Kuidas edasi?

Sildid

Alateadvus, Mõtted, Rahu

Vaimses arengus viib püsivamalt paremasse kohta otsustav peatumine. Peatumine on see, mis viib sind tegelikut edasi järgmisse vahejaama. Töö enda mõtetega, mõtete ärasaatmise või jälgimisega ei pruugi väga kaugele viia. Sest mitte uitav mõte ei ole tegelikult probleem vaid seda saatev tunne. Lihtsalt mõte, sõnad su peas, mida ei saada mure või hirmutunne, või kole mälestuspilt ei häiriks ju kuigipalju? Ja halva tunde taga on minevikus blokeerunud energia.

Mida siis teha?

Tuleb ette võtta häiriv tunne ja koos selle tundega maha istuda, et saada aru, milline on selle tunde tekkimise põhjus. Kogu ennast kokku, nii pisikeseks kui üldse saad! Püüa ka oma mõtted hästi enda südame ligidale kokku tõmata. Ja tunded. Ja kõik muu, mida endaks pead. Iga selle peidetud tunde taga on mõni sinu sisemine kinnijäämine, ära heida seda endast eemale, vaid hoia parem hellasti süles ja ühel hetkel usaldavad need tunded sulle oma, või õigemini teie ühise saladuse. Südame lähedusse koondudes tekib kontsentreeritud teadvuseväli, milles saad sa endaga lihtsamini tutvust teha. Võta kõik, mis üles kerkib endale armsasti kaissu ja hoia seda, nagu ühte habrast aaret. Võta aega, et rahulikult ka kõige hirmsamate ja mustemate tunnetega tutvust sobitada. Sel ajal võid teha lausa midagi pöörast- nimelt, keskendu negatiivsele! Ühesõnaga, puhtaks saamiseks on vaja vaadelda ka duaalsuse miinuspoolt, ehk hoolikalt silmitseda mündi teist külge.

Siis oota, kuni hakkad rahulikult kuulma enda füüsilise südame tuksumist. Nüüd keskendu oma südametuksetele. Füüsiline süda on tegelikult kõikvõimas tervendav transformaator, mis suudab läbi töötada kõik ebakõlad, teda ei tohi loomulikult liigselt survestada ning koormata. Ühesõnaga, on vaja säilitada ülim kannatlikkus. Ning seda võimalust võib kasutada muidugi vaid siis, kui su süda on terve ja tugev.

Organiseeri asjad nii, et sa saad olla üksi. Pane telekas kinni ja pult kaugele eemale. Pane telefon hääletuks ja padja alla peitu. Arvuti kinni ja lülita internet välja. Nüüd oota! Lihtsalt istu ja oota…

Vahepeal võid tassi teed teha. Isut natuke veel rahulikult! Ja siis, nüüd varsti hakkavad sinu seest nähtavale ilmuma sinu sisemised saladused, milledel on senimaani sinu elukogemusele olnud väga karvane mõju. Oota ja kuula. Hoia silmad lahti ja hoidu visualiseerimisest, ehk ette kujutamisest!!! Vaata parem ajaviiteks toas olevaid, asjadel helkivaid valgusepeegeldusi. Oota… Sa tead väga hästi kui oled asja tegeliku tuumani jõudmas. Ja siis, palu kõrgemat juhatust ja abi, et kuidas vastava muremõtte algenergiaga oleks kõige õigem lõplikult või vähemalt mõneks vahepeatuseks rahu sõlmida?

Peatu! Oota! Ja ühel hetkel hakkad sa kuulma enda sisemist häält, kellel on sulle ja sinu maailmale mõõtmatult tähtis sõnum. Oota, kuula ja tõuse liikumisse või tegevusse alles siis, kui sa tead täpset, milline peaks olema sinu järgmine samm!

(Näiteks seda artiklitki kirjutab autor sügavas sisemises rahuseisundis. Paneb mõned read kirja ja jääb vaikuses rahulikult ootama, mis tuleb järgmiseks? See on mediteerimine avatud silmadega. Ootamine, kuni südamega ühendatud alateadvus lausub järgmised tarvilikud read. Inimese loovus asubki alateadvuses, sealtkaudu toimub ka kõige puhtam ühendumine kõrgema tarkusega.)

Kui ei üritata ise midagi pingsalt välja mõelda, luua, seostada ja korraldada, vaid istutakse rahulikult, antakse võimalus rääkida kõrgemale teadvusele. Nii saab kuuldavaks inimese Kõrgema mina hääl. Ja täiuslikul juhul saab sedasi toimida kogu elu elamine, seadmine ja selle toimimashoidmine. Siis jäävad ära lõputud arutlused, kartused ja otsustamatused. Siis toimib inimese elu kõrgema plaani kohaselt ja jääb ainult tegemine, kogemine, hetke nautimine.

Kui saabub vaikus, hetk, mil kõik peatub, saab sulle kuuldavaks sinu sisemine päevasõnum. See on sõnum sinu alateadvuselt ja tea, et sinu alatedvus on aukartustäratavalt tark, ta näeb kõike, ka asjade varjatud tagamaid. Ta on nagu väike laps kellele jäävad meelde asjade ning sündmuste peenemadki nüansid. See, mida su alateadvus sulle ütleb võib olla pisut kohutav, aga tegelikult ka jubedamalt põnev. Ja mis veel- sa tead tegelikult iga keharakuga, et see, mis selle sõnumi täitmiseks teha tuleb, see oleks ainuõige otsus. Ja nüüd mine, tõuse, vabasta ennast kammitsatest ja tõuse lendu.

Jah, sõnumi täimiseks tuleb mõnikord läbi minna oma mugavus- ja igavustsoonist ja võibolla teha midagi, loobuda millestki, mida teised sinu ümber ehk õigeks ei pea. Kuid oma sisemisi sõnumeid saad kuulda ja täita vaid sina ise. Keegi ei tea sinu asju paremini kui sinu enda alateadvus. Võibolla ütleb sõnum, et mõneks ajaks tuleb läbi lõigata suhtlemine mõne inimesega. Või tuletab alateadvus sulle meelde mõne asja, mille oleksid pidanud juba ammu korda ajama, aga olid selle unustusehõlma alla peitnud. Ja tegelikult sa tead kohe, et see oleks õigeim asi mida teha. Iseasi, kas sa seda kuulda võtad?

Ja sedasi oma alateadvust kuulates, saad sa samm sammult teha vajalikke asju ja lahtilaskmisi, et saada järk järgult terviklikumaks. Iga päev tuleb õppida ära kuulama, mis on sinu alateadvuse, minevikusina mure ja siis saate koos teineteist toetades sisemises arengus edasi minna. Sedasi saad sa läbistada, lahustada ja kaotada järk järgult oma sõltuvused, valud ja kõik erinevad tasakaalutused.

Kui teed õhtul magama minnes taotluse, et järgmine, läbitöötamata kiht sinust tuleks nähtavale, siis ära heitu, kui oled hommikul ärgates võrdlemisi tujust ära. Need on lihtsalt minevikuenergiad, mis on pinnale tõusnud. Tea, et sinu “vari” on öösel avanenud ja parim, mida sa saad teha, et seda varju läbi töötada, integreerida, enda tervikuga liita, on anda lihtsalt füüsilisele kehale võimalus see töö ära teha. Nendel päevadel tuleb lihtsalt olla. See aeg tuleb ilma hinnanguteta ja dramatiseerimiseta, et küll täna on raske, lihtsalt mööda lasta. Lihtsalt ole rahulikult, käi vahepeal jalutamas, aga ära suuri toimetusi ette võta, puhka palju ja söö ning see osa varjust lahustub. Kui energia kehas ikkagi väga kinni jääb aitavad sirutused ja joogaharjutused. Kui pilved taanduvad, näitab ennast taas sisemine rõõmupäike ja see pole enam vägisi positiivse mõtlemisega esile kutsutud õnneseisund, vaid tõeline sisemine hingerõõm.

(Neid soovitusi miinuspoole tunnete esilekutsumise kohta tasub järgida muidugi juhul, kui su jalad sind praegu enamvähem kannavad. Ehk, et protsessid, koormad pole sind juba praegu vastu maad vajutanud ja sul on enda baasvajaduste eest hoolitsemine häiritud ja täitmata. Siis on parem kasutada ikka vana head, “See on möödas” tehnikat. Kuid kui alumine platform on juba kindlamini paigas, soovitan hakata tasahiljukesi piiluma veel ikka häirivate, tunnete, mõtetete ja valude sügavamaid tagamaid.)

Alustades algusest.

Sildid

Alateadvus, Vabadus, Vaimsus

Kui mina oleksin Sina, siis ma alustaksin see aasta teisiti. Ehk, kui Sa otsid endiselt oma lahendamata muremõtetele, piirangutele, vajadustele ja valudele leevendust, siis soovitan nüüd mõneks ajaks heita endalt tahtmine see kõik hästi ruttu, paari sessiooniga korda teha, ära lahendada ja ruttu õnnelikuks saada. Minu arvates on parem oma õppetükk viimaks ära õppida ja tõeliselt mõista, kust need miinuspoole tunded alguse on saanud.

Enda uuena ehitamist võiks alustada kõige sügavamalt tasandilt. Algsel tasandil on kõik inimesed üsna sarnased ja ühesuguste vajadustega. Kuidas luua sisemist kindlustunnet? Alustades hoopis teisest otsast, ehk materiaalsest maailmast.

Sinu alateadvusele, sisemisele lapsele on vaja näidata, et tema-sinu reaalsete eksistentsiaalsete vajaduste eest: täis kõht, soe ase, rahu ja puhkeaeg, kus saad olla vaid enesega, on ka välises maailmas hoolitsetud. Ja alateadvuse jaoks on oluline, et sa ei paneks ennast päev päevalt, asjatusse kiirustamisse, lärmi, pingesse, stressi või koguni riski. Vaid ajaksid põhilised pooleliolevad asjad korda, viiksid vähemalt osalisse lõpetatusse, muudaksid oma eluasjad juriidiliselt korrektseks ja looksid minimaalsegi materiaalse kindluse. Sellega vabastad oma alateadliku taju asjatust koormast, mis läbi edasilükkamise ja otsustamatuse üha suureneb. Sest nüüdsel ajal hakkab piir, mis lahutab maise vaimsest, alateadliku teadlikust, materiaalse energeetilisest, kosmilise sisekosmilisest väga õhukeseks ehk suisa olematuks muutuma.

Alles siis, kui sa hakkad tarbetut sahmimist ja suhtlemist ära jätma, hakkab su alateadvus ennast sinu jaoks avama. Siis jõuate oma alateadvusega üksteisele lähemale kuni paljastub algtrauma, kust esimesed ebakõlad teatud olukordade suhtes alguse said. Mõneti võib lausa öelda, et just oma traumasid parandama oleme me siia tulnudki, sest juba väikese inimese jaoks algab elu ühe suure traumaga. Sünnitraumaga siis. Ja inimese terviklikkus võib kaduma minna juba esimesel hetkel siia maailma jõudes, kui mitte isegi varem. Ja sellest hetkest alates võib aktiveeruda alateadlik surmahirm, mis muserdab inimest lõpuni välja või kuni ta selle olukorra tagantjärgi ära lahendab. Ja sedavõrd sügavate negatiivsete mälestuste tervendamiseks läheb pisut aega.

Ühisteadvusel lasuv nimekiri sellest, mida inimene peaks tegema, millega tegelema on lõputu. Samamoodi on seda läbi tarbimiskultuuri kasvav vajaduste nimekiri. Murdosa sellest on reaalselt eksistentsiks vajalik. Miks inimestel on nii palju asju, luksust, ruume ja mugavusi vaja on alateadlikust kadedusest või siis vajadusest uhkeldada. Ehk, et kuidas saan mina siis teistest kehvem olla? Kõik jookseb ühe lõputu, kontrollimatu võistlemise mustri peal. Ja vahel võistleb inimene teistega, kuigi teised temaga ei võistle, vaid tegelevad rahulikult enda asjadega. Ainult võistleja ise kogeb, et kogu aeg toimub suur võistlus, kõiges ja kõikjal. Kirjutan ja väidan seda nii julgelt, sest sügava eneseanalüüsi tulemusena leidsin, et vähemalt minul oli/on see nii. Varem ei suutnud ma seda lihtsalt märgata, sest see istub väga sügaval alateadvuses. Aga ka sellel mustril on algpõhjus, mille saab läbi töötada. Vihjeks niipalju, et lapse jaoks on üsna suur trauma isegi see, kui keegi talt jõuga armsa mänguasja käest ära tõmbab. Ja vahel salvestub selline pealtnäha väike asi alateadvusesse piraka koleduse ning andestamatusena, mis jääb ootamatult suures ulatuses mõjutama inimese toimimist edasises elus.

Ühisteadvuse nõiaring on nagu suure hooga pöörlev ratas, mis haarab sind endasse kui sa oled laiali ning kui sa ennast selle külge siduda lased. Selle hoo peal on enda leidmine väga keeruline. Sellelt rattalt maha astumine, kui hoog juba sees, vajab suurt otsustavust. Peatumist! Ajutist enda lahti ühendamist. Kuid kel rahu hakkab armsaks saama, võiks sellega siiski algust teha.

Väga raske on tervikuna edasi liikuda, kui sa oled kõikjal laiali ja oled ennast igalepoole ära lubanud ning broneerinud. Osa sinust pole veel ehk viimasest peostki, kus palju inimesi pikka aega omavahel suhtlesid ja üksteise energiatega segunesid, sinu juurde tagasi tulnud. Iga mõte, mis jookseb sinu peas, kas eesootavasse hetke või millessegi olnusse, on märk sellest, et osa sinu tervikust, sinu energiast viibib veel või juba minevikus, tulevikus. Selleks, et enda kõikjal ripakil olevad osad kokku korjata on vaja peatuda! ja lihtsalt olla.

Järgmine tormamine kuhu sa tunned, et sa pead väga hädasti minema või midagi korraldama hakkama tuleb sel juhul kasvõi hambad ristis ära jätta. Nad kõik saavad enamasti väga hästi ka ilma sinuta hakkama, anna neile võimalus proovida! (Muidugi juhul, kui sul endal on väikesed lapsed, on sinu esimene kohustus neile turvatunnet pakkuda.) Muidu, mine jaluta parem metsas ja tea, et mida kauem sa suudad seal lihtsalt eesmärgitult, sihitult rahulikult kulgeda, seda tervemana ja terviklikumana sa sealt välja tuled. Kui tunned möödapääsmatut sundi oma rahuhetkest välja hüpata ja eluga edasi kappama hakata, siis on tarvis metsas teha veel suurem ja rahulikum ring. Proovi ja sa ei kahetse.

Üks alateadlike hirmude põhjuseid on kartus kaotada ühendus lähedastega, ehk saada nende kaotamise trauma osaliseks. Sellepärast muretsetakse lisaks endale ka teiste pärast. See röövib palju energiat, aga see energia ei loo midagi, see jookseb liiva. Ma soovitan soojalt, too ennast teiste energiaväljast ära, korja ennast kokku, eralda ennast teiste energiast, hakka tegelema enda asjadega. Ja edaspidi hakkab nii sinul kui ka kõikidel teistel kordades kergem olla, kuna sa ei koorma enam teisi enda hirmudega ning nende pärast muretsemisega. Ning see kõik ei tähenda üldsegi tegeliku läheduse kaotamist, vaid teie vahelt lihtsalt hirmu ja mure eemaldamist.

Mis ripakil, see korda või ära. Sest edasi liikumine elus, kus on ümberringi nii palju teiste tahtmiste ja sissejuurdunud mustrite roikaid, on väga keeruline, kui sinu energiaväli ripendab igalpool laiali.  Siis toimub iga järgmine hetk takerdumine ja tuleb vajadus tegeleda millegagi, millega sa praegu ehk ei peaks üldse tegelema.

Jah, rahu leidmiseks on vaja jätta mõni tähtpäev tähistamata, mõni hoidis keetmata, mõni keerukas toit vaaritamata, mõni trenn tegemata, mõni postitus postitamata, kuid kui sellelt rattalt maha saad, siis tundub tagasi vaadates eelnev tormlev- tarbiv elu üsna mõistetamatu. Ja tea, et kogu aeg midagi korraldades, kuhugi minnes, kellegagi kokku saades ei tee sa muud, kui põgened iseenda eest. Esimene samm, et hakata uutmoodi edasi minema on hoopis tõeline peatumine! Peale seda näed, et aega on lõputult ja kuhugi kiirustama ei peagi.

Püsivalt õnnelikuks saamine, rahusse jõudmine võtab aega ja nõuab suurt kannatlikkust. Kuid ma võin garanteerida, et see vaev tasub ennast kuhjaga ära. See, mis peale seda tuleb, seda ei saa isegi kirjeldada, see on lihtsalt nii teistmoodi olemine. Vaja on teada vaid seda, et see on enam kui imeline. Järgnevad aasta või paar pole seda teed ette võttes ehk siis enam sedavõrd õnnetunde leidmisele suunatud, aga kas sa võid kujutleda, mis tunne on elada kõik oma elu järelejäänud aastad peale seda püsides ürgmaagilises igavikuhetkes, vabana, kõigutamatus sisemises enesekindluses, vabana hirmust surma ees?