistest dimensioonidest, kes käib kummitamas ja energiat röövimas. Kuid mida rohkem ja sügavamalt nendele “asjadele” ja “tegelastele” otsa vaadata, seda enam hakkab tunduma, et enamik asju, millega inimene “kohtub” on tema enda looming, tema enda osad. Keskmise inimese energiakeha on fragmenteerunud mitmeteks, kui mitte veel palju rohkemateks tükkideks, kes siis aegajalt inimese “minale” ennast näitamas ja meelde tuletamas käivad. Ja mõni suures solvumises vihasse ning pimedusse kapseldunud osa on nende pikkade aastate või aastakümnetega, mis ta on pimeduses istunud muutunudki deemonlikuks. Aga tea, et see on vaid tema väline mask. Ta on teinud ennast nii hirmsaks, sest ta ise kardab kohutavalt, tema sees on suur meeleheide ja tühjus ning ta tunnetab inimese suurem tervik, teadvustatud mina ei hooli tema “tunnetest” karvavõrdki. Sellisel juhul võib ta kättemaksuks muundada enda mõneks hirmutiseks.

Et varju tundma õppida, on hea teda hästi enda ligidale kutsuda ja teda hoida. See protsess nõuab ülimat kannatlikkust. Varju võib energeetiliset plaanist kirjeldada juskuti suitsupilve, mis liigub inimese ümber aurakihtides, kuid toimetab ja peatub ka inimese füüsilises kehas. Tegelikult on igaüks oma varjuga kohtunud, seda “näinud.” Iga kord kui tekib seletamatult raske tunne, justkui eikusagilt kerkib mõni hirm võib tegemist olla olukorraga, kus su vari sind müksab, endast märku annab. Alateadvus ja vari on omavahel suuresti seotud ja läbipõimunud, sellepärast on mõnikord keeruline teha vahet kumb on kumb ja tihti kannavad nad endas sarnaseid probleeme. Vari on su silme ette laskunud ka juhtudel kui su ette kerkib justkui emotisoonide loor ja sa ei näe enam hetkeolukorrast adekvaatset pilti.

Kõiki neid olukordi tasub tervitada ja püüda neist võtta maksimumi. Paljude eluolukordade peale mida “vari” kardab, kipub ta tihti ründama just sind, mõistmata, et sina pole süüdi selles, et väline maailm on sedavõrd ettearvamatu, kontrollimatu. Selleks et vari õpiks sind usaldama, on vaja luua endale nn. turvaruum, kus sa saad endaga, varjuga ja oma sisemise lapsega segamatult tegeleda. Tegelemine tähendab, et sa keskendad kogu tähelepanu endale ja püüad aru saada, et mis on sinu varju või mõne muu sisemise aspekti mure. Milline olukord on põhjustanud alghirmu, mis üritab teatud olukordade eest pageda. Kuna inimene ise iga kord ei saa lahkuda ebemeeldivate sündmuste keskelt, siis teeb seda see osa temast, mis antud olukorda kõige rohkem vihkab või kardab ja ta ei saa oma tegelikke tundeid väljendada. Siis kartev osa eraldub taaskord tervikust. Eraldumine juhtub nii kaua kuni sa hakkad oma valikutes kõikide enda osadega arvestama ja kuni sa suudad kõik enda osad enda külge uuesti jäädavalt kinnitada.

Varju võib enne selle avanemist tunnetada alakehas oleva energeetilise “munana,” ehk sinu ülejäänud osadest teistsuguse sagedusega energaivormina. Aga kui soovid tõeliselt oma varju leida hoidu selle ette kujutamisest vaid oota ja jälgi oma keha, kus energia liigub vabalt, kus takerdub. Kus on pingekohad, kus läbitungimatu tihedus. Võta kõrvaltjälgija roll, kuni sa õpid “nägema” oma varju käiguteid. Siis on sul juba suur eelis ja tehtud samm edasi temaga leppimise ja mõistmise suunas.

Varjus asuvad ka inimese “surmapatud” ja tänu varju imetabasele maskeerumisvõimele on võimalik kõik need nii teiste kui ka enda eest suurepäraselt ära peita. Vari tekib inimeses siis, kui ta õpib valetama ja esinema kellegi teisena kui ta tegelikult on. Lapsel, kes on siiras oma iseolemises veel varju ei ole, või on see tibatillikuke. Peale seda kui laps saab teada, mida tohib tunda, milline olla, mida tohib teha ja mida ei tohi, siis loob ta endale varju, et oma olemuse madalamaid aspekte varjata. Alguses on lapses vaid sügavam teadvustamatus, ehk kollektiivne ning perekonna alateadvus, hiljem lisanudb vari. Vari sisaldab selle elu lõikes endas enamasti rohkem hilisema lapsepõlve ning murdeaea läbimata arenguid. Varju võiks nimetada ka inimese sisemiseks saladuste kambriks, seal asuvad kõik inimese lahendamata, teadvusesse toomata “saladused.”

Kui inimene ennast rohkete talismanide ja kaitseloitsudega teiste energiate ja väliste mõjutuste eest kaitseb, siis tegelikult kaitseb ta ennast tihtipeale hoopis omaenda varju eest. Loomulikult on inimesel võime ka teistest lähtuvaid madalamiad ja raskemaid energiaid tunnetada, kuid see on tavajuhul lihtsalt põgus peegeldus, info. Kui aga teistelt külge saadud raskus, raske energia püsima jääb, siis on see enamasti, kas inimese sisemise fantaasia- või paanikaosakonna poolt ülevõimendatud psüühiline kuvand, seisundi kopeerimine, või märk sellest, et inimese enda varjus on vastava energiaga resoneeruv läbitöötamata kiht. Ja vahel, harvematel juhtudel on see ilmselt läbi hinge kokkuleppe toimuv teiste protsesside abistav kandmine, teiste edasiaitamine.

Ennast oma varjust eraldamises, eraldiseisvana käsitlemises pole midagi taunimisväärset. See on hoopis kõige loomulikum inimeseks olemise toimemehhanism. Ainuke asi on, et vari kipub endas siiski aegajalt valusalt märku andma ja kui sellest vabaks tahaks saada, oleks hea hakata temas sisalduvatele “asjadele” otsa vaatama.

Keskmine inimene ei ole tervik. Kaugeltki mitte. Ta on eraldunud kõikvaõimalikeks kompleksideks, arhetüüpideks, alaisiksusteks. Üheltpoolt võib mõelda, et las see “vari” olla pealegi, ma teadvustan teda ja õpin koos temaga elama. Kuid kui varjust on kõik inimese vajalikud, “traumadesse” takerdunud osad kätte saadud ja energiasüsteemiga uuesti õigesti ühendatud, hakkavad kõik teised vaimse kasvu näitajad otsekui võluväel ilmnema. Kui inimene saab terviklikuks,  terveneb tema valguskeha ning selle tulemusena saab tema vaimenergia, Kõrgem mina, üliteadvus inimesega jäädavalt ühenduda.

Kõige selle läbitöötamine nõuab pühendumist ja päris suurt energeetilist ressurssi. Varju ja alateadvusega töötamisel, suhtlemisel on hea suuta saavutada võimalikult püsiv sisemise vaikuse ja rahu seisund, kus saab viia ajulainete võnkesageduse miinimumini. Siis on see juskui unenägudemaal rändamine ja unenägude vaatamine, nendega suhtlemine, samal ajal ise avatud silmadega igapäevamaailmas toimides. See võimalus on praegusel ajal päev päevalt üha lihtsamini kõikide jaoks kättesaadavaks muutumas ja see saab juhtuda kui ringitormamine lõpetada ja rahulikult maha istuda. Neil päevadel kui vari ennast avab, kõnnib inimene ringi näoga, nagu oleks ta tonti näinud.

Inimese “vari” on kõikide eludes ja ehk isegi kogu maailma kujundamises mänginud läbi aegade vägagi olulist rolli, ehk oleks nüüd aeg ta vaibale kutsuda ja talle tegelikult otsa vaadata? Inimesed võivad tahta küll öelda, et miks mingi varju tervendamisega tegeleda, kui maailmas on nii palju tähtsat teha, näha, kogeda, teostada. Mina ütlen, et midagi tähtsamat kui iseenda sisemaailma sügavuti kordaseadmine ei ole mitte kusagil, mitte kellegi jaoks. Sest “auhinnad” selle eest on mõõtmatud, see on võti pääsemaks maapealsesse paradiisikogemusse.

 

Kuidas edasi?

Sildid

, ,

Vaimses arengus viib püsivamalt paremasse kohta otsustav peatumine. Peatumine on see, mis viib sind tegelikut edasi järgmisse vahejaama. Töö enda mõtetega, mõtete ärasaatmise või jälgimisega ei pruugi väga kaugele viia. Sest mitte uitav mõte ei ole tegelikult probleem vaid seda saatev tunne. Lihtsalt mõte, sõnad su peas, mida ei saada mure või hirmutunne, või kole mälestuspilt ei häiriks ju kuigipalju? Ja halva tunde taga on minevikus blokeerunud energia.

Mida siis teha?

Tuleb ette võtta häiriv tunne ja koos selle tundega maha istuda, et saada aru, milline on selle tunde tekkimise põhjus. Kogu ennast kokku, nii pisikeseks kui üldse saad! Püüa ka oma mõtted hästi enda südame ligidale kokku tõmata. Ja tunded. Ja kõik muu, mida endaks pead. Iga selle peidetud tunde taga on mõni sinu sisemine kinnijäämine, ära heida seda endast eemale, vaid hoia parem hellasti süles ja ühel hetkel usaldavad need tunded sulle oma, või õigemini teie ühise saladuse. Südame lähedusse koondudes tekib kontsentreeritud teadvuseväli, milles saad sa endaga lihtsamini tutvust teha. Võta kõik, mis üles kerkib endale armsasti kaissu ja hoia seda, nagu ühte habrast aaret. Võta aega, et rahulikult ka kõige hirmsamate ja mustemate tunnetega tutvust sobitada. Sel ajal võid teha lausa midagi pöörast- nimelt, keskendu negatiivsele! Ühesõnaga, puhtaks saamiseks on vaja vaadelda ka duaalsuse miinuspoolt, ehk hoolikalt silmitseda mündi teist külge.

Siis oota, kuni hakkad rahulikult kuulma enda füüsilise südame tuksumist. Nüüd keskendu oma südametuksetele. Füüsiline süda on tegelikult kõikvõimas tervendav transformaator, mis suudab läbi töötada kõik ebakõlad, teda ei tohi loomulikult liigselt survestada ning koormata. Ühesõnaga, on vaja säilitada ülim kannatlikkus. Ning seda võimalust võib kasutada muidugi vaid siis, kui su süda on terve ja tugev.

Organiseeri asjad nii, et sa saad olla üksi. Pane telekas kinni ja pult kaugele eemale. Pane telefon hääletuks ja padja alla peitu. Arvuti kinni ja lülita internet välja. Nüüd oota! Lihtsalt istu ja oota…

Vahepeal võid tassi teed teha. Isut natuke veel rahulikult! Ja siis, nüüd varsti hakkavad sinu seest nähtavale ilmuma sinu sisemised saladused, milledel on senimaani sinu elukogemusele olnud väga karvane mõju. Oota ja kuula. Hoia silmad lahti ja hoidu visualiseerimisest, ehk ette kujutamisest!!! Vaata parem ajaviiteks toas olevaid, asjadel helkivaid valgusepeegeldusi. Oota… Sa tead väga hästi kui oled asja tegeliku tuumani jõudmas. Ja siis, palu kõrgemat juhatust ja abi, et kuidas vastava muremõtte algenergiaga oleks kõige õigem lõplikult või vähemalt mõneks vahepeatuseks rahu sõlmida?

Peatu! Oota! Ja ühel hetkel hakkad sa kuulma enda sisemist häält, kellel on sulle ja sinu maailmale mõõtmatult tähtis sõnum. Oota, kuula ja tõuse liikumisse või tegevusse alles siis, kui sa tead täpset, milline peaks olema sinu järgmine samm!

(Näiteks seda artiklitki kirjutab autor sügavas sisemises rahuseisundis. Paneb mõned read kirja ja jääb vaikuses rahulikult ootama, mis tuleb järgmiseks? See on mediteerimine avatud silmadega. Ootamine, kuni südamega ühendatud alateadvus lausub järgmised tarvilikud read. Inimese loovus asubki alateadvuses, sealtkaudu toimub ka kõige puhtam ühendumine kõrgema tarkusega.)

Kui ei üritata ise midagi pingsalt välja mõelda, luua, seostada ja korraldada, vaid istutakse rahulikult, antakse võimalus rääkida kõrgemale teadvusele. Nii saab kuuldavaks inimese Kõrgema mina hääl. Ja täiuslikul juhul saab sedasi toimida kogu elu elamine, seadmine ja selle toimimashoidmine. Siis jäävad ära lõputud arutlused, kartused ja otsustamatused. Siis toimib inimese elu kõrgema plaani kohaselt ja jääb ainult tegemine, kogemine, hetke nautimine.

Kui saabub vaikus, hetk, mil kõik peatub, saab sulle kuuldavaks sinu sisemine päevasõnum. See on sõnum sinu alateadvuselt ja tea, et sinu alatedvus on aukartustäratavalt tark, ta näeb kõike, ka asjade varjatud tagamaid. Ta on nagu väike laps kellele jäävad meelde asjade ning sündmuste peenemadki nüansid. See, mida su alateadvus sulle ütleb võib olla pisut kohutav, aga tegelikult ka jubedamalt põnev. Ja mis veel- sa tead tegelikult iga keharakuga, et see, mis selle sõnumi täitmiseks teha tuleb, see oleks ainuõige otsus. Ja nüüd mine, tõuse, vabasta ennast kammitsatest ja tõuse lendu.

Jah, sõnumi täimiseks tuleb mõnikord läbi minna oma mugavus- ja igavustsoonist ja võibolla teha midagi, loobuda millestki, mida teised sinu ümber ehk õigeks ei pea. Kuid oma sisemisi sõnumeid saad kuulda ja täita vaid sina ise. Keegi ei tea sinu asju paremini kui sinu enda alateadvus. Võibolla ütleb sõnum, et mõneks ajaks tuleb läbi lõigata suhtlemine mõne inimesega. Või tuletab alateadvus sulle meelde mõne asja, mille oleksid pidanud juba ammu korda ajama, aga olid selle unustusehõlma alla peitnud. Ja tegelikult sa tead kohe, et see oleks õigeim asi mida teha. Iseasi, kas sa seda kuulda võtad?

Ja sedasi oma alateadvust kuulates, saad sa samm sammult teha vajalikke asju ja lahtilaskmisi, et saada järk järgult terviklikumaks. Iga päev tuleb õppida ära kuulama, mis on sinu alateadvuse, minevikusina mure ja siis saate koos teineteist toetades sisemises arengus edasi minna. Sedasi saad sa läbistada, lahustada ja kaotada järk järgult oma sõltuvused, valud ja kõik erinevad tasakaalutused.

Kui teed õhtul magama minnes taotluse, et järgmine, läbitöötamata kiht sinust tuleks nähtavale, siis ära heitu, kui oled hommikul ärgates võrdlemisi tujust ära. Need on lihtsalt minevikuenergiad, mis on pinnale tõusnud. Tea, et sinu “vari” on öösel avanenud ja parim, mida sa saad teha, et seda varju läbi töötada, integreerida, enda tervikuga liita, on anda lihtsalt füüsilisele kehale võimalus see töö ära teha. Nendel päevadel tuleb lihtsalt olla. See aeg tuleb ilma hinnanguteta ja dramatiseerimiseta, et küll täna on raske, lihtsalt mööda lasta. Lihtsalt ole rahulikult, käi vahepeal jalutamas, aga ära suuri toimetusi ette võta, puhka palju ja söö ning see osa varjust lahustub. Kui energia kehas ikkagi väga kinni jääb aitavad sirutused ja joogaharjutused. Kui pilved taanduvad, näitab ennast taas sisemine rõõmupäike ja see pole enam vägisi positiivse mõtlemisega esile kutsutud õnneseisund, vaid tõeline sisemine hingerõõm.

(Neid soovitusi miinuspoole tunnete esilekutsumise kohta tasub järgida muidugi juhul, kui su jalad sind praegu enamvähem kannavad. Ehk, et protsessid, koormad pole sind juba praegu vastu maad vajutanud ja sul on enda baasvajaduste eest hoolitsemine häiritud ja täitmata. Siis on parem kasutada ikka vana head, “See on möödas” tehnikat. Kuid kui alumine platform on juba kindlamini paigas, soovitan hakata tasahiljukesi piiluma veel ikka häirivate, tunnete, mõtetete ja valude sügavamaid tagamaid.)

Alustades algusest.

Sildid

, ,

Kui mina oleksin Sina, siis ma alustaksin see aasta teisiti. Ehk, kui Sa otsid endiselt oma lahendamata muremõtetele, piirangutele, vajadustele ja valudele leevendust, siis soovitan nüüd mõneks ajaks heita endalt tahtmine see kõik hästi ruttu, paari sessiooniga korda teha, ära lahendada ja ruttu õnnelikuks saada. Minu arvates on parem oma õppetükk viimaks ära õppida ja tõeliselt mõista, kust need miinuspoole tunded alguse on saanud.

Enda uuena ehitamist võiks alustada kõige sügavamalt tasandilt. Algsel tasandil on kõik inimesed üsna sarnased ja ühesuguste vajadustega. Kuidas luua sisemist kindlustunnet? Alustades hoopis teisest otsast, ehk materiaalsest maailmast.

Sinu alateadvusele, sisemisele lapsele on vaja näidata, et tema-sinu reaalsete eksistentsiaalsete vajaduste eest: täis kõht, soe ase, rahu ja puhkeaeg, kus saad olla vaid enesega, on ka välises maailmas hoolitsetud. Ja alateadvuse jaoks on oluline, et sa ei paneks ennast päev päevalt, asjatusse kiirustamisse, lärmi, pingesse, stressi või koguni riski. Vaid ajaksid põhilised pooleliolevad asjad korda, viiksid vähemalt osalisse lõpetatusse, muudaksid oma eluasjad juriidiliselt korrektseks ja looksid minimaalsegi materiaalse kindluse. Sellega vabastad oma alateadliku taju asjatust koormast, mis läbi edasilükkamise ja otsustamatuse üha suureneb. Sest nüüdsel ajal hakkab piir, mis lahutab maise vaimsest, alateadliku teadlikust, materiaalse energeetilisest, kosmilise sisekosmilisest väga õhukeseks ehk suisa olematuks muutuma.

Alles siis, kui sa hakkad tarbetut sahmimist ja suhtlemist ära jätma, hakkab su alateadvus ennast sinu jaoks avama. Siis jõuate oma alateadvusega üksteisele lähemale kuni paljastub algtrauma, kust esimesed ebakõlad teatud olukordade suhtes alguse said. Mõneti võib lausa öelda, et just oma traumasid parandama oleme me siia tulnudki, sest juba väikese inimese jaoks algab elu ühe suure traumaga. Sünnitraumaga siis. Ja inimese terviklikkus võib kaduma minna juba esimesel hetkel siia maailma jõudes, kui mitte isegi varem. Ja sellest hetkest alates võib aktiveeruda alateadlik surmahirm, mis muserdab inimest lõpuni välja või kuni ta selle olukorra tagantjärgi ära lahendab. Ja sedavõrd sügavate negatiivsete mälestuste tervendamiseks läheb pisut aega.

Ühisteadvusel lasuv nimekiri sellest, mida inimene peaks tegema, millega tegelema on lõputu. Samamoodi on seda läbi tarbimiskultuuri kasvav vajaduste nimekiri. Murdosa sellest on reaalselt eksistentsiks vajalik. Miks inimestel on nii palju asju, luksust, ruume ja mugavusi vaja on alateadlikust kadedusest või siis vajadusest uhkeldada. Ehk, et kuidas saan mina siis teistest kehvem olla? Kõik jookseb ühe lõputu, kontrollimatu võistlemise mustri peal. Ja vahel võistleb inimene teistega, kuigi teised temaga ei võistle, vaid tegelevad rahulikult enda asjadega. Ainult võistleja ise kogeb, et kogu aeg toimub suur võistlus, kõiges ja kõikjal. Kirjutan ja väidan seda nii julgelt, sest sügava eneseanalüüsi tulemusena leidsin, et vähemalt minul oli/on see nii. Varem ei suutnud ma seda lihtsalt märgata, sest see istub väga sügaval alateadvuses. Aga ka sellel mustril on algpõhjus, mille saab läbi töötada. Vihjeks niipalju, et lapse jaoks on üsna suur trauma isegi see, kui keegi talt jõuga armsa mänguasja käest ära tõmbab. Ja vahel salvestub selline pealtnäha väike asi alateadvusesse piraka koleduse ning andestamatusena, mis jääb ootamatult suures ulatuses mõjutama inimese toimimist edasises elus.

Ühisteadvuse nõiaring on nagu suure hooga pöörlev ratas, mis haarab sind endasse kui sa oled laiali ning kui sa ennast selle külge siduda lased. Selle hoo peal on enda leidmine väga keeruline. Sellelt rattalt maha astumine, kui hoog juba sees, vajab suurt otsustavust. Peatumist! Ajutist enda lahti ühendamist. Kuid kel rahu hakkab armsaks saama, võiks sellega siiski algust teha.

Väga raske on tervikuna edasi liikuda, kui sa oled kõikjal laiali ja oled ennast igalepoole ära lubanud ning broneerinud. Osa sinust pole veel ehk viimasest peostki, kus palju inimesi pikka aega omavahel suhtlesid ja üksteise energiatega segunesid, sinu juurde tagasi tulnud. Iga mõte, mis jookseb sinu peas, kas eesootavasse hetke või millessegi olnusse, on märk sellest, et osa sinu tervikust, sinu energiast viibib veel või juba minevikus, tulevikus. Selleks, et enda kõikjal ripakil olevad osad kokku korjata on vaja peatuda! ja lihtsalt olla.

Järgmine tormamine kuhu sa tunned, et sa pead väga hädasti minema või midagi korraldama hakkama tuleb sel juhul kasvõi hambad ristis ära jätta. Nad kõik saavad enamasti väga hästi ka ilma sinuta hakkama, anna neile võimalus proovida! (Muidugi juhul, kui sul endal on väikesed lapsed, on sinu esimene kohustus neile turvatunnet pakkuda.) Muidu, mine jaluta parem metsas ja tea, et mida kauem sa suudad seal lihtsalt eesmärgitult, sihitult rahulikult kulgeda, seda tervemana ja terviklikumana sa sealt välja tuled. Kui tunned möödapääsmatut sundi oma rahuhetkest välja hüpata ja eluga edasi kappama hakata, siis on tarvis metsas teha veel suurem ja rahulikum ring. Proovi ja sa ei kahetse.

Üks alateadlike hirmude põhjuseid on kartus kaotada ühendus lähedastega, ehk saada nende kaotamise trauma osaliseks. Sellepärast muretsetakse lisaks endale ka teiste pärast. See röövib palju energiat, aga see energia ei loo midagi, see jookseb liiva. Ma soovitan soojalt, too ennast teiste energiaväljast ära, korja ennast kokku, eralda ennast teiste energiast, hakka tegelema enda asjadega. Ja edaspidi hakkab nii sinul kui ka kõikidel teistel kordades kergem olla, kuna sa ei koorma enam teisi enda hirmudega ning nende pärast muretsemisega. Ning see kõik ei tähenda üldsegi tegeliku läheduse kaotamist, vaid teie vahelt lihtsalt hirmu ja mure eemaldamist.

Mis ripakil, see korda või ära. Sest edasi liikumine elus, kus on ümberringi nii palju teiste tahtmiste ja sissejuurdunud mustrite roikaid, on väga keeruline, kui sinu energiaväli ripendab igalpool laiali.  Siis toimub iga järgmine hetk takerdumine ja tuleb vajadus tegeleda millegagi, millega sa praegu ehk ei peaks üldse tegelema.

Jah, rahu leidmiseks on vaja jätta mõni tähtpäev tähistamata, mõni hoidis keetmata, mõni keerukas toit vaaritamata, mõni trenn tegemata, mõni postitus postitamata, kuid kui sellelt rattalt maha saad, siis tundub tagasi vaadates eelnev tormlev- tarbiv elu üsna mõistetamatu. Ja tea, et kogu aeg midagi korraldades, kuhugi minnes, kellegagi kokku saades ei tee sa muud, kui põgened iseenda eest. Esimene samm, et hakata uutmoodi edasi minema on hoopis tõeline peatumine! Peale seda näed, et aega on lõputult ja kuhugi kiirustama ei peagi.

Püsivalt õnnelikuks saamine, rahusse jõudmine võtab aega ja nõuab suurt kannatlikkust. Kuid ma võin garanteerida, et see vaev tasub ennast kuhjaga ära. See, mis peale seda tuleb, seda ei saa isegi kirjeldada, see on lihtsalt nii teistmoodi olemine. Vaja on teada vaid seda, et see on enam kui imeline. Järgnevad aasta või paar pole seda teed ette võttes ehk siis enam sedavõrd õnnetunde leidmisele suunatud, aga kas sa võid kujutleda, mis tunne on elada kõik oma elu järelejäänud aastad peale seda püsides ürgmaagilises igavikuhetkes, vabana, kõigutamatus sisemises enesekindluses, vabana hirmust surma ees? 

 

 

 

 

 

 

 

Miks tuntakse hirmu?

Sildid

, , , ,

Hirmutunnet kogetakse enamasti millegi eriti jubedana, sest ei tunta hirmu tagamaid. Enamasti peetakse hirmu enda vaenlaseks, nõrkuseks ja justkui karistuseks, vastandjõuks, mis ei lase soovitud moel tegutseda. Kuid mis oleks, kui hirm on hoopis inimese hea sõber, sisemine nõuandja. Ja see pärineb energeetika sügavustest ja on lihtsalt sõnum, info, mis on sinu sisemiste aspektide poolt sulle saadetud.

Hirmu kirjeldatakse armastuse vastandpoolusena, paha ja halvana, mõistmatuks ja jõuetuks tegevaks energiana, mis halvab teotahte ja tegutsemisvõime. Kuid tegelikult on hirm hoopis inimese alateadvuse kaitsemehhanism, mis on loodud inimest kaitsma ja hoidma. Hirm manitseb ettevaatlikusele. Miks hirm mõnikord lausa halvab, on sellepärast, et üks sinu sisemine hääl küsib sult veelkord üle, et mõtle ikka hästi järele, kas sul tasub seda sammu astuda. Ta tuletab sulle meelde, et nüüd, selles kohas, situatsioonis või selle inimesega seonduvalt on oht haiget saada.

Mis on hirmu taga? Hirmu taga on inimese “sisemine laps.” See on inimese minevikus haiget saanud osa, mis on kunagise traumeeriva kogemuse tõttu peitu läinud ja püüab oma kunagistest vigadest õppida, ning ka sind õpetada. Kui inimlaps siia maailma sünnib ei oska ta ju paljusid asju karta, ta ei pruugi tunda hirmu, kuigi mõnikord oleks tark seda teha. Käe tulle panemist näiteks tasub ju karta?

Kuidas hirm töötab? Hirmu kõige sügavam kolle on instinktiivne ehk alateadlik kaitsemehhanism, mis on programeeritud inimest kaitsma haiget saamise vastu, sest ürgsel tasandil tähendab haiget saamine reaalset ohtu eksistentsile. Ehk siis, oht haiget saada võib olla ka oht surma saada. Ja see mehhanism õpib isiklikest kogemustest lähtuvalt. Hirmu kaitsefunktsioon jätab meelde iga pisemagi detaili õpetlikust eluolukorrast, kus haiget saamine toimus. See salvestab kõik seosed, ka sellest, mis sellele olukorrale eelnes ja mis järgnes ja edaspidi soovitab sul tungivalt (andes sulle kogeda hirmutunnet) vältida seda olukorda, kus sa eelnevalt oma “näpud kõrvetasid.” Ja mida tundlikum on inimene, seda rohkem detaile ja seoseid ta iga asja kohta näeb.

Inimene pärineb loomast ja hirm on intelligentne süsteem ka loomade psüühikas, mis toimib juba kümneid või sadu tuhandeid aastaid. Oletame, et looma ründasid jahimehed, ta sai haavata, aga tal õnnestus siiski põgeneda. Metsloomale jääb peale seda sündmust alatiseks meelde see koht, kus juhtum aset leidis, see kummaline “kuklatunne,” mis rünnakule eelnes, aastaaeg, isegi see, mis värvi sel päeval valgus oli. Lisaks mäletab ta, mis lõhn oli õhus, millised helid kuuldusid jne. Nüüdsest väldib uluk võimalusel alati seda paika, kus see kõik juhtus ja sarnase kuklatunde, hääle või lõhna peale paneb ta edaspidi ummisjalu jooksu. Sedasi toimib hirmu eksistentsiaalne kaitsemehhanism. Inimeses on aktiivne täpselt samasugune programm, kus igaühe alateadvus on vastavalt enda elus läbitud kogemustele ja haigetsaamistele salvestanud vastavad seosed.

Ühesõnaga, kui  inimesel kaasnevad mingi elusituatsiooniga väga ägedad reaktsioonid, tuleb esile hirm, viha, tulevad koledad mõtted või mälestuspildid minevikust, siis tea, et enamasti on nende taga sinu sisemine kaitsemehhanism, kes püüab sulle lihtsalt meelde tuletada antud situatsiooniga seotud ohud, ehk võimalused haiget saada ja palub sul seda vältida. Ja see mehhanism võib mäletada ka eelmiste elude traumasid ja selliseid kaasasündinud hirme nimetatakse foobiateks. Ja vahel pärineb edastatav info ka kollektiivsest alateadvusest, ehk ürgsest pärandist.

Hirm on kartus haiget saada. Hirm on kõige sügavamal alateadlikul tasandil toimiv programm, mis ei tee vahet füüsilisel või emotsionaalsel valul, sest energeetilisest seisukohast polegi sellel niiväga vahet. (Energeetiline haav lähtub näteks sügavast solvumisest, ehmatusest, mõistmatusest, ebameeldivusest, leppimatusest, andestamatusest, põhjusest armukadedusele, turvatunde kaotamisest jne.)

Nii füüsilise keha kui energeetilise keha haavata saamine võib olla sandistav. Ehk siis noores eas kogetud ning senini lahendamata südamevalu, võib inimest jäädagi mõjutama ja energia lekib päev päevalt temast hingehaava kaudu välja. Nagu õnnetuses sandistatud jäse segab inimese tavapärast toimimist igapäevaelus, segab samamoodi seda ka emotisonaalse trauma puhul inimsese energiavälja jäänud jälg. Ja alateadvus kaitseb iseäranis kiivalt just selliste haavadega seotud valdkondi, püüdes vältida ohu kordumist.

Teiselpoolt on asjad siin ilmas seatud niimoodi, et isegi kui inimene püüab kannatusi ja hirmudest läbiminemist maailma eest peitumisega vältida, siis kohtub ta omakorda nende tagajärgedega, mis kaasnevad vajalike asjade tegematajätmistega. Hirm võib olla väga hea õpetaja. Ja hirm võib olla ka arendav, liikumapanev. Teisisõnu hirm kaitseb ka liiga pikalt staatilisusesse jäämise eest, kuna vähemalt mõõdukas liikumine on elu alus. Iga samm, mida astutakse, loob energiat. Igat kohta kehas on vaja liigutada, iga asja ruumis on tarvis aegajalt paigalt tõsta, muidu energia seiskub.

Miks on mõned inimesed tundlikumad kui teised? Erinevad inimesed võivad juba algselt olla programeeritud hirmutundega erinevalt suhestuma. Instinktiivsest vaatepunktist on “eesrindlikumad” inimesed, kes on loomult julgemad ning suurema pingetaluvusega ehk mõeldudki ohule vastu astuma. Nemad on sõdalased ehk valitud oma kogukonda kaitsma. Näib, et eriti tundlikud inimesed on seadistatud olema alahoidlikumad. Kui inimesele on antud anne tunnetada ohtu kaugemalt ja tugevamini isegi meeltevälise tajumisvõime abil, siis ehk on need indiviidid algselt juba olemuslikult valitud liiki säilitama?  Ja tundlikumad, tihti vaimsemad inimesed, ravitsejad näiteks, on programeeritud suuremat ohtu juba kaugelt ette tunnetama ning sõja korral koopasse varjule minema, et osa kogukonnast säiliks ka juhul, kui sõdalased hukkuvad.

Kõikidele on elumängus määratud oma koht, kõik inimesed on täiesti erinevad, eripäraste tugevuste ning nõrkustega. Kuidas siis saab eeldada kõikidelt, nii teistelt kui endalt sarnaselt toimimist, kui mõned indiviidid pole loodudki esirinnas võitlema ning võistlema? Hea oleks kujundada endast adekvaatne enesehinnang, et nii enda elus kui ühiskonnas edukalt toimida. Ja edu all peetakse siinkohal silmas sisemist rahulolu. Kui inimese jaoks oleks loomuomane ehk olemuslik kõige kõrgemale oksale pürgimine, siis juhtuks sinna jõudmine loomuliku elu kulgemisena varem või hiljem nagunii.

Mis on inimese olemus? Inimese olemus on see, millisena ta sünnib. Inimese olemus on kõigepealt tema iseäralikud põhivajadused. Sellisena on ta loodud. Loomulikult hakkab siis ümbritsev keskond seda mõjutama ja inimeses võivad tekkida tahtmised, mis pole talle üldse loomuomased. Tihti on laps ja tema vanemad väga erineva olemusega. Isa võib nõuda pojalt suuri tegusid, kuna tema ise on suurte tegude jaoks loodud. Kuid lapse olemus koosneb, lisaks tema hinge valikutele kahest erinevast vanemast kokkupandud materjalist või veelgi enam- kogu suguvõsa eelnevast pärandist. Igaüks sünnib siia ilma oma ülesandega. Igaühe algne ülesanne on olla see, kes ta on. Enda tingimusteta armastamine on alati vaimse arengu esimene samm, see on vundament. See tähendab, et ei taheta tingimata olla keegi teine, ehk see, kes sa veel mitte ei ole. Siis saavad pikkamööda sinu energeetilised tihtipeale vastandlikud osad omavahel pingevabamalt ühtseks tervikuks liituda.

Öeldakse, et enda sisemiste eripärade teadvustamine on lahendus. Kuid mis on teadvustamine? Teadvustamine on enda aksepteerimine sellisena, nagu sa oled nüüdseks tegelikult kujunenud. Teadvustamine on endale tunnistamine- jah, see on see, kes ma (tegelikult) olen.

Igas inimeses on sündides vaikimisi olemas kõik võimalikud aspektid, arhetüübid kõikidest elusuundadest, iseloomujoontest ning omadustest. Mõningad nendest, näiteks iseloomujooned ja anded on läbi geneetilise pagasi juba aktiivsemad kui teised. Nüüd sõltub edasisest elust ning saatusest see, kuidas ülejäänud osad välja kujunevad, kui palju iga eraldiseisev osa “toitu” saab. Ja kas see toit on positiivne või negatiivne. Negatiivse toiduga, kogemustega läheb vastav aspekt rohkem peitu, varju. Positiivse laenguga, hea tundega seotud osa tuleb rohekm esile. 

Inimese elu on olnud selline nagu see on, seda ei saa korrapealt olematuks teha. Ja selletõttu inimene on selline nagu ta on ja oma terviklikus arengus peab ta arvestama kõikide enda väljakujunenud nii nähtavate kui varju ehk alateadvusesse läinud osadega. Endast ainult üldises mõttes positiivse käsitlemine ei pruugi kaugele viia.

Vanemad kujundavad oma last oma eelduste, soovituste ning nõudmistega. Ja last õpetatakse vanemate sõna kuulama. Kuid toimides teiste, lisaks ühisteadvuse programmide õpetuse järgi võib lapse ego kujuneda tema tõelisest olemuslikust iseendast sedavõrd kaugeks, et ta ei saa oma  sisemistest asjadest ühel hetkel enam üldse aru. Ja võivad tekkida sisemised konfliktid. Juhtub see sellepärast, et püütakse olla keegi teine ja seda veel omakorda kellegi teise pärast. Ehitatakse endale lõputud maskide kihid, käitutakse coolilt, aga sisimas jääb miski seda teatrit, mida inimene enda eluetendusena iga päev mängib, kurvalt pealt vaatama.

Hirm tekitab viha. Viha on samuti kaitsemehhanism, aga selle algpõhjus on tihti mõistmatus. Viha tekib kui on kohtutud ükskõik, kas sisemise või välise konfliktiga. Viha aluseks on pinge, mis tekib sisemaailmas olevate vastandaspektide vahel või üldiselt sise- ja välismaailma vahel. Liigne pinge on see, mis tekitab nii suure laengulise hõõrdumise, et emotsiooni energia keeb üle.

Võib ajada ikka vihaseks küll kui teised kõik sinu ümber saavad ja sina ei saa. Aga mõni inimene pole määratudki mõnda asja saama. Kui miski pole sulle määratud, siis ta ka ei tule, või kestab, õitseb väga lühikest aega. Mõne asja jaoks on õige aeg hoopis hiljem, äkki alles viie või kümne aasta pärast. Kui miski on määratud tulema, siis ta tuleb, selles ei tohiks samuti kahtlust olla. Sa võid jäädagi alati proovima, püüdlema, kuid tasub jälgida mitte niivõrd saavutuse staatust, kui seda, mida sa selle poole pürgides tunned. Manifesteeritud soovide täitumise alus pole mitte soovi energeetiline ülesurvestamine vaid täielik lahti laskmine. Kui sa jäädki teatud toimingute puhul hirmu või ebamugavust tundma ja pärast sündmust koged ennast tühjana, siis pole ehk sinu aeg selle jaoks veel tulnud.

Vahel proovitakse hirmu alistada tahtejõuga ja seda nimetatakse eneseületuseks. Kuid tark on pidada silmas, et sellest ei saaks hoopis endast üleastumine, ehk siis, et protsessi käigus ei peaks üks sinu oluline, hirmu tundev sisemaailma osa sinust lihtsalt lahkuma, jättes sind ilma terviklikkusest. Kõige laiemas mõttes pole miski olulisem kui terviklikkus. Inimese olemus on kirjas ka tema alateadvuses, ehk varjus. Kuid vari on osa inimesest ja üle oma varju hüpata pole teadupärast võimalik. Varjuga on võimalik vaid koos edasi minna ja valgustades seda õige nurga alt, on võimalik oma varju väiksemaks muuta.

Paljud inimese iidolid, kelle sarnased olla soovitaks on siia maailma juba loodud. Nad on ennast juba teostanud, jõudes kaugele olles nemad ise. Nad on maailmas neile määratud koha täitnud. Kõik tuntud maailmarändurid, staarid, mungad, valgustunud õpetajad ja surmapõlgurid on käimas oma rada. Nemad teevad oma tööd ning täidavad selles maailmas enda eesmärki. Kuid nende koht on juba täidetud. Niisiis, milline võiks olla sinu enda ainuomane tee?

Vajadus endalt kellegi teise moodi olemist, temaga samale oksale jõudmist nõuda, võib inimese viia iseendast väga kaugele. Iga inimene sünnib enda olemusega. Iga inimene sureb enda olemusega. Vahepealne teater, kus püütakse olla keegi teine, on tegelikult tarbetu. Mis oleks, kui püüaks leida hoopis enda autentse koha siin ilmas, leides ennast ja tehes asju sulle omasel viisil, kõrgusel, suurusel ja kombel. Igaühe jaoks on määratud eripärane olemiseviis, mis teeb püsivalt õnnelikuks. See on julgus olla sina ise. Kui inimesel on juba välja arenenud esilepürgiv ego, siis on vaja suurt julgust, et tunnistada oma süvaolemuslikku tagasihoidlikkust. Õnnetuks teeb tihti see, kui püütakse olla keegi teine, mitte ise. Samamoodi võib õnnetuks teha see, kui püütakse sügavuti samastuda enda egoga.

Selleks, et teada saada, kes sina tegelikult oled ning mida tegelikult tahad, tasub arutluse alla võtta ka info, mis pärineb sinu hirmudelt. Hea on küsida, mida sinu hirmud sulle öelda tahavad. Kui sa õpid läbi mõistmise armastama oma hirme, juhindud sa oma elus edaspidi läbi armastava teadlikkuse ja pole enam pimesi varjatud hirmude juhtida. Saa sõbraks oma hirmudega ja sa saad sõbraks iseendaga.

-Rahuleidja-

 

Üks nähtamatu jõud meis.

Sildid

, , , , ,

Tunnetusliku inimese jaoks võib energiate maailm olla sama ilmne, lihtsasti adutav ja tõeline, nagu vähemtundliku inimese jaoks on vee voolamine või lainetamine kui ta käe näiteks jõevoolu või vaiksesse merelainesse paneb. Ja nagu vesi võib mõnikord olla liiga külm, teinekord kuum, siis samamoodi on see energiamaailma voogudega ja inimestest lähtuvate energiatega.

Näiteks läbivad inimest pidevalt, kui energiavälja sõlmpunktid, tsakrad ja põhilised meridiaanikanalid normaalselt töötavad, kaks niiöelda isiklikku energiavoogu. Planeedi Maa seest lähtuv tõusev voog, mis annab muuhulgas elujõudu ja ülevalt, universumist, vaimsest maailmast langev peenenergiate voog, mis annab lisaks muudele väärtustele tarkust, armastust, tervendust. Neid võib nimetada ka elektromagnetlaineteks. Kui inimene tundlik pole ja ei tunne peenenergiate liikumisi, mis läbivad igal hektel kõike ja kõiki, siis tahaks ta ilmselt öelda, et seda pole olemas. Kuid see, et keegi mingit asja ei näe, tunneta või tunnista ei tähenda, et seda pole. Ning samamoodi nagu muud energiad, on tundliku inimese jaoks tahtmise korral tajutav selline asi nagu “taju-” ehk tähelepanuväli.

Inimese tundlikkuse kaks erinevat väljundit on energeetiline tundlikkus ehk üldine energiatemaailma tunnetusvõime ja teine on tavapärasest suurem tundlikkus tunnetele, teistest lähtuvatele reaktsioonidele ning välise maailma mõjutustele. Ehk siis võiks neid kahte pisut erinevat tundmise tüüpi nimetada ka erinevate nimetustega nagu näiteks tundlik inimene ja tunnetuslik inimene. Ja miks ma toon siin tundlikkuse teema üleüldse sisse, on sellepärast, et see, millest siin allpool juttu tuleb, pole niivõrd mentaalses koridoris kirjeldatav, vaid on eelkõige just tunnetatav.

Tegelikult on võime “tajuvälja”või ka “tajukeha” tunnetada kõikidel inimestel. Seda nimetatakse vahel kuuendaks meeleks, mis on nägemise, kuulmise, haistmise, kompamise, ning maitsemeele kõrval olev tähelepanumeel. Ja tajumeel töötab kõikide teiste aistingutega paralleelselt või koostöös. Just tähelepanu tajumine on põhjus, miks näiteks bussis või teatris istudes tuleb ühel hetkel tahtmine tahapoole vaadata, sest tekib “justkui tunne,” et keegi sind tagantpoolt piidleb, sinu peale mõtleb ja tahab ehk ka sinu tähelepanu köita. Sellises olukorras on ta tegelikult lihtsalt oma energeetilise tajukogumi sinu peale viinud ja sa tunnetad seda!

Üheks võimalikuks “meeltevälise” taju seletuseks on, et tegu on võimega tajuda madala sagedusega elektromagnet ehk footonlaineid. Meeltevälise taju uurimine on keerukas, kuid seda nähtavasti sellepärast, et selle põhiretseptorid asuvad väljaspool anatoomiat ehk füüsilist keha. Seda “taju” juhib inimese energiaväli, inimese teadlikkus, mida ei olegi lihtne teaduslikult uurida või mõõta. Selleks, et “tajukeha liigutada” ei pea mõtlema, seda saab niiöelda tahtega, tundega, ehk näiteks südamega juhtida. Nii et aju osakaal on selle protsessis kõrvaline. Aju saab toimuvat pigem ehk registreerida. Mõtteid või tundeid ei ole ka ju näha, aga ometi on nad inimese jaoks millegipärast enam kui reaalsed. Ühe olulisema tunde tundmise kohta siin ilmas, milleks on armastus, ei saa ju kuidagi öelda, et see toimub läbi aju. Aju ju ei armasta? Armastab alati süda. Aju pigem reageerib südames olevale armastuse tundele ja siis toimuvad selles vastavad protsessid, mida saab omakorda ajulainete sageduse muutumise uurimisega mõõta.

Ja tähelepanu, tähelepanu! Mäng siin ilmas käibki suuresti ümber tähelepanu ehk “taju.” Kui me astume armastusest ja näiteks füüsilisest lähedusest ühe sammu tahapoole, siis on see korrapealt väga oluline. Sest väsinud noorel emal, kes on läbinud sünnituse ja kes ei saa tänu lapse vajadustele enam tükk aega rahulikult välja magada ning puhata on reaalselt oma südant raske lahti hoida. Ja Armastust (suure algustähega) on keeruline anda ja kiirata kui süda on kinni. Nii et, üliväga pole lapsepõlvetraumade kujunemiste selgitamisel vaja armastuse puudusest viga otsidagi. Sellisel kujul, nagu vaimne maailm loodab, materiaalses igapäevaelus armastust enamasti saada ega anda pole. Tõeline armastus on lihtsalt läbi inimese laskuv kosmiline voog, mis avatud südamekeskuse puhul voolab tingimusteta. Õnnistatud on need, kes seda on kogenud ja oskavad tähele panna.

Kuid “tajuvajadus” on vastsündinul peale sünnitraumat, eriti kui  lapse enda elujõu- ehk eeterkeha on räsitud, lausa esmavajalik. Tajuvajadus tähendab, et laps vajab, et tähelepanu oleks temal. Miks? Sest tähelepanuga liigub enamasti alati kaasa inimese energeetiline “tajukogum,” tajukeha, mis kätkeb endas osa inimese eeterenergiast ning isiklikust väest. Läbi selle voolab, ka füüsiliselt eemal olles inimese isklik, loov voog, mille najal väikelaps saab tervikliku ja tervena üles kasvada. Kui ema “taju” jääb lapsele, isegi kui ta viibib eemal, siis lapse jaoks ülivajalik läheduse ja turvatunne säilib. Ühesõnaga, seesama “taju,” positiivne tähelepanu täies kohalolus on see, mida on väikelastel enda vanematelt tegelikult energeetilise poole pealt vaja. Ja seda, olenevalt muidugi lapsest, ehk pidevalt kuni 2 aastaseni välja. 

Ema bioväljas, füüsilises läheduses toimub see “kasvatamise ehk kasvama panemise” protsess iseeneslikult, kaugemal eemal olles jääb energiavahetus mõnikord lapse jaoks liiga väikeseks. Ja kui väikelaps vahel niiöelda seletamatul põhjusel nutma hakkab, tunnetab ta, et ema tähelepanu on tema pealt ära läinud ja see võib põhjustada lausa surmahirmu. Kogu väikelapse elu sõltub tema ema tähelepanust, sest ise ta endale piisavalt soojust ja toitu hankida ei suuda. Hirmu võib ta tunda ka juhul, kui ema vaatab kasvõi tema kõrval liiga süvenenult telekat ja lapse jaoks enam tähelepanu ei jätku.

Kui lapse kasvatab üles kasuvanem, siis sõltub ta samamoodi tema voost. Ürglooduslikust alalhoiuinstinktist lähtuvalt läbi looma ja linnuriigi võiks seda seletada järgmiselt. Linnupesas olles sõltub linnupoja jaoks sellest, et kas teda tähele pannakse kogu tema ellujäämine. Kui teised pesakonna isendid tükivad rohkem esile, teevad suu rohkem lahti ja säutsuvad kõvemat häält tehes, siis nad saavad rohkem tähelepanu ja ka füüsilist toitu. Seljuhul on hästi oluline, et emal- isal jätkuks jõudu ja taju ikka kõikide jaoks. Kui mõni linnupoeg kössitab pesa nurgas, ei ole aktiivne, et tähelepanu saada, siis võib ema teda lihtsalt mitte tähele panna ja kui ema unustab talle toitu anda, võib ta hukkuda. Ja läbi “taju” vahendatav energia on samamoodi teatud nähtamatute tasandite toit.

Väikelapse vaatenurgast on sellest kõigest lähtuvalt tema eksistentsiaalne “kohus” hoolitseda selle eest, et ta oleks nähtav, kuuldav, et ema teda ära ei unustaks. Palju inimesi on väga väikese lapsena saanud tunda surmahirmu selle ees, et kui on nutetud, aga ema kohe ei tule. Ema võib olla isegi tegelikult tema lähistel, aga kui laps seda kohe ei tunneta, on hetkeline surmahirmu kogemine vältimatu ja trauma võibki olla juba tekkinud. Ja kaudselt võib lühikesest hetkest piisata, et kogu inimese järgnev elu oleks sellest mõjutatud. Sest trauma hetkel tõmbab sisemine laps, alateadvus, instinktiivne kaitsemehhanism niiöelda pea sisse ja läheb sügavatesse energiakihtidesse, keskustesse peitu. Ja inimese energeetika, psüühika muutub haavatavaks, sest sinna kohta, kust inimese terviklikkus, tema vägi lahkus, võib tekkida niiöelda hingehaav.

Loomulikult on hingehaava põhjuseks enamasti reaalne trauma või vastuvõetamatu eluolukord ja lapsed nii väetid ka ei ole. Kuid siiski, kui selle põgenenud osaga kohe varsti uuesti kontakti ei leita, jääbki ta pimedusse, traumakihtide taha vaevlema. Ja see puudujääk jääb inimest saatma. (Taju ja tähelepanu vajadus on muidugi igal inimlapsel täiesti erinev, mõnel on tähelepanu vaja lõputul hulgal ja mõnel on seda vaja vaid põgusalt. Mõni laps saab kohe algusest peale rohkem ise hakkama ja kasvab ka tõenäosuste ning raskete tingimuste kiuste väga terveks ja tugevaks inimeseks. Ja vahel võib lugu olla ka vastupidine, et vanemad rikuvad liigse jumaldamise ja hellitamisega lapse ära. Ühesõnaga, igale lapsele tuleks tähelepanu pöörata vastavalt tema enda vajadusele ja nõudmistele. Mõnikord rikub lapse terviklikkuse ka see, kui vanem ise liialt temasse kiindub ja klammerdub, sest olgem ausad, läheduse vajadus ja olulisus lapse ja ema vahel on ju mõlemapoolne.)

Ülaltoodud näited võivad ühe võimalusena seletada üldist vajadust tähelepanu kui sellise järele. Kui laps oskab olla armas, tõmbab ta ligi rohkem positiivset tähelepanu ja armastust. Niisiis võib öelda, et tähelepanuvajadus on tegelikult paljude olendite, ka inimeste, põhivajadus, ehk siis instinktiivselt oluline. Sellest vaatepunktist lähtuvalt ei pruugi vajadus tähelepanu järele, sealhulgas ka vajadus meeldida, üldse ollagi ego ilming, vaid hoopis lapsepõlvepsüühikasse kinni jäänud osa. Ainuke asi on, et tegelikult ei vaja täiskasvanud inimene enam niiväga teiste “tähelepanu,” aga mõnikord ta on lihtsalt alateadlikult harjunud selle pärast edasi võistlema. Sest kui mõelda, siis kui palju otsuseid inimeste eludes tehakse teadvustamata tähelepanuvajaduse tõttu? Kui palju silmatorkavaid asju või välimust hangitakse, et vaid püüda tähelepanu, teiste “tajusid,” et meeldida?

Kuid see on ka mõistetav, sest teatud mõttes on teiste tähelepanu vägevaks tegev. Kui on olukord, kus paljud inimesed korraga oma “tajukeha” ühe peale toovad, siis laevad nad kõik, pole isegi vahet, kas tuntakse imetlust või kadedust, teda teataval määral enda energiaga. Muidugi toimub tegelikult ka energiavahetus, sellest suurenenud energiahulgast saavad enamasti osa ka andjad ise. Miks hiigelsuurtele publikutele laulvad rokkstaarid tunnevad ennast pealtnäha nagu jumalad? Sest see meeletu tähelepanuhulk, “tajuhulk” toob nii suure energeetilise täitumise, et “kuulsus” ja jumaldatus ei taha enam hästi oma isiksuse piiridesse ära mahtuda.

Need inimesed, kes on terved, kes on lapsena piisavalt positiivset tähelepanu saanud, on suurena teadvustamata tähelepanumängust rohkem väljas. Seda muidugi juhul, kui nad ei ole jäänud tähelepanuga seonduvast sõltuvusse. 

Miks öeldakse, et see, millel sa oma tähelepanu hoiad, hakkab sinu elus kasvama. Sest “tajuväljal” on reaalselt võime panna asju kasvama ja neid kasvamas ning toimimas hoida. “Tajuga” saad valitud teemale, objektile kanaliseerida enda positiivset energiat. Inimesel on jõud anda ka distantsi taha asjadele väge juurde. Kingitud lillede püsimajäämine näitab armastust ning kui kinkija hoidis ning hoiab lilledel armastavat taju, püsivad need vahel õitsvate ning värsketena imeliselt kaua. Ja see on kahepoolne. Kui isik, kes kingituse saab märkab iga päev hetkest hetkesse neid kingitud lilli, mis tema vaasis või lillepotis ilutsevad, siis toidab, hoiab ta neid samuti oma “tajuga.” 

Suur osa “tajust” on muidugi alateadvuse juhtida. Nii et kui tahad suuri asju kasvama panna, siis tuleb oma alateadvusega koostööd teha, või siis oma taju puhastada, nii et enamik sinu tajust on sinu enda, ehk sinu pärisise kontrollida.

ÜKS PRAKTILINE HARJUTUS.

Siinkohal võiks tuua ühe praktilise harjutuse, et oleks parem aru saada, millisest tunnetuslikust suurusest selles kirjatükis jutt käib. Niisiis, “taju” tunnetamist, kel soovi on, võib proovida kohe praegu. Siruta oma parema käe nimetissõrm välja ja vaata seda tähelepanelikult, püüa koondada kogu oma tähelepanu vaid sellesama nimetissõrme otsa, samal ajal rahulikult hingates. Kas tunned midagi? Kas midagi muutus? Võid korraks proovida veelgi enam oma tähelepanu samasse punkti kontsentreerida. Võid selleks lausa teha väikese pingutuse. Ja hoia nüüd oma tähelepanu seal. Seejärel siruta välja oma vasaku käe nimetissõrm, vii see teisest eemale. Ja siis võid aegamisi kogu selle tähelepanukogumi kaasa võtta ja viia teise käe nimetissõrmele, seda seal mõnda aega hoida ja siis tagasi esimesele sõrmele viia.

Nüüd võid proovida seda edasi tagasi liigutada tahtega, nii et sa seda pilguga ei saada. Nii et sa oma tähelepanu silmadega ei juhi. Võid panna silmad kinni ja püüa tunnetada vaid ühte oma käelaba. Ja siis teist. Seejärel võid proovida “tajuvälja” liigutada hoopis oma paremale jalalabale ja see aegamisi mööda keha üles tuua, näiteks vasakusse peopessa. Ja nõnda edasi. Selline kehasisene “taju” liigutamine pole kaugeltki asjatu. Just sedasi tomimubki inimese kehast mittekontaktsel moel seiskunud energiate ja blokeeringute äratamine, vabastamine, tervendamine nii enda kui teiste tervendamisel.

“Taju” ehk kontsentreeritud tähelepanu on “tajupall,” mis on justkui ka väike tunnetuslik kaamera, sond, mida saab kasutama õppida. Kui sa suudad viia oma taju ühest kehaosast teise, ühest väljasirutatud käest teise, siis suudad sa viia seda ka läbi õhu. Siis suudad sa seda viia ka kaugel asuvasse toanurka. Samahästi suudad sa oma “tajukeha” viia ka läbi seina teise tuppa ja seal olevat tunnetada. Ja siis suudad sa ju põhimõtteliselt minna sellega ükskõik kuhu, maailmas või kosmoses. See on lihtsalt harjutamise asi. See on ka telepaatia tööriist. Mõeldes ühele kindlale inimesele, saad sa viia oma “taju” temale ja temaga ühendust võtta.

See suurus, mis läbi tähelepanu kontsentreerimise praktika tekib on “tajukogum.” Seda on võimalik treenida, suurendada, arendada. Mida suurem on sinu “taju” hulk, seda rohkem suudad sa sellega asju korda saata. “Taju” saab jagada ka korraga mitmes osaks, tavaliselt nii muidugi ongi, et inimese taju on väga paljudel asjadel korraga laiali. See on üheltpoolt selleks, et vajalikke asju meeles pidada, kuid enamasti on inimese taju hõivatud ka väga palju ebavajalikuga.

Nagu öeldud “taju” hulka saab kasvatada, näiteks kui sul on vaja väga millegile tähelepanu kontsentreerida, siis saab taju, tähelepanu ära tuua ka ümbritsevatelt helidelt, ehk oma kuulmismeelelt ja keskenduda rohkem näiteks raamatu või miks mitte kasvõi käesoleva artikli lugemisele. Samamoodi saab tähelepanu tahtega ära tuua isegi oma mõtetelt, isegi tunnetelt ja suunata see sinna, milleks sul seda hetkel kõige enam vaja on. Ühesõnaga, ühe energeetilise toimepanijana on igasugune tunnetuslik protsess registreeritav tänu “tajuväljale.” “Tajuväljad” võivad kõiki energeetilisi protsesse samaaegselt reguleerida, käivitada, jälgida ning vastu võtta.

LÕPETUSEKS.

Iga tajuväli on erinev, see kannab infot omaniku energiavälja seisundist, kannab endaga osa tema eeterkehast. Kui võõra, “jõhkra” energiaga inimese taju langeb tundliku enda puhastamisega vaeva näinud inimesele, siis see võib olla lausa kõrvetav tunne, justkui energeetiline rünnak. Ja see seletab näiteks seda, miks ühtäkki tänaval või poes käies väga raske olla võib hakata. Taju “saatja” pole muidugi enamasti oma tegevusest ja sellega kaasnevatest “tagajärgedest” kaugeltki teadlik. Niisiis, mõni vihkav pilk võib energeetilises mõttes tõesti hävitavaks osutuda. Aga samamoodi saab reaalselt toimida ka “silmadega õgimine.”

Mis kvantfüüsikas valgusfootonitega seotud ning inimese poolt mõõdetud, jälgitud katseid mõjutab on samamoodi teadlase enda tähelepanu, ehk tajukeha. Ühesõnaga, taju suudab muuta, muundada, juhtida puhtast valguslainest kiirguvate osakeste, kvantosakeste omadusi. 

“Armukadedus” on samuti tihtipeale tähelepanukadedus, tajukadedus, sest tundliku inimese süda tunnetab ära kui tema partner on temaga koos olles oma taju ja mõtetega hoopis kellegil teisel või millegil muul.

Liigse sõltuvusega suhtes on sedasi, et partnerisse viskub, kaaslasesse klammerdub inimese lapsepõlvepsüühikasse maha jäänud energiaosa, mis enda lähedust ja turvatunnet vajava tajuga, läbi hirmude lihtsalt loob olukorra, kus teist inimest on üha vaja kontrollida. Selline inimene võib endalt vahel küsida, et: “Mis mul viga on, et ma selline olen?” Vot seesama see “viga” ongi. 

Miks on vahel raske tähelepanu koondada? Sellepärast, et taju läheb väljaspool sinu tahet uitama ja sedasi on raske oma tegevusele kontsentreeruda. Kui sinu taju pole vaba, pole sinu tahe vaba. Osa tajust võib olla inimese hingehaava käes, kes vajab tähelepanu hoidmist asendustegevustel, et sisemise valu vastu välistest tegemistest, sõltuvustest tuimestust saada. Need on need hektked kui taju juhib hoopis inimest, nagu siis kui suitsetaja haarab kontrollimatu mõttekujundi ajel tahtmatult taaskord suitsupaki järele. Lisaks juhivad instinktid ning läbivalgustamata alateadvus samuti inimese taju. Kui inimene on rohkem oma taju peremees, siis saab ta jõuda puhta tajuni, ehk iseendani, iseolemiseni.

Inimese psüühikas on nimelt temast teatud mõttes eraldi seisvad arhetüübid, kes olenevalt sellest, kui palju elu neid välja on kujundanud, omavad oma jõudu inimese tahte mõjutamisel. Tahtejõuga saab taju kontrollida, kuid kui arhetüüpide kompleksid on väga läbi töötamata, iseolemisse integreerimata, on see pidev sõdimine iseendaga, sisemiste konfliktideni välja. Enda osade integreerimine on oma polaarsete, vastandlike sisemiste aspektide liitmine üheks tervikuks, ehk tasakaalustatud iseks.

Mis siis aitab taju vabastada, puhastada, taastada? Taju ise. Vabasta oma taju järkjärgult välisest läbi kõikvõimalike ärajätmiste ja loo olukord milles saad õppida enda taju hoidma eelkõige endal. Seejärel sulle kõige kallima ning olulisema peal. Taju täielikult endal hoidmist nimetatakse ka kehas püsimiseks, tugevaks maandatuseks. Ja läbi selle saab ebakõlad ja tasakaalutused ära kogeda ning läbi põletada.

Ja mis siis sellest, taju puhastamisest kasu on? Taju puhastamine on praktiliselt kasulik, kuna kontrollitult, teadlik olles saab tajuväljaga väga palju head korda saata ja kontrollimatult võib see liikuda üha näiteks nendele mõtetele, tunnetele, alateadvuse mustrite ning mehhanismide aktiveerimisele, mida sa tegelikult ei soovi. Puhtam taju on alati suurem sisemine vägi, rahu ja vaikus. Vabam taju on kõrgemate teadvuse seisundite võimalikkus, kasvav loovus, hetkes tegutsemine, suutmine keskenduda korraga vaid ühele asjale, suutmine ideid koheselt teostama asuda jne. Ehk siis taju puhastamise tulemus on teisisõnu täielikum ja terviklikum elukogemus, palju kõrgem elukvaliteet. Ja puhtama tajuga on lihtsalt väga väga hea ka endamisi olla.

Ja näib, et taju puhastamine on tee valgustumiseni, ehk tõelise iseolemiseni, kus kõik psüühika aspektid on integreeritud üheks tervikuks ja selletõttu on enda “ise” kasutusse saadud kogu oma saadaolev tajuhulk, ehk potentsiaal.