Vari, mis ei lase näha tõelisust.

Sildid

Enesetervendamine, Jung, Mõtted, Minevik, tasakaal, Vaimsus, Vari

Millalgi lugesin ühte Carl Gustav Jungi kokkuvõtlikku käsiraamatut. Sel ajal otsisin vastuseid endaga toimuvate energeetiliste protsesside kohta, sest süvavaimsed ja kõik muud õpetused ei pakkunud enam arusaamist. Nimelt, Jungi käsitluses inimese psüühe kohta on mainitud sellist osa, taolist tegelast nagu “vari.”Ning sain aru, et kõige raskemad “maadlemised” enesearengu teel, ongi otseselt seotud “varjuga.”

Miks Jung? Sest tema tehtud töö on paljuski psühholoogia kui teadusharu alustalaks ja teiseltpoolt on Jungi õpetustes, psüühe käsitlustes sügav vaimne, inimese enesearengut kaardistav mõõde ja huvitav võib olla teada, et tegelikult tegeles Carl Jung oma osades, teaduslikest pisut eraldiseisvates töödes ka meetoditega, mis sarnanes”kanaldamisele.” Sedasi sündis näiteks tema palju küsimusi tekitanud “Punane raamat.”

Edasi varjust: väike nope juba olemasolevatest kirjeldustest varju kohta (Eesti analüütilise psüholoogia seltsi kodulehelt): Vari seisab teadvust ja alateadvust eraldaval lävel ning me kohtame teda oma unedes kui õde, venda, sõpra, koletist, monstrumit, vaenlast, teejuhti. See on kõik, mida me ei taha, ei saa lubada oma teadvusesse; kõik meie omadused ja kalduvused, mis on alla surutud, kõrvale lükatud või kasutamata.” Jung ütles, et igaühel on vari ning mida vähem saab see väljenduda inimese teadlikus elus, seda tumedam ja läbitungimatum see on. Vari projitseeritakse iseenesest väljapoole: “Minul pole midagi viga – asi on n e n d e s. Mina pole koletis, teised inimesed on koletised. Kõik võõramaalased on kurjast.” Reaalses maailmas elamiseks tuleks projektsioonid tagasi võtta, tunnistades, et kuri ja põlastusväärne on siiski osa meist endist. Ta möönab, et see on pole lihtne – “On väga raske mitte omada võimalust süüdistada kedagi teist“, kuid on siiski seda väärt.

Enda kogemused.

Kuid mulle on iseõppimine olnud alati oluline, sestap olen omal käel töötanud oma varjuga,  sellega seonduvalt eelnevaid üheseid teadmisi omamata. Käesolevas artiklis jagan enda kogemusi, avastusi ja taipamisi, selle kohta kuidas vari toimib, toimetab ja kui palju ta inimest mõjutab. Ja seda kuidas enda varjuga suhelda. Järgnev info ei pürgi muidugi absoluutset tõde kuulutama, vaid on rohkemal või vähemal määral oletuslik, aga kuna ma ise olen läbi nende taipamiste suuri, järgmistele teadvuse tasanditele viivaid läbimurdeid saavutanud, siis tundub vajalik neid siinkohal jagada. 

Meditasioonide ajal enda auravälja väga tähelepanelikuilt jälgides avastasin, et peentasandil on veel üks liikuv energia, millele ma ei osanud alguses nime anda. See on energiakogum, mis liigub omasoodu ringi. Kui küsisin sisemiselt tarkuselt selle energia kohta, mis sedasi uitab, ütles ta, et see on kummitus 🙂 Ja peagi juhatati mind Jungi raamatuni ja siis viisin kokku, et see peab olema vari. Sest “varju” kontseptsioon kirjeldas kõige ühesemalt selle energiaosa omadusi. Varju tegelikku “asukohta” on raske määratleda, kuna ta on vägagi liikuv.

Vari tundub olevat samastatud ka hingeosade kaotsiminemise ja tagasitulemise kogemustega. Paljud nähtamatud “olendid,” mis inimese vastu “huvi” tunnevad on siiski inimese enda millalgi lahkunud, kuid aja jooksul pisut muundunud, varju läinud osad. Teisisõnu, vari on “reaalne” energeetiline suurus, mille toimetamistest sõltub inimese elukogemuses väga palju.

Palju räägitakse sellest, et elu olukorrad pole vahel tegelikult sellised, nagu meil seda kogeda õnnestub. Ehk siis, igaüks võib sama olukorda kogeda vastavalt sellele, mida ta selle peale projitseerib, vastavalt minakogemuse filtritele, mis teda keskmisest tegelikkusest eraldavad. Neid filtreid loob ja sisaldabki vari. (Kõik need kõverad, varjus asuvad projektsioonid tulenevad minevikust, näiteks ajast kui juba lapsena elu asjadest ja sellest kuidas maailmaga suhestuma peaks, valesti aru saadi. Eriti on see sedasi juhul kui ollakse millalgi teenimatult pahandada saanud või on hoolimata kõikide standardite järgi õigesti toimimisest ja endast parima andmisest tulnud kohtuda konfliktide, kriitika ja rahulolematusega. Siis toimub sisemine välise maailmaga pahuksisse minemine. Ja peale seda on osa meie sisemisest peeglist pisut kõver. Ehk, läbi varju toimimise laskub inimese ette teatud olukordades läbi sisemise reageerimise loor, mis ei lase enam selgelt näha tõelisust.)

Varjus ja alateadvuses on lisaks loovusele, instinktidele ja “ebameeldivale” peidus ka kõik see, mis lahutab sind terviklikkusest. Seal on peidus ainus “material,” millega sa jäädavalt saad oma hingehaava täita, ära tervendada. Oma puhtad osad on vaja lihtsalt tumeduse ümbrisest lahti harutada. Igal juhul, kuni inimesel on kehas või mõtetes tasakaalutusi, kuni ta päevades on kontrollimatuid asendustegevusi, kuni ta vahel juskui pole oma mõtete, tunnete ja tahmiste peremees, on ka tema energeetikas tõenäoliselt minevikust pärinev hingehaav, mis lahutab teda terviklikkusest. Ja psüühe, “hinge,” energeetika millalgi haiget saanud osa on peitunud ja saanud osaks varju kompleksist. Ja selle osa toimimise üle puudub inimese minal enamasti kontroll. 

Öeldakse, et mõtle positiivselt, tee teistele head, siis on ka sul hea. Kuid inimene ei koosne ainult ühest osast, inimese psüühika koosneb paljudest allisikutest ja mõistusega saab ta mõelda ainult selle eest, mis on teadvustatud, ehk mõistusega ühenduses. Ülejäänud osad annavad enda soovidest ja rahulolematustest märku läbi, valude, tungide ja ebameeldivate uitmõtete või mõttemustrite. Ühesõnaga, varju ja enda haavatud sisemise lapse eest ei saa inimene kahjuks lihtsalt positiivselt mõelda, et toimuks jäädav muutus elukogemuses. Kuni nendega pole ühendust loodud, jäävadki nad enda turvatunde pärast muretsema ja solvumistesse solvuma.

Isegi kõikvõimalikke affirmatsioone on varju tervendamiseks mõnikord keeruline kasutada, kuna vari võib nende toimealalt lihtsalt ära liikuda. Kui soovid oma elus püsivalt rohkem valgust ning maagiat näha, tuleb need tumedamad pusad aegamööda lahti harutada. See tähendab lisaks muule olnud traumade läbitöötamist, ärakogemist. Selleks, et varjuga toime tulla, seda integreerida, selleks on vaja väga sügavaid teadmisi endast ning varjuga seotud võimalustest. Esimene samm on luua oma varjuga ühendus ja usaldus. See juhtub siis kui hakata kõike, mis sind sinu elus praegu enam ei teeni, tegelikult ka eemaldama ja ära jätma. Kui kunagi tundus vari hoomamatu suurus, justkui müstiline miski kuskil, siis tegelikult on võimalik nüüd oma varju energeetiliselt tundma ja tunnetama õppida.

Kui sa suudad oma varju avama hakata, siis saad sa pikkamisi teada enda tõelise loo. Siis tuleb alateadvusest nähtavale see, mida sa minevikus olnud keerukamates elusündmustes tegelikult tundnud oled ja see, mille oled nii enda kui teiste eest ära peitnud. Ja sellega seoses blokeerunud energia saab läbi teadvustamise vabaneda. Varju “jonnimisel” on tema seisukohast vaadatuna reaalne põhjus, mida inimene ise naljalt ei mäleta. Vastava mälestuse koha peal on inimesel ajus blokeering, mis on ta tõelisuse nägemisest ära lahutanud.

Vaid varju “soovitusi” järgides saad lahti harutada enda  kõige sügavamad sisemised pusad, sest osa inimese sisemisest väest on läinud mingil eluhetkel varju ja vari otsutab ainult ise, millal ta koostööd tegema hakkab. Vari oskab imehästi peitumise kunsti ja suudab välisel mõjutamisel ning paljudel tervendusmeetoditel eest ära liikuda, kui miski selles talle ei sobi. 

Vari võib energeetikas ning füüsilises kehas päris palju halba korda saata, inimesele valusid, jõuetust, probleeme ja sundmõtteid tekitada ometi on töö temaga tihti nagu tuule püüdmine. Seda seni, kuni sa temaga tegelikku ühendusse ei suuda astuda. Vari võib inimese loomulikud vood ühe hetkega seisma panna ja ta hetkega väsinuks muuta. Lihtsamini on võimalik tervendada tsakraid ja energiakehasid üldiselt, kuna on teada ja näha, kus need asuvad, kuid vari võib liikuda kuhu iganes. Ja vari võib hetkega, kui talle miski ei meeldi, tervendatud tsakrad ja korrastatud energiakeha uuesti tasakaalutusse viia. Iga inimese varjul on vastavalt inimese eripärasele olemusele erinevad tahtmised ja vajadused. Ning varju sees, varjudemaal kõnnivad ringi igasugused “tumedad jõud.”

Usun, et iga inimene on tunnetanud oma “varju” enda energiaväljas, füüsilises kehas liikumas, aga seda peetakse tihti lihtsaks mingiks pingeks, valuks või väliseks energiaks. Kõige laiemas mõttes on vari minevikusina,  osa sinust endast, mis on millalgi tervikust eraldunud, minevikku takerdunud. Varju peetakse samuti ekslikult tihtipeale mõneks deemoniks, vaimolendiks, pahaks vaimuks teistest dimensioonidest, kes käib kummitamas ja energiat röövimas. Kuid mida rohkem ja sügavamalt nendele “asjadele” ja “tegelastele” otsa vaadata, seda enam hakkab tunduma, et enamik asju, millega inimene “kohtub” on tema enda looming, tema enda osad. Keskmise inimese energiakeha on fragmenteerunud mitmeteks, kui mitte veel palju rohkemateks tükkideks, kes siis aegajalt inimese “minale” ennast näitamas ja meelde tuletamas käivad. Ja mõni suures solvumises vihasse ning pimedusse kapseldunud osa on nende pikkade aastate või aastakümnetega, mis ta on pimeduses istunud muutunudki deemonlikuks. Aga tea, et see on vaid tema väline mask. Ta on teinud ennast nii hirmsaks, sest ta ise kardab kohutavalt, tema sees on suur meeleheide ja tühjus ning ta tunnetab inimese suurem tervik, teadvustatud mina ei hooli tema “tunnetest” karvavõrdki. Sellisel juhul võib ta kättemaksuks muundada enda mõneks hirmutiseks.

Et varju tundma õppida, on hea teda hästi enda ligidale kutsuda ja teda hoida. See protsess nõuab ülimat kannatlikkust. Varju võib energeetiliset plaanist kirjeldada juskuti suitsupilve, mis liigub inimese ümber aurakihtides, kuid toimetab ja peatub ka inimese füüsilises kehas. Tegelikult on igaüks oma varjuga kohtunud, seda “näinud.” Iga kord kui tekib seletamatult raske tunne, justkui eikusagilt kerkib mõni hirm võib tegemist olla olukorraga, kus su vari sind müksab, endast märku annab. Alateadvus ja vari on omavahel suuresti seotud ja läbipõimunud, sellepärast on mõnikord keeruline teha vahet kumb on kumb ja tihti kannavad nad endas sarnaseid probleeme. Vari on su silme ette laskunud ka juhtudel kui su ette kerkib justkui emotisoonide loor ja sa ei näe enam hetkeolukorrast adekvaatset pilti.

Kõiki neid olukordi tasub tervitada ja püüda neist võtta maksimumi. Paljude eluolukordade peale mida “vari” kardab, kipub ta tihti ründama just sind, mõistmata, et sina pole süüdi selles, et väline maailm on sedavõrd ettearvamatu, kontrollimatu. Selleks et vari õpiks sind usaldama, on vaja luua endale nn. turvaruum, kus sa saad endaga, varjuga ja oma sisemise lapsega segamatult tegeleda. Tegelemine tähendab, et sa keskendad kogu tähelepanu endale ja püüad aru saada, et mis on sinu varju või mõne muu sisemise aspekti mure. Milline olukord on põhjustanud alghirmu, mis üritab teatud olukordade eest pageda. Kuna inimene ise iga kord ei saa lahkuda ebemeeldivate sündmuste keskelt, siis teeb seda see osa temast, mis antud olukorda kõige rohkem vihkab või kardab ja ta ei saa oma tegelikke tundeid väljendada. Siis kartev osa eraldub taaskord tervikust. Eraldumine juhtub nii kaua kuni sa hakkad oma valikutes kõikide enda osadega arvestama ja kuni sa suudad kõik enda osad enda külge uuesti jäädavalt kinnitada.

Varju võib enne selle avanemist tunnetada alakehas oleva energeetilise “munana,” ehk sinu ülejäänud osadest teistsuguse sagedusega energaivormina. Aga kui soovid tõeliselt oma varju leida hoidu selle ette kujutamisest vaid oota ja jälgi oma keha, kus energia liigub vabalt, kus takerdub. Kus on pingekohad, kus läbitungimatu tihedus. Võta kõrvaltjälgija roll, kuni sa õpid “nägema” oma varju käiguteid. Siis on sul juba suur eelis ja tehtud samm edasi temaga leppimise ja mõistmise suunas.

Varjus asuvad ka inimese “surmapatud” ja tänu varju imetabasele maskeerumisvõimele on võimalik kõik need nii teiste kui ka enda eest suurepäraselt ära peita. Vari tekib inimeses siis, kui ta õpib valetama ja esinema kellegi teisena kui ta tegelikult on. Lapsel, kes on siiras oma iseolemises veel varju ei ole, või on see tibatillikuke. Peale seda kui laps saab teada, mida tohib tunda, milline olla, mida tohib teha ja mida ei tohi, siis loob ta endale varju, et oma olemuse madalamaid aspekte varjata. Alguses on lapses vaid sügavam teadvustamatus, ehk kollektiivne ning perekonna alateadvus, hiljem lisanudb vari. Vari sisaldab selle elu lõikes endas enamasti rohkem hilisema lapsepõlve ning murdeaea läbimata arenguid. Varju võiks nimetada ka inimese sisemiseks saladuste kambriks, seal asuvad kõik inimese lahendamata, teadvusesse toomata “saladused.”

Kui inimene ennast rohkete talismanide ja kaitseloitsudega teiste energiate ja väliste mõjutuste eest kaitseb, siis tegelikult kaitseb ta ennast tihtipeale hoopis omaenda varju eest. Loomulikult on inimesel võime ka teistest lähtuvaid madalamiad ja raskemaid energiaid tunnetada, kuid see on tavajuhul lihtsalt põgus peegeldus, info. Kui aga teistelt külge saadud raskus, raske energia püsima jääb, siis on see enamasti, kas inimese sisemise fantaasia- või paanikaosakonna poolt ülevõimendatud psüühiline kuvand, seisundi kopeerimine, või märk sellest, et inimese enda varjus on vastava energiaga resoneeruv läbitöötamata kiht. Ja vahel, harvematel juhtudel on see ilmselt läbi hinge kokkuleppe toimuv teiste protsesside abistav kandmine, teiste edasiaitamine.

Ennast oma varjust eraldamises, eraldiseisvana käsitlemises pole midagi taunimisväärset. See on hoopis kõige loomulikum inimeseks olemise toimemehhanism. Ainuke asi on, et vari kipub endas siiski aegajalt valusalt märku andma ja kui sellest vabaks tahaks saada, oleks hea hakata temas sisalduvatele “asjadele” otsa vaatama.

Keskmine inimene ei ole tervik. Kaugeltki mitte. Ta on eraldunud kõikvaõimalikeks kompleksideks, arhetüüpideks, alaisiksusteks. Üheltpoolt võib mõelda, et las see “vari” olla pealegi, ma teadvustan teda ja õpin koos temaga elama. Kuid kui varjust on kõik inimese vajalikud, “traumadesse” takerdunud osad kätte saadud ja energiasüsteemiga uuesti õigesti ühendatud, hakkavad kõik teised vaimse kasvu näitajad otsekui võluväel ilmnema. Kui inimene saab terviklikuks,  terveneb tema valguskeha ning selle tulemusena saab tema vaimenergia, Kõrgem mina, üliteadvus inimesega jäädavalt ühenduda.

Kõige selle läbitöötamine nõuab pühendumist ja päris suurt energeetilist ressurssi. Varju ja alateadvusega töötamisel, suhtlemisel on hea suuta saavutada võimalikult püsiv sisemise vaikuse ja rahu seisund, kus saab viia ajulainete võnkesageduse miinimumini. Siis on see juskui unenägudemaal rändamine ja unenägude vaatamine, nendega suhtlemine, samal ajal ise avatud silmadega igapäevamaailmas toimides. See võimalus on praegusel ajal päev päevalt üha lihtsamini kõikide jaoks kättesaadavaks muutumas ja see saab juhtuda kui ringitormamine lõpetada ja rahulikult maha istuda. Neil päevadel kui vari ennast avab, kõnnib inimene ringi näoga, nagu oleks ta tonti näinud.

Inimese “vari” on kõikide eludes ja ehk isegi kogu maailma kujundamises mänginud läbi aegade vägagi olulist rolli, ehk oleks nüüd aeg ta vaibale kutsuda ja talle tegelikult otsa vaadata? Inimesed võivad tahta küll öelda, et miks mingi varju tervendamisega tegeleda, kui maailmas on nii palju tähtsat teha, näha, kogeda, teostada. Mina ütlen, et midagi tähtsamat kui iseenda sisemaailma sügavuti kordaseadmine ei ole mitte kusagil, mitte kellegi jaoks. Sest “auhinnad” selle eest on mõõtmatud, see on võti pääsemaks maapealsesse paradiisikogemusse.

 

Mis minust arvatakse kui ma….?

Sildid

Armastus, Ego, elumuutused, Emotsioonide vabastamine, Enesearmastus, Enesetervendamine, Hinnangud, Hirmud, Oma "Ise", Sõltumatus, Südame avamine, Seosed, Vabadus, Vabanemine

Mis minust arvatakse kui ma…? See on vist kõige võimsam küsimus üldse, millega inimesed oma isikliku potentsiaali, vabadust ning eripära hävitavad ja piiravad? Kas võib olla, et kui sa ennast ise piisavalt armastaks, siis ei peaks eriti muretsema, mis teised arvavad? Kes on sulle kõige lähedalseisvam isik? Kas mitte sina ise? Aga mida sina ise endast arvad kui sa jätad elamata? Kas ei või olla, et kõigil teistel oleks hea ja sa saaksid kõikide eest vääriliselt hoolitseda, peaks sinul endal ennekõike hea olema? Muidu on ju halb? Nii sinul kui ka teistel?

Mida sa ise endast arvad, kui sa ei kuula enda sisehäält ja endale valetad? Kuidas sa ennast tunned, kui sa ennast kogu aeg piirad? Laskmata endal rõõmu tunda? Kes vastutab sinu eest, et sul oleks hea, et sa oleksid terve ja õnnelik? Kelle jaoks see on kõige tähtsam? Kelle jaoks on see tähtis, et sa ennast armastaksid?

Kui sa ise sisimas ei karda ja ei kahtle, et sinu valitud tee, sinu teguviis on õige, siis sinust ei arvatagi midagi. Kui sa teed asju, mida tehes tunned sa ennast halvasti, siis on teine jutt. Kui sa püsiksid piisavalt suures kindluses ja tegutsemisvoos, siis sind lihtsalt aksepteeritakse, sellisena nagu sa oled. Kui sa ei kiirga välja kahtlust ja tegutsed terviklikuna, siis sinus ei kahelda.

Kas sinu sees on tegelane, keda võiks nimetada Sisemiseks Kontrollijaks!? Kas sa tunnetad, kus ta umbes asub? Mis oleks kui saadaks selle tüübi puhkusele? Saadetud?

Kas oled mõnikord vaadanud kontserdil, festivalil või muul üritusel mõnda inimest, kes tantsib ekstaatiliselt, täiest üksi, isegi kui teised ei tantsi? Teda vaadates võiks uskuda, et tal on tõesti hea olla? Samas osa sinust võib tahta anda talle hinnangut: “See tüüp on natuke hulluke, sassi kamminud…” Kuid mis oleks, kui sa ise oleksid see hulluke? Mis on kõige hirmsam asi, mis juhtuda saab, kui keegi annaks sinu kohta samasuguse hinnangu? Hinnang ise ongi kõige hirmsam?

Miks enese- ja elumuutmist alateadlikult kardetakse on see, et läbi enda suhtumise ja suhtlusviiside muutuse kardetakse kaotada teiste armastus. Kardetakse kaotada sõbrad. Kardetakse kaotada oma armastatu. Kardetakse vanemate, sugulaste ja kaaskonna mõistmatust. See on universaalne, kõiki kimbutav hirm. Hirm armastuse kaotamise ees ongi üks kõige suuremaid hirme. Armastuse kaotamise tunne võib olla kõige halvavam tunne. Kuid kumbki, ei tunne ega hirm, ei ole sina! Sa oled midagi sootuks suuremat…

Lisaks suurendavad seda hirmu ka energeetilised seosed. Läbi tugevate seoste enda lähedastega, võid sa tunda nende tundeid, nende hirme. Võid võimsalt tunda teiste hirmu sinu muutumise ja otsuste ees ning võtta seda enda omana.

Hirm teiste inimeste hukkamõistva hinnanagu ees, ei lase mõnikord elada. Ei lase nautida, vabaks lasta, liikuda, huilata, kallistada. Kas pole olnud, et sa tahad midagi öelda, aga ei saa, tahaksid kedagi kõnetada, aga ei saa? Tahaksid minna tantsima, aga ei saa? Tahaksid laulda, aga ei saa? Tahaksid rõõmustada, aga ei saa? Teised kuulavad… vaatavad…

Kas see olukord pole sarnane vangis olemisele? Ja kas ei või olla, et vangis ei hoiagi sind teised inimesed, vaid sina ise, sinu enesetähtsus? Kuidas saab olla, et teise inimese hinnang, mille ta võib olla annab ja võib olla ei anna, takistab sind elamast, nii nagu sa sooviks? Äkki on teised inimesed oluliselt tolerantsemad kui sa oled arvanud? Äkki on neil oma asjadega, enda enesetähtsusega nii palju tegemist, et neil on sinust põhimõtteliselt täiesti ükskõik? Äkki nad aksepteerivad sind ka siis, kui sa muutud vabamaks?

Mis oleks kui sa elaksid, käituksid ning tantsiksid nagu hulluke, kellel on tõeliselt hea olla ja ei kardaks seda välja näidata? Asi polekski enam välja näitamises, vaid sa elaksid ja naudiksid enda pärast, sest sul on tõesti hea. Tunneksid elujanu ja elurõõmu. Andes oma hingele õhku ja valgust. Lastes endal tõeliselt rõõmustada. Tantsiksid, elaksid enda sisemusest, laskmata segada ennast teistest ja nende hinnangutest. Tantsiksid, elaksid justkui nähtamatuna, nägemata teisi ja tundmata, et teised sind näevad. Mida selline tunne võiks sinu elukogemuses muuta?

On üks huvitav uskumus, seos, mis kindlasti paljusid piirab ja see tuleneb enamasti kasvatusest. Korralik inimene nii ei tee! Korralik inimene istub ilusti paigal. Kannatab vapralt oma hädasid. Korralik inimene surub alla oma soovid, tunded, sõnad? On distsiplineeritud, talub raskuseid, välja näitamata, et tal on halb? Korralik inimene on piiritletud ja kammitsetud? Kellele see uskumus kuulub? Kellele pärast tahetakse olla nii ülikorralik, enda või teiste? Mida liigne korralikkus sulle endale annab? Ilmselt mitte vabadust?

Ära peitu oma suutmatuses, kartuses ja piiratuses selliste sõnade taha: “Nii pole viisakas, nii ei tehta.” Kas sinu arvates on sinu enda suhtes viiakas keelata endale rõõmu, vabadust ja oma tõeliste südamesoovide ning unistuste täitumist?

Enesetähtsus on tõke, mis ei lase sul vabaks sada. Vabaks kartusest teiste inimeste hinnangute ees. Mis oleks kui sa laseksid ennast vabaks? Kas võib olla, et kui sa liiguksid, nii nagu keha tahaks- (see võib olla tõeliselt veider) ja häälitseksid selle juures veelgi veidramalt ning teeksid seda piisavalt pikka aega, mitmeid kordi, saaksid sa terveks ja vabaks? Saaksid vabaks minevikutaagast ja enesetähtsusest?

Kui sa ei suuda näiteks enda välimust armastada, siis unusta see, las see olla nagu on. Ära pööra sellele mõnda aega tähelepanu. Sama kehtib kehakaalu kohta. Lase kõik seosed sellega lahti. Loomulikult jätka enda eest hoolitsemist, aga mõõdukalt, mõistlikult. Kui sa ennast armastad, siis sa ju hoolitsed enda eest? Samal ajal pööra pilk enda sisse, otsi oma sisemist ilu- see tähendab leia enda süda ja püsi seal.

Kui sa enam ei karda, et väline maailm sind sinu välimuse tõttu ei armasta ja sa sellele ei keskendu, siis ei kiirga sa kahtlust välja. Ja sind hakatakse armastama. Kui sa kiirgad armastust, hakkad sa armastust varem või hiljem väljastpoolt vastu saama. Piisab kui sa ise ennast piisavalt armastad. Kas inimene armastab ennast või mitte, seda oskab igaüks näha.

Ja taaskord, enesearmastuses pole mingit kohta teistest üleolekul, ülbusel või egol. Sinu enesearmastus, sinu enda südame armastamine on sinu hobi ja eripära. Väga isiklik asi. Kõige isiklikum asi üldse. Kui sa hakkad ennast armastama, muutud sa päev päevalt ilusamaks, rõõmsamaks ja lõdvestunumaks. Läbi kasvava enesearmastuse kohtled sa kõiki enda ümber järjest armastavamalt.

Siin ilmas pole miski kindel. Mitte kuidagi ei saa kindel olla, et sinu elukaaslane, sinu lapsed või vanemad sind alati piisavalt armastavad. Kunagi ei või kindel olla, et  armastus püsima jääb. Kuid enda sisse saab siiski ehitada enesearmastuse kindluse. Seda iga päev toites, seda parandades ja suurendades. Andestades ja hoolides. Töö armastusega enda vastu loob sulle vähemalt ühe kindla paiga siin ilmas. Sinu sees on pulbitsev armastuse läte, sinu süda. Seal saad alati puhata.

Kui on soov kohtuda iseendaga…

Sildid

Andestamine, Armastus, Eluenergia, energeetiline sõltuvus, Enesearmastus, Enesetervendamine, Harjumused, Hirmud, Lahendus, Mediteerimine, Oma "Ise", Sõltumatus, Sisemine vaikus, tasakaal, Tunnete tasakaalustamine, Vabadus

Kui sul on olnud õnnelik saatus ja sa tõesti ei soovi oma elus midagi muuta, siis oled sa õnnistatud. Kui tunned, et elad täiesti täisväärtuslikku ja elusat elu, väes ja rõõmus tasub õppida seda kinnistama südamepõhjast tuleva tänulikkusega. Aga kui on agasid, siis miks mitte püüda muuta oma muremõtteid ja häirivaid tundeid?

Miks inimesed teevad üha uuesti ja uuesti valikuid, mis ei tee neid tegelikult õnnelikuks? Sest ei julgeta teha lõpuni südamepõhiseid otsuseid, mis tegelikult endani viiks. Proovitakse hoopis ikka teha nii nagu enamik teeb, käituda, nagu enamik käitub. Kuid see ei pruugi sügavuti rahulolu pakkuda. Vastupidi, sellest võib lõpuks lausa haigeks jääda. See on sellepärast, et tehes alati nii, nagu peetakse “õigeks” võib iseenda olemuse ja südamega suurde vastuollu minna, kuna sinu tõeline elurada võib tahta käänduda hoopis uute nurkade taha, et näha asjade senitundmatuid tahke. Ja füüsilises kehas avaldub selline pikemat aega kestnud ebakõla- konflikt sisehääle ja ühisteadvuse “tõdede” vahel valu, pinge või lausa haiguse näol.

“Kuulmatusest” lähtuv haigus, näiteks südamevalu, on keha meeldetuletus sulle: “Sa elad teisiti kui sa tegelikult peaks ja tahaks. Sinu elus on valdkondi, kus sinu tegelik tee on teistsugune kui sa praegu oled valinud.”

Näiteks üsna tavapärane muster on puhkuse ajal kuhugi kaugele reisida. Reisil on soov nautida kauneid paiku ja kogeda uusi kogemusi. Enamasti otsitakse sealt kaugelt tegelikult midagi veel. Midagi, mida tihtipeale endale ei teadvustatagi. Otsitakse rahu, kohalolu, rõõmu, harmooniat, vabadust, isegi armastust. Aga nagu mõnel juhul juhtub, ei leita seda siiski ka sealt.

Reisimiseks suudetakse koguda raha ja organiseerida kasvõi pikem puhkus. Kui tahta, on see kõik ju võimalik? Kui tahetakse mõneks ajaks kõigest eemale on võimalik ka pikemaks perioodiks lapsehoid organiseerida. Kui väga vaja, siis saab selleks kõigeks leida kasvõi kuu aega, või enamgi. Reisil olles suudavadki osad inimesed, läbi erinevate vahendite, kogeda kohalolu, rahu ja rõõmu. Mõned miskipärast ei suuda olla hetkes ka kõigest kaugel eemal viibides.

Siis võib olla aeg endalt küsida: “Miks ma ei suuda isegi puhkuse ajal, reisil olles hetke nautida? Miks pean kogu aeg järgmist sammu planeerima, mõtlema õhtusöögist, sellest mida homme teha või kuhu täna veel minna? Miks ma ei võiks lihtsalt hetke ilust ja kohalolust täielikku naudingut saada ning rahulolu tunda?”

Kokkuvõtvalt, kui ei suudeta näiteks pool aastat etteplaanitud reisil kohal ja rahul olla, siis on see selge märk sellest, et inimesel puudub piisav kontakt iseendaga. Et sellest pääseda, on hea kui keegi annab näiteks sellist nõu: “Kui inimene tunneb ennast alati, ükskõik kus ta ka ei viibiks, kuidagi laiali, siis peaks ta valima teistsuguse puhkuse. Sest kui inimene suudaks luua kontakti iseendaga kaob temast vajadus alati kuhugi kiirustada ja sedasi on võimalik seljatada stress ja närvilisus. Paljud asjad, mida sa arvad, et sa pead, pole tegelikult ilmtingimata vajalikud.”

Mõelda, kui kogu selle ressursi, aja, raha ja logistika, mis läheb ühe kallima reisi planeerimisse ja selle väljaostmisse, panustaksid hoopis endasse? Enda isiklikku arengusse, et leida suurem sisemine rahu? Mis oleks kui panustaksid oma puhkuseraha ja aja endaga kontakti loomisse? Eespool nimetatud teisi tundeid: rõõm, rahulolu, harmoonia, kohalolu ja armastus ei pea samuti otsima kusagilt kaugelt. Need kõik on siinsamas, sinu enda sees, sinu südames olemas ja täiesti piiramatus koguses, kui sa vaid valid ja nendega kohtuda soovid ning tahad.

Selle asemel, et paisata ennast näiteks reisil eesootavatesse võõrastesse ja segastesse energiatesse, mille tulemusel sinu sisemine tasakaal ja kohaloluvõime võivad veelgi enam ähmastuda, võta parem puhkus, kus sa puhkad välja. Kus sa ei pea midagi tegema ja kuhugi minema. Loo endale südamelähedane keskkond, paik, kus valitseb piisav küllus. Lihtne kohake, kuhu sul on varutud kõik, mida sul on vaja, et pikemat aega lihtsalt olla ning puhata.

Mine näiteks üksi maale. Mõnda kõrvalisse kohta. Kui sul omal maakohta pole, siis võib- olla on võimalik mõneks ajaks mõne tuttava maamajja või suvilasse minna. Ehk on võimalik selline koht üürida? Seal on loodus sulle lähedal ja see toetab sind. Ja esialgu lihtsalt ole. Sa ei pea või õigemini pead 🙂 tegema mitte midagi. Õpi ja praktiseeri seda kunsti. Mida rohkem sa suudad vaikuses paigal olla, seda parem. Loomulikult võib alati mediteerida, nii palju ja niimoodi, nagu oskad.

Loo endale paik, kus sa saad rahus kohtuda iseendaga ja puhata kõigest ja kõigist. Seda teinuna oledki sa juba enda reaalsuse looja. Soovitav on puhata telekast, arvutist ja teistest inimestest. Telefon tasub helistamiseks sisse lülitada vaid siis, kui sul tõesti on kellegagi midagi jagada või vajad tuge. Võid ka valida endale niiöelda tugiisiku, kes sind vahepeal vajadusel ära kuulab ja nõu annab. Kuid iga liiga pikale veniv telefonivestlus võib sind taas endast eemale kiskuda. Õpi püsima enda südames. Saada endale pidevalt armastust. Mõne aja pärast võid sa seda sealt hakata rohkesti leidma. Ja peagi võid sealt leida ka tõelise enda.

Seltsiks tasub kaasa varuda ilusat muusikat, mida kuulates sa ei tunne ennast kunagi üksi. Võib kuulata ka mantraid ja meditatiivset muusikat. Kui vaja, las muusika mängib ööpäevaringselt, see loob sulle toetava taustaenergia ja võib aidata hetke tabada. Enda kohene vaikusesse surumine võib tekitada lisapingeid ja hirme. Liigne enesepiitsutamine, enda liiga järsult kohtlemine on teguviis, millega kaotab enesearmastus. Ennast on hea kohelda õrnalt, hoolitsevalt ja tingimusteta heakskiiduga. Tee endale aegajalt pai oma tubliduse eest ja hoia käsi oma südamele lähedal. Vaikusesse võib siseneda siis, kui oled valmis ja tahad seda.

Kui sul puudub elumustrite murdmiseks, endaga kohtumiseks julgus, algenergia, otsustavus, kindlus ja teadmised, aga tahtmine seda teha nagu oleks, siis püüa leida see tugi või sütik, mis või kes sind aitaks. Võid Universumil paluda sind õige ukse või teeotsani juhatada, ise iga päev oma soovi korrates.

Enne kõne all olevat puhkust maakohas või muus vaikses paigas, on hea käia näiteks mõnel kursusel, kus õpetatakse aeglustamist ja minevikus allasurutud emotsioonide vabastamist. Selliseid tehnikaid rakendades, on võimalik endaga kontakti loomist kiirendada. Võid vajadusel lubada endale ka oma südame äratundmise põhjal valitud teraapiaid, välist abi, mis aitavad sul saada tagasi oma jõu ja tahtevabaduse.

Igal järgmisel hetkel võib teha uusi valikuid, mis saavad hakata sulle rahulikumat ja rõõmuküllast reaalsust looma. Kui sul on kontakt oma südame ja iseendaga, siis oledki saavutanud kõik, mida tegelikult vaja. Siis polegi enam äkitselt vaja kusagilt midagi tingimata otsida.

Endas püsides võib üllatavalt ruttu juhtuda, et taipad, et vajadus kõige välise järele ja välise vajadus sinu järele polegi nii suur kui sa arvasid. Inimesel võib olla palju käitumisharjumusi. Üksi, lihtsalt “Olles” õpid sa leidma sooja ja pehme tunde enda südamest ning tundma end kodus ja õnnelikuna igal pool. Sa saad vabaks. Ning sinu elust saab igavikuline kulgemine sinu südamerajal- rõõmus, rahus ja armastuses.

Elades endale

Sildid

Ego, energeetiline sõltuvus, Enesetervendamine, Lahendus, Minevikumõjud, Sõltumatus, Teadlikkus, Vabadus

Inimesed otsivad tihtipeale oma südameteed, millel käimine läbi elu oleks nende jaoks kõige õigem ning rahuldustpakkuvam. Kas sulle meenub, mingi suund, tegevusala või eluviis, mille poole sind on alati tõmmanud? Ehk oled läbi elu mingil alal tegutsejaid, mingis suunas liikujaid austusega vaadanud? Sellisel juhul võib see valdkond olla seotud sinu südame kutsega. Ometi ise oma unistuste teele asumine võib olla tundunud võimatu, püüdmatu ja kauge. Oled alati tahtnud näiteks julgeda laulda, tantsida ja esineda või midagi muud sellesarnast teha, aga see on olnud lihtsalt unistus. Sügavale sisse pakitud ja alla surutud. Oled püüdnud olla korralik, asjalik ja tõsine.

Sa oled siiani alati mingi põhjuse leidnud, et seda eirata ja lükanud kõrvale tahte oma unistuse poole liikuda. Saboteerides seda igasuguste enesesisendustega, mis ei pruugi kuuludagi sulle. Mõtled oma isa, ema, elukaaslase või sõbra mõtteid. Nagu näiteks: “See ala pole eriti tulutoov, selles vallas tegutsejaid on palju, võimatu on läbi lüüa.” “Pealegi on palju tegijaid, kes on minust andekamad.” “Ah, mina pole nii edev, et esile kipuksin.”

Kuid sul oleks mõistlik elada oma elu enda jaoks. Enda jaoks elades saad ühel hetkel aru, et sa tahad esineda mitte teiste, vaid enda pärast ja sellel pole edevusega eriti palju pistmist. Ühel hetkel võid taibata, et inimesed teevadki enamasti asju enese, mitte teiste pärast. Sina ei ole ju selles vallas, kuhu süda tõmbab varem tegutsenud. Sinu jaoks on see suund täiesti uus, värske ja nauditav ja see ongi see, mis loeb.

Ei tasu ka ülemäära keskenduda sellele, mida niiöelda konkurendid teevad või suudavad. Liigne uudishimu teiste tegemiste vastu on tee iseendast kaugemale ja keskendudes teistele on oht kaotada selle originaalsus ja ehedus, mida sul muidu pakkuda oleks. Parem keskendu vaikuses endale, kuula ja oota. Mõne aja pärast hakkab tulema selline looming, mis tulema peab. Kui millegi tegemine või loomine sind tõeliselt rõõmustab, siis on selle taga su südame vägi ja sel juhul oled sa kahtlemata selles vallas ka läbilöögivõimeline. Tasub silmas pidada, et kui hakata tegema õigeid asju, mida sisimas enim soovid, lööb su eluülesande tuli lõkkele ja selleläbi võid endas leida varjatud andeid ja jõudu.

Positiivseid muutuseid elus segab tihtipeale hirm lahti lasta sellest, mis on olnud. Isegi kui see on ebasoovitava olukorra loonud, lausa haigeks ja väetiks muutnud, siiski tundub jube lasta lahti harjumuspärasest ja kindlast. Kardetakse tundmatust, kardetakse vabadust. Peamine põhjus, miks asjadest või inimestest on raske lahti lasta tuleneb energeetilistest seostest. See on määratu energiahulk, mida võib kaotada seosesse teise inimesega. Tihtipeale on need seosed kurnavad mõlema poole jaoks, aga ometi hoitakse neist väga kiivalt kinni. Vahel on seosed nii tugevad, et vaja on välist abi ja suuremat teadlikkust, et kurnavast suhtest või sõltuvusest välja saada. Peale seostest vabanemist kasvab kasutatava algenergia hulk sedavõrd, et suudad edaspidi juba ise oma reaalsust soovitud suunas juhtida.

Osa hirmust vanast lahti laskmise ees kuulub egole, kes kardab kaotada oma identiteeti. Kogu sinu suhestumine maailmaga, kõikide inimeste, eluaspektide, märksõnade ja valdkondadega, tuleneb loodud seosetest. Kui minevikuseosed lahti harutada, ei saa ennast ja oma reaalsust enam vanaviisi kirjeldada, muutub ego väiksemaks. Ja sa saad vabamaks.

Kõik võib muutuda, kui taipad, et sina oled oma keha ja reaalsuse valitseja. Sina otsustad, mis seal toimib ja mis toimub. Kui sa käitud kõrvaltvaatajana, lased ennast väikestest ebakõladest heidutada ja lähed oma mõtete ning valukehaga kaasa, kirjeldades pidevalt endale ja teistele, mis sinu kehas või elus parajasti valesti on, pole sa just kõige armulisem ja kindlakäelisem valitseja. Oma keharakkudele tuleb anda konkreetseid käskluseid tervenemiseks, siis saad terveks. Oma reaalsust on hea tunnetada ja visualiseerida maapealse paradiisina, siis leiab see kõik ka peagi reaalselt aset. Kirjelda ja kujutle endale alati seda, mida sa tahaksid tegelikult enim tunda. Saada endale ja oma südamele tervendust. Mõtle vaid sellest, mida armastad. Ja sul hakkab hea.

Kuidas alustada enesetervendamisega?

Sildid

Enesetervendamine, Mediteerimine, Oma "Ise", Usaldamine

Inimene võib oma pahisevas elutempos küsida: “Kust leida kõikide kiirete toimetuste kõrvalt aega veel iseenda jaoks, jõudmaks sisemise rahu ja armastuseni kui välises maailmas on kogu aeg tegemist?”

Küsiksin vastu: “Kas kunagi tuleb hetk, kui kõik tööd saavad tehtud? Kas tuleb hetk kui kõikide lähedaste kõik vajadused on rahuldatud? Kas tuleb hetk kui mitte kusagil, kodus, tööl ega suvilas pole mitte midagi korrast ära, katki, katki minemas, remonti vajamas, sassis, pooleli, pesemata, niitmata, rohimata, kastmata ja veel teha? Kas on hetke kui mõni sahtel või kapp ei vajaks kusagil koristamist. Kas on hetke kui mõni muu probleem ei vajaks lahendamist? Kas on hetke kui kellelegi pole midagi vaja ära viia, midagi pole kusagilt vaja tuua, midagi pole kodust otsas? Kas on hetke, mil kellelegi pole vaja helistada, kirjutada, vastata ega millestki rääkida? Kas on hetke, kus ei peaks midagi ära otsustama? Kas ei peaks kellegiga suhtlema, keda ammu pole näinud? Kas on hetke, kus keegi pole külla tulemas, lahkumas, telekast pole midagi algamas ja tulevikus ei terenda midagi, mille peale peaks juba vaikselt mõtlema hakkama? Kas on hetke kui midagi poleks peagi vaja osta ja hankida? Kas on olemas või tulemas selline hetk kui kõikidele nendele küsimustele samaaegselt saab vastata jah?

Tundub lihtsalt, et “kogu tööd” ja kõiki vajalikke asju pole siiski iialgi võimalik ära teha. Kõiki muresid ning mõtteid, mis on seotud välise, ehk materiaalse maailmaga, pole iialgi võimalik läbi mõelda ja ära lahendada. Kuid ometi oleme ka varasemalt kogenud rahuseisundeid? Jah, õnneks on võimalik lihtsalt otsustada, et praegu ma ei mõtle millestki ja lülitada ennast välja. Ja see ongi ainus võimalus sügavat rahu kogeda. Kas poleks tore kui meil oleks oskus ennast kõigest välisest tahtmise korral välja lülitada? Kui nõustud sellega, siis ehk on sobiv enda jaoks aega võtta just nüüd? Hetk puhkust lubada ja enda sisse vaadata. Astuks rongilt maha? Õpiks sellise ümberlülitumise selgeks? Prooviks rahu leida enda seest? Äkki prooviks mediteerimist? Prooviks näiteks kümme minutit vaikselt lebada ja püüda mõelda ainult päikesest… või kuust?

Tunnikese enese tarvis saab võtta alati, kui vaja, iga päev. Isegi kui tundub, et näiteks suure pere eest hoolitsedes on see võimatu. Inimene kipub ise rippuma harjumuste kütkeis, et seda mitte teha. Vahel vajame ise, et meid vajataks ja usume, et ilma meieta ei saada hakkama ning asjad ei toimi. Tegelikult on igapäevaelus alati midagi sellist, mille saab ära või vahele jätta. Öeldes oma perele, lastele, elukaaslasele: “Nüüd ei tohi mind tund aega segada, ma teen ühte asja!” astute esimese sammu enda suunas. Selgitamist tasub loomulikult teha armastusega. Vajadusel võib selle rahuhetke eest midagi teistele vastu lubada. Ukse kinni tõmbamine võib olla teene kõigile. Kõik pere liikmed saavad sellel ajal kasvada ja enda “Isega” suurema kontakti luua. Ühtäkki on igaühel aega enda asjade jaoks.

Naastes pole asjad enam endised ja suhetesse võib tekkida hoopis uus kvaliteet. Suhetes olev sõltuvus muutub ajutiste eemalolemistega väiksemaks ja transformeerub aegapidi austuseks. Kui mõnele pere liikmele on vastuvõetamatu anda teisele tund aega vabadust, on asi hapu, tasakaalust väljas ja vajab nagunii lahendamist. Tegu võib olla liigse energeetilise sõltuvusega, millega kaasneb oht tekitada mõlemapoolne vaimne kängumine. Selle vastu aitab just selline aegajalt asetleidev eemaldumine teineteisest ja isikliku potentsiaali suurendamine. See juhtub kui igaüks keskendub ise enda huvidele/hobidele. Sülelastega emade puhul, on lood muidugi teised, kuid unepauside ajal on ju kõik võimalik.

Kui nendeks otsusteks algenergia puudub ja mõtegi sellele tundub talumatu või hirmutav, hõõru oma käsi kümmekond korda kiiresti üksteise vastu ja pane need koheselt oma südamekeskuse peale, parem käsi alla. Sule silmad ja ütle: “Sisemine rahu” ja otsi pehmet tunnet südames. Seda tasub korrata niipalju kordi, kuni tunned kuidas soojus hakkab kätealusesse piirkonda kogunema. See on sinu kese. Sellele saad alati toetuda, et alustada oma teekonda rahuni. Lisaks tasub keskenduda enda südamepiirkonnale ja püüda otse enda südamesse lausuda: Ma armastan sind, palun andesta! Ma tänan sind! Seda piisavalt palju kordi tehes ja usaldades! võivad sündima hakata imed. See on kiireim tee leidmaks üles kaotatud kontakt iseendaga! Seejärel võib proovida mediteerimist. Rahuseisundis hakkab keha enda energeetikat ise korrastama ja protsessi järgselt on energiat juba rohkem.

Praegusel ajal peab järjest rohkem kiire olema ja omama raudset tahet ja ürgjonnakat meelt, suutmaks enda hinge olemuse tahte eest põgeneda. Sisemine sund sisemised jamad ära lahendada, hakata rohkem rõõmustama ning armastama ja oma eluülesannet täitma kasvab päev päevalt. Keha, vaim ja alateadvus hakkavad seda järk järgult erinevate valude, ebakõlade, tasakaalutuste, pingete ja haiguste näol meelde tuletama. Hing soovib meile edasi öelda: “Rohkem peaks püüdma endaks saada, oma kaotatud “Iset” taasleides.” Senini toiminud kattevarjud telekas, alkohol, tubakas, tarbimine ja muu selline pakuvad üha vähem leevendust. See “Ise,” millest siin juttu ei ole ego. Pigem tema vastand. Egost saabki mööda lipsata, kui saavutada tõeline kontakt oma südamega. Süda on meie sisekosmose päike ja omab võimet tervendada kõike. Küsi oma südamelt, mida ta soovib, et sa saaks ja suudaks taaskord hingepõhjast rõõmustada? Palu tal ennast selle otsimisel alati juhatada. See võib olla tee tõelise tervenemiseni.