Kuidas leida tingimusteta armastust?

Sildid

Armastus, Tingimusteta armastus, Vabadus, valguskeha

Inimese energeetikas on peale füüsilise, silmaga nähtava keha veel viis energiakeha. Eeterkeha, tunde- ja mõttekeha, psüühiline keha, astraalkeha ning valguskeha. Viimasest tahakski seekord pisut juttu teha.  Panen kirja mõned olulisemad aspektid, kirjeldused ja nähtused, mis valguskeha toimimisest lähtuvalt meid puudutavad ning teiste kehade ning kihtidega suhestudes mõjutavad. Järgnev tekst võib anda mõnedele elulistele tõekspidamistele pisut teistsuguse, holistilisema vaatenurga.

Valguskeha on inimese välimine energiakeha, kõrgemate dimensioonide valgusstruktuur. Samamoodi nagu füüsiline keha, on see üks meie teadvuse kandjatest selles ja kõrgemates dimensioonides. Nii nagu füüsilises kehas on organid, mis hoiavad keha toimimas, on valguskehas erinevad valguse konstruktsioonid, mis käivitavad ning hoiavad Universumi energiat meis liikumas ning toimimas. Näiteks, nii merkaba, meridiaanisüsteem, valguskanal kui inimese energiakeskused ehk tsakrad on osa valguskehast.

Kehastuste vahelisel perioodil liigud Sa oma valguskeha ehk kausaalkeha abil erinevates kosmilistes aegruumilistes paikades ning dimensioonides. See on “sõiduk,” millega saab ühendust võtta ning liikuda ükskõik millisesse üheksast praegu kättesaadavast dimensioonist. Kolmandas dimensioonis, kuhu me algselt kõik oleme seekord inkarneerunud, vajab valguskeha toimimiseks eelkõige astraalkeha.

(Astraalkeha omakorda saab lõimuda füüsilise kehaga läbi eeterkeha. Seejärel ühildub valguskeha, lastes oma kiirgusel paista läbi astraalkeha. Valguskeha on palju avaram ja suurem kui astraalkeha ja asub selle ümber ja selle kohal. Selleks, et nii kõrgsageduslik valgus saaks ühineda mateeriaga, vajab see vahesubstantsi, mille kaasabil luua piisav maandatus.)

Vastsündinud laps on Universumi valgusega küll veel rikkumata ühenduses, aga tema füüsiline keha on liiga väike, et oma valguskehaga ühenduse hoidmiseks piisav maandatus luua. Sellepärast ongi beebi jaoks lähedus oma emaga sedavõrd oluline. Kui imik on oma ema kaisus ja ema on piisavas kohalolus ja avatud, saab lapse valguskeha ema vahetu läheduse abil temaga ühendusse laskuda. Kuna valguskeha on puhta valguse ning tingimusteta armastuse vibatsioonil, ning vahetus otseühenduses Olemise allikaga, tunnetab laps ema kaisus olles iseenda algset tegelikku olemust. Selles olukorras tunnetab laps tugevat armastust, kuid tegelikult kogeb ta sel hetkel lisaks oma maisele olemusele, inimkogemusele ka transtsendentaalset osa iseendast, millega ta muidu ühenduses ei suuda olla. Seetõttu hakkab laps uskuma, et armastus tuleb emalt, mida viimane temas endas tegelikult aitab vaid maandada. Sealt saabki inimestes, kes on tegelikult multidimensionaalsed olendid alguse väga oluline nihe- see, et armastust hakatakse otsima väljastpoolt iseennast.

Kui inimene saab täiskasvanuks, siis astraalkeha, mis on alateadvuse väljendus, lõimub  laiaulatuslikumalt inimese füüsilise kehaga. Läbi selle aktiveeruvad eelmiste elude ning selle elu jooksul läbi traumade tekkinud karmakristallid ehk samskarad. Samskara (Sanskriti keeles) võib tõlkida sõnadega suundumus, loomupärane kalduvus. Inimese iga tegu, kogemus, soov, taotlus või kavatsus jätab inimese meele sügavamasse struktuuri jäljendi. Samskarad, on alateadvuse tihedamad alad, kus on peidus inimeste läbitöötamata karma ning varjatud iseloomujooned. Need astraalkehas talletatud energiakogumid mõjutavad inimest pidevalt, nii olevikus kui tulevikus, varjutades nende ootusi, eluolukordi ning enesehinnangut. Samskarad avalduvad erinevate isikuomaste kalduvuste, alateadlike arusaamade, käitumismustrite või sünnipäraste eelsoodumustena.

Astraal ning tundekeha sügavam inkarneerumine füüsilise kehaga toob kaasa nende struktuuride tihedamaks muutumise, mis takistab edaspidi valguskeha armastuse kiirgusel läbi nende paistmast. Valguskeha on peale seda küll palju paremini maandatud, aga selle valgus on ego struktuuride tõttu blokeeritud. Kausaalkeha on täiskavanueas teiste kehadega paremini integreeritud, kuid pole eriti hästi tunnetatav. Ning see valguskehast lähtuv kõrgvibratsiooniline kiirgus, millest veel on võimalik osa saada, on astraaltasandi ümberstruktureerituse tõttu moonutatud.

Meditatsiooni ja teiste vaimsete praktikate kestel liigub valguskeha inimesele järjest lähemale ja inkarneerub astraalkehasse. Selleläbi saab valguse jaoks loodud veelgi parem maandatus ja samskarad, ehk karmakristallid ning -mustrid hakkavad pikkamööda lahustuma. Valgus tõstab astraalkeha vibratsiooni, läbi mille saavad alateadvuse tumealad likvideeritud.

Astraaltasandi substants saab alateadvusesse uinunult kristaliseeruda, kuna see võngub ääretult madalal sagedusel. Astraaltasandi vibratsiooni järk järgult tõstma hakates saab jäätunud aines lahti võngutatud. Kui alateadvus on sellisel moel ära puhastatud, saab valguskeha kiirata takistuseta läbi ja inkarneerudaa füüsilisse kehasse.

Valguskeha on väga suur ja koosneb paljudest keerukatest struktuuridest. Inimeseks olemise eesmärk polegi kõiki selle osi ning funktsioone täielikult mõista ja kirjeldada.

Niisiis, kui kohtad teist inimest, kelle suhtes Sa tunned suurt armastuse tunnet, siis teisisõnu võib öelda, et Sa oled kohtanud inimest, kes aktiveerib ja maandab Sinu valguskeha väga erilisel moel ja teievaheline ühendus ulatub taevastesse kõrgustesse. Vahetum kontakt oma valguskehaga on lihtsalt imeline tunne, pole siis imestada, et me kipume temasse, kes seda meil kogeda aitab, kiinduma.

Vahel, mõnedel erilistel päevadel, võib inimene tunnetada kõikehõlmavat kohalolu ning armastusetunnet. See on seisund, kus on võimalik tunda armsalt sooja tunnet iga vastutulija ning kogu maailma suhtes. Kui taolises olekus mõelda oma mineviku raskematele, hirmutavatele hetkedele, olukordadele ja perioodidele, siis isegi need justkui romantiseeruvad ja muutuvad helgeteks, vajalikeks kogemusteks, mälestusteks. Sellistel, paraku harva pikemalt püsima jäävatel seisundilistel episoodidel suudabki inimene tegelikult tunnetada oma valguskeha, ehk oma Jumalikku sära. Valguskeha aktiveerumisega, avaneb süda kosmilise armastuse vastuvõtmisele. Ja teadvus hakkab puhastuma.

 

Kas võiksime saada paremaks või lausa uueks?

Sildid

Armastus, Igavik, Iseolemine, Olemine, Rahu, tasakaal, Usaldus, Vabadus, Vaimsus

Keegi ei küsi, et miks! peab tehnoloogia, majandus, sooritused ja tooted aina paremaks muutuma? Küsimus on ainult, et kuidas teha mida iganes paremini kui keegi teine? Kuidas olla teistest parem? Mitte teistele parem. Kuidas saada paremaks, kõiges? Kuid vaimsel tasandil edasiliikumiseks on vaja saada hoopis uueks inimeseks, mitte paremaks. Läbida uuestisünd ja teatud perioodiks surra kõigele vanale.

Oleme tuhandeid aastaid elanud teatud viisil, teatud teadvusruumis, kust vaid üksikud suudavad välja pääseda. Vaja on ennast minevikust lahti juurida, et uueks saada. Me pole kuulanud ärganud inimesi, kuna nemad ei saagi rääkida inimese parandamisest, paremaks muutmisest, sest see oleks nagu haigele rohu andmine haiguse vastu, millest ta ei taha paraneda. Need, kes räägivad uueks saamisest, koristatakse ära. Nagu näiteks Kristus, Sokrates jt. Uueks saanud inimene aga näeb, et Elu keskpunktis on “Jumala kuningriik.”

Kuni te sônade tühisust pole tundnud, siis pole te elus olnudki, olete elanud kuntstlikult. Kui esimest korda juhtub see, mis on väljaspool sônu, siis on teiega juhtunud elu! Elu on teie uksele koputanud. Rääkimine on ebaôiglane kogemuse suhtes, mille te läbi elasite, mida kogete. Totaalne orgasm Universumi tervikuga – see on sulandumine Olemise allikasse.

Sõna distsipliin tähendab kõige otsesemalt järgimist, kuid on individuaalne nähtus. Kui laenate oma distsipliini kelleltki, hakkate elama paikapandud, surnud põhimõtete järgi. Loe parem märke endas kasvavast rahust, vaikusest. Siis pole su silmades enam mineviku tolmu. See on lend üksindusse. Kui aga inimene leiab iseseisvalt tõe, saab ta meistriks. Vaid sügava sisetunde, mitte kellegi otsene järgimine viib teid täielikult elatud eluni.

Armastus on risk, nagu ka Elu ja Jumal. Jumal on suurim risk, temani ei jõua loogika ja matemaatika abil. Riskite sellega, mida teate, et jõuda lähemale tundmatule, mida te ei tea. Tõelise sõjamehe vaim aga ütleb: “Tuttav on juba teada, selles pole enam midagi, sellest on saanud koorem, mida pole enam mõtet kaasas kanda.

Kui riskite kõigega, lasete täielikult lahti, siis ühel hetkel mähib tundmatu end teie ümber. Kui see juhtub, siis saate aru, et see pole lihtsalt tundmatu, vaid see, mida ei saagi tunda. Mitte lihtsalt tuttava, arusaadava, tuntu vastand, vaid midagi kaugemat. Liikuda üksi kaardistamata selles pimeduses, liigute absoluuti. Minge sissepoole ja olge teadvel. Peate ainult täitma nõude olla täielikult teadvel.

Asi ei ole “tegemises,” asi on absoluudis. Kui käes on näiteks inimese viimane hetk, kui ta tõesti oma elu eest võitleb, siis mõtted kaovad, jääb vaid Olemine, absoluut. Siis paneb ta endast viimase välja, teeb kõike täielikult, maksimaalselt. Pole oluline, kas see toob võidu või kaotuse. Loeb vaid enda terviklikult kokku võtmine, siis ei kaota me kunagi, totaalsus ise on võit.

Sündimine on eraldumine, välja juurimine, ema ehk allika küljest lahutamine, Olemisest välja kukkumine. See on see, mis vajab taastamist. Kaks indiviidi ei saa kohtuda igavese tasandil. Igaveses saab ühte sulada ainult Jumalikuga, tervikliku eksistentsiga. Üksteist saab koos aidata, tôusta Jumalikule tasandile. Valgustatuse, môttevaikuse seisund on armu, ehk armastuseookeaani kohalolek. Sa sisened sellesse, aga ei omanda seda kunagi. See tasand on “Osadus,” ehk osa olemine.

Osadus on hoopis teistsugune dimensioon, see on nagu kaks südant kohtuks, see on armulugu. Suhtlemine on peade vahel, osadus südamete vahel. Osadus on tunne, muutunud teadvuse seisund, kõrgem vaimne sfäär, enda minast lahti laskmine. Edasi viib vaid armastuse ookeani osaks saamine. Sônad jäävad siin mannetuks. Olla on sedavõrd kaunis kogemus. Osadus on lihtsalt olemine koos loodusega, laskmine asjadel juhtuda, ilma otsustamata, ilma tegemata, lihtsalt voolates elu, veega kaasa, lihtsalt pikutades, minnes sinna kuhu jalad viivad.

Ülima kogemus on väljendatav eelkõige tantsus ning laulus. Tunne ise laulab – siis ei laula enam teie tunde ajel, vaid tunne laulab läbi teie. Ükskôiksus on vôti, energia liigub siis usaldusse, armastusse. Seda tundmust tuleb ôpetajast juua.

Peas elades ei saa südamega tunnetada. Teadmine vaikusest, tühjusest, Tõest, Olemisest vôib olla vaid koormaks. Kui sa lased teadmisest lahti ja laskud olemisse, siis saad sa aru, et sellest ei saagi aru saada. Seda ei saa mõista, struktureerida, seletada, kuna see on kôige alus, ookean, mis kannab kôike, mis on. Olemine ei ole paigalseis, olemine on absoluudi lähedane seisund. Kui läbistad püüdluse, ponnistuse ja lased lahti, ilmneb sinu tegelik potentsiaal.

Kui arvata, et inimene, kes on Olemises ja ei tee mitte midagi, lihtsalt laiskleb, siis pole olemist mõistetud. Olemises, mõtiskluses toimub nii energeetilisel kui vaimsel tasandil miljon asja korraga ja Olemine on vaimse olendi kõige kasvamapanev “töö.”

 

 

Ise- Olemine.

Sildid

Armastus, Õnn, Enesearmastus, Iseolemine, Kristus, Mediteerimine, Meelerahu, Olemine, Oma "Ise", Sõltumatus

Enamik inimesi näib kulgevat sarnasel teel. Kõik püüavad luua enda ellu rahu, õnne, küllust, armastust ja uusi imelisi võimalusi kogemiseks ning kasvamiseks. Kuid, kuidas tundub Sulle, kui paljud on tõeliselt oma eluõnne ning sügava sisemise rahu leidnud?

Või pakitseb paljude inimeste hinges hoolimata pealtnäha õnnestunud ning toimivast elust siiski mingi arusaamatu virr-varr, et kuidas, kus ja kelle moodi ma peaks parasjagu tegelikult olema? Paljudel juhtudel muidugi võtavad olmetoimetamised ja etteplaneeritud asjatamised kogu päeva enda alla, nii ei jää eriti aegagi mõtisklemiseks. Kuid kas sügavamas mõttes Elu peakski selline olema?

Kuidas on lood Sinuga? Kas Sina tead, mis on Sinu elu sügavam mõte, eesmärk ning ülesanne? Kas Sina tead, kuidas saada õnnelikuks? Saadaval on sedavõrd palju vaimseid ning religioosseid õpetusi, tööriistasid, teooriaid, praktikaid ja teraapiaid, aga paljud inimesed tunduvad tegelikust õnnest ja sisemisest rahulolust ikka üsna kaugel. Mis siis veel puudu saab olla?  Mis on see, mis annaks elule püsivamalt parema, rikkalikuma maitse, värvi, tähenduslikkuse, tooks tagasi elu salapära, pühalikkuse ja maagilisuse?

Vahel võib väga hästi mõjuda kui vanad justkui tuntud tõed ja teadmised pisut uuemast vaatepunktist lähtuvalt läbi tunnetada ja lahti mõtestada. Kui nüüd mõelda, lihtsalt ja loogiliselt, väljaspool religioosseid ja spirituaalseid stamparusaamu, siis miks inimene üldse tunneb ennast vahel pahasti, mittepiisvana, õnnetuna, väärtusetuna, vahel isegi täiesti mõttetuna? Ja kas see peabki nii olema?  Vastus on: ei pea. Inimese algolemuslik seisund on tegelikult rõõm.

Inimene ei tunne ennast endaga olles rõõmsalt ja hästi, sest ühiskonna mudel on loonud talle järgimiseks ideaalid. Loonud sellega temasse lõhe. Ühiskond on inimest lõhestanud ja iseenda vastu pööranud. Ideaalid on nii sügavale istutatud ja ta mõtleb aina, et missugune ta “peaks” olema ideaalis, olles unustanud, kes ta on. Tuleviku ideaal on inimese kinnisidee, mille tõttu ta unustab oleviku tegelikkuse.

Teemaks on enese teistega võrdlemine. Igaühel on keegi, keda ta sisimas imetleb ja on alateadlikult enda eeskujuks, iidoliks võtnud, kelle moodi olla püütakse. See võib kindlasti olla elus ja edus edasiviivaks motivaatoriks, kuid sügavuti ei saa Sa saada kellekski teiseks. See, et püütakse olla keegi teine võib ollagi inimese mõnikordse õnnetu olemise, probleemide ja rahulolematuse põhjus. Lihtsalt ei taheta, julgeta ega osata olla enda moodi. Kas tõesti võiks arvata, et püüdmine olla võimalikult rohkem kellegi teise moodi, teeb ka Sinu terviklikuks? Sul võib olla rõõm teisete õnnestumistest, kuid kui otsese järgimise mudel toimiks, siis elaks juba kõik inimesed sügavas rahulolus. Järelikult võiks sellest mustrist nüüd vahepeal südamerahus lahti lasta.

Kinnistunud huvigrupid kardavad elavat, väes olevat inimest, sellepärast antakse meile ette elueesmärk, peame kellekski saama! Kuid, me juba oleme see, kelleks Olemine meid lõi, me ei pea saama kellekski teiseks. Inimese eesmärk on olla tema ise. Ükskõik, kas teda vihatakse või armastatakse, kummardatakse või lüüakse risti, sest isegi risti lüües on tõelises iseolemises olev inimene õnnis ja rahulolev.

Kristlased püüavad saada Jeesus Kristuseks, huvitav milleks? Keegi ei muretse enese pärast, kõik tahavad saada kellekski teiseks. See kärbib elu. Mis on, kui elul ei olegi muud eesmärki kui elu ise? Heitkem vahepeal kõrvale kõik eesmärgid, jätkem üldse tuleviku idee. Unustame, et on homne. Kogugem ennast igast suunast kokku, keskendugem siin-ja-praegule ja tundkem selles hetkes elu, selle lõpmatuses. Ja me jõuame enda tuumani. Kui kõik pealepandu, vägisi õpetatu kõrvale heita, siis tekib tahtmine elusse täielikult uppuda. Elusolemine ongi kõige peamine eesmärk, sellepärast ei saa elul olla oma niiväga sügavat, sellest eraldiseisvat eesmärki.

Iseenda eest ei ole pääsu. Hoopis iseendast kõrvalekaldumine põhjustab psühholoogilisi probleeme. On öeldud, et inimene sünnib oma olemusega ja sureb enda olemusega, kõik mis vahepeal toimub, see pole eriti oluline. Vaimne teekond on retk Jumala äratundmiseni. Jumalik alge on kätketud Sinu tuumolemusse. Alusta armastavat teekonda iseendani ja Sa leiad ka Jumala.

Vahel öeldakse, et iseendast tuleb teadlikuks saada. Kuid teadlikkus on alati teadlikkus millestki. Kui teadlikkus enam millestki teadlik ei ole, on ta jõudnud absoluutse hoomamatu vaikuseni, lõpmatuseni, tuumolemuseni, lihtsalt teadveloleku ehk Olemiseni, Suure Vaimuni. Olemine on suur müsteerium, müstiline jõud, mis seda kõike, mida me kogeda ja avastada saame, koos hoiab.

Olemine on elu, taeva, lillede, looduse, päikesetõusu kogemine. Uskugem olemist. Olemine andis meile elu. Inimesed ei võta ennast harilikult olemuslikult. Selleks, et Olemisse sulanduda, ei vaja me ühtegi religiooni. Kogu Olemine ise on jutlus. Naermine ja tänulikkus on palve.

Ja võiksime mõista, et me juba oleme Olemises, muidu meid ju poleks. Peame vaid ennast usaldama, armastama ja iseendaks olema. Siis võtame enda eest kogu vastutuse. Ja see annab uskumatu olemiskogemuse ja vabanemise.

Jeesus ütleb, et Jumal on armastus. Ta teeb Jumalast ning armastusest sünonüümid ja môlemad on seletamatud. Elu ongi müsteerium. Sestap ei peagi püüdma loogiliselt võttes kõigest aru saada. Elu ei ole loogiline, ega püüagi olla. Mida loogilisemaks, struktureeritumaks me elu elada, mõelda püüame, seda hirmunumaks me võime muutuda. Hea on hoopis lahti lasta ja usaldada.

Jeesus ütleb veel, et tõde teeb vabaks. Täpsustamata on jäänud, et tõeks olemine, mitte tõe “teadmine” teeb vabaks. Alati, kuni pole liigseid tõlgendusi, on kõik ilus. Las Olemine lihtsalt olla. Puhas, süütu, tunnetuslik ilu lõppeb seal, kus algavad tõlgendused. Tõde on kaunis. Olla sina ise, ilma maskideta, teeb su ilusaks.

Religioonide prohvetid on teinud elust kavalalt aeglase surma, seda väga lihtsal viisil: öeldes läbi paradiisist väljasaatmise kontseptsiooni, et elu on karistus. Elu ei ole karistus, elu ise ongi paradiis. Ja põrgu nende jaoks, kes enda tõelist olemust püüavad alla suruda. Kes on Kristluse pühakud? Need, kes elavad minimaalselt, kõige vähem. Mida vähem nad elavad, seda pühalikumad nad on? Kas Elu on ikka tõesti selleks mõeldud?

Tõelise isiksuse kasvamine on võimalik vaid siis, kui te hakkate ennast armastama sellisena, nagu olete- nagu Olemine teid kavandas. Kui Olemine oleks tahtnud veel ühte Jeesus Kristust või Buddhat, oleks ta juba loodud.

Kuidas jõuda enda tuumani? Pead rahustuma lihtsalt sellena, kes oled, ja siis Sa näed! Tee, mida Sa tunned, et tahad, mis su sisemusest ilmneb, aga tee seda vähimagi kahetsuseta, tähista seda! Väljenda seda intelligentselt, teisi kahjustamata ja siis saad sa vabaks. Sest läbi religioossuse on inimestes tekitatud hirm iseenda loomulike vajaduste ees ja selline lõhestamine ei saa küll kuidagi terviklikku inimest luua. Mis siis võib tuua tagasi rõõmu, on Olemine. See on kõige loomulikum ja orgaanilisem viis eksisteerida.

Erinevad maailma usundid ajavad inimeste pead segi. Nad ei tee vahet uskumise ja teadmise vahel. Pime võib uskuda valgust, aga sellest pole midagi kasu. Valguse nägemiseks on vaja silmi ja siis ei tarvitse enam uskuda. Kas on vaja midagi uskuda kui te juba teate? Kas te usute valgust, kuud ja tähti? Te lihtsalt teate, et need on, siin pole mingit usuküsimust. Usku on vaja väljamõeldiste ja valede jaoks, mitte tõe jaoks.

Usk ei vaja vahendajaid ega etteantud toimimisõpetusi. Peab vaid õppima mõistma Olemise keelt, see ei ole nagu teile tuttav inimkeel. Olemine tunneb ainult ühte keelt, vaikust. Kui ka teie suudate olla vaikselt, siis mõistate tõde, elu mõtet ja kõige oleva tähendust.
Keegi teine ei saa seda teie eest tõlgendada, igaüks peab selle töö ise ära tegema. Usundid on juba sajandeid seisnud teie ja Olemise vahel, nagu Hiina müür.

Kui inimesed hakkavad lähenema tõelusele ilma kellegi juhendamiseta, kellegi selgituseta, mis on hea ja mis halb, kellegi antud kaardita, siis saavad miljonid inimesed Olemisest aru. Meie südamelöök on ka Universumi südamelöök, meie elu on osa kõige elust. Me kasvame olemise sees ja oleme väga tähtis osa sellest. Peame lihtsalt olema piisavalt tasakesi, et kuulda seda, mida ei saa sõnadega öelda: olemise muusikat, piiritut rõõmu ja katkematut pühitsust. Kui see jõuab meie südametesse, toimub ka muutus.

Religioonid on teinud inimesed õnnetuks, sest need mõistavad tihti hukka maailma loomulikud naudingud ning olemiseviisid. Nad teevad seda, et kiita teise ilma naudinguid! Teispoolsus on nende väljamõeldis ja millegipärast nad tahavad, et inimkond ohverdaks oma tegelikkuse väljamõeldise eest.

Igaühe sügavam vaimne ülesanne on olla tema ise, mitte ôppida käituma, olema ja rääkima, nagu keegi teine, nagu môni vaimne ôpetaja. Selles ei peitu sisemine ônn ja rahulolu. Sinu iseendaks olemise osa jääb siis igavesti Sinuks olemist igatsema. Probleemid tulevad hoopis siis, kui sa üritad end suruda Sulle sobimatutesse raamidesse. Sa pead olema Sina, ei rohkem ega vähem. Sa pead saama iseendaks, selleks loomu- ja sünnipäraseks endaks, mis jääb järele peale seda, kui Sa endalt heidad käitumise ja “õige” toimimise ôpetatud programmid, pealepandud mustrid.

Peale seda, kui saad enda hinge traumadesse takerdunud osad tagasi, uuestisünnib unikaalne Sina! Kui Sul on vahel segadus, et kui edukas, tark, rikas, osav, haritud vôi vaimne Sa olema peaks, siis tea, et need on ühisteadvuse eksitavad môtted. Sina pead olema lihtsalt Sina. Lase lihtsalt lahti, lõdvestu Olemisse ja las kõik see, mis pole Sina, lennata nelja tuule poole. Täielikult lahti lastes jääb järele vaid see, mis tõeliselt Sulle kuulub.

Edaspidi juhib sind Sinu iseolemine, meeldigu see teistele vôi mitte, ning saadab enneolematu sisemine rahulolu. Siis sa lihtsalt oled Sina. Ja milline võiks siis olla Sinu iseolemine? Seda ei tea mitte keegi, enne kui Sa tôeliselt selleks saad! Ei suur väline edu ega majanduslik küllus ei anna seda rahulolu, mida vôib anda endaks saamine! Pealegi ei loo ülemäärane külluse tagaajamine eriti midagi muud, kui ületarbimist ja see võibki saada meie planeedi hukatuseks. Kuna elame kôik selles edukultuse maailmas, siis on väga keeruline ka ise mitte vahel vaevelda kahtlustes, et kas ma olen ikka piisav. Olemise silmis on inimene tingimusteta piisav, sest inimene on sügaval sisimas ikka tema ise. Just see, keda vaja, ta ei pea olema midagi enamat. Ja iseolemine viib Sind ôigesse tasakaalu maise ja vaimse vahel.

Siis lood Sa just endale sobiva ja piisava külluse, armastuse ja rahu. Hoolimata sellest, millise ideaali poole kõik teised Sinu ümber püüdlevad. Mis on see, mis Sinu jaoks toimib ja Sind õnnelikuks teeb? Asudes teele iseolemisse ja lastes lahti kõik muu, algab sinu tegelik teekond õnneni. Vaja on lihtsalt julgust ja kindlust olla sina ise.

Kui oled ennast tõeliselt leidnud, ei pea Sa muretsema, kas oled piisavalt naiselik, vôi liiga mehelik, kas sa räägid, teed, töötad, annad liiga palju vôi liiga vähe. Ei pea analüüsima, kas sul on piisavalt väge, energiat vôi raha, vaid Sa oled Sina. Iseendaks saamise teel võiks olla sügavamas südamesopis siiski vaikimisi ka taoltus: saada teistele paremaks, hoolivamaks. Kui Sa oled see, kes Sa oled, on sul loomulik lähedus Jumalaga.

Sulle meeldib vahel kaua magada ja palju süüa? Ja pärast on kerged süümepiinad, et võibolla oleks pidanud ikka virgem ja distsiplineeritum olema, siis tegelikult pole sul midagi viga, sa oled lihtsalt Sina. Pealegi, kuhu Sul siis kiire on, et sa ei võiks endale vahepeal õdusas olemises puhkehetki lubada? Sest kuhugi mujale kui Olemisse polegi võimalik välja jõuda. Ja Jumala silmis pole mingit vahet, kas oled seltskondlik maailmarärdur vôi meeldib Sulle hoopis lihtsalt üksi oma kodumetsas jalutamas käia. Olemise silmis on môlemad  kogemused vôrdselt olulised ning vajalikud.

Mis on igaühe eluülessanne? Olla Sina ise. Elamise loomulikeim tasand on Olemine ja selleks, et sinna jõuda, ei ole vaja teha mitte midagi, vaid lihsalt olla. See ei ole ei kõrgem ega madalam tasand. Ise- Olemine on ainus sünniõigus, mis saab olla päriselt Sinu. 

 

( Seekordne artikkel on inspireeritud Osho raamatust “Tee mehelikkuse juurde.”)

---

 

 

Universumi kingisadu. 6.12- 13.12.2015

Sildid

Armastus, Hirmud, Kristus, Vabadus

Kuna Veevalaja ajastu on paljuski aususe ning läbipaistvuse ajajärk, siis hakkavad ka mitmed Universumi saladused nähtavamaks saama. Sellel perioodil: 6.12- 13.12.2015, ehk teisest kuni kolmanda advendini, laskub kõikide inimeste peale uue jõu ning energiaga laetud valguskanal, läbi mille saab igaühele isikliku arengu tarvis valgusekeelne abipakett saabuda.

Positiivse karma salastatud kamber.

Iga hing on läbi Kõrgema mina juhatuse kõikide kehastuste jooksul läbi enda tehtud heade tegude kogunud Positiivse karma kambrisse, seni saladuses peetud karmapanka, plusspoole karmat. Hoolimata sellest, kuidas asjad võivad läbi hetkeolukorra vaadatuna näida, on neid tegusid kogunenud kõikidel palju! Ja sellele kambrile on asjade praeguses seisus loodud ajutine ligipääs. See kamber on pikemas perspektiivis loodud niinimetatud pensionisambana- igas kehastuses on “inim ise” teadmata kogutud sellesse peenstrukturaalsesse suletud ruumi positiivset karmat. See on mõeldud tulevikus toimuva Ülestõusmise toetamiseks, ehk sellest sillutatakse igaühe jaoks tulevikus trepp taevasse. Kuid nüüd on võimalus osa kogutust välja võtta, et saada toetust enda hekel käsiloleva raskesti mõistetava õppetüki õppimisele. Maailmal on Sinu toetust, läbi Sinu enda arengu ning teadvuse tasandi tõusu väga vaja!  

Praeguseks on globaalses mastaabis tunda, et täielik Veevalaja ajastule üleminek ja AjastuMeistrite vastutuse üleandmine, ehk ajastule vastava ühise teadvustasandi saavutamine saab toimuma alles selle aastavahetuse paiku. Igaüks võib seda ümberpööratud nullpunkti loomulikult kogeda erinevalt. Ettenägematult paljude tõstmata teadvusetasandiga inimeste niiöelda jonnakus, täielik keeldumine uue ajastu energiate, suhtumise ja tundetasandi vastuvõtmisest, on üleminekuprotsessi aeglustanud. Kuid kuna tahe teadvustasandi tõusuks on iga inimest ning hinge eraldi käsitledes alati vaba, pole ka tegelikult kedagi süüdistada.

Vaimsuse teel olevad inimesed on selle taha siiski mõneti toppama jäänud. Kui enamik planeedi elanikkonnast eitab Vaimse kasvu vajalikkust, jättes selle näiteks tehnoloogia arengut kummardades tahaplaanile, siis pidurdab see läbi ühisteadvuse ka neid, kes püüavad kõrgemate teadvustasandite poole liikuda. Kuni ühisteadvuses pesitseb hirm ühiskonna edumudelite silmis kaotajaks jääda, pole ime, et vaimsetel inimestel on üsna keeruline ennast sellest tegelikult lahti haakida ja hirmusid alistada.

Teine suur ja inimlik hirm, mis paljusid kummitab, isegi takistab, kuid millel ei saa kõrgemast plaanist vaadatuna tegelikult kunagi alust olla, on läbi kukkuda Vaimses arengus, suutmata olla ühisteadvuse või Vaimse ühisteadvuse mõistes piisavalt “vaimne,” puhas, või arenemisvõimeline. Kui selle koha peal tekib kahtlus, siis tea, et vaimsel teel käija võiks olla pigem eelkõige aus, mitte sunduslikult alati naeratav ja hea.

Valguse jõud on asunud nüüd taas uue otsustavusega tööle, saates maa asukatele “arenguabi pakette,” et aidata inimkonnal vajalikku teadvuse tasandit saavutada, et uude ajastusse üleminek saaks täielikult lõpetatusesse viidud.

Sind toetama saadetud energiakogum pärineb sinu enda loodust ning kannab vajalikku jõudu, algenergiat ja otsustavust. See sisaldab endas ka probleemi olemuse vastulaengut ehk lahendusega laetud energiat. See on niinimetatud ajutine “päästepakett”, mida kindla meelega Valguse suunas liikujad saavad arengus enda edasi aitamiseks kasutada. Toetus on loodud, et nüüd suudetaks vaadata endas neid kohti, mis on muidu liiga valusad, tumedad või varjatud. See õppetükk, mida siin kellegi puhul silmas peetakse, ilmutab ennast peagi. See “päästekapsel” laskub kõigile, kes soovivad teadvuse tasandi nihet ehk hüpet sooritada, see annab neile, kes on sellet võimalusest haaramiseks valmis justku abikäe Inglite maailmast- Sind võetakse käekõrvale ja aidatakse teha sammuke edasi, hoidvas toetuses.

Need kogumikud sisaldavad ka julguse seemneid, justkui julguserohtu, mis kannavad endas igaühe jaoks spetsiaalset võnget, et ületada veel aasta lõpu eel vajalikke arengulisi tühimikke, et hiljemalt kohe uue aasta alguses tõsta kindlalt ühisteadvuse teadvusetasandit. Teadvuse tasandite tõus, millest siin juttu on, saab tulevikus viia igaühe Kristuse- meeleni, ehk tingimusteta armastuse ja kõikehõlmava kaastudeni.

Palju saab uueks saada.

Kui “abipaketiga” kaasnevatest vabanemisvõimalusest viimast võtta, on kasulik olla ettevaatlik ja kindel, et su kehadel oleks suutlikkus ning vägi vabanemisega seotud nii meele-, keha- ja tundemürgid läbi töötada. Neid mürke võib nimetada ka negatiivseks (sisemiseks) karmaks. See kätkeb endas kõike miinuspooles, hirmude maailmas esinevat. Pole vaja püüda enda loodust, sellest kõigest, mida oled kehastuste vältel välja andnud, korraga vabaneda, sest see on võimatu. Ja see on lihtsalt omaenda keha karistamine.

Vabanemistes tasub olla mõõdukas, et su süda ei saaks kõike seda paljut korraga täis, et valgus su südames mõneks ajaks tuhmub. See on väljaspool seda, mida soovitakse saavutada. Südametuli ehk armastusevool saab jääda kestvalt särama ka suuremate lahtilaskmiste ajal. Kõik, mis on üle selle, on tegelikult liigne tormakus. Arengu ja teadvuse jätkuva tõusu vundament on tasane, kuid ühtlane liikumisevool. Samas, Valgus näeb alati ette ka mõnede inimlaste ülimat ambitsioonikust teel enda poole. Ülearusest innukusest lähtuva teistpidise karmavoo tekitamine on siiski andestatav ja sellest vabanemine toetatud.

Selle “abipaketi” aktiveerudes võid sa teatud perioodil käituda, olla ning tunda end nii nagu sa soovid või oled alati unistanud. Selle teadvuse tasandi tõusuga seotud teadvuse seisundi muutus võib olla äkiline, tugev ja vabastav, nii et vajalik on hoida teadlikult tasakaalu, ehk ennast pisut ohjata. Teadvuse ja taju arenguhüpe võiks alati silmas pidada, et ka füüsiline keha ning ego oleks selleks teatud määral valmis. Ja arengu all on siinkohal eelkõige silmas peetud suurema ja püsivama meelerahu ning rahulolu kogemise võimet.

“Paketi” laskumist ning ilmnemist on mõnel juhul vaja oodata näiteks terve öö, et olla valmis seda avama ja vastu võtma, kui taotlus on selleks eelnevalt tehtud, siis avaneb see ise. Kui jääd magama, siis jälgi sel ööl oma unesid, katsu sealt kõik vajaminev leida.

See “pakett” annab suure toetuse, etteprogrammeeritud väe, et teha muutuseid siseilmas. Enda sees muutuste tegemine, tumeduse muutmine neutraalseks heleduseks, ei muuda koheselt välist maailma ja selles kogetavat. Alguses võib tunduda, et ei juhtunud midagi. Selleks et näha, kas välist maailma õnnestub tegelikult peale sisemisi vabanemisi samuti uutmoodi kogeda, tuleb ise! oma hirmule või piirangule samm, kaks või koguni kolm vastu astuda! “Paketi” mõjuajal võib proovida ennast läbi teadliku valiku panna senini kogetud hirmu või ebameeldivuse koldesse.

Miks Looja on andnud inimestele jalad? Ainult selleks, et me õpiksime ise oma jalgadel käima. Nii et viimane, tegelikke muutuseid loov samm tuleb alati endal teha! Inglid saavad sind aidata ukseni, selle sulle isegi avada, aga nagu ilmselt ennegi kuulda on olnud, sisse tuleb sellest uksest tõesti vaid endal astuda.

Taotlus “paketi” vastuvõtmiseks on lihtne, aga hea on lausuda seda südamega:

“Ma olen valmis!”

(Kõikidel on nüüd ka võimalus jõuda enda isikliku Kosmilise Teadmiste allikani, see eeldab lihtsalt teatud teadvuse- ning puhtusetasandini jõudmist. See on sinu isiklik Positiivse karma ja Taevaste teadmiste kamber, sinna oled sa läbi kõikide oma kehastuste ja kehastumata jätmiste kogunud enda kogemusest lähtuva, kuid kogu maailmale vajaliku info.)

Allikas: -Taevaste Salateadmiste Kamber-

Edu ja Imelist teist adventi!

-Rahuleidja-

 

Isiklik vabadus ja suhted 3

Sildid

Armastus, Avatud süda, Isiklik vabadus

Igaüks on sündinud siia maailma oma koormaga. Ühe koorem on olla mees, teise koorem on olla naine. Või on see mõlemal puhul õnnistus? Vastus peitub valikus. Koorma all peetakse siinkohal silmas mehe või naise algolemuse nõrkustega seotud õppetükke ja nende õppimist ehk lahendamist.

Naised ja mehed armastavad tihtipeale üksteise eripärade üle nalja heita või vastassugupoolt koguni kiruda, aga ometi tuleb omavahel läbi saada ja mitte ainult. Niiöelda vastasleerist tuleb leida endale ka kõige lähedasem inimene.

Alustuseks võiksid sinu soovid ja ootused teisele olla reaalsed ja tasakaalustuda sellega, mida sul endal on teisele vastu anda. Miks teatud kvaliteete peab vastassugupoolest üha uuesti otsima on sellepärast, et võimalikkus neid teistest inimestest leida on illusioon. 

Huvitav on, et suhte alguses keskendutakse peaaegu ainult nendele külgedele, mis teises meeldivad, mis on hästi ja mis vastavad ootustele. Alles suhte lõpujärku jõudes nähakse ja tunnistatakse peamiselt seda, mis teise juures on valesti. Selleks, et sellist kontrastsust vältida oleks tark peatselt enda jaoks nähtavaks muuta ka see, mis on teises sinu jaoks tegelikult pigem häiriv. Laskmata armumisel ennast pimestada. Endale valetamine ning õhulosside kestev ehitamine ei pruugi olla eriti jätkusuutlik tegutsemiseviis. Laias laastus võib tavajuhul isegi nii olla, et kui sinu jaoks on, enda vastu paduaus olles, teises õiget rohkem kui valet, siis on kõik juba pigem hästi. Õigsus oleneb juba valiku teadlikkuse astmest ja arvesse tasub võtta nii sisemist kui välimist.

Mõlemal suhtluspartneril on teatud vajadused ning soovid, lähtuvalt kumbagi isiklikust minevikust, unikaalsest teest siin ilmas või eripärasest olemusest. Kui kahe inimese uskumused kattuvad, siis on hästi. Kui see nii ei ole, tuleb endale algusest peale kole palju valetada. Probleemid suhtes tulenevadki valetamisest. Varjatakse enda tegelikku ennast ja püütakse olla keegi teine. Alguses, kuni see on lihtne- armununa tuntaksegi ennast kellegi teisena, paremana ja suuremeelsemana, see toimib. Ühel hetkel see tõe kõrvalelükkamistaktika, enam ei toimi ja tuleb tõelisusele näkku vaadata.

Kui sulle miski ei meeldi, polegi vahel küsimus tegelikult teises, küsimus võib olla hoopis sinus endas. Keskenduda tuleks sellele, et kuidas käituda, kui koged teievahelises energiavahetuses midagi häirivat. Kõige parem on, kui saaksid seda kaastundlikult ja targalt teisele väljendada, siis ei pea sa seda tundmust endas alla suruma. Ja sa saad jääda ausaks.

Isegi tingimusteta armastus ei tähenda seda, et sa lased teistel endast ja enda südametõest täielikult üle astuda. Siis pole see enam armastus- sel hetkel ei armasta sa ennast, kuna sa käitud iseenda südamega vääritult. Ainus tingimusteta armastuse tingimus on armastus!

Suhte “kriis” tulenebki sellest, et ollakse endale hulga, juba liiga palju kordi valetanud, leppides nende asjadega, millega süda tegelikult leppida ei tahaks. Kogedes teise teatud külgedes, käitumises, olemuses, tegudes, uskumustes midagi sellist, mis tegelikult häirib, isegi ärritab. Nii võib ühel hetkel saada süda teise peale tõeliselt täis. Ning kui süda on pettumusi täis, kaob armastus.

Suhe lõpetatakse tavaliselt sellepärast, et ei jõuta enam! Aga mida ei jõuta? Ei jõuta enam endast üle astuda. Aga mis oleks, kui kogu suhe toimiks algusest peale aususe põhjal, nii et ei peagi endast üle astuma? Või kui vahel astuda, siis teadlikult, ainult sellepärast, et sa otsustad, et tahad tõeliselt areneda ning oma egost vabamaks saada. Olgu nii või naa, partneritevahelised arusaamatused tulevad lõpuks paljudel juhtudel lihtsalt sellest, et üks on naissoost ja teine meessoost.

Näiteks pole mõtet arvata, et mehelik, tugeva mees- ning seksuaalenergiaga meesterahvas olla on puhas õnnistus. Kas see, et inimene tunneb tugevat sisemist tungi paljude kaunite naiste vallutamise järele enda ümber, on talle endale rahustav või toetav? Kas tema meesaspekti tahe igale kaunimale seelikule järele joosta on tegelikult vabadus? Kas tasub arvata, et sisemiselt enda ümber oleva kauniduse järele põledes on lihtne saavutada meelerahu, või püsida iseenda keskmes? Seda teadvustades pole vaja tänaval hajusa tähelepanuvõimega mehi sügavuti hukka mõista. See ringivahtimine on muidugi ka natuke ühisteadvuslik käitumine- kui nähakse, et kõik vaatavad midagi teatud moel, siis vaadatakse ise samamoodi. Kuid lõpuks on see muster ja käitumisviis tingitud ning kujunenud mehe vajadusest rohkema, erineva naisenergia järele, et endas pulbitsevaid energiaid tasakaalustada.

Samamoodi on naiste eputamise, koketeerimise, flirtimise ja igasugused enese eksponeerimise mustrid lihtsalt juurdunud ühisteadvusesse. Naise algolemuses on need käitumismallid selleks, et endale partnerit ligi tõmmata. Aga ülepakutud püüdega paljude pilkude järgi, eriti kui tegelikult on partner juba olemas, võidakse väljastpoolt köita hoopis sellist energiat, mida tegelikult ei soovita. Ja pärast ollakse sellest vabanemisega hädas.

Kõlab võibolla kentsakalt, aga mees võiks suhtes olles teada ja tunda, vajaduseta seda endale või teistele tõestada, et ta suudab endiselt ka teisi naisi võluda. Siis saab ta tegelikult tõeliselt, kogu südame, meele ja hingega pühenduda oma praegusele partnerile. Ja muutub tegelikult selleläbi üha võluvamaks.

Keskmise mehe puhul on lihtsalt huvitav see, et kui tal on samaaegselt mitu naist, kes teda väestavad ja inspireerivad, siis tema isiklik suutlikkus ja tegutsemise energiatase suurenevad. See ei pruugi muidugi samamoodi suhte terviklikkusesse üle kanduda, vaid võib hakata usalduse ja läheduse ka, ehk armastuse energia lekkeid põhjustama. Samas siiski, kui mees on pikemat aega kinnises, argises suhtes, siis tihtipeale muutub ta laisaks ja ka tema üldine energiatase väheneb. Mida see tõdemus peaks mehe algse loomuse kohta ütlema?

Õnneks suudab täielik mees enda olemusest kõrgemale tõusta. Luua endale ka suhtesiseselt vaheldustpakkuvad elukogemused. Soovi korral on tal vägi oma partner sedavõrd avada ja sellist maagiat luua, et naises löövad kõik ta kaunimad tahud särama: nii kirglik kui rahulik, nii tuline kui voolav osa, nii ürgne kui väljapeetud, nii jumaldav kui anduv osa. Ja naises tärkab võime vahendada oma mehele erineva laenguga naisenergiat, just sellist nagu parasjagu vaja. Ning sellisel viisil õitsema puhkenud naine on üks väga õnnelik ja rahulolev naine. Ja taolise naise mees saab olla, üks õnnelik, tegus ning pühenduv mees.

Kui armastus naise südames on tõeline, siis suudab ta panna ka oma mehe ennast avama. Igas mehes on, seda võib ju püüda kõrge vaimsuse, reputatsiooni või peenete maneeridega varjata, ka ürgne aspekt olemas. See osa mehest on robustsem, lihtne, samas vahetu, energeetiliselt väga laia turjaga, jõuline, kartmatu ning teab täpselt, mida ta tahab. See pool sobib suurepäraselt naise varjatud tulise metskassi olemusega. Ning nendel aspektidel on omavahel mõnikord väga huvitav kohtuda.

Usutakse, et iga naise olemuses on peidus tormijumalanna, kellel on kalduvus vahel põhjendamatut märulit tekitada. Kui mees oma ellu draamat ei soovi, siis peaks ta jääma vähemalt energeetiliselt vabaks ja kõigutamatuks. Siis saab pöörasema draama korral stoilise rahuga draama allikast lihtsalt eemalduda ja naine saab üksi olles mõelda, et kas oli ikka vaja vinti sedavõrd üle keerata. See motiveerib naist arenema, et ta oskaks teadlikkusega ise enda loomust vajalikul hetkel kontrollida.

Samas, mees võib ennast naise ilusse kaotada juba esimestel hetkedel, kui ta temakese tähelepanu köitmiseks peab nõndaöelda nahast välja pugema. See juhtub eriti siis, kui ta liialt üritab naist kätte saada. Aga kui mees astub oma keskmest välja, kaob tema peamine jõud ja ta võib muutuda naise käes mängukanniks.

Öeldakse, et mehe kohus on naist kaitsta ja tema eest hooilitseda. Kuid kui mees on pikka aega jällegi liiga hoolitsev võib naisel hakata igav ning ta hakkab meest taaskord proovile panema. Mille eest inimene enamasti tegelikult kaitset vajab on iseenda eest. Tihtipeale oma olemuse eest. Aga kuidas saab inimene üleüldse teist inimest tema enda eest kaitsta? Siinkohal on paslik ära tähendada, et loomulikult pole harvad ka olukorrad, kui naine maandab suhtes hoopis oma meest.

Teise hoidmine ning kaitsmine on ilus ja mõnikord vajalik. Kuid aegajalt võib olla hea lasta teisel ise oma asju lahendada ja ise oma elu, hirmude, emotsioonide ja enda loodud reaalsusega kohtuda. Tõeline hingetasandi hoolimine on hoolimine sellest, et teine saaks vahetevahel ka iseseisvalt areneda ning kasvada. Ning vahel võib olla isegi niiöelda noomida saamine, eriti kui see tegelikult avab sinu jaoks asjade tõese olemuse, olla saamine.

Enda südame lahti hoidmine on paljuski igaühe enda teha. Sest niipea kui mees hakkab naise pärast liialt võimlema, ei võta naine teda enam eriti tõsiselt. Kui naine näeb, et mees hakkab tema tujude järgi jooksma, siis tekitab ta oma olemusest lähtuvalt veel olukordi ja põhjuseid, miks mees jooksma peab. Ja kui naine näeb, et mees on liiga kergesti kõigutatav, kangutatav ja oma keskmest välja astub, kaob naisel temaga suheldes ära huvi, austus ning kindlus. Siis tunneb ta, et ta peab ise elu ja olukordi juhtima hakkama. Kuid naise põhiolemus seda ei soovi. Naine soovib, et mees oleks tugev, igas mõttes.

Avatud südamega naine suudab hoida oma mehe kõik aspektid rahuldatuna. Mees ei ole kungi ainult mees. Tema sees on ka aegajalt jonniv või emalikku armastuse energiat vajav väike poiss. Sisemine laps ei kao kuhugile. Kui mehel puudub oma sisemise lapse ja tema vajadustega kontakt, siis on ta need lihtsalt välise laheduse, ülbuse, tusasuse, isekuse, karmuse, pealispinnalisuse või tõsiduse seina taha peitnud ja kõikvõimalike kõrvalelükkamismustrite alla maha matnud. Kuid kui mehe sisemine laps on naise armastuseväljas hoitud ja partneritevaheline usaldus on sügav, siis on mees kohe tõeliselt armastav ja suudab pakkuda sügavat läheduse tunnet.

Armumise seisundi võti on sisemise lapse käes. Kui sa soovid üha uuesti armuda, siis käitu oma partneriga vabalt ja vallatult, lagu laps. Vaid lapselik meel oskab näha ning kogeda imet ja maagiat kõiges.

Mees ja naine kogevad sama olukorda tihtipeale kardinaalselt erinevalt. Naine võib intuitiivselt tajuda, et energeetiliselt on eluolukordades või majapidamises asjade paigutus vale ning tasakaalustamata ja ta soovib enda tundmuse kohaselt korda ning tasakaalu looma hakata. Mees harilikult pole nii intuitiivne, ega taju silmaga nähtamatut maailma sama hästi. Tema kogeb seda hoopis sedasi, et just alles sai kõik paika pandud, ära otsustatud ja sätitud ning naine hakkab nüüd jälle otsast alates kõike pea peale pöörama ehk tormi tekitama. Aga nähtamatus maailmas muutubki energiate tasakaal väga sageli.

Pärast sõbrannadeõhtut võivad saabuda mehe koju veel lisaprobleemid. Naine arutab sõbrannaga koduste ja koduväliste teemade üle. Naastes peab mees nende teemadega rinda pistma, et: “Miks meil on see asi sedasi ja neil mitte?” Naise soovid, muutused ja parandused, mida ta koju või suhtesse looma hakkab peaksid lähtuma puhtalt tema enda südametunnetusest. Sõbrannadelt ülekandunud uskumusi pole mõtet liiga tõsiselt võtta.

Ning varem või hiljem võib ikkagi selguda, et iga mees on lõpuks “tüüpiline mees” ja naine on “tüüpiline naine”. See on lihtsalt inimeste olemus. Õppigem sellega elama. Või siis püüdkem oma olemusest vajalikel hetkedel kõrgemale tõusta.

Mis suhtes ja elus on mõlemapoolselt tähtis lisaks oskusele tundeid väljendada, luua ja anda, on oskus näha armastust, ilu ning maagiat ning julgus seda vastu võtta. Ja muidugi on oluline oskus ka lasta teisel lihtsalt olla, ning õppimine ise lihtsalt olema.

Igal tuhandel juhul pole mõtet oma olnud või olematutest endistest partneritest rääkida, kuna olnu meenutamine on energia äraandmine minevikku ja miks peaks oma praeguse suhte energiat andma kellegile kolmandale? Igal juhul pole sinu praegusel partneril teadmistega sinu endisest partnerist mitte midagi rõõmustavat peale hakata. Miks teda siis nendega koormata? Tark on õppida minevikust lahti laskma, et puhtana edasi liikuda, siis saad hetkedes vabamalt suuremat maagiat ja võlu kogeda.

Pühendumine võib lõpuks olla kõige arendavam väljakutse. Asjad peavad lihtsalt õigel moel paigas olema. Mees võiks olla kõigutamatu, siis saab kõik rahuvoos liikuda. Suhtest suhtesse hüppamine võib olla vägagi iseenda ja enda nõrkuste ja hirmude eest põgenemine.

Kuid veel, mis oleks, kui püsida lähedases suhtluses kohe algusest peale üsna kindla teadmisega, et varem või hiljem, aasta, kahe, viie või kümne pärast see teievaheline lahvatanud maagia ja sobivus lõppeb? Ja teatud mõttes nii ennast kui teist ning ka oma elusätteid selleks ette valmistades. Tõelisus on see, et miski pole igavene. Ja seda teades, ning reaalseid taganemisteid lahti hoides, võib armastus ning lähedus kesta survevabalt ja loomulikul teel hoopis kauem isegi igavesti.

See, mis inimesi ennast vabana paneb tundma võib muidugi olla üsnagi erinev: ühe jaoks on vabadus olla vaba, teise jaoks on vabadus olla seotud.

Suheldes alati oma südametõde ja tuumolemuse tõekspidmisi väljendades, endale ja teistele valetamata, kaovad sinu elust need inimesed, kellega su maailmanägemus ei sobitu ja kellega sinu energiad ei resoneeru. Sedasi suheldes saavad omavahel kokku saada lõpuks tõeliselt sarnased inimesed, hingesugulased, kes koos suudavad üksteist tõsta ja täiendada, mille tulemusena saavad kerkida kõrged ning laskuda imelised harmooniaseisundid. Ja sedasi saab juba kõrvuti- rõõmus, vabaduses ja armastuses, edasi liikuda.

Võib loomulikult olla aegade algusest lõpuni koos, aga see toimib edasiarendavalt vaid juhul kui mõlema südamed seda jätkuvalt tõeliselt soovivad. Mitte nii, et sissekulunud elurööpad ja mustrid lihtsalt sõidutavad koosolemise harjumuse vankrit edasi.

Inimese olemus on olla liikumises, otsingus leidmaks seda või teda, mis sind indiviidina, olendina hetkest hetkesse täielikumaks teeks. Need valitud, kes selle tõeliselt leiavad, on saanud väga erilise õnne osaliseks.

Kui sul pole oma partneri valikul ja temaga olemisel vaja kellegi heakskiitu peale iseenda, oled sa vaba, ning siis oled sa vaba alustama suhet vabaduses.

Kuidas kuulata oma südamehäält?

Sildid

Armastus, Ego, kõrgem juhatus, südamehääl, Tingimusteta armastus, Vaimne areng

Väga paljud soovid, vajadused ning ihaldamised, mida sa oled täitmas, mille poole liigud, millele sa järgned ning allud, ei pruugi tegelikult kuuluda sulle. Mitmed säärased mustrid ei ole inimese tuumolemuse põhivajadused. Need on ühisteadvuselt ülevõetud käitumisprogrammid, mis on ego uskumustekogumikku talletunud. Sinu maine ise võib olla need tahtmised omandanud teistelt, soovides lihtsalt sama, mida ihaldavad paljud. Kuid selliselt toimimine ja energia antud moel jaotamine, ei pruugi olla sinu jaoks õige ega vajalik.

Kui sa ei peaks enam oma ellu looma ning seal hoidma seda, mida sina ise tegelikult ei vaja, võiksid sa saada oluliselt vabamaks, suutlikumaks ning õnnelikumaks. Sinu ellu saaks läbi optimeerimise saabuda oluliselt suurem küllus. Kas võib olla, et sinu majanduslik olukord ning elukogemus muutuks otsekohe külluseseisundiks, kui sa hakkaksid lihtsalt natukene vähem tarbima? Pealegi polegi ehk sina see, kes tarbida soovib, vaid oled praegu lihtsalt üleüldisest tarbimishulluse voost kaasa haaratud? Ehk pole tegelikult sina see, kes arvab, et rohkem kallima tarbimine ja luksuste ülalpidamine ongi tegelikult küllus? Või et läbi selle saab saabuda suurem meelerahu?

Küllus on tegelikult pigem see, kui sinu lihtsamad põhivajadused on rikkalikult täidetud. Ja puudus ei ole see, kui inimene ei jaksa endale osta sama suurt telekat, nagu naabrimehel. Külluslikke hüvekogemusi saab ka ise läbi armastuse energia lihtsate komponentidega luua.

Mis oleks, kui sa omaksid kõige, näiteks asjade, asemel hoopis suuremat vabaduse, kindlustatuse, külluse, rahu ning turvatunnet? Ja kas võib lõpuks olla, et ühisteadvuse suurenev tarbimisiha suurendab omakorda lõpmatu ja rahuldamatu ringina tarbimisvajadust ning hinnatõusu?

Kas see asi, saavutus, siht, koht, või kogemus, milleni jõudmise oled sa endale järgmiseks eesmärgiks valinud, on sulle endale ikka endiselt vajalik? Mis oleks, kui laseksid kõik oma soovid ning mõtted natukeseks lahti ja vaataksid asju korraks läbi käesoleva hetke tõetunnetuse?

Inimesel on kombeks ja seda ka õpetatakse õigena, et on hea jääda oma eesmärgile kindlaks. Vaja on oma unistuste täitumist visualiseerida ja neid juba täitununa oma silme ees hoida. Kuid mis on, kui see unistus sai millalgi loodud lihtsalt iha põhjal, teiste järgi ja sellel pole sinu enda tegelike südamesoovidega midagi ühist? Või teiseltpoolt, kõik nii nähtavad kui nähtamatud asjaolud muutuvad praegusel ajal silmipimestavalt kiiresti. See, mis oli vajalik või tundus õige aasta või isegi kuu aega tagasi, ei pruugi enam kehtida. Kõik võib olla uus.

Ja vanaviisi edasi toimimine kui olukord on tegelikult juba muutunud, praeguseks uued õigemad võimalused on avanenud, tundub pisut rumalusena. Sellisel moel asjatamist vaadates tuleb vägisi silme ette pilt eeslist, kes on enda liikuma motiveerimiseks pannud kaugele enda ette sihi, näiteks valinud välja mõne mahlase porgandi, mille poole ta raskelt, hambad ristis, hoolimata koorma suurusest, on rühkimas. Kuid sedasi pürgides ei pruugi tal olla jõudu märgata, et teeraja kõrvale on vahepeal kasvanud terve hulk toredaid kapsaid, mille vahelt võiks ta hõlpsasti, siitsamast leida terve põllutäie imesid.

Praegusel imekiiresti muutuval ajal paistab kõige laitmatum toimimiseviis olevat voolavus ning paindlikkus. Kaugelt ahvatlevatena tunduvate porganditeni jõumiseni on tegelikult aega. Ja kiiresti liikuva ajavoo kestel võib saada nähtavaks, et need porgandid, ehk millalgi visualiseeritud unistused, polegi enam üldse sellised nagu näisid ja on hakanud otsast juba mädanema.

Taas üha lihtsamatest tegevustest ja lahendustest rõõmu tundmine saab saada sisemise ning välimise rahu ning harmoonia alustalaks. Ja täielik lahti laskmine, isegi kunagiste soovide tühistamine, nähes tõde, võib sind tegelikult hoopis õnnelikumaks ning vabamaks teha.

Voolava elukogemuse hoidmiseks tasub püüda eesmärke võtta nagu lihtsalt ees olevaid märke, millest möödumine on osa eluvoolust. Inimese otsuse-, tahte- ja järjekindlus ning põhjalikkus on kõrged ja vajalikud kvaliteedid, kuid kohati võib olla vabastav ja kõigest kõrgemal seisev hoopis südametarkus, terve mõistuse hääl ning oskus suuremat plaani silmas pidades ümber lülituda.

Kui on tahtmine hakata käima isiklikult sulle määratud südamerajal, oma tõelisel eluteel, siis on tark õppida vahet tegema hinge igatsustel ja ego ihaldamistel. Lihtsalt pürgimine ei pruugi olla üldsegi arendav, kuid jonnida muidugi võib, kui eesmärk on saavutamine iseenesest.

Armas igatsus on sind õigele teele juhtiv kõrgsageduslik tunne. Kõle igatsus, armuvalu või ihaldamine mitte. Sisemise lapse igatsustele tasub tähelepanu pöörata, sisemise nooruki ihalemistele, mis on kujunenud paljuski läbi pakatavate niuete, mitte niiväga. Kui igatsus pole valukehapõhine, siis on see energiat loov.

Igatsus tuleneb tuumolemuse, alateadvuse tõelisest vajadusest. Need on omakorda seotud hinge sügavamate igatsustega kellegi või millegi järgi, kuhu jõudmine saab sind juuretasandini tervendada. Sellise ime ülesleidmine on alati südame esmane soov ehk igatsus. See võib olla vajadus üles leida see, isik, paik, kohalolukogemus või teadvuse seisund, millega kohtumisel saab vastavalt hinge kokkulepetele tulla tagasi mõni sinu ülivajalik hingeosa. See võib olla ka igatsus enda hingepoole ehk kaksikleegi leidmise järele. Igatsus on rahulik, taustal püsiv nähtus. See pole sama mis ihalemine, mis võib olla hingemattev. Igatsus on enamasti hinge vajadus puhtama, kõrgema ja täielikuma armastuse järele.

Kui vaadata enda sisemiste aspektide vajadusi, siis sisemise lapse pärisvajadused tasub võtta esmatähtsateks. Ülejäänud tahtmised on paljuski juba läbi ego kujunenud ning tekkinud ja need on võimalik lahustada. See on samamoodi nagu elamises on vaja vanematel eelkõige arvestada väikelaste vajadusi, lükates enda käimised teinekord järglaste haiguse tõttu edasi või kõrvale. Kui igaühe kõige esmasem tee täielikkuseni oleks enda sisemise lapse tervendamine, siis saaks, suudaks ja oskaks paljud ka oma lastest kasvatada tervemad ja terviklikumad inimesed.

Ihaldatu saavutamine loob iha üha juurde. Iha on see, mis paneb ihaldatuni jõudes keha hõõguma, erutuse kasvama ja pulsi tõusma. Ja see on tunne, mis lihtsalt tekitab sõltuvust. Kuid igatsetu ülesleidmine maandab ja sinusse saab siseneda rahu. Ja saad sellele toetudes hakata vabanema kõikidest endale tegelikult ebavajalikest ihadest.

Hinge igatsus räägib rohkem sisemistest, võibolla vähem nähtaval olevatest väärtustest, ego ihaleb enamasti välist sära, tunnustust ja ilu. Kuulates sisemist juhatust, leiad lõpuks selle, mida tegelikult otsid. Südame hääl tuletab sulle vaikselt ka meelde, et mida või keda sa peaksid oma elust eemaldama, et sa saaksid vabamalt hingata, et soovitu saaks üldse sinu ellu tulla. Su hing sosistab sulle tihtilugu kõrva, et tegelikult oled sa suuremat vabadust ja rahu väärt ja ei pea praeguste ebakõlaliste elusätete, ihade ja teiste kapriiside tõttu kannatama. Ja su hingel on vägagi õigus!

Isiklik vabadus ja perekond.

Sildid

Armastus, Ego, energeetiline sõltuvus, Enesearmastus, Hirmud, Isiklik vabadus, Sõltumatus, Seosed, Teadlikkus, Vabadus

Kõikide jaoks ei kehti elus üks ja sama retsept, mis teeb õnnelikuks. Päris tihti on näha, kuidas inimesed saavutavad eesmärgid, mille nad on endale seadnud, aga seesmiselt tunnevad ennast tühjemana kui kunagi varem.

Inimesel võib olemas olla kõik, mida peetakse saavutusliku õnne võtmeteks: töö, karjäär, lapsed, abikaasa, maja, auto, suvila ja majanduslik kindlustatus, et reisida või tegeleda hobidega. Kuid inimese sees võivad ikkagi olla pinged, ta enesetunne pole kaugeltki hea ning südamest puudub õnnetunne. Selle kõige põhjus on, et mitmed eesmärgid, mille ta on endale varasemas elus seadnud, pole tulenenud tema enda soovist, tema südame kutsest.

Paljud püüavad toimetada nii, nagu kõik tema ümber eeldavad, nõuavad ja tahavad. Püütakse kõikidele meeldida. Teiste asjad võetakse enda omaks, nii on mõnes mõttes ka mugav, ei pea eriti ise midagi otsustama ja fantaseerima. Hakatakse täitma teiste unistusi, elama teiste elu. Kuid see on enda eest põgenemine ja see ei toimi enam. Teiste elude kopeerimise aeg on möödas, mõistlik oleks püüda teada saada, mida sa ise tahad.

Inimesed on nii erinevad, nende teed, nende olemus ja tugevused on nii erinevad, et see soovitus või valik, mis ühe võib terveks ja täielikuks teha, võib teise hoopis haigeks ja katki teha.

Paljud ekslikud viidad õnneni materiaalses maailmas on inimesesse sisendatud tema vanemate poolt, läbi nende uskumuste seoses elamisega. Kogu oma eluenergia matmine välises maailmas saavutamisse võib jätta su lõpuks tühja ning õnnetuna istuma ja nuputama, et mis on valesti läinud. Sul on pealtnäha kõik, aga hinges võib olla ikkagi tühi või poolik tunne…

(Järgnev jutt selles postituses võib tunduda mõne koha pealt asjatu tänitamisena, aga on väga vajalik teadvustamine, et mitte hävitada oma lapse olemust, elujõudu, eripära, andeid, suutlikust, energeetikat ja hinge. Postituse teises pooles tuleb juttu ise lapseks olemisest, meie sisemisest lapsest ning see puudutab kõiki.)

…Samamoodi on lugu lastega ja vanemate soovitustega neile. Paljuski ollakse väga sarnased, aga mõne sisemise aspekti mõõtmes võib erinevus olla kardinaalne. Selletõttu ei pruugi sa teada, mis su lastele tegelikult hea on. Tihti ei tea inimene isegi seda, mis talle endale hea on. Seda enam pole tal õigust teadmatuses teise elu ette ära korraldada.

Lapsed pole antud meile selleks, et me läbi nende annete, tubliduse, eripära või tarkuse saaks ennast teostada, tähtsustada või upitada. Tuleb mõista, et lapsesaamise ime on meie elus selleks, et saaksime vaadata kõrvalt peegeldusena uuesti paljuski meie eluga sarnastel aspektidel põhinevat aja kulgu. Meile on antud unikaalne võimalus ise selleläbi kasvada. Kuid tasub teadvustada, et lapse elu kuulub talle endale, tema on siiski selle peremees.

Lapsed ei ole aksessuaar, millega oma staatust määrata või millega teiste ees eputada. Järglased pole inimesele antud võimalus läbi nende enda südame soovitud moel elamata jäänud elu elada. Laps on antud vanemale selleks, et lähedalt tunnistada ja tunnetada sünni, arengu ja elu imet. Järeltulijad on inimesele antud võimalus ennast paremaks muuta, areneda.

Lapse elu pole meile antud, et läbi tema enda unistusi teostada. Alati on võimalus ise enda unistuste poole liikuma hakata, kasvõi nüüd ja praegu. Sina ei ole sinu laps. Ja sinu laps ei ole sina. Te olete kaks täiesti erinevat indiviidi, kaks erinevat hinge. Teatud vanusest alates täiesti eraldiseisvad. Teid seovad tugevad seosed, mis teid elu lõpuni võivad mõjutada, kuid see ei anna õigust teise inimese elu üle liigselt otsustada.

Laps võiks suuta oma vanemaid austada, kuid ei pea nende ego upitama.  Laps võiks olla oma vanematele elu, toetuse ja kasvatuse eest tänulik, kuid samas on toetus, armastus, kaitse ja abi iga lapse, ehk igaühe sünniõigus! Ja need õigused annavad lapsele ka vabaduse, valikuvabaduse. Sundimine last pimesi kuuletuma ja järglase pidev survestamine hävitab ta hinge.

Lapse hing on ise valinud endale oma õppetunnid. Vanematel pole teatud tasanditel õigust neile ettekirjutusi teha, isegi jõuliselt nõu andmine pole vajalik. Pealegi on ju teada, et teisi inimesi ei saa muuta. Nii on enamasti ka lastega. Sellepärast võib vahel tunduda, et lapsed on kasvatamatud. Vahepeal kasvatamine nagu õnnestuks, kuid siis on jälle kõik endine.

Kuni vanem ei suhtle lapsega võrdsuse printsiibil, kuni ta pole ise piisavalt suur, et suuta selgitada lapsele, miks mõni käitumismuster ta järglasele tõesti halb on, peab inimene ise edasi kasvama. Kuni laps saab läbi eeskuju ja läbi vanema arengu vanema sisemist progressi talle tagasi peegeldada.

Mida väikelaps sult enim soovib, on see, et sa oleksid täielikult kohal kui sa temaga räägid või mängid. Et saaks toimuda armastusenergia vahetus. Väike laps soovib, et ta isa ja ema oleks õnnelikud, rõõmsad. Hingetasandil on väikelapse jaoks kõige tähtsam, et saaks oma isa või emaga koos südamest naerda, täielikus usalduses, kohalolus. Lapse süda soovib, et jagatud rõõmu tunne oleks nii sügav, vaba ning vahetu, et näeksite kordki läbi teineteise silmasära sügavuse üksteise hinge.

Laps soovib, et ta ema ja isa oleks vabad. Et nende süda oleks vaba, et nad tunneksid elust rõõmu, et nad ei muretseks liialt. Ja lastel on õigus. Muretsemine pole vajalik!

Mõni vanem piirab oma lapsi ainult omaenda hirmude tõttu. Läbi hirmude võib tekkida kohatine põhjendamatu muretsemine oma järglase käekäigu pärast. Tegelikult ei tohiks võtta teiselt inimeselt, praegusel juhul, oma lapselt ära võimalust elu kogeda ja elada ainult selletõttu, et sinus endas on piirangud ja hirmud. Halb on see, et projitseerides oma hirmud lapse peale ja teda oma hirmudest teavitades, annad sa lapsele oma hirmud üle. Ja laps ei julge tulevikus selle tõttu samuti elada. Ta peab hakkama sinu ületamata jäänud piiranguid, sinu karmat lahendama, enne kui ta enda eluteele saab asuda.

Ja tasub alati meeles pidada, et muretsedes oma lapse tuleviku pärast suudetakse halvimal juhul läbi seoste luuagi oma lapsele ebahelge tulevik. Muretsedes, et lapsega juhtub midagi halba, suudetaksegi luua eeldused olukorrale, kus see saab teoks. Tõsine muretsemine kellegi pärast on mõnikord energeetiliselt sama võimas nagu needmine. Seda sa ju oma lapsele ei soovi?

Täiskasvanud inimene on võimas olend, samamoodi on ka laps oma isiklikus väes. Kui vaid lõpetada ta pärast muretsemine, tema survestamine ja püüda teda usaldada, pääseb lapses energia voolama. Ta saab enda suunas kasvama hakata. Ja peagi saab ta oma potentsiaali rakendada oma elutöö tarvis. See ongi see, mida vaja, see on see, mis loeb. See on see, mis ta õnnelikuks teeb.

Muretsemisega on veel see asi, et laps teab ja tajub alati sinu muretsemist. Lapsed on väga tundlikud ja võivad sinu muret tema pärast enda omaks pidada. Kuid selline pealesurutud alatine, mõistetamatult taasloodav mureenergia tekitab masendust ja lootusetust, mis pole eluenergiale kindlasti hea. Ja muserdatud eluenergiaga ei suudagi inimene endale ilusat elu luua.

Ajad ja energiad on nüüdseks ulatuslikult muutunud, iga inimese iga mõte ja sõna on saanud võimsaks loitsuks, mis loob reaalsust. Tungivalt vajalik on oma mõtete, tunnete ja sõnade üle kontroll saada. See on sinu enda, sinu lähedaste ja kogu inimkonna huvides. Kui kogu aeg näiteks mõelda, rääkida ja hirmsasti karta, et äkki varsti tuleb suur sõda või õnnetus, siis ega see tulemata ei jää. Sa saad selle, millele keskendud ja oma energiat annad. Parem õpi keskenduma heale. Murra mustreid ja harjumusi. Lõpeta negatiivsete uudiste vaatamine ning lugemine ja su mõtetes on soovimatule juba vähem kandepinda.

Niipea kui tabad ennast muremõtetelt enda või oma lähedaste pärast, õpi alati enda ette või sisse täie kindlusega lausuma: “Me oleme täielikult kaitstud!” Püüa seda südames ka tõeliselt tunda ja uskuda. Seda tehes lood sa endale, oma lähedastele ja enda kodule väga võimsa kaitse!

Väike laps usaldab oma vanemaid tingimusteta, täielikult. Lapse süda ja saatus on suures ulatuses antud sinu kättesse, sinu voolida, kujundada. Alati tasub meeles pidada, et järglased peegeldavad sulle sind ennast või teisi lähisugulasi, kes ka sind mõjutavad. Kui tundub, et lapsega on mingi tõsine probleem, siis kõigepealt peaksid püüdma vaadata enda sisse, et näha, mis seal muutmist või lahendamist vajaks. Sinu sisemised lahendamata pusad on su järglasele väga suur koorem. See väike organism ja energiasüsteem võib jääda sinu koorma kandmisest kurnatuks ja haigeks.

Eriti mõtlematu on lapsele suruda peale neid uskumusi, mis pole sind ennast seesmiselt õnnelikuks ja täielikuks teinud. Mis siis, et sinu vanemad need uskumused, seosed sulle sisse juurutasid. Sa ei taha ju oma järglasele sarnaseid ebakõlasid luua, mis sinu lapsepõlves ja elus sind negatiivselt mõjutasid ? Oma lapsi tuleb toetada nende tegemistes, mitte oma asju, seoseid ja uskumusi neile peale suruda. Toetus ning usaldus nendepoolsetes eestvedamistes loob lastele tulevikuks sirge raja ja õnnneliku saatuse. Lapse valikuid halvustades, halvustad sa tegelikult ainult iseennast ja samas lammutad lapse enesekindlust, isegi elutahet.

Vanemal pole õigust laste vaba tahet, nende olemust, nende eripära, nende hinge oma ego ja enesetähtsuse kapriisidega lõhkuda. Vahel nõuavad inimesed oma järglastelt asju, taipamata kuiväga nendepoolne surve võib väikses inimeses sisemisi konflikte põhjustada. Liigse oma tahte pealesurumisega, üliemotsionaalse ärritumisega sõnakuulmatuse vastu, võidakse lammutada lapse energiastruktuur. Mille tulemusena see osa lapse hingest, mis keeldub leppimast talle vastuvõetamatuga, on sunnitud lahkuma. Ja läbi järgneva elu on lapsel poolik tunne, alati oleks nagu midagi puudu. Sellist saatust sa ju oma lapsele ei soovi?

Tasub teada, et selleks, et laps saaks niiöelda käsku täita, on vaja endapoolne surve maha võtta, teemast lahti lasta. Surve all ei saa energiad liikuda, voolata. Näiteks, kui ema ja isa korraga lapsega emotsioonidest juhituna pahandavad, nõudes talt millegi ärategemist, samaaegselt hoides oma energiat ja tähelepanu lapse mõjutamisel, võib energeetiline surve olla nii tugev, et laps ei saa ennast isegi liigutada. Isegi kui ta tegelikult tahaks ja võiks. Ja kõige halvemal juhul tõlgendavad vanemad seda seisakut jonnakusena. Mille eest on vaja veel omakorda karistada.

Lapsed teevad pahandusi ebapiisava armastusenergia pärast. Nad tahavad tähelepanu, läbi mille nad alateadlikult loodavad saada armastust. Lapsed vajavad sinu armastust! Armastust ei ole mitte kunagi liiga palju.

Teine vaatepunkt sellele on, et laps teeb pahandusi, sest laps tahab elada, tahab elamusi. Vaid sina koged ja tõlgendad neid asju pahandustena. Kui laps ei jõua näiteks määratud ajaks koju, jõuab hiljem, hingeldavana ja äratehtud meeleolus, on mõnel juhul tahtmine teda lubaduse murdmise eest karistada. Kuid karistamine võib toimuda sel juhul selle eest, et laps tundis elujanu ja kaotas ajataju. Elujanu ja tõelise elamise tunde soovimise eest karistamine, näiteks koduaresti panek, on viis piirata ja hävitada lapse elujõudu ja elutahet. Nende puudumine võib elu hiljem varjutama hakata.

Kui inimesel oleks oma lapsega usalduslik suhe ja ta suudaks olla temaga suheldes tõeliselt kohal ja saaks temaga kõigest rääkida, ei tekiks vajadust jõuolukordade järele. Siis ei peaks karistama ja arestima. Lapselt võiks alati küsida, et miks näiteks õhtul kaua pimedas õues olemine või kasvõi arvutiga mängimine talle tähtis on? Lapse vastusest on näha, et kui oluline see talle on? Ja läbi selle teadmise saab teha lisakokkuleppeid.

Kui lapselt küsida: “Miks see sulle tähtis on, mida see sulle annab?” ja ta seletab põlevate silmadega, mida kõike ta saab seal kogeda, siis on sul võimalus teda mõista ja teha järeleandmisi. Selle kõige aluseks on muidugi usaldus. Küsimus on sellisel hetkel ka sinu enda usalduses elu ja elamise ees.

Lapsed on energeetiliselt väga tundlikud. Kui sina ise pole enesega rahul, ennast ei armasta, on see lapsele teada. Ta tunnetab sinu sisemisi pusasid, konflikte, rahulolematust ning ta võib arvata, et tema on sinust kiirgava rahulolematuse põhjus. Niisiis inimesel on ka oma lapse ees kohustus õppida ennast armastama!

Lapsele tuleb jätta isiklik vabadus otsustada oma elulisi asju, siis tekib temas usaldus enda vastu ja arusaamine eluloomise printsiibist. See teeb ta tulevikus tugevamaks ja teadlikumaks. Lapses on hea tekitada usaldus ja teadmine, et ta saab oma elu ise luua.

Olles energeetiliselt teineteisest vabam, tuleb ette vähem solvumisi lähisuhetes, kuna see, et sulle piisavalt tihti ei helistata ning sind iga hetk meeles ei peeta, ei mõjuta sind. Sa ei sõltu enam teiste energiast nii palju. Ego võib sellest küll endiselt haavuda, kuid see toimub teistel tasanditel. Sa ei anna enam valukehale väikeste nõrkushetkede tõttu nii palju toitu ja ei lasku enesehaletsusse. Sa oled sellest vaba.

Lapsevanemaks olemine ei tee inimest vabaks kohustustest iseenda ees. Enda südame ees, edasi kasvamise ees. Ka lapsevanemana on võimalus käia oma rada ja teatud hetkest, näiteks lapse täisealiseks saamisel või varemgi saab jõuda isiklikku energeetilisse vabadusse.

Tõde on, et lapsest, teatud vanuses osaliselt lahti laskmine ja vajadusel või südame kutsel mõneks ajaks eemale liikumine, ei tee sind kuidagi halvaks inimeseks. Müüt sellest on ühisteadvuse illusioon. Tegelikult on halb hoopis liigne energeetiline sõltuvus, see ei lase kummalgi, ei sinu ega lapsel soovitud moel elada, liikuda ja areneda. Hingetasandil on armastus sinu ja sinu lapse vahel muutumatu, hoolimata vahemaast või sellest kui tihti te suhtlete. Pilgu rohkem endasse, enda unistustesse pööramisega, lõpetad sa kõigest energeetilise klammerdumise oma latesse, mis pole üheski inimestevahelises suhtes hea.

Teadvusta endale, et sa oled vabadust ja enda unistusi väärt!

Nüüd natuke lapseks olemisest… (Isiklik vabadus ja perekond 2)

Kas sa tunned, et sinu vanemad armastavad sind? Või armastasid? Selles mõttes, et nad tõesti jagavad ning kiirgavad sulle armastust ja toetavad sind sinu oma raja käimisel? Kas see on tegelikult see, mida sul neilt tõeliselt vaja oleks ja mida sa neilt oled alati igatsenud? Kas võib olla ka nii, et oma vanemate heakskiitu ära teenida, niiöelda sõna kuulata, liigud sa vahel oma olemuse vastaselt, mingis ettenäidatud, pähepandud suunas?

Paljud inimesed tajuvad oma vanemate rahulolematust. See võib suhtluses ja elukogemuses päris keerulisi momente põhjustada. Vanemate rahulolematus sinuga on nende enesesisene projektsioon maailmale. Kui tajud, et nad ei ole rahul sinuga, siis ei ole nad tegelikult sisimas rahul iseendaga. Nad ei ole rahul oma sisemise olukorraga, sellega, kuidas nad ennast enda elu elades tunnevad. Ja võivad oma vajakajäämisi välise peale välja elada. Näiteks oma laste peal.

Eelmiste põlvkondade vanemad, meie isad-emad kasvatati nii, et tundeid polnud eriti kombekas välja näidata. Mõelda, mida peab kogema inimene, tema hing kui ta peab armastuse tunde alla suruma? Keegi ei rääkinud tol ajal armastuse ja armastuse jagamise tähtsusest. Armastus on hingetasandil see, mida pereliikmed üksteiselt vajavad. Ja tänase päevani käib osades peredes armastuse energiakuvandi jagamine tulemustejärgse heakskiidu preemiatena. Väga paljud inimesed ja pered vaevlevad peresiseselt armastuse puuduses. Aga see ei pea nii olema.

Armastust on võimalik siia maailma ise luua. Saates endale pidevalt armastust, muudad sa ennast armastuse kehastuseks. Ja sinu armastusega täidetud sisekosmos kiirgab seda iseenesest pidevalt kõigile ja kõikjale. Sa hakkad seda läbi armastusküllase sisemaailma ka kõige välise vastu tundma. Ja peagi hakkavad tundma armastust ka kõik teised sinu ümber.

Õed ja vennad on meile antud kogemaks eriti lähedasi ja täpseid peegeldusi meist endast, meie sisemaailmast. Vennad ja õed võivad läbi tugevate seoste meid eriliselt mõjutada juhtides meie erinevatele külgedele, kihtidele, aspektidele ja puudujääkidele väga valusalt tähelepanu. Samas on vennad ja õed kõrgema armastuse väljendus, antud meile, et kogeda ning õppida tingimusteta armastuse ja aktsepteerimise põhiprintsiipe. Olles näiteks sündinud mehena, on sinu õde antud sulle nägemaks kõrgeimat armastust. Suhtlemine õega on võimalus naise olemuse tundmaõppimiseks, ilma seksuaalsuse madalamate instinktideta. Läbi selle saad adekvaatselt näha enda suhteid ja tegelikkust seoses naistega.

Inimesed võivad isegi täiskasvanuna karta oma südame järgi toimetamist ja elamist oma vanemate tõttu. Kartes nende hinnanguid. Kuna meil on oma vanematega tugevad energeetilised seosed, siis nende raske hinnangu kandmine ongi üsna suur katsumus. Mõnel juhul võivad sinu pere, sinu suguvõsa eeldamised ja ettekirjutused võtta sult kogu su vaba tahte. Põhimõtteliselt pole ju kaugel aeg kui inimesele määrati vanemate poolt isegi elukaaslane.

Vajadus oma esivanemate tõekspidamiste järgi käia, toimetada nii, nagu ema- isa eeldavad, kuulub sinu sisemisele lapsele. Laps sinus on saanud selgeks, et kui ta on hea ja tubli, siis on vanemad temaga rahul ja ta saab kiita. Siis ta tunneb, et ta on armastatud. Kiita saamine ongi justkui armastuse saamine. Ja seda vajavad kõik lapsed kõigest enam. Kuid tuleb teadvustada, et sa pole enam laps.

Sul on ees oma elu, mis vajab elamist. Elama hakkamine tähendab suuremat isiklikku vabadust. Sa ei ole siin ilmas selleks, et teiste soovituste järgi joondudes oma aeg kuidagi ära olla.

Miks vanemad annavad vahel raha ka oma täiskasvanud lastele? Või toetavad kuidagi muudmoodi? Sest nad lihtsalt annavad. Vanemad tahavad teha head, hoolitseda oma järeltulijate eest. Nad tahavad, et lastel oleks kõik hästi. Nad tahavad anda armastust. Aga vahel ei oska. Siis annavad nad raha. Niisiis vanemad toetavad oma lapsi mõnes mõttes enda pärast.

Inimene võib muretseda, et kas ta järglane saab ilma tema abita hakkama? Aga laps ise ei pea selle murega kaasa minema! Iga vähegi terve inimene saab kõigega ise hakkama kui ta vaid tahab ja kui talle antakse võimalus proovida. Pealegi, alati on lihtne toime tulla kui oskad näha, et küllus, vabadus ja elurõõm peituvad lihtsuses.

Vahel nõuavad vanemad lapselt toetuse eest tulemusi, tänulikkust ja kuuletumist. Jah, materiaalne sõltuvus on energeetiliselt väga siduv. Läbi materiaalsete seoste saab inimene oma järglast üsna kergesti murda ja kangutada. Aga ennast oma vanemate ees piiritu võlglasena tundmine on üsna ebaterve tundemall. Südametasandil sellist tundmust olla ei saa. Südames saab olla vaid tänutunne elu ja armastuse eest. Pealegi, see, et sinu eest hoolitsetakse, on sinu sünniõigus.

Vanemate egopõhiste nõudmiste eiramine võib mõnikord olla raske ja hirmus, kuna kardetakse näiteks pärandusest ilmajätmist vms. Kuid tasub teadvustada, et isegi päranduse saamine ei loo tingimata püsivat heaolutunnet sinu sees. Päritavad asjad ei tee vabaks. Oma elu- ja mõttemustreid muutmata, ei pruugi sa saada õnnelikuks ka materiaalses õitsengus.

Iseendaga kontakti loonuna saad sa aru, et kõik, mida teised sult hingetasandil ootavad, on austus, armastus ja hoolivus. Kuid vanemate nõudmised on enamasti egopõhised. Isa- ema nõuanded tulenevad nende hinge personaalsete valikute tulemuse põhjal kokkukuhjunud uskumuste, raamide, õppetükkide ja piirangute kogumikust lähtuvalt ning mõjutatuna. Sinu enda jaoks pole midagi irratsionaalsemat kui kellegi teise isiklike veidruste ning eelistuste järgi antud nõuannete järgi talitamine. Sedasi on raske jõuda täiuse ja õnnetundeni.

Õnnelikuks saadakse nüüd ja praegu. Pimesi oma vanemate kuulamine ja nende ego kapriisidele allumine ei ole austuse, tänulikkuse või armastuse näitamine. Tõeline tänulikkus ja alandlikkus on egotasandist väljaspool seisvad tunded. Mõnikord, öeldes inimesele millegi eest aitäh, turgutame me vaid tema ego.

Tõeline tänuenergia saadetakse teisele pigem läbi südame ja hingetasandi. See on midagi palju suuremat. Oma vanemaid saab armastada ja austada ka oma südant järgides. Õiget rada käies, muutub sinupoolne armastus veel suuremaks. Ja vanemad armastavad lõppude lõpuks oma last alati tingimusteta.

 

Mis minust arvatakse kui ma….?

Sildid

Armastus, Ego, elumuutused, Emotsioonide vabastamine, Enesearmastus, Enesetervendamine, Hinnangud, Hirmud, Oma "Ise", Sõltumatus, Südame avamine, Seosed, Vabadus, Vabanemine

Mis minust arvatakse kui ma…? See on vist kõige võimsam küsimus üldse, millega inimesed oma isikliku potentsiaali, vabadust ning eripära hävitavad ja piiravad? Kas võib olla, et kui sa ennast ise piisavalt armastaks, siis ei peaks eriti muretsema, mis teised arvavad? Kes on sulle kõige lähedalseisvam isik? Kas mitte sina ise? Aga mida sina ise endast arvad kui sa jätad elamata? Kas ei või olla, et kõigil teistel oleks hea ja sa saaksid kõikide eest vääriliselt hoolitseda, peaks sinul endal ennekõike hea olema? Muidu on ju halb? Nii sinul kui ka teistel?

Mida sa ise endast arvad, kui sa ei kuula enda sisehäält ja endale valetad? Kuidas sa ennast tunned, kui sa ennast kogu aeg piirad? Laskmata endal rõõmu tunda? Kes vastutab sinu eest, et sul oleks hea, et sa oleksid terve ja õnnelik? Kelle jaoks see on kõige tähtsam? Kelle jaoks on see tähtis, et sa ennast armastaksid?

Kui sa ise sisimas ei karda ja ei kahtle, et sinu valitud tee, sinu teguviis on õige, siis sinust ei arvatagi midagi. Kui sa teed asju, mida tehes tunned sa ennast halvasti, siis on teine jutt. Kui sa püsiksid piisavalt suures kindluses ja tegutsemisvoos, siis sind lihtsalt aksepteeritakse, sellisena nagu sa oled. Kui sa ei kiirga välja kahtlust ja tegutsed terviklikuna, siis sinus ei kahelda.

Kas sinu sees on tegelane, keda võiks nimetada Sisemiseks Kontrollijaks!? Kas sa tunnetad, kus ta umbes asub? Mis oleks kui saadaks selle tüübi puhkusele? Saadetud?

Kas oled mõnikord vaadanud kontserdil, festivalil või muul üritusel mõnda inimest, kes tantsib ekstaatiliselt, täiest üksi, isegi kui teised ei tantsi? Teda vaadates võiks uskuda, et tal on tõesti hea olla? Samas osa sinust võib tahta anda talle hinnangut: “See tüüp on natuke hulluke, sassi kamminud…” Kuid mis oleks, kui sa ise oleksid see hulluke? Mis on kõige hirmsam asi, mis juhtuda saab, kui keegi annaks sinu kohta samasuguse hinnangu? Hinnang ise ongi kõige hirmsam?

Miks enese- ja elumuutmist alateadlikult kardetakse on see, et läbi enda suhtumise ja suhtlusviiside muutuse kardetakse kaotada teiste armastus. Kardetakse kaotada sõbrad. Kardetakse kaotada oma armastatu. Kardetakse vanemate, sugulaste ja kaaskonna mõistmatust. See on universaalne, kõiki kimbutav hirm. Hirm armastuse kaotamise ees ongi üks kõige suuremaid hirme. Armastuse kaotamise tunne võib olla kõige halvavam tunne. Kuid kumbki, ei tunne ega hirm, ei ole sina! Sa oled midagi sootuks suuremat…

Lisaks suurendavad seda hirmu ka energeetilised seosed. Läbi tugevate seoste enda lähedastega, võid sa tunda nende tundeid, nende hirme. Võid võimsalt tunda teiste hirmu sinu muutumise ja otsuste ees ning võtta seda enda omana.

Hirm teiste inimeste hukkamõistva hinnanagu ees, ei lase mõnikord elada. Ei lase nautida, vabaks lasta, liikuda, huilata, kallistada. Kas pole olnud, et sa tahad midagi öelda, aga ei saa, tahaksid kedagi kõnetada, aga ei saa? Tahaksid minna tantsima, aga ei saa? Tahaksid laulda, aga ei saa? Tahaksid rõõmustada, aga ei saa? Teised kuulavad… vaatavad…

Kas see olukord pole sarnane vangis olemisele? Ja kas ei või olla, et vangis ei hoiagi sind teised inimesed, vaid sina ise, sinu enesetähtsus? Kuidas saab olla, et teise inimese hinnang, mille ta võib olla annab ja võib olla ei anna, takistab sind elamast, nii nagu sa sooviks? Äkki on teised inimesed oluliselt tolerantsemad kui sa oled arvanud? Äkki on neil oma asjadega, enda enesetähtsusega nii palju tegemist, et neil on sinust põhimõtteliselt täiesti ükskõik? Äkki nad aksepteerivad sind ka siis, kui sa muutud vabamaks?

Mis oleks kui sa elaksid, käituksid ning tantsiksid nagu hulluke, kellel on tõeliselt hea olla ja ei kardaks seda välja näidata? Asi polekski enam välja näitamises, vaid sa elaksid ja naudiksid enda pärast, sest sul on tõesti hea. Tunneksid elujanu ja elurõõmu. Andes oma hingele õhku ja valgust. Lastes endal tõeliselt rõõmustada. Tantsiksid, elaksid enda sisemusest, laskmata segada ennast teistest ja nende hinnangutest. Tantsiksid, elaksid justkui nähtamatuna, nägemata teisi ja tundmata, et teised sind näevad. Mida selline tunne võiks sinu elukogemuses muuta?

On üks huvitav uskumus, seos, mis kindlasti paljusid piirab ja see tuleneb enamasti kasvatusest. Korralik inimene nii ei tee! Korralik inimene istub ilusti paigal. Kannatab vapralt oma hädasid. Korralik inimene surub alla oma soovid, tunded, sõnad? On distsiplineeritud, talub raskuseid, välja näitamata, et tal on halb? Korralik inimene on piiritletud ja kammitsetud? Kellele see uskumus kuulub? Kellele pärast tahetakse olla nii ülikorralik, enda või teiste? Mida liigne korralikkus sulle endale annab? Ilmselt mitte vabadust?

Ära peitu oma suutmatuses, kartuses ja piiratuses selliste sõnade taha: “Nii pole viisakas, nii ei tehta.” Kas sinu arvates on sinu enda suhtes viiakas keelata endale rõõmu, vabadust ja oma tõeliste südamesoovide ning unistuste täitumist?

Enesetähtsus on tõke, mis ei lase sul vabaks sada. Vabaks kartusest teiste inimeste hinnangute ees. Mis oleks kui sa laseksid ennast vabaks? Kas võib olla, et kui sa liiguksid, nii nagu keha tahaks- (see võib olla tõeliselt veider) ja häälitseksid selle juures veelgi veidramalt ning teeksid seda piisavalt pikka aega, mitmeid kordi, saaksid sa terveks ja vabaks? Saaksid vabaks minevikutaagast ja enesetähtsusest?

Kui sa ei suuda näiteks enda välimust armastada, siis unusta see, las see olla nagu on. Ära pööra sellele mõnda aega tähelepanu. Sama kehtib kehakaalu kohta. Lase kõik seosed sellega lahti. Loomulikult jätka enda eest hoolitsemist, aga mõõdukalt, mõistlikult. Kui sa ennast armastad, siis sa ju hoolitsed enda eest? Samal ajal pööra pilk enda sisse, otsi oma sisemist ilu- see tähendab leia enda süda ja püsi seal.

Kui sa enam ei karda, et väline maailm sind sinu välimuse tõttu ei armasta ja sa sellele ei keskendu, siis ei kiirga sa kahtlust välja. Ja sind hakatakse armastama. Kui sa kiirgad armastust, hakkad sa armastust varem või hiljem väljastpoolt vastu saama. Piisab kui sa ise ennast piisavalt armastad. Kas inimene armastab ennast või mitte, seda oskab igaüks näha.

Ja taaskord, enesearmastuses pole mingit kohta teistest üleolekul, ülbusel või egol. Sinu enesearmastus, sinu enda südame armastamine on sinu hobi ja eripära. Väga isiklik asi. Kõige isiklikum asi üldse. Kui sa hakkad ennast armastama, muutud sa päev päevalt ilusamaks, rõõmsamaks ja lõdvestunumaks. Läbi kasvava enesearmastuse kohtled sa kõiki enda ümber järjest armastavamalt.

Siin ilmas pole miski kindel. Mitte kuidagi ei saa kindel olla, et sinu elukaaslane, sinu lapsed või vanemad sind alati piisavalt armastavad. Kunagi ei või kindel olla, et  armastus püsima jääb. Kuid enda sisse saab siiski ehitada enesearmastuse kindluse. Seda iga päev toites, seda parandades ja suurendades. Andestades ja hoolides. Töö armastusega enda vastu loob sulle vähemalt ühe kindla paiga siin ilmas. Sinu sees on pulbitsev armastuse läte, sinu süda. Seal saad alati puhata.

Kui on soov kohtuda iseendaga…

Sildid

Andestamine, Armastus, Eluenergia, energeetiline sõltuvus, Enesearmastus, Enesetervendamine, Harjumused, Hirmud, Lahendus, Mediteerimine, Oma "Ise", Sõltumatus, Sisemine vaikus, tasakaal, Tunnete tasakaalustamine, Vabadus

Kui sul on olnud õnnelik saatus ja sa tõesti ei soovi oma elus midagi muuta, siis oled sa õnnistatud. Kui tunned, et elad täiesti täisväärtuslikku ja elusat elu, väes ja rõõmus tasub õppida seda kinnistama südamepõhjast tuleva tänulikkusega. Aga kui on agasid, siis miks mitte püüda muuta oma muremõtteid ja häirivaid tundeid?

Miks inimesed teevad üha uuesti ja uuesti valikuid, mis ei tee neid tegelikult õnnelikuks? Sest ei julgeta teha lõpuni südamepõhiseid otsuseid, mis tegelikult endani viiks. Proovitakse hoopis ikka teha nii nagu enamik teeb, käituda, nagu enamik käitub. Kuid see ei pruugi sügavuti rahulolu pakkuda. Vastupidi, sellest võib lõpuks lausa haigeks jääda. See on sellepärast, et tehes alati nii, nagu peetakse “õigeks” võib iseenda olemuse ja südamega suurde vastuollu minna, kuna sinu tõeline elurada võib tahta käänduda hoopis uute nurkade taha, et näha asjade senitundmatuid tahke. Ja füüsilises kehas avaldub selline pikemat aega kestnud ebakõla- konflikt sisehääle ja ühisteadvuse “tõdede” vahel valu, pinge või lausa haiguse näol.

“Kuulmatusest” lähtuv haigus, näiteks südamevalu, on keha meeldetuletus sulle: “Sa elad teisiti kui sa tegelikult peaks ja tahaks. Sinu elus on valdkondi, kus sinu tegelik tee on teistsugune kui sa praegu oled valinud.”

Näiteks üsna tavapärane muster on puhkuse ajal kuhugi kaugele reisida. Reisil on soov nautida kauneid paiku ja kogeda uusi kogemusi. Enamasti otsitakse sealt kaugelt tegelikult midagi veel. Midagi, mida tihtipeale endale ei teadvustatagi. Otsitakse rahu, kohalolu, rõõmu, harmooniat, vabadust, isegi armastust. Aga nagu mõnel juhul juhtub, ei leita seda siiski ka sealt.

Reisimiseks suudetakse koguda raha ja organiseerida kasvõi pikem puhkus. Kui tahta, on see kõik ju võimalik? Kui tahetakse mõneks ajaks kõigest eemale on võimalik ka pikemaks perioodiks lapsehoid organiseerida. Kui väga vaja, siis saab selleks kõigeks leida kasvõi kuu aega, või enamgi. Reisil olles suudavadki osad inimesed, läbi erinevate vahendite, kogeda kohalolu, rahu ja rõõmu. Mõned miskipärast ei suuda olla hetkes ka kõigest kaugel eemal viibides.

Siis võib olla aeg endalt küsida: “Miks ma ei suuda isegi puhkuse ajal, reisil olles hetke nautida? Miks pean kogu aeg järgmist sammu planeerima, mõtlema õhtusöögist, sellest mida homme teha või kuhu täna veel minna? Miks ma ei võiks lihtsalt hetke ilust ja kohalolust täielikku naudingut saada ning rahulolu tunda?”

Kokkuvõtvalt, kui ei suudeta näiteks pool aastat etteplaanitud reisil kohal ja rahul olla, siis on see selge märk sellest, et inimesel puudub piisav kontakt iseendaga. Et sellest pääseda, on hea kui keegi annab näiteks sellist nõu: “Kui inimene tunneb ennast alati, ükskõik kus ta ka ei viibiks, kuidagi laiali, siis peaks ta valima teistsuguse puhkuse. Sest kui inimene suudaks luua kontakti iseendaga kaob temast vajadus alati kuhugi kiirustada ja sedasi on võimalik seljatada stress ja närvilisus. Paljud asjad, mida sa arvad, et sa pead, pole tegelikult ilmtingimata vajalikud.”

Mõelda, kui kogu selle ressursi, aja, raha ja logistika, mis läheb ühe kallima reisi planeerimisse ja selle väljaostmisse, panustaksid hoopis endasse? Enda isiklikku arengusse, et leida suurem sisemine rahu? Mis oleks kui panustaksid oma puhkuseraha ja aja endaga kontakti loomisse? Eespool nimetatud teisi tundeid: rõõm, rahulolu, harmoonia, kohalolu ja armastus ei pea samuti otsima kusagilt kaugelt. Need kõik on siinsamas, sinu enda sees, sinu südames olemas ja täiesti piiramatus koguses, kui sa vaid valid ja nendega kohtuda soovid ning tahad.

Selle asemel, et paisata ennast näiteks reisil eesootavatesse võõrastesse ja segastesse energiatesse, mille tulemusel sinu sisemine tasakaal ja kohaloluvõime võivad veelgi enam ähmastuda, võta parem puhkus, kus sa puhkad välja. Kus sa ei pea midagi tegema ja kuhugi minema. Loo endale südamelähedane keskkond, paik, kus valitseb piisav küllus. Lihtne kohake, kuhu sul on varutud kõik, mida sul on vaja, et pikemat aega lihtsalt olla ning puhata.

Mine näiteks üksi maale. Mõnda kõrvalisse kohta. Kui sul omal maakohta pole, siis võib- olla on võimalik mõneks ajaks mõne tuttava maamajja või suvilasse minna. Ehk on võimalik selline koht üürida? Seal on loodus sulle lähedal ja see toetab sind. Ja esialgu lihtsalt ole. Sa ei pea või õigemini pead 🙂 tegema mitte midagi. Õpi ja praktiseeri seda kunsti. Mida rohkem sa suudad vaikuses paigal olla, seda parem. Loomulikult võib alati mediteerida, nii palju ja niimoodi, nagu oskad.

Loo endale paik, kus sa saad rahus kohtuda iseendaga ja puhata kõigest ja kõigist. Seda teinuna oledki sa juba enda reaalsuse looja. Soovitav on puhata telekast, arvutist ja teistest inimestest. Telefon tasub helistamiseks sisse lülitada vaid siis, kui sul tõesti on kellegagi midagi jagada või vajad tuge. Võid ka valida endale niiöelda tugiisiku, kes sind vahepeal vajadusel ära kuulab ja nõu annab. Kuid iga liiga pikale veniv telefonivestlus võib sind taas endast eemale kiskuda. Õpi püsima enda südames. Saada endale pidevalt armastust. Mõne aja pärast võid sa seda sealt hakata rohkesti leidma. Ja peagi võid sealt leida ka tõelise enda.

Seltsiks tasub kaasa varuda ilusat muusikat, mida kuulates sa ei tunne ennast kunagi üksi. Võib kuulata ka mantraid ja meditatiivset muusikat. Kui vaja, las muusika mängib ööpäevaringselt, see loob sulle toetava taustaenergia ja võib aidata hetke tabada. Enda kohene vaikusesse surumine võib tekitada lisapingeid ja hirme. Liigne enesepiitsutamine, enda liiga järsult kohtlemine on teguviis, millega kaotab enesearmastus. Ennast on hea kohelda õrnalt, hoolitsevalt ja tingimusteta heakskiiduga. Tee endale aegajalt pai oma tubliduse eest ja hoia käsi oma südamele lähedal. Vaikusesse võib siseneda siis, kui oled valmis ja tahad seda.

Kui sul puudub elumustrite murdmiseks, endaga kohtumiseks julgus, algenergia, otsustavus, kindlus ja teadmised, aga tahtmine seda teha nagu oleks, siis püüa leida see tugi või sütik, mis või kes sind aitaks. Võid Universumil paluda sind õige ukse või teeotsani juhatada, ise iga päev oma soovi korrates.

Enne kõne all olevat puhkust maakohas või muus vaikses paigas, on hea käia näiteks mõnel kursusel, kus õpetatakse aeglustamist ja minevikus allasurutud emotsioonide vabastamist. Selliseid tehnikaid rakendades, on võimalik endaga kontakti loomist kiirendada. Võid vajadusel lubada endale ka oma südame äratundmise põhjal valitud teraapiaid, välist abi, mis aitavad sul saada tagasi oma jõu ja tahtevabaduse.

Igal järgmisel hetkel võib teha uusi valikuid, mis saavad hakata sulle rahulikumat ja rõõmuküllast reaalsust looma. Kui sul on kontakt oma südame ja iseendaga, siis oledki saavutanud kõik, mida tegelikult vaja. Siis polegi enam äkitselt vaja kusagilt midagi tingimata otsida.

Endas püsides võib üllatavalt ruttu juhtuda, et taipad, et vajadus kõige välise järele ja välise vajadus sinu järele polegi nii suur kui sa arvasid. Inimesel võib olla palju käitumisharjumusi. Üksi, lihtsalt “Olles” õpid sa leidma sooja ja pehme tunde enda südamest ning tundma end kodus ja õnnelikuna igal pool. Sa saad vabaks. Ning sinu elust saab igavikuline kulgemine sinu südamerajal- rõõmus, rahus ja armastuses.

Julgedes julgeda

Sildid

Armastus, Eluenergia, Hirmud, Lahendus, Minevikumõjud, Sõltumatus, Seosed, Vabadus, Vabanemine

Enamus inimesi tahaksid tihtipeale olla julgemad. Igaüks tahab aegajalt midagi uut teha, mõne vana asja ära lahendada, midagi suuremat saavutada, piirangutest läbi minna, kuid juhtub, et takerdutakse hirmudesse. Pärast enda silmis niiöelda läbikukkumist: “Näh, ma ikkagi ei julgenud,” võib saabuda kahetsus ja enesesüüdistamine. Selline muster on eluenergiale kahjulik. Ennast peaks armastama tingimusteta. Ennast võiks juba ainuüksi mõtte eest proovida midagi uut ainult kiita. Hirmud, häbi ja piinlikusetunne teiste arvamuse ja hinnangute ees piirab eluenergia avardumist ja kasvamist.

Üks võimalus hirmude ja piirangutega toime tulemiseks, on õppida neid armastama, neid tänama, nendest järk järgult läbi minnes. Teine võimalus õppida julgema on kasvatada julgust! Hirmudega tegelemisel ja nende kõnetamisel on ikkagi võimalus, et nendele keskendumine annab neile toitu ning vabanemine ei toimu soovitud ulatuses. Kuid kui keskenduda julgusele, siis hakkab see kasvama ja sinu olemuses jääb hirmudele järjest vähem ruumi ning nad on sunnitud taanduma!

Hiljuti, pikemat aega põhjarannikul mere ääres viibides, jõudis minuni tänupalve julgusele. Täna sai see päris valmis ja jagan seda rõõmuga ka teiega. Alljärgnevat palvet võiks lugeda iga päev, mitu korda pikema perioodi vältel. (Näiteks 11, 22, 33, 44, 55 päeva) Loe seda aeglustatult, tänusõnade väge endast läbi lastes. Püüa südames tunnetada julguse, elujanu ja tegutsemistahte kasvu, mis selleläbi avaldub. See mantra aitab lahti päästa kõige erinevamad piirangud ja seosed, ning mis kõige tähtsam, vabastab hirmudest.

Vabadusemantra ehk tänusõnad julgusele:

“Aitäh, et ma julgen elada,

 aitäh, et ma julgen surra.

 Aitäh, et ma julgen võita,

 aitäh, et ma julgen kaotada,

 Aitäh, et ma julgen proovida,

 aitäh, et ma julgen  kukkuda.

 Aitäh, et ma julgen tunda häbi,

 aitäh, et ma julgen minna kõigest läbi.

 Aitäh, et ma julgen soovida,

 aitäh, et ma julgen loobuda.

 Aitäh, et ma julgen tunda tänulikkust,

 aitäh, et ma julgen vastu võtta kõik hea.

 

 Aitäh, et ma julgen tunda alandlikkust,

 aitäh, et ma julgen kõik ära anda. 

 Aitäh, et ma julgen peatuda,

 aitäh, et ma julgen minna edasi.

 Aitäh, et ma julgen astuda valguse kätte,

 aitäh, et ma julgen kohtuda pimedusega.

 Aitäh, et ma julgen endale andestada,

 aitäh, et ma julgen ennast armastada.

 Aitäh, et ma julgen omada kõike mida ma vajan,

 aitäh, et ma julgen vajada mitte midagi.

 Aitäh, et ma julgen kõike mida tahan,

 aitäh, et ma julgen tahta mitte midagi.

 Aitäh, et ma julgen muutuda nähtavaks,

 aitäh, et ma julgen olla märkamatu.

 Aitäh, et ma julgen olla seotud,

 aitäh, et ma julgen olla vaba.

 Aitäh, et ma julgen tunda hirmu,

 aitäh, et ma julgen julgeda.

 Aitäh, et ma julgen ise hakkama saada,

 aitäh, et ma julgen otsida abi.

 Aitäh, et ma julgen rääkida, 

 aitäh, et ma julgen vaikida.

 Aitäh, et ma julgen liikuda,

 aitäh, et ma julgen olla paigal.

 Aitäh, et ma julgen riskida, 

 aitäh, et ma julgen olla kaitstud.

 Aitäh, et ma julgen uskuda imedesse,

 aitäh, et ma julgen lihtsust imetleda.

 Aitäh, et ma julgen õnnestuda,

 aitäh, et ma julgen läbi kukkuda.

 Aitäh, et ma julgen meeldida,

 aitäh, et ma julgen käia oma rada.

 Aitäh, et ma julgen kuulutada tõde,

 aitäh, et ma julgen eksida.

 

 Aitäh, et ma julgen olla kuuldav,

 aitäh, et ma julgen istuda vaikuses.

 Aitäh, et ma julgen laulda,

 aitäh, et ma julgen tantsida.

 Aitäh, et ma julgen nautida,

 aitäh, et ma julgen karastuda.

  

 Aitäh, et ma julgen ennast leida,

 aitäh, et ma julgen ennast kaotada.

 Aitäh, et ma julgen käia oma südame järgi,

 aitäh, et ma julgen armastada.

 Aitäh, et ma julgen elada,

 aitäh, et ma julgen surra.”