Mis minust arvatakse kui ma….?

Sildid

Armastus, Ego, elumuutused, Emotsioonide vabastamine, Enesearmastus, Enesetervendamine, Hinnangud, Hirmud, Oma "Ise", Sõltumatus, Südame avamine, Seosed, Vabadus, Vabanemine

Mis minust arvatakse kui ma…? See on vist kõige võimsam küsimus üldse, millega inimesed oma isikliku potentsiaali, vabadust ning eripära hävitavad ja piiravad? Kas võib olla, et kui sa ennast ise piisavalt armastaks, siis ei peaks eriti muretsema, mis teised arvavad? Kes on sulle kõige lähedalseisvam isik? Kas mitte sina ise? Aga mida sina ise endast arvad kui sa jätad elamata? Kas ei või olla, et kõigil teistel oleks hea ja sa saaksid kõikide eest vääriliselt hoolitseda, peaks sinul endal ennekõike hea olema? Muidu on ju halb? Nii sinul kui ka teistel?

Mida sa ise endast arvad, kui sa ei kuula enda sisehäält ja endale valetad? Kuidas sa ennast tunned, kui sa ennast kogu aeg piirad? Laskmata endal rõõmu tunda? Kes vastutab sinu eest, et sul oleks hea, et sa oleksid terve ja õnnelik? Kelle jaoks see on kõige tähtsam? Kelle jaoks on see tähtis, et sa ennast armastaksid?

Kui sa ise sisimas ei karda ja ei kahtle, et sinu valitud tee, sinu teguviis on õige, siis sinust ei arvatagi midagi. Kui sa teed asju, mida tehes tunned sa ennast halvasti, siis on teine jutt. Kui sa püsiksid piisavalt suures kindluses ja tegutsemisvoos, siis sind lihtsalt aksepteeritakse, sellisena nagu sa oled. Kui sa ei kiirga välja kahtlust ja tegutsed terviklikuna, siis sinus ei kahelda.

Kas sinu sees on tegelane, keda võiks nimetada Sisemiseks Kontrollijaks!? Kas sa tunnetad, kus ta umbes asub? Mis oleks kui saadaks selle tüübi puhkusele? Saadetud?

Kas oled mõnikord vaadanud kontserdil, festivalil või muul üritusel mõnda inimest, kes tantsib ekstaatiliselt, täiest üksi, isegi kui teised ei tantsi? Teda vaadates võiks uskuda, et tal on tõesti hea olla? Samas osa sinust võib tahta anda talle hinnangut: “See tüüp on natuke hulluke, sassi kamminud…” Kuid mis oleks, kui sa ise oleksid see hulluke? Mis on kõige hirmsam asi, mis juhtuda saab, kui keegi annaks sinu kohta samasuguse hinnangu? Hinnang ise ongi kõige hirmsam?

Miks enese- ja elumuutmist alateadlikult kardetakse on see, et läbi enda suhtumise ja suhtlusviiside muutuse kardetakse kaotada teiste armastus. Kardetakse kaotada sõbrad. Kardetakse kaotada oma armastatu. Kardetakse vanemate, sugulaste ja kaaskonna mõistmatust. See on universaalne, kõiki kimbutav hirm. Hirm armastuse kaotamise ees ongi üks kõige suuremaid hirme. Armastuse kaotamise tunne võib olla kõige halvavam tunne. Kuid kumbki, ei tunne ega hirm, ei ole sina! Sa oled midagi sootuks suuremat…

Lisaks suurendavad seda hirmu ka energeetilised seosed. Läbi tugevate seoste enda lähedastega, võid sa tunda nende tundeid, nende hirme. Võid võimsalt tunda teiste hirmu sinu muutumise ja otsuste ees ning võtta seda enda omana.

Hirm teiste inimeste hukkamõistva hinnanagu ees, ei lase mõnikord elada. Ei lase nautida, vabaks lasta, liikuda, huilata, kallistada. Kas pole olnud, et sa tahad midagi öelda, aga ei saa, tahaksid kedagi kõnetada, aga ei saa? Tahaksid minna tantsima, aga ei saa? Tahaksid laulda, aga ei saa? Tahaksid rõõmustada, aga ei saa? Teised kuulavad… vaatavad…

Kas see olukord pole sarnane vangis olemisele? Ja kas ei või olla, et vangis ei hoiagi sind teised inimesed, vaid sina ise, sinu enesetähtsus? Kuidas saab olla, et teise inimese hinnang, mille ta võib olla annab ja võib olla ei anna, takistab sind elamast, nii nagu sa sooviks? Äkki on teised inimesed oluliselt tolerantsemad kui sa oled arvanud? Äkki on neil oma asjadega, enda enesetähtsusega nii palju tegemist, et neil on sinust põhimõtteliselt täiesti ükskõik? Äkki nad aksepteerivad sind ka siis, kui sa muutud vabamaks?

Mis oleks kui sa elaksid, käituksid ning tantsiksid nagu hulluke, kellel on tõeliselt hea olla ja ei kardaks seda välja näidata? Asi polekski enam välja näitamises, vaid sa elaksid ja naudiksid enda pärast, sest sul on tõesti hea. Tunneksid elujanu ja elurõõmu. Andes oma hingele õhku ja valgust. Lastes endal tõeliselt rõõmustada. Tantsiksid, elaksid enda sisemusest, laskmata segada ennast teistest ja nende hinnangutest. Tantsiksid, elaksid justkui nähtamatuna, nägemata teisi ja tundmata, et teised sind näevad. Mida selline tunne võiks sinu elukogemuses muuta?

On üks huvitav uskumus, seos, mis kindlasti paljusid piirab ja see tuleneb enamasti kasvatusest. Korralik inimene nii ei tee! Korralik inimene istub ilusti paigal. Kannatab vapralt oma hädasid. Korralik inimene surub alla oma soovid, tunded, sõnad? On distsiplineeritud, talub raskuseid, välja näitamata, et tal on halb? Korralik inimene on piiritletud ja kammitsetud? Kellele see uskumus kuulub? Kellele pärast tahetakse olla nii ülikorralik, enda või teiste? Mida liigne korralikkus sulle endale annab? Ilmselt mitte vabadust?

Ära peitu oma suutmatuses, kartuses ja piiratuses selliste sõnade taha: “Nii pole viisakas, nii ei tehta.” Kas sinu arvates on sinu enda suhtes viiakas keelata endale rõõmu, vabadust ja oma tõeliste südamesoovide ning unistuste täitumist?

Enesetähtsus on tõke, mis ei lase sul vabaks sada. Vabaks kartusest teiste inimeste hinnangute ees. Mis oleks kui sa laseksid ennast vabaks? Kas võib olla, et kui sa liiguksid, nii nagu keha tahaks- (see võib olla tõeliselt veider) ja häälitseksid selle juures veelgi veidramalt ning teeksid seda piisavalt pikka aega, mitmeid kordi, saaksid sa terveks ja vabaks? Saaksid vabaks minevikutaagast ja enesetähtsusest?

Kui sa ei suuda näiteks enda välimust armastada, siis unusta see, las see olla nagu on. Ära pööra sellele mõnda aega tähelepanu. Sama kehtib kehakaalu kohta. Lase kõik seosed sellega lahti. Loomulikult jätka enda eest hoolitsemist, aga mõõdukalt, mõistlikult. Kui sa ennast armastad, siis sa ju hoolitsed enda eest? Samal ajal pööra pilk enda sisse, otsi oma sisemist ilu- see tähendab leia enda süda ja püsi seal.

Kui sa enam ei karda, et väline maailm sind sinu välimuse tõttu ei armasta ja sa sellele ei keskendu, siis ei kiirga sa kahtlust välja. Ja sind hakatakse armastama. Kui sa kiirgad armastust, hakkad sa armastust varem või hiljem väljastpoolt vastu saama. Piisab kui sa ise ennast piisavalt armastad. Kas inimene armastab ennast või mitte, seda oskab igaüks näha.

Ja taaskord, enesearmastuses pole mingit kohta teistest üleolekul, ülbusel või egol. Sinu enesearmastus, sinu enda südame armastamine on sinu hobi ja eripära. Väga isiklik asi. Kõige isiklikum asi üldse. Kui sa hakkad ennast armastama, muutud sa päev päevalt ilusamaks, rõõmsamaks ja lõdvestunumaks. Läbi kasvava enesearmastuse kohtled sa kõiki enda ümber järjest armastavamalt.

Siin ilmas pole miski kindel. Mitte kuidagi ei saa kindel olla, et sinu elukaaslane, sinu lapsed või vanemad sind alati piisavalt armastavad. Kunagi ei või kindel olla, et  armastus püsima jääb. Kuid enda sisse saab siiski ehitada enesearmastuse kindluse. Seda iga päev toites, seda parandades ja suurendades. Andestades ja hoolides. Töö armastusega enda vastu loob sulle vähemalt ühe kindla paiga siin ilmas. Sinu sees on pulbitsev armastuse läte, sinu süda. Seal saad alati puhata.

Mõtteid hinnangutest

Sildid

Armastus, Ego, Hinnangud, Hirmud, Kompleksid

Tundlikkuse kasvades on võimalik hakata tajuma erinevate mõtete ja tunnete energiat. Raskepärast energiat kannavad endas hinnangud. Enamik isiklikust vabadusest on piiratud selle poolt, et me kardame hinnanguid. Enda ja teiste omi. Tasub teadvustada, et ise teistele hinnanguid andes loome ruumi enda energiavälja, mis hinnanguid ligi hakkab tõmbama. Samas on hinnangute andmist üsna keeruline lõpetada, kuna hirmuga hinnangute ees on meid enamasti kasvatatud.

Suure rahvahulga ees rääkimine, esinemine on paljudele inimestele meelerahu vangikongiks. See on sellepärast, et mida rohkem kuulajaid, seda suurem on tõenäosus potentsiaalseteks negatiivseteks hinnanguteks. Hirm, mis puudutab meid kõiki, on hirm, et meid ei armastata, et meid pole vaja. Igasugune negatiivne hinnang võib selle hirmu aktiveerida.

Ainult materiaalses maailmas toimetaval inimesel on hinnanguid vaja, et toimuks harjumuspärane asjade sildistamine, et kõik oleks selge. Kõik, mida ei saa kiiresti määratleda ja lahterdada tundub arusaamatu ning mõttetu. Aju kipub selle üldse ära blokeerima. Asjadele selget hinnangut vajab ego, kes vajab eksistentsiks kindlust. See on see millele ta üritab toetuda. Ego ise on ebakindel moodustis, täielikult illusoorne, pelgalt mõttevormidest koosnev ja vajab suurt energiahulka, et üldse koos püsida. Selle tõttu on ego ka kergesti haavatav. Kuid ohtu sattununa suudab see vorming enesekaitseks toota inimest halvavaid liitlasi: hirme ja raskeid emotsioone, et kogu mõtteenergia nendega tegelemise peale kuluks.

Ego vajab eksistentsiks võimalikult palju mõtteid endast ja teiste inimeste tihedat suhestumist temaga. Ego jumaldab solvumise protsesse, siis saab ta meie mõtte ja tundeenergiast nauditaval määral toitu. Selle juures teeb ta valukehaga väga imepärast koostööd, nii et kogu draama tundub vägagi tõeline. Ja teiste inimeste negatiivsete hinnangute tulemusel tekkiv energiakadu on sellepärast samuti vägagi tõeline.

Suur osa kekmisest sisedialoogistki koosneb hinnangute andmisest. Pahatihti on komme endale, enda suutlikusele, tegudele, olevikule ja minevikule hinnanguid anda. Kombeks on peale mõnda koosviibimist või vestlust, jõudes tagasi rahuhetke, kõik juhtumused ja seosed üle käia. Mõelda kõigest, mis toimus ning millest sai räägitud. See on teadvuse funktsioon rahuhetkel ja magamise ajal kogemused kokku koguda, üle vaadata ning ebavajalikud minna lasta.

Enesetähtsus ja ego teevad sellest veel omakorda kokkuvõtted, et kas ma meeldisin kõigile piisavalt, olin piisavalt abivalmis, rõõmus, seltskondlik, lahe ja meeldiv. Kui osata jälgida, siis samasugune tundmustevada võib taustal käia ka rohkemate inimestega hetkeolukorras suheldes. Kas ma ikka meelidin kõigile? Kas ma peaks midagi nüüd ütlema? Kas ma oleks või poleks pidanud seda või teist tegema või rääkima? Ei tea, mis minust arvatakse? Kogu see ebakindlus tuleneb ego hirmust hinnangute ees. Muidugi, kui oleme enda südamele ja sisemisele vaikusele lähemale jõudnud, siis võivad need olla teiste mõtted, mida me seltskonnas tajume.

Öeldakse, et inimestel on kompleksid. Kompleks tähendab ühe vaatenurga alt seda, et inimesel on teadvuses mõni väga haavatav piirkond, mis igasuguse välise sütiku peale tekitab reaktsiooni. See on midagi sellist, mille üle ta endas häbi tunneb. Selline nõrkus pärineb minevikust, sellest või eelmistest eludest, on suguvõsa materialist kaasa saadud või põhjustab seda mõne hingeosa puudumine.

Kompleks on selline uskumuste pilv, mis võib varjutada inimese kogu ülejäänud elukogemuse. Kujutluspilt, kus kogu maailm annab tema nõrgale kohale pidevaid hinnanguid. Kuid tegelikult proijtseerib ta suurel määral kõike seda teistele ja välisele maailmale enda sisemusest. Tegu on hävitavate hinnangutega enesele. Kompleks põhjustab madala enesehinnangu ja vastupidi. Ja jällegi, on kartus hinnangute energia ees see, mis sellise sisemise pusa suudab põhjustada.

Samas ego vajab hinnanguid, et väline maailm kinnitaks, et ta eksisteerib. Nagu näha on ego täielikult hinnangute meelevallas ja kuni me pole seda õppetükki ületanud on enamik meie energiat samuti teiste meelevallas. See tähendab, et meie elukogemus, tuju, meeleolu on sõltuv teiste arvamusest. See pole ju kuigi kiiduväärt olukord?

Tasub teadvustada, et meid ennast, meie pärisolemust- meie hinge hinnangu vibratsiooniga puudutada on põhimõtteliselt võimatu. “Hinge põhjani” solvumine on pigem ego reaktsioon, kui rünnata tema kõige nõrgemat kohta. Tundmus tungib lihtsalt emotsionaalsetesse sügavustesse ja pläristab seal häirekelli.

Et hinnangute kammitsatest vabaneda, püüa rõõmustada vabade inimeste üle. Isegi kui tehakse midagi, mida sa ei mõista ja mis on väljaspool tavalisi käitumistavasid. Püüa rõõmustada, et teine julgeb elada südame järgi, et ta sisemine laps on vaba. Et ta hing on vaba! See teeb sind ennastki ajapikku vabaks ja peagi märkad, et julged teha asju mida oled alati tahtnud, aga pole kunagi varem hävitavete hinnangute hirmus julgenud.

Hinnangutega seotud hirmude vastu võib aidata nende teadvustamine, tundes nende tagamaid: “See on teiste hinnangute energia, mida ma kardan ja mis segab mind tegutsemast. Hinnangute andjad annavad neid enamasti endale, nähes teises seda, mis neid endas häirib.” Kui tunned, et tahad ise hinnangut anda ütle parem sisimas:”Armastan!” Ei peagi täpsustama, kelles mida. Lihtsalt üldiselt on hinnangu andmise asemel parem armastada. See teeb su energiaruumi puhtamaks.

Ego ja tema hirme suudab võita armastus. Armastus, mis on enesesisene. Kui me ennast piisavalt armastame, ei saa meil enam olla hirmu, et meid ei armastata. Ja see teeb tõeliselt vabaks. Võib juhtuda, et elu keerdkäikude tõttu unustatakse, kuidas üldse armastada. Armastuse väge ja vibratsiooni saab õppida tõeliselt uuesti tundma seda taotluslikult taaselustades ja jagades enda lähedastega. Seejärel on võimalik see kõik leida enda seest. Ka üksinduses tuleks suuta ümbritseda ennast kaitsva ja tervendava armastuse väljaga. Kui see oskus on omandatud, siis on meil ülejäänud maailmale lõpmatult rohkem anda.