Millal me oleme piisavad?

Sildid

Automatism, Õnn, Ego, Iseolemine, Olemine, Olevik, Oma "Ise", Rahu, Vabadus, Vaimsus

Meid kõiki on õpetatud, ärge passige niisama, ärge raisake aega asjadele, mis ei vii kuhugile. Aga mina ütlen, et mida rohkem te kasutuid asju naudite, seda õnnelikum te olete. Mida rohkem naudite asju, millel pole eesmärki, seda süütum ja õndsam te olete. Kui te ei vaja eesmärki, pühitsete lihtsalt oma olemust. Olete tänulik selle eest, et olete olemas, et hingate. On tõeline õnnistus hingata, olla ergas, teadvel, leekivalt elus. Sellest piisabki! ning kõik, mis tuleb peale selle, on lihtsalt üks priske boonus.

Peate midagi saavutama, kuhugi jõudma, et tunda end hästi ja väärtuslikuna, et elu oleks õigustatud? Kuid mida võib Elule lisada? Midagi ei saa juurde panna, püüd midagi vägisi lisada hävitab teid. Õpetatakse otsima eesmärke ehk õpetatakse teisendama oma elu pangaarveks või saavutuste loeteluks. Aga kes on elanud vaid sedasi, on elanud vaest elu. Kõige rikkam on inimene, kes tunneb iseennast ja oma keset. Kui Elu vajaks eesmärke, siis oleks Jumal midagi sellist nagu tegevdirektor või suurärimees. Võtke elu mänguliselt. Kui mäng nõuab tõsidust, olge mängult tõsine, mitte päriselt. Siis on hetk rikas ja te võite jõuda ülimani.

Pea ei pääse otse olemuseni, on vaja minna läbi südame. Tegelikult ulatub Olemus, nii peast kui südamest kaugemale, on puhas vaikus, ei mõtted- peatasand, ega tunded- südametasand. Vaat see inimene, kes tunneb oma olemust, on tõeliselt vaimne, religioosne.

Ülim ei ole mitte tulevikus vaid olevikus, peidetud, siinsamas ja praegu. Olla teadvel tähendab vastutuse võtmist. See pole kohusetunne, selle tõelisem ja olulisem tähendus on võime vastata. Olla vastutustundlik tähendab olla teadvel, ergas, tähelepanelik, mittemehaaniline väljaspool automatismi. Aegamööda muutuvad väikesedki toimetused valguseküllaseks ja kogunevad järjest teie sisse, kuni toimub plahvatus.

Seda sisemist protsessi võib võrrelda kaevu kaevamisega. Kui me hakkame kaevu kaevama, siis pole kusagilt vaja midagi juurde tuua. Vesi on seal all olemas. Mida me täpselt teeme kui me rajame kaevu? Me loome tühjuse, võtame midagi ära: kivid, liiva ja mulla, et vesi leiaks ruumi, kuhu liikuda, paiga, kus end näidata. See vajab vaid ruumi avaldumiseks. See igatseb tühjust, kus pinnale kerkida. Aga me oleme täis oma mina, oma ego. Kui mina asemele tekib rohkem tühjust, siis saab Olemine nähtavale tulla.

Olemine koosneb õnnest, rõõmust ja õndsusest. Mingit tegevust pole vaja, tegemine võibki olla tõkkeks. Lõdvestuge ja õnn voogab teist läbi ja ujutab teid üle.
Pinge teeb õnnetuks. Pinged tekivad siis, kui ajate midagi taga, lõdvestus tuleb siis, kui lubate millelgi juhtuda. Olemuslik inimene pole võistleja, ta on loobuja: mind ei huvita, mis teistel on, mind huvitab see, mis minul on. Ta liigub maailmas ringi hoolimata teiste arvamusest. Elab oma elu, teeb oma asja ja on oma olemist. Tema õnn on väga süütu ja lihtne, see pole tehtud ega toodetud. See on olemuslik, nagu lapsel.

See, kes ei ela olemuslikult, kes pole kohtunud Olemisega, peab ennast täis toppima võimalikult paljude kogemustega, peab võimalikult palju asju ära tegema, aga ei täitu iial. Õnne saavutamise püüe on üleüldse absurdne, sest õnn on siinsamas, seda ei saa saavutada. Aga siiski joostakse kogu aeg ühest kohast teise, et haarata kogemusi. Liigutakse ühelt maalt teisele, ühe guru juurest järgmiseni. Ühelt poolt pidev jaht, teiselt poolt aimdus, et see kõik on mõttetu, kuna ühel päeval tuleb nagunii surm ja lõpetab kõik. Lisaks ajendab sedasi ringi tormlema hirm, et teised saavad ja sina jääd muidu ilma.

Olemusliku inimese arvates pole vaja kuhugile minna. Buddha näiteks istus lihtsalt puu all, ta ei olnud kuhugi teel ja Jumal tuli ise tema juurde. Kõik tuleb, laske sellel lihtsalt sündida. Elu on valmis teiega juhtuma. Luuakse väga palju tõkkeid, neist suurim on tagaajamine. Elu tuleb ja koputab uksele, aga teie aina jooksete ja jahite, olete alati kuskil mujal. Kui Elu pärale jõuab, olete teie juba läinud. Olite Tartus, aga kui Elu sinna jõudis olite juba Tallinnas. Olite Tallinnas ja kui Elu sinna jõudis, olete juba Indias. Olete Indias ja Elu jõuab kuidagi sinna, teie olete aga juba läinud edasi. Ajate Elu taga ja Elu ajab teid taga, te ei kohtu aga kunagi. Selle asemel lihtsalt oodake ja olge kannatlik.

Saavutamisele keskendatud vaim ei saa iialgi tunda õndsust, see on alati pinges. Ja isegi eesmärkide saavutamisel tunneb see sügavat pettumust. Vaja on uusi sihte, aga neid kohe ei paista. Kõik vajalik on olemas, aga millele võtta uus siht? Siis hakatakse eesmärke leiutama, et vaid oleks, mille nimel elada. Leiutatakse uusi tooteid, uusi sihtkohti. Ainult, et kui kõik on saavutatav, siis on saavutamist ihkav vaim ikka rahulolematu. Järjest uute, tehislike, väljamõeldud, ebaorgaaniliste sihtide ja eesmärkide saavutamine võib lõpuks viia neuroosini.

Ainult mittesaavutav vaim saab olla rahulikult, aga mittesaavutav vaim saab tekkida ainult kosmilise sihituse taustal kui kogu olemine on eesmärgita. Võib mängida, laulda tantsida, elada ja armastada, pole vaja seada eesmärke. Ülim on kohal siin ja praegu, just praegusel hetkel! Kui olete avatud, saab ülim teisse siseneda. Ent te pole siin, vaim on kusagil tulevikus ja tegeleb mingi eesmärgiga. Kuhu viib eesmärgitu olemine- kõige olulisemani- enda olemuse tuumani.

Kui jõuate Olemisse, tunnete järjest rohkem rahulolu. Kui meditatsioon on täielik, siis on inimene niivõrd rahul, et unustab mediteerida, sest meditatsioon on pingutus, ebamugavus. Meditatsioon ei tohiks olla harjumus, see peaks olema elav. Kui miski teis muutub, sünnib ainult mediteerima asudes, siis pole see veel see, siis on see hüpnoos. Kui meditatsioon toimub õigesti, sügavalt, siis tunnete ennast kogu päeva uuena. Igas hetkes on õrn rahulolu, ükskõik, mida te parasjagu teete. Kui inimesel on sedavõrd hea meel enda üle, on see justkui iseendasse armumine.

Sisemist toiminud muutust näeb suhestumisel välisesse, alles siis olete jõudnud sügavamale. Olete vaiksem, teie sees on vähem lärmi, ambitsioonid kaovad. Olete rahulikum ja lõdvestunum. Kui kaob soov, tahtmine ja vajadus jõuda vabanemiseni, siis hakkate te tegelikult selleni jõudma. Nüüd olete vaba, sest iha on see, mis teid aheldab. Isegi vabaduseiha on köidik, nagu ka soov olla ihadeta. Kui kaob iha millegi järele, liigute tundmatusse. Meditatsioon on jõudnud lõpule. See ongi teine kallas.

 

 

 

 

 

 

Ise- Olemine.

Sildid

Armastus, Õnn, Enesearmastus, Iseolemine, Kristus, Mediteerimine, Meelerahu, Olemine, Oma "Ise", Sõltumatus

Enamik inimesi näib kulgevat sarnasel teel. Kõik püüavad luua enda ellu rahu, õnne, küllust, armastust ja uusi imelisi võimalusi kogemiseks ning kasvamiseks. Kuid, kuidas tundub Sulle, kui paljud on tõeliselt oma eluõnne ning sügava sisemise rahu leidnud?

Või pakitseb paljude inimeste hinges hoolimata pealtnäha õnnestunud ning toimivast elust siiski mingi arusaamatu virr-varr, et kuidas, kus ja kelle moodi ma peaks parasjagu tegelikult olema? Paljudel juhtudel muidugi võtavad olmetoimetamised ja etteplaneeritud asjatamised kogu päeva enda alla, nii ei jää eriti aegagi mõtisklemiseks. Kuid kas sügavamas mõttes Elu peakski selline olema?

Kuidas on lood Sinuga? Kas Sina tead, mis on Sinu elu sügavam mõte, eesmärk ning ülesanne? Kas Sina tead, kuidas saada õnnelikuks? Saadaval on sedavõrd palju vaimseid ning religioosseid õpetusi, tööriistasid, teooriaid, praktikaid ja teraapiaid, aga paljud inimesed tunduvad tegelikust õnnest ja sisemisest rahulolust ikka üsna kaugel. Mis siis veel puudu saab olla?  Mis on see, mis annaks elule püsivamalt parema, rikkalikuma maitse, värvi, tähenduslikkuse, tooks tagasi elu salapära, pühalikkuse ja maagilisuse?

Vahel võib väga hästi mõjuda kui vanad justkui tuntud tõed ja teadmised pisut uuemast vaatepunktist lähtuvalt läbi tunnetada ja lahti mõtestada. Kui nüüd mõelda, lihtsalt ja loogiliselt, väljaspool religioosseid ja spirituaalseid stamparusaamu, siis miks inimene üldse tunneb ennast vahel pahasti, mittepiisvana, õnnetuna, väärtusetuna, vahel isegi täiesti mõttetuna? Ja kas see peabki nii olema?  Vastus on: ei pea. Inimese algolemuslik seisund on tegelikult rõõm.

Inimene ei tunne ennast endaga olles rõõmsalt ja hästi, sest ühiskonna mudel on loonud talle järgimiseks ideaalid. Loonud sellega temasse lõhe. Ühiskond on inimest lõhestanud ja iseenda vastu pööranud. Ideaalid on nii sügavale istutatud ja ta mõtleb aina, et missugune ta “peaks” olema ideaalis, olles unustanud, kes ta on. Tuleviku ideaal on inimese kinnisidee, mille tõttu ta unustab oleviku tegelikkuse.

Teemaks on enese teistega võrdlemine. Igaühel on keegi, keda ta sisimas imetleb ja on alateadlikult enda eeskujuks, iidoliks võtnud, kelle moodi olla püütakse. See võib kindlasti olla elus ja edus edasiviivaks motivaatoriks, kuid sügavuti ei saa Sa saada kellekski teiseks. See, et püütakse olla keegi teine võib ollagi inimese mõnikordse õnnetu olemise, probleemide ja rahulolematuse põhjus. Lihtsalt ei taheta, julgeta ega osata olla enda moodi. Kas tõesti võiks arvata, et püüdmine olla võimalikult rohkem kellegi teise moodi, teeb ka Sinu terviklikuks? Sul võib olla rõõm teisete õnnestumistest, kuid kui otsese järgimise mudel toimiks, siis elaks juba kõik inimesed sügavas rahulolus. Järelikult võiks sellest mustrist nüüd vahepeal südamerahus lahti lasta.

Kinnistunud huvigrupid kardavad elavat, väes olevat inimest, sellepärast antakse meile ette elueesmärk, peame kellekski saama! Kuid, me juba oleme see, kelleks Olemine meid lõi, me ei pea saama kellekski teiseks. Inimese eesmärk on olla tema ise. Ükskõik, kas teda vihatakse või armastatakse, kummardatakse või lüüakse risti, sest isegi risti lüües on tõelises iseolemises olev inimene õnnis ja rahulolev.

Kristlased püüavad saada Jeesus Kristuseks, huvitav milleks? Keegi ei muretse enese pärast, kõik tahavad saada kellekski teiseks. See kärbib elu. Mis on, kui elul ei olegi muud eesmärki kui elu ise? Heitkem vahepeal kõrvale kõik eesmärgid, jätkem üldse tuleviku idee. Unustame, et on homne. Kogugem ennast igast suunast kokku, keskendugem siin-ja-praegule ja tundkem selles hetkes elu, selle lõpmatuses. Ja me jõuame enda tuumani. Kui kõik pealepandu, vägisi õpetatu kõrvale heita, siis tekib tahtmine elusse täielikult uppuda. Elusolemine ongi kõige peamine eesmärk, sellepärast ei saa elul olla oma niiväga sügavat, sellest eraldiseisvat eesmärki.

Iseenda eest ei ole pääsu. Hoopis iseendast kõrvalekaldumine põhjustab psühholoogilisi probleeme. On öeldud, et inimene sünnib oma olemusega ja sureb enda olemusega, kõik mis vahepeal toimub, see pole eriti oluline. Vaimne teekond on retk Jumala äratundmiseni. Jumalik alge on kätketud Sinu tuumolemusse. Alusta armastavat teekonda iseendani ja Sa leiad ka Jumala.

Vahel öeldakse, et iseendast tuleb teadlikuks saada. Kuid teadlikkus on alati teadlikkus millestki. Kui teadlikkus enam millestki teadlik ei ole, on ta jõudnud absoluutse hoomamatu vaikuseni, lõpmatuseni, tuumolemuseni, lihtsalt teadveloleku ehk Olemiseni, Suure Vaimuni. Olemine on suur müsteerium, müstiline jõud, mis seda kõike, mida me kogeda ja avastada saame, koos hoiab.

Olemine on elu, taeva, lillede, looduse, päikesetõusu kogemine. Uskugem olemist. Olemine andis meile elu. Inimesed ei võta ennast harilikult olemuslikult. Selleks, et Olemisse sulanduda, ei vaja me ühtegi religiooni. Kogu Olemine ise on jutlus. Naermine ja tänulikkus on palve.

Ja võiksime mõista, et me juba oleme Olemises, muidu meid ju poleks. Peame vaid ennast usaldama, armastama ja iseendaks olema. Siis võtame enda eest kogu vastutuse. Ja see annab uskumatu olemiskogemuse ja vabanemise.

Jeesus ütleb, et Jumal on armastus. Ta teeb Jumalast ning armastusest sünonüümid ja môlemad on seletamatud. Elu ongi müsteerium. Sestap ei peagi püüdma loogiliselt võttes kõigest aru saada. Elu ei ole loogiline, ega püüagi olla. Mida loogilisemaks, struktureeritumaks me elu elada, mõelda püüame, seda hirmunumaks me võime muutuda. Hea on hoopis lahti lasta ja usaldada.

Jeesus ütleb veel, et tõde teeb vabaks. Täpsustamata on jäänud, et tõeks olemine, mitte tõe “teadmine” teeb vabaks. Alati, kuni pole liigseid tõlgendusi, on kõik ilus. Las Olemine lihtsalt olla. Puhas, süütu, tunnetuslik ilu lõppeb seal, kus algavad tõlgendused. Tõde on kaunis. Olla sina ise, ilma maskideta, teeb su ilusaks.

Religioonide prohvetid on teinud elust kavalalt aeglase surma, seda väga lihtsal viisil: öeldes läbi paradiisist väljasaatmise kontseptsiooni, et elu on karistus. Elu ei ole karistus, elu ise ongi paradiis. Ja põrgu nende jaoks, kes enda tõelist olemust püüavad alla suruda. Kes on Kristluse pühakud? Need, kes elavad minimaalselt, kõige vähem. Mida vähem nad elavad, seda pühalikumad nad on? Kas Elu on ikka tõesti selleks mõeldud?

Tõelise isiksuse kasvamine on võimalik vaid siis, kui te hakkate ennast armastama sellisena, nagu olete- nagu Olemine teid kavandas. Kui Olemine oleks tahtnud veel ühte Jeesus Kristust või Buddhat, oleks ta juba loodud.

Kuidas jõuda enda tuumani? Pead rahustuma lihtsalt sellena, kes oled, ja siis Sa näed! Tee, mida Sa tunned, et tahad, mis su sisemusest ilmneb, aga tee seda vähimagi kahetsuseta, tähista seda! Väljenda seda intelligentselt, teisi kahjustamata ja siis saad sa vabaks. Sest läbi religioossuse on inimestes tekitatud hirm iseenda loomulike vajaduste ees ja selline lõhestamine ei saa küll kuidagi terviklikku inimest luua. Mis siis võib tuua tagasi rõõmu, on Olemine. See on kõige loomulikum ja orgaanilisem viis eksisteerida.

Erinevad maailma usundid ajavad inimeste pead segi. Nad ei tee vahet uskumise ja teadmise vahel. Pime võib uskuda valgust, aga sellest pole midagi kasu. Valguse nägemiseks on vaja silmi ja siis ei tarvitse enam uskuda. Kas on vaja midagi uskuda kui te juba teate? Kas te usute valgust, kuud ja tähti? Te lihtsalt teate, et need on, siin pole mingit usuküsimust. Usku on vaja väljamõeldiste ja valede jaoks, mitte tõe jaoks.

Usk ei vaja vahendajaid ega etteantud toimimisõpetusi. Peab vaid õppima mõistma Olemise keelt, see ei ole nagu teile tuttav inimkeel. Olemine tunneb ainult ühte keelt, vaikust. Kui ka teie suudate olla vaikselt, siis mõistate tõde, elu mõtet ja kõige oleva tähendust.
Keegi teine ei saa seda teie eest tõlgendada, igaüks peab selle töö ise ära tegema. Usundid on juba sajandeid seisnud teie ja Olemise vahel, nagu Hiina müür.

Kui inimesed hakkavad lähenema tõelusele ilma kellegi juhendamiseta, kellegi selgituseta, mis on hea ja mis halb, kellegi antud kaardita, siis saavad miljonid inimesed Olemisest aru. Meie südamelöök on ka Universumi südamelöök, meie elu on osa kõige elust. Me kasvame olemise sees ja oleme väga tähtis osa sellest. Peame lihtsalt olema piisavalt tasakesi, et kuulda seda, mida ei saa sõnadega öelda: olemise muusikat, piiritut rõõmu ja katkematut pühitsust. Kui see jõuab meie südametesse, toimub ka muutus.

Religioonid on teinud inimesed õnnetuks, sest need mõistavad tihti hukka maailma loomulikud naudingud ning olemiseviisid. Nad teevad seda, et kiita teise ilma naudinguid! Teispoolsus on nende väljamõeldis ja millegipärast nad tahavad, et inimkond ohverdaks oma tegelikkuse väljamõeldise eest.

Igaühe sügavam vaimne ülesanne on olla tema ise, mitte ôppida käituma, olema ja rääkima, nagu keegi teine, nagu môni vaimne ôpetaja. Selles ei peitu sisemine ônn ja rahulolu. Sinu iseendaks olemise osa jääb siis igavesti Sinuks olemist igatsema. Probleemid tulevad hoopis siis, kui sa üritad end suruda Sulle sobimatutesse raamidesse. Sa pead olema Sina, ei rohkem ega vähem. Sa pead saama iseendaks, selleks loomu- ja sünnipäraseks endaks, mis jääb järele peale seda, kui Sa endalt heidad käitumise ja “õige” toimimise ôpetatud programmid, pealepandud mustrid.

Peale seda, kui saad enda hinge traumadesse takerdunud osad tagasi, uuestisünnib unikaalne Sina! Kui Sul on vahel segadus, et kui edukas, tark, rikas, osav, haritud vôi vaimne Sa olema peaks, siis tea, et need on ühisteadvuse eksitavad môtted. Sina pead olema lihtsalt Sina. Lase lihtsalt lahti, lõdvestu Olemisse ja las kõik see, mis pole Sina, lennata nelja tuule poole. Täielikult lahti lastes jääb järele vaid see, mis tõeliselt Sulle kuulub.

Edaspidi juhib sind Sinu iseolemine, meeldigu see teistele vôi mitte, ning saadab enneolematu sisemine rahulolu. Siis sa lihtsalt oled Sina. Ja milline võiks siis olla Sinu iseolemine? Seda ei tea mitte keegi, enne kui Sa tôeliselt selleks saad! Ei suur väline edu ega majanduslik küllus ei anna seda rahulolu, mida vôib anda endaks saamine! Pealegi ei loo ülemäärane külluse tagaajamine eriti midagi muud, kui ületarbimist ja see võibki saada meie planeedi hukatuseks. Kuna elame kôik selles edukultuse maailmas, siis on väga keeruline ka ise mitte vahel vaevelda kahtlustes, et kas ma olen ikka piisav. Olemise silmis on inimene tingimusteta piisav, sest inimene on sügaval sisimas ikka tema ise. Just see, keda vaja, ta ei pea olema midagi enamat. Ja iseolemine viib Sind ôigesse tasakaalu maise ja vaimse vahel.

Siis lood Sa just endale sobiva ja piisava külluse, armastuse ja rahu. Hoolimata sellest, millise ideaali poole kõik teised Sinu ümber püüdlevad. Mis on see, mis Sinu jaoks toimib ja Sind õnnelikuks teeb? Asudes teele iseolemisse ja lastes lahti kõik muu, algab sinu tegelik teekond õnneni. Vaja on lihtsalt julgust ja kindlust olla sina ise.

Kui oled ennast tõeliselt leidnud, ei pea Sa muretsema, kas oled piisavalt naiselik, vôi liiga mehelik, kas sa räägid, teed, töötad, annad liiga palju vôi liiga vähe. Ei pea analüüsima, kas sul on piisavalt väge, energiat vôi raha, vaid Sa oled Sina. Iseendaks saamise teel võiks olla sügavamas südamesopis siiski vaikimisi ka taoltus: saada teistele paremaks, hoolivamaks. Kui Sa oled see, kes Sa oled, on sul loomulik lähedus Jumalaga.

Sulle meeldib vahel kaua magada ja palju süüa? Ja pärast on kerged süümepiinad, et võibolla oleks pidanud ikka virgem ja distsiplineeritum olema, siis tegelikult pole sul midagi viga, sa oled lihtsalt Sina. Pealegi, kuhu Sul siis kiire on, et sa ei võiks endale vahepeal õdusas olemises puhkehetki lubada? Sest kuhugi mujale kui Olemisse polegi võimalik välja jõuda. Ja Jumala silmis pole mingit vahet, kas oled seltskondlik maailmarärdur vôi meeldib Sulle hoopis lihtsalt üksi oma kodumetsas jalutamas käia. Olemise silmis on môlemad  kogemused vôrdselt olulised ning vajalikud.

Mis on igaühe eluülessanne? Olla Sina ise. Elamise loomulikeim tasand on Olemine ja selleks, et sinna jõuda, ei ole vaja teha mitte midagi, vaid lihsalt olla. See ei ole ei kõrgem ega madalam tasand. Ise- Olemine on ainus sünniõigus, mis saab olla päriselt Sinu. 

 

( Seekordne artikkel on inspireeritud Osho raamatust “Tee mehelikkuse juurde.”)

---

 

 

Isiklik vabadus ja sõpruskond.

Sildid

Õnn, Ego, Harjumused, Isiklik vabadus, Oma "Ise", Sõbrad, Sõltumatus, Seosed, Vabadus, Vaimne areng

Teel endani, teel õnneni on väga oluline kogu aeg jälgida oma sisemist juhatust. Teiste inimestega liigselt seotud olles, pidevalt teistega koos viibides ei saa tihtipeale enda sisehäält kuulata ja järgida. Pidevalt suheldes võib olla raske leida iseendaga kontakti. Teiste uskumused ning tunnetused hakkavad sinu tahet, sinu arusaamu segama ja moonutama. Teiste inimeste nõrkused, klammerdumised, hirmud ja vajadused võivad hakata sinu vabadust ning potentsiaali alla tõmbama. Loomulikult võib ka olla, et teiste julgus ja energia viivad sind edasi, kuid tegelikult suudad sa seda kõike ka ise.

Mida rohkem sul on sõpru, kellega sa tihedalt suhtled, seda väiksem on su isiklik vabadus. Seda rohkem pead sa ennast laiali jagama- tahaks ju ikka kõikidega läbi saada? See eeldab, et sa pead aegajalt kõikidega kohtuma, suhtlema ja nendega energiat vahetama.

Mida rohkem sa oma sõprade kutsetele, eestvedamisele vastad, asjadega kaasa lähed, seda vähem sa tead seda, mida sa ise tahad. Mida rohkem sa lased ennast kuhugi vedada, seda väiksemaks võib muutuda su kontakt iseendaga, seda vähem sa tead, kes Sina tegelikult oled.

Sama asi võib kehtida ka teistpidiselt. Kui sina oled see, kes teisi enamasti välja veab, siis võid sa endalt küsida, et miks sa vajad kampa, nii mitmeid sõpru enda ümber? Miks sa ei võiks midagi üksi ette võtta, ainult iseendaga väljas käia? Saaksid iseenda tugevustest ja nõrkustest teadlikumaks. Murraksid korrapealt mitmeid mustreid, laseksid egol puhata.

Võiks korraks mõelda kui palju võtab energiat mingil üritusel, festivalil, reisil suure kamba, sõpruskonna kooshoidmine. Kogu aeg on sinu vabadus, liikumine takerdunud teiste hädade, vajaduste, isude, janudega. Järgmisel hetkel takistad sina oma vajadustega teisi.

Jah, vahel on hea vooluga kaasa minna ja lihtsalt massis kulgeda, sinna kuhu viiakse. Kuid kui sinu süda ihkab liikuda ja kuhugi välja jõuda, ei saa igavesti teiste taga oodata. Selge, et koos võib olla lõbusam, seltsis segasem, mitmekesi tekib mõnus kambavaim ja teatav ühisenergia. Kuid kui sinu süda ihaldab midagi enamat, tõelist vabadust, siis kambas liikudes muutuvad teiste piirid ka sinu piirideks.

Teekonnal iseendani, teel energeetilisse vabadusse on lubatud päris palju. Enda energiat on lubatud kaitsata põhimõtteliselt ükskõik, mis vahenditega. Kui keegi lendab sulle põhjuseta peale, sõidab sulle sisse või tunned, et keegi tuleb ja hakkab sinu energiat mõnuga vilinal imema, siis pole enam kohustuslik olla armastav või viisakas. Ja kõige parem lahendus, sellisele situatsioonile on eemaldumine allikast.

Vahel võib juhtuda, et kellegi pika pealekäimise peale tahaks lihtsalt öelda jah, kuigi su sisehääl ütleb ei. Enda sisetunnet tuleks siiski usaldada ja sellele kindlaks jääda. Öeldes jah plaanile, mis hõlmab sind pikemaajaliselt ja viib sind paika ning seltskonda, kus sa tegelikult ei taha olla, võid sa suure hulga oma energiat kaotada.

Igale poole ei pea kaasa minema kuhu kutsutakse. Viisakuse ja harjumuse pärast jah ütelmine tuleks lõpetada, mustrid tuleks murda. Oma energiat tuleks õppida väärtustama. Jutt käib siinkohal teatud ajaperioodist, kus sa õpid kasutama oma energiat laitmatult. Loomulikult, kui oled oma väe juba suurendanud, iseendaga kontakti saavutanud, võid ennast jälle lõdvemaks ja voolavamaks lasta.

Jama on siis kui märkad, et käid teistega kaasas sellepärast, et teised tahavad, et sa käiksid. Inimene peaks oma aega ja energiat kulutama asjade ja kohtade peale, kus ta ise tahab käia. Kui sa eriti kusagil käia ei tahagi, siis on see selge märk sellest, et su süda soovib, et sa oleksid kodus ja tegeleksid oma sisemaailmaga. Et sa vaataksid enda sisse ja prooviksid mediteerimist. Siis on õige võtta selleks aega ja jätta kõik muu tahaplaanile.

Kas sa tead, mida sulle meeldib üle kõige teha? Aga kui ei oleks üldse piiranguid ja sa julgeksid valida oma ellu ükskõik mida?

Teel isikliku vabaduseni tuleks õppida vajalikus kohas resoluutselt “ei” ütlema. “Ei” ütlemine õigel hetkel teistele on võti, mis avab ukse, mis viib endani. Selge, et “ei” võib tekitada solvumisi ja teine võib oma viha paisata sinu peale, kuid seda ei tasu isiklikult võtta. Teise suur vihastumine näitab osaliselt seda, et ta ei saanud sult seda toetavat energiat oma soovide poole liikumiseks, mida tahtis ja millega oli arvestanud. Teise solvumise ulatus näitab seda, kui suur hulk jäi sul energiat üle, mida enda jaoks kasutada. Ja pealegi, kuidas saab sinu mitte nõustumine millegiga, mis pole sulle hea, teisi solvata?

Loomulikult tasub kõiges püüda jääda viisakaks ja armastavaks. Isegi “ei” saab öelda armastavalt, seda tasub harjutada. Tasakaal, terve mõistus ja intuitsioon aitab sul võtta vastu otsused armastusest lähtuvalt. Vahel on vaja teisi aidata, mõnikord on hea teistele vastu tulla. Mõnikord vajavad teised tõesti toetust, vahel on sul toetust endal vaja. Energiavahetusele tasub vadata läbi tasakaalu ja tõetunnetuse. Kuid kui hakkad tundma, et sinu toetus muutub iseenesest mõistetavaks ja teine enam ilma ei saa ja ei taha, siis on vaja midagi muuta.

Lihtsalt üks näide, kuidas koos sõpradega olemine võib takistada südame poolt soovitud asjadel juhtumast: Oletame, et oled sõbra või sõbrannaga väljas, peol. Sõbranna/sõber käib korra ära ja sina jääd teda ootama. Lähedusse satub väga meeldiv inimene, kes kutsub sind näiteks tantsima. Ta tõesti meeldib sulle, igatepidi, kuid pead ütlema: “Kahjuks ma ei saa tantsima tulla, ma ootan kedagi.” Ja see meeldiv inimene liigub edasi, kuna sa oled hõivatud, sa pole vaba. Väga väikesest ebakõlast võib piisata, et kohtumine, mida sa nii kaua oled oodanud jääb ära.

Olles koos sõbra/sõbrannaga tuleb keegi, sulle tõeliselt meeldiv inimene sind kõnetama, aga võib juhtuda, et su sõber annab lähenejale negatiivse hinnangu ja sinu võimalused on taaskord rikutud. Kuidas sa saad kellegiga liini ajada, kui ta su sõbrannale/sõbrale üldse ei meeldi? Piinlik kuidagi… Ja pealegi, mida sõbranna/sõber siis niikaua peab tegema kui sina teistega suhtled? Ühesõnaga, mitmekesi koos liikudes, on su isiklik vabadus teatud määral piiratud.

Kui sinu senised elamise-, käitumise- ja mõttemustrid pole sind õnnelikuks ja väekaks teinud, siis ehk on aeg neid teadlikult ja jõuliselt murda? Iga otsus, läbi mille sa pühendad tulevikus palju enda aega, energiat ja armastust, tuleks võtta teist korda kaalumisele. Endalt võib enne suuremate otsuse langetamist küsida: “Kas see on mulle positiivseks panuseks, kui ma sinna läheksin? Milline oli esimene tunne, mis selle kutse, ettepaneku või mõttega seostus? Millist energiat ma tunnetasin? Mida ma sellest võiksin järeldada?”

Isiklik potentsiaal, vabadus ja kindlus suureneb kui sa õpid selgeks universaalse tõetunnetuse. Edaspidi oskad sa alati tunnetada, et kas jutt mida sa räägid või mida sa kuulad on tõene või mitte. Ja saad selleläbi otsustada, mida enda ellu valida.

Osadele inimestele võib tunduda täiesti mõistmatu, uskumatu, et keegi võiks tahta käia mõnel festivalil, üritusel või reisil üksinda ja saada sellest täieliku elamuse, naudingu, tundmata, et midagi on puudu. See naljakas inimene eelistab üksi liikumist sellepärast, et nii on tema elukogemus kõige vahetum. Iseenda seltskonnas on võimalik tunnetada täielikkust ja täiust igas hetkes.

Sellist inimest, kes on üksi, võidakse vaadata mõistmatuse ja kaastundega, et vaesekesel pole sõpru, kaaslast, armastust. Harva vaadatakse sellist inimest imetlusega.

Põhjus, miks üksi väga hea saab olla on see, et inimene on iseendaga sügavas kontaktis, piisavalt suures energeetilises täitumises, et tal polegi otseselt kedagi vaja. Vaba inimese elu toimub hetkes ja ta suudab ka üksinda olla õnnelik. See teebki ta tõeliselt vabaks. Loomulikult suhtleb ta teistega ja ta võib olla vägagi meeldiv, hooliv ja armastav inimene.

Vaba inimene teab, et teiste mõtted, tunded ja tahe võivad teda iseendast,  tema õnneseisundist eemale viia, sestap suhtleb ta teistega kiindumatult. Räägib ilusatest asjadest, annab teistele valgust, rõõmu ja liigub jälle edasi, jätmata endast midagi maha ja tekitamata liigseid seoseid. Jäädes vabaks. Selline inimene võib üksinda viibides tunda lihtsalt elus olemisest ja energia voolamisest nii suurt rõõmu ja naudingut, et ühiskond võib ta lausa hulluks või narkomaaniks tembeldada. Kuid ometi on ta pea klaarim kui enamikel inimesel.

Miks inimesed otsivad kohati eneseteadmata vabadust, sõltumatust? Sest vabaduses on kõige rohkem ruumi armastusele ja rõõmule.

Miks isiklik vabadus ja isikliku potentsiaali suurendamine on vajalik? Miks on hea üksi liikumist ja olemist harjutada? Sest oma südamesse jõudmine toimub üksi, mitte koos kellegi teisega. Oma südame kutse järgimine saab toimuda üksi, mitte kambakesi. Sinu isiklik areng saab toimuda üksi, mitte mitmekesi. Sisemine otsus ka väljastpoolt abi otsida ja midagi enda muutumiseks ette võtta, saab tulla ainult sügavalt sinu seest. Sina ise pead võtma vastutuse enda minevikus loodu eest. Sina oled see, kes peab enda piiridest, kammistatest ja hirmudest läbi minema. Sina oled see, kes peab andestama ja lahti laskma.

Teiste pärast ei sa jätta enda elu elamata. Sina ise oledki see, millest sa oled unistanud. Kohtumine sinu endaga on see, mida oled alati oodanud.

Oma sõpru saab armastada ja neist hoolida vahelduseks ka eemalt. Energiavahetus toimub nagunii kvanttasandil. See osa teises inimeses, kes vajab iga hetk enda kuulamist ja patsutamist on tema enesetähtsus, tema ego.

Elu on liiga lühike, et teiste taga oodata. Sinu energia on liiga väärtuslik, et seda mõtlematult ja tarbetult laiali loopida. Sinu aeg on liiga väärtuslik, et kellegi teise taga oodata. Samamoodi iga hetk, mille sa kulutad, et kedagi kusagile kaasa meelitada, annad sa oma vabadust ja energiat ära. Kuidas sa saad hakata käima OMA südamerajal kui sa vajad, et keegi kaasa tuleks? See keegi teine ei saa ju oma rada sel juhul käia? Oma unistuste poole tuleb liikuda enamasti üksi, siis need täituvad.

Niipea kui sa lõpetad enda võrdlemise teistega ja lõpetad teiste elu pideva meenutamise, saavad hakata sinu enda sees olevad unikaalsed omadused ja tugevused ilmnema. Pole mingit vajadust enda sära kõikide teiste inimeste eludega, kogu maailma ajalooga varjutada. Astu välja teiste varjust, unusta mõneks ajaks teised ja sa hakkad enda suunas kasvama.

Isiklik vabadus on see, mis toob endaga kaasa igatsetud püsivad kvaliteedid nagu meelerahu, rõõmu ja armastuse. Psüühilise potentsiaali kasvades, on võimalik kogeda täielikku, tõelist vabadust, ka teiste inimestega seotud olles. Suutmine tunda ennast täiesti vabana, hoolimata teatavatest kohustustest teiste ees, on saavutus. Ja kui sa tunned ennast päris vabana, teades tõeliselt, mida see tähendab, siis sa oledki vaba.

Isiklikku vabaduse tunnetamist on hea alustada järk järgult. Piisab kui minna üksi välja kasvõi mõneks tunniks jalutama, sinna kuhu süda viib, radu pidi, mida sa pole varem valinud. Liikudes püüa tunnetada ennast, rõõmu elus olemisest ja otsi sügavat kontakti endaga, enda südamega. Naudi, et sa oled sellel hetkel üksi, et sa saad olla sina “Ise.” Ja saad täielikult, ilma vestluse ja liigsete sõnadeta hetke kogeda. Ning tunnetada tõelist vabadust.