Kui Sa viimaks peatud …

Astud maha elu orava-rattalt …

Siis oled sunnitud vastu võtma kôik sisemised ärevused, ebakindlused ja hirmud. Kõik, mis hingesoppides pakitsenud. Kõik, mille eest oled soovinud ära joosta. Kui aeg on õige juhib elu ise Sind olukorda, kus oled sunnitud maha istuma ja järele mõtlema. Puhkama tavarutiinist, et ära parandada südameühendused enda ja paljude inimeste vahel. Sedasi võib aga alguse saada sügavaim võimalik puhastusprotsess –  Hinge pime öö.

Su hingehaavade põhja talletunud pimedus avaneb ja Sind vôtab üle varjutav pilv. Selle puhastustule mustades leekides kaotad ühenduse nii iseenda kui selgusega. Aegamööda kaotad keskme ja pideme. Selles pimeduses kustub isegi Su valguskanal. Istud üksi selles pimeduses ning kõik ühendused on hägused. Isegi kui püüad ligimestele naeratada, mõistad peagi – tegelikult pole Sa nende jaoks seal.

Sa ei saa enam isegi aru, mida üldse otsisid: ennast, tõde või jumalat? Taipad vaid, et pead minema omal käel ja laskma kõigest lahti. Sa oled korduvalt juba seisnud valguse lävel, aga see “miski” pole lasknud Sul edasi minna. Hiiglaslik vari kerkib Su kohale ja neelab alla. Kuid ikkagi tunned veel kihku olla meeletu – Sa ei püüagi sellest tumedusest väljapääsu leida, vaid hüppad enda sisemuses avanenud haigutavasse kuristikku. Mis sellest, et sealt irvitavad vastu Su isiklike deemonite silmad.

Sa kukud. Ja hing on sedavôrd raudsete pihtide vahel, et kaotad üldse oma tee ning suuna. Ragistad pimesi ringi ja saad aru, et oled juba eksinud isegi enda südametõdede vastu – ka selle vastu, mida oled tõeliselt pühaks pidanud. Kuid… Sinu enda teadmata astus Su hing armu käsutusse ning on oma pimedas öös tervendamas kogu ühisvälja, kollektiivset alateadvust. Seetõttu võidki olla sedavõrd ekslemas. Reedad justkui isegi enda tôde, aga tegelikult oli see vaid proovilepanek, tingimusteta andumuse katsumus. 

Siis mõistad: Oled tulnud siia ka vigu tegema, sest mônikord vaid viga ja selle tagajärjed saavad juhtida Sind ôigele teele. 

Sa ei saanud arugi kunas see öö algas, kuid see juhtus enne, kui arugi said. Võibolla kutsusid selle ise. Tunned ennast selle koletu varjupilve kôrval väeti sülelapsena. Kuid samal ajal tôstab Sinus pead alistamatu sôdalane. Kuna väljakutse on sedavôrd üüratu, tuleb kohale vaimu vägi ja Su tugevus saab avalduma Sinu kivist kannatlikkuses. Tead, et oled võimetu tegema midagi, mis tormipilvede möödumist kiirendaks, kuid selles olemises ôpid: asjad on nagu on, ja peavadki nii olema. Raskus hakkab järele andma siis, kui sellesse täielikult lôdvestuda – otsimata väljapääsu, hoidmata kusagilt kinni, proovimata midagi muuta – lihtsalt hingates ja leppides.

Sedasi võid Sa ekselda pikalt. Öö on liiga pilkane ja tahe on mattunud selle tumedusse. Oled nüüdseks aastaid justkui ühe koha peal istunud, üksisilmi taevasse vaadanud ja oodanud … selles teistsuguses meditatsioonis … Millal ta ometi tuleb?

Tundub, et ei tulegi.

Aga mida Sa üldse ootad?

Sa ei tea, et see on aeg, mil taastad oma terviklikkuse.

Su kaitseingel on astunud eemale, lootus on Su jätnud, kuid istud endiselt ning ootad … ja siis kuuled midagi rütmilist enda sees. See on nagu muusika. Su süda on hakanud uuesti armastuses tukslema, Su hingamine muutub taas sügavaks, vägi on naasmas… Oled kohtunud oma kannatuste pôrguga, oled puhastustule leekides pôlenud, Sulle on näidatud nii enda, kui terve inimkonna hingehaavade veritsevat sügavust. Aga Sul on olnud ônne, sest just sellel päeval ning sel tunnil sülitab koletu vari Su välja.

Selle aja näol toodud ohver, kus Sa ennast tingimusteta andsid armu hüvanguks, on osutunud piisavaks. Sa ei pea enam otsima. See, mis alati puudu oli, on saanud osaks Sinust. Tuled välja sellest ööst ja Su pilk saab olema môôtmatult avaram …

Nüüd lõpuks siis Sa tead! ja Sa naeratad vaikides.

Ainult et “teadmised” hävitavad Sinu jaoks elu maagilisuse. Niisiis, tegelikult on Sul vaja teada vaid üht: armastamiseks pole vaja ühtegi põhjust.