• Rahuleidjast
  • Vabastav muusika
  • Arhiiv

Rahuleidja

~ Rahuotsijate kohtumispaik

Rahuleidja

Monthly Archives: detsember 2019

40 mõtluspäeva (2.osa)

26 Neljapäev dets. 2019

Posted by Taavi in Teekond sisemise rahuni

≈ Lisa kommentaar

Sildid

Mediteerimine, Olemine, Vabadus

L1060418Tegin silmad lahti. Ruum oli karge ning söed kaminas jahtunud. Meel oli selge ja ergas. Olin mediteerinud päevi, aeg oli kaotanud tähtsuse. Sealsamas tekkis üks huvitav tõdemus … või õigemini – mu teadvus puudutas väga kõrgeid seisundeid, mu ümber oli palju vaimuvalgust, aga sain aru, et sellest kohast enam edasi minna ei saa – justkui lagi oli vastu tulnud. See kõik ei olnud päris nii, nagu olin arvanud. Seisundite vahel valitses tühjus. Sealt sai alguse lôpliku vaikuse piiritu ookean. Esimestel kohtumistel pole see vaakumit meenutav tasand sugugi rahulik – see on väga intensiivne kogemus. Kuidas üldse  suhestuda vaikusega? Seal teadvuse lael oli väga palju infot: erinevate ôpetuste ja usundite kohalejôudmise väravaid ning kõik need viisid tühjusesse. Seal vibreerisid ka uued, seni avastamata väravad ja potentsiaalid ja neid oli lõputu hulk. Sain aru, et infot on seal selgelt liiga palju ja see takistabki tegelikult edasi minemast. Lasin kõik arusaamad lahti ja ootasin, kuni sain sellest infotulvast mööda. Siis lendasin oma meelerännakul kôiksuse avarustes, nägin maailma loomist ajatus ruumis, aga edasi minnes jôudsin tagasi iseenda juurde. 

Taipasin – see kõik seal ülal on selline teatavas mõttes kehaväline kogemus. Rõõm oli saada teada, et selleni on võimalik jõuda, aga kusagilt sügavalt sisemusest tõusis küsimus: Kas mu eesmärk siin maises kehas viibides on ikka vaid sinna jõudmine?

Ebamugavustunne, mis uute maailmadega kohtumisega kaasnes, vaibus pikapeale. Vaatlesin üksipulgi erinevaid väravaid. Kõik need tahtsid kehast välja tõsta ja lennutada kosmilistesse avarustesse. Sulgesin silmad ja proovisin uuesti. Keskendusin vaid vaikuse olemusele. Seejärel ainult avarduvale valguskanalile, mis meditatsiooni minemisega alati kaasneb. Kõikjal terendas samalaadne kogemus. Lasin katsetamisest üldse lahti ja istusin niisama – las olla nagu on. Sedasi möödus teadmata aeg. Ühtäkki köitis mu tähelepanu miski, mis oli sellest kõigest justkui väljaspool. Mingi uutmoodi kogemus vibreeris mu ümber. See tuli mulle lähedale, peaaegu puudutas mind. Ma ei teinud väljagi ja keskendusin endiselt oma esmasele eesmärgile – istuda kuni toimub teadvuse avardumine. Kuna see uus salapärane kogemus minu mediteerimist otseselt ei seganud, lasin sellel olla.

Ühel hetkel avasin taas silmad. Tõusin püsti ja panin ahju tule. Tundsin, et aeg, mis põhjalikult mediteerida vaja oli, on täis saanud. Kui mingi kohalejõudmine sellest sündida saanuks, pidi see juhtunud olema. Teatav meditatiivne seisund kanduski kaasa kõiges, mida tegin.

Pakane oli vahepeal järele andnud ja lumi ära sulanud. Jalutasin hästi aeglaselt eemal metsatukas voolava oja juurde. Olin pikalt inimestest eemal olnud. Noil hetkil tundsin, et olengi üksi kogu Universumis.

Jõudsin oja äärde. Detsembri sulavesi voolas otsekui kevadises värskuses. Heleroheline sammal pakatas elurõõmust. Istusin maha ja jäin avatud silmil mõtisklema. Üllatuseks avanes taas see kogemus. Seesama, mis enne mediteerimise ajal mind “seganud” oli. Uuesti puutus see mind vaikselt. Tundus, et kui pikemat aega rahulikult metsas passida, siis tahab avalduda mingi uus teadvuse seisund, dimensioon, miski, mis on väljaspool meditatsiooni. See ei olnud ei kõrge ega madal, vaid kuidagi teistmoodi. See tundus puutuvat kõike. Näis, et see on osa milleskti suuremast. Suuremast kui miski, mida on võimalik kirjeldada või mõista.

Leidsin julguse lasta see endale lähemale. Lausa nii lähedale, et sain selle kogemusega üheks. See oli vägev, samas kodune. Pisarad hakkasid mööda põski alla voolama. Tundus nagu saaksin pea väikese poisina isa õlale toetada. Või olen laps, kes alles ema kõhus. Hoitud ja turvaline oli olla. Hoitus muutus kõikehõlmavaks. Tundsin, et ei pea enam millegi pärast muretsema. Sellest tekkis rumal hirm kaotada igasugune kontroll. Kartsin et äkki jäängi siia oja äärde igavesti silmad pärani tukkuma. Lõin ennast sellest välja, tõusin püsti ja kõndisin tagasi majja. Arvasin, et ehk peaks ikka edasi mediteerima. Mingid imelikud mõtted ja tundmused kerkivad muidu üles. Pöördusin tagasi ja liikusin taaskord oma algse eesmärgi poole. Mida selle eesmärgi täitmine täpselt tähendab ja kuidas see välja peaks nägema, seda ma tegelikult ei teadnud. Aga kui asi oli juba ette võetud, otsustasin jonnakalt jätkata.

40 mõtluspäeva

16 Esmaspäev dets. 2019

Posted by Taavi in Teekond sisemise rahuni

≈ Lisa kommentaar

Sildid

40 päeva, Mediteerimine, Tänulikkus, Teadlikkus, Vabadus

Sügisel elasin metsas. Kirjutasin vähe. Kogu valge aja ning mõned hämarusetunnidki hõivas majaehitus. Koht asus teedest eemal ja juhuslik uitaja sinna ei sattunud. Oli õnnelik juhus, et avastasin selle paiga. Ümber käisid vaid metsaloomad oma radu. Soovisin tõelist rahu ja vaikuseruumi, inimestega ei lävinud ma toona üldse. Olin täielik erak. Sellel ajal valdas mind eriskummaline tundmus. Nimetasin seda tugevaks ühenduseks iseendaga. Sedasi ma toimetasin seal, peidetud naeratus näol.

Kuigi materjal oli olemas, võttis ehitamine aega arvatust kauem. Algselt soovisin teha võimalikult lihtsa hüti, ainult hädapärase äraolemise tarvis. Kuid mida edasi, seda enam tuli vajadus luua kena ja praktiline ruum. Ehk arvasin, et jään sinna pikemaks.

Järjest enam meeldis mulle lihtsalt istuda vaikuses. Teadsin, et mõned nimetavad seda mediteerimiseks. Minus oli sündinud mõte istuda seal sedasi nelikümmend päeva järjest. Tahtsin vist näha, kas muutub midagi. 

Ma ei jõudnud mõtlusaja algust kuidagi ära oodata. Ehitamise päevadel tundsin end lihtsalt ühe asjaliku metsamehena. Seinad olid juba enamjaolt püsti ja katus peal. Peagi sain rauast korstna ja malmkamina paika. Ust veel ei olnud. Selle asemel laperdas tuules villane tekk. Aknad olid ja sealt paistis puutumatu mets – sügav ja mõtlik. Õhtuti tegin tule alla, keetsin tatraputru ja teed. Proovisin juba siis mõtlusega algust teha, aga väsinud keha soovitud kogemust ei pakkunud. 

Väga tahtsin näha, mis on teiselpool sedavõrd pikka vaikiolekut. Eelnevalt palju mediteerinuna teadsin, et leidmist võivad oodata täiesti uued maailmad. Paraku vajasid praktilised küsimused veel täit tähelepanu. Eesti külmas metsas ei ole nii, et istud lihtsalt maha ja jääd. Saagisin päevade viisi hambad risti ja käed rakkus. Kopsisin ja püüdsin jääda rahulikuks, kuigi soov oli juba edasi minna.

Vahepeal saabus talv. See polnud mind murdnud. Seljataga oli kaks värsket tuisupäeva. Neilgi päevil olin püüdnud üht-teist ära teha. Nüüd säras päike, oli krõbe külm. Tulin välja ja hõõrusin ennast lumega. Olemine oli väga värske. Hõikasin, aga puudelt kajas vastu vaid enda hääl. Seejärel panin riided selga, lükkasin lumekuhjad puuvirnalt ja jätkasin. Tegin maha lõkke, vahepeal on hea külmunud käsi soojendada. Teevee panin samuti üles. Peale paaritunnist pingutust istusin maha, hingasin karget õhku ja vaatasin ringi. Lumine mets oli ilus. Teatav pühalikkuse tunne puges hinge.

Mõne aja möödudes pöördusin ehituse juurde tagasi. Vaatasin tehtud tööd ja äkitselt sain aru: Sellisel moel uude kohta maja ehitamine on sama, mis iseenda uueks tegemine. Kõigepealt teed platsi puhtaks, lood vundamendi, millele toetuda ja ajad seinad püsti. Kui vundament on nõrk, vajub maja viltu, või veereb järsakust alla. See tuleb hoolega läbi mõelda. Siis kerkib katus, aknad, kamin, korsten. Kõik need on justkui inimese enda osad. Kui aknad ette paned, need tolmust puhtaks pühid, saavad silmad nagu selgemaks. Kui ahju teed tule, soojeneb süda. Ja mida hoolikamad kihid seinas, seda kindlam ruum.

Hüti tegin künka otsa, mille jalamilt leidsin niiske lohu. Kaevasin seda sügavamaks ja rõõm oli suur – eluks vajalik vesi oli olemas! Raiusin sarapuude vahele tee sisse, et mäe all puhkav veesilm aknast näha oleks. Seda tehes sain aru, kui oluline on elu jaoks ühendus allikaga.

Lõpuks saabus oodatud päev. Maja sai valmis. Tegin ettevalmistused ära ja istusin maha. Mediteerisin iga päev palju tunde. Ikka õhtuni välja ja siis veel. Ilmnema hakkasid väga kaunid paigad, tundmused, seisundid. Hoomamatu pühalikkus tuli iga päevaga lähemale.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Terviklikkuse vägi

04 Kolmapäev dets. 2019

Posted by Taavi in Teekond sisemise rahuni

≈ 3 kommentaari

Sildid

Loovenergia, positiivne mõtlemine, Terviklikkus

Kui oled terviklik, siis toimub elu loomine täpselt nii nagu soovid. Ise võid valida, mida lood – kas suuremaid või pisemaid positiivseid õnnestumisi. Paljud õpetused ütlevadki: too oma tähelepanu ära sellelt, mida Sa ei taha ja kõik laabub imeväel. Kuid kas see ikka on niisama lihtne? Positiivsed muutused kestavad sellisel juhul tavaliselt teatud perioodi, kuid mõne aja pärast võib elu vanasse ja ehk mitte nii toredasse rööpasse tagasi vajuda. Taas kerkivad esile tuttavad hirmud, mured, ärevused ja probleemid. Miks see nii on?

Muidugi juhtub vahetevahel, et oma eluga hädas olnud inimene leiab korrapealt oma väe ja elabki tõelises rahulolus kuni päevade lõpuni. Samas mõnikord siiski ei lähe see nii. Ja siis tuleb hakata tööd tegema – peatuda ja ennast tegelikult tundma õppida. Tuleb ennast vastu võtta koos kõikide iseloomujoonte ja tunnetega, ka nendega, mis Sulle enda juures ei meeldi. Sedasi hakkad Sa puhastama oma tähelepanu energiat.

Elu loomine toimub läbi tähelepanu, nii tõesti on. Kuid probleem on selles, et osa inimese tähelepanuväljast (ehk tajust) võib olla ebapuhas. Puhas taju on see, mis on Sinu teadlikus kasutuses, niiöelda Sinu enda juhitud ja viib Sind kenasti mööda Su südameteed edasi. Aga peaaegu igaühel on ka killuke mittepuhast energiat. See on energia, millest inimene ise tihti teadlik ei ole. Mitmed ebakindlused, hirmud ja ärevused võivad varjuda Sinu alateadvuses, mõjutades Sind igapäevaselt. Ja Sa teed kõiki oma teadmatuid otsuseid siiski ka nendest lähtuvalt. Seetõttu polegi ehk Sinu unistused senimaani soovitud kujul teoks saanud. 

Mõnikord võib veel juhtuda, et Su unistused saavad isegi reaalsuseks, aga kuna Sinus on mittepuhast loovenergiat, siis ei koge Sa nende täitumisest seda rõõmu, mida ootasid. Enamik õpetusi käsitlevad inimest nagu ühte valmis ja toimivat tervikut ja imestavad siis, et miks asjad ei suju nii nagu peaks. Nende õpetuste üks ühele uskumine võib tekitada sisemisi konflikte: “Ma teen ju kõike nii nagu vaja, saadan ära halvad mõtted ja affirmeerin positiivset, kuid ikka on nagu mingi okas või ärevus kohe selja taga ootamas.”

Sinu alateadvus on justkui väike laps, kes on harjunud, et asjad on nii nagu on. Olgu kasvõi halvasti, aga vähemasti on see tuttav. Lastele ju meeldivad turvalised kordused –nad tunnevad ennast selles ära. Liiga äkilised positiivsed muutused võivad olla sisemiselt väga hirmutavad, ning oma alateadvuse vägisi sundimine või sellega kaklemine pole kunagi hea mõte. Seepärast ära tahagi liiga kiireid lahendusi, võta aega, leia kannatlikkus, et oma kitsaskohad üksipulgi läbi töötada. Sedasi laod vundamendi püsivalt õnnestuvale elule.

Peale seda ei vaja Sa enam niiväga kellegi teise õpetusi, vaimseid vigureid, vaid hakkad esimest korda tõeliselt elama. Samal ajal eksimatult teades kes Sa täpselt oled ja mida siin teed. Siis oled Sa valmis.

7Z0pRq1404205647 Tervitused, hea lehekülastaja! Olen aastaid otsinud elulistele küsimustele lahendusi läbi vaimsuse. Siin jagan ma enda teadmisi ja äratundmisi tarkuste kohta, millest olen tõesti abi saanud. Loodan, et sinagi leiad siit midagi, mis aitab edasi minna ning elu kergemaks, rõõmsamaks ja rahulikumaks teeb.

Sildid

"See on möödas." Alateadvus Andestamatus Andestamine Armastus Armastuse kiirgamine Armukadedus Automatism Ego Eluenergia elumuutused Elus elu Emotsioonid Emotsioonide vabastamine energeetiline sõltuvus energiaväli Enesearmastus Enesetervendamine Harjumused Hinnangud Hirmud Häirivad emotsioonid Häirivad mõtted Igavik Iseolemine Isiklik vabadus Kaastunne Kompleksid Kristus Lahendus Laulumeditatsioon Loovus Mediteerimine Meelerahu Minevik Minevikumõjud Mõtted Mõttemuster Olemine Olevik Oma "Ise" positiivne mõtlemine Probleemi taasloomine Rahu Seosed sisehääl Sisemine vaikus Suhted Sõbrad Sõltumatus Südame avamine Südametsakra muusika Südamevalu Taipamine tasakaal Teadlikkus Teraapiline muusika Tingimusteta armastus tolerants Tulevik Tunnete tasakaalustamine Tänulikkus Usaldamine Usaldus Uskumused Vabadus Vabanemine Vabastamine Vaimne areng Vaimsed seadused Vaimsus Valgustumine Valukeha Õnn Õppetükk

Kalender

detsember 2019
E T K N R L P
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
3031  
« nov.    

Viimased postitused

  • 40 mõtluspäeva (2.osa)
  • 40 mõtluspäeva
  • Terviklikkuse vägi
  • Hinge pime öö
  • Kuidas leida tingimusteta armastust?

Kontakt

Tartumaa, Kambja vald, Riiviku küla, Sarapiku talu

Blog at WordPress.com.

Privacy & Cookies: This site uses cookies. By continuing to use this website, you agree to their use.
To find out more, including how to control cookies, see here: Cookie Policy
  • Jälgi Following
    • Rahuleidja
    • Liitu 90 teise tellijaga
    • Already have a WordPress.com account? Log in now.
    • Rahuleidja
    • Kohanda
    • Jälgi Following
    • Liitu
    • Logi sisse
    • Report this content
    • View site in Reader
    • Manage subscriptions
    • Collapse this bar
 

Laen kommentaare...