Ise- Olemine.

Sildid

Armastus, Õnn, Enesearmastus, Iseolemine, Kristus, Mediteerimine, Meelerahu, Olemine, Oma "Ise", Sõltumatus

Enamik inimesi näib kulgevat sarnasel teel. Kõik püüavad luua enda ellu rahu, õnne, küllust, armastust ja uusi imelisi võimalusi kogemiseks ning kasvamiseks. Kuid, kuidas tundub Sulle, kui paljud on tõeliselt oma eluõnne ning sügava sisemise rahu leidnud?

Või pakitseb paljude inimeste hinges hoolimata pealtnäha õnnestunud ning toimivast elust siiski mingi arusaamatu virr-varr, et kuidas, kus ja kelle moodi ma peaks parasjagu tegelikult olema? Paljudel juhtudel muidugi võtavad olmetoimetamised ja etteplaneeritud asjatamised kogu päeva enda alla, nii ei jää eriti aegagi mõtisklemiseks. Kuid kas sügavamas mõttes Elu peakski selline olema?

Kuidas on lood Sinuga? Kas Sina tead, mis on Sinu elu sügavam mõte, eesmärk ning ülesanne? Kas Sina tead, kuidas saada õnnelikuks? Saadaval on sedavõrd palju vaimseid ning religioosseid õpetusi, tööriistasid, teooriaid, praktikaid ja teraapiaid, aga paljud inimesed tunduvad tegelikust õnnest ja sisemisest rahulolust ikka üsna kaugel. Mis siis veel puudu saab olla?  Mis on see, mis annaks elule püsivamalt parema, rikkalikuma maitse, värvi, tähenduslikkuse, tooks tagasi elu salapära, pühalikkuse ja maagilisuse?

Vahel võib väga hästi mõjuda kui vanad justkui tuntud tõed ja teadmised pisut uuemast vaatepunktist lähtuvalt läbi tunnetada ja lahti mõtestada. Kui nüüd mõelda, lihtsalt ja loogiliselt, väljaspool religioosseid ja spirituaalseid stamparusaamu, siis miks inimene üldse tunneb ennast vahel pahasti, mittepiisvana, õnnetuna, väärtusetuna, vahel isegi täiesti mõttetuna? Ja kas see peabki nii olema?  Vastus on: ei pea. Inimese algolemuslik seisund on tegelikult rõõm.

Inimene ei tunne ennast endaga olles rõõmsalt ja hästi, sest ühiskonna mudel on loonud talle järgimiseks ideaalid. Loonud sellega temasse lõhe. Ühiskond on inimest lõhestanud ja iseenda vastu pööranud. Ideaalid on nii sügavale istutatud ja ta mõtleb aina, et missugune ta “peaks” olema ideaalis, olles unustanud, kes ta on. Tuleviku ideaal on inimese kinnisidee, mille tõttu ta unustab oleviku tegelikkuse.

Teemaks on enese teistega võrdlemine. Igaühel on keegi, keda ta sisimas imetleb ja on alateadlikult enda eeskujuks, iidoliks võtnud, kelle moodi olla püütakse. See võib kindlasti olla elus ja edus edasiviivaks motivaatoriks, kuid sügavuti ei saa Sa saada kellekski teiseks. See, et püütakse olla keegi teine võib ollagi inimese mõnikordse õnnetu olemise, probleemide ja rahulolematuse põhjus. Lihtsalt ei taheta, julgeta ega osata olla enda moodi. Kas tõesti võiks arvata, et püüdmine olla võimalikult rohkem kellegi teise moodi, teeb ka Sinu terviklikuks? Sul võib olla rõõm teisete õnnestumistest, kuid kui otsese järgimise mudel toimiks, siis elaks juba kõik inimesed sügavas rahulolus. Järelikult võiks sellest mustrist nüüd vahepeal südamerahus lahti lasta.

Kinnistunud huvigrupid kardavad elavat, väes olevat inimest, sellepärast antakse meile ette elueesmärk, peame kellekski saama! Kuid, me juba oleme see, kelleks Olemine meid lõi, me ei pea saama kellekski teiseks. Inimese eesmärk on olla tema ise. Ükskõik, kas teda vihatakse või armastatakse, kummardatakse või lüüakse risti, sest isegi risti lüües on tõelises iseolemises olev inimene õnnis ja rahulolev.

Kristlased püüavad saada Jeesus Kristuseks, huvitav milleks? Keegi ei muretse enese pärast, kõik tahavad saada kellekski teiseks. See kärbib elu. Mis on, kui elul ei olegi muud eesmärki kui elu ise? Heitkem vahepeal kõrvale kõik eesmärgid, jätkem üldse tuleviku idee. Unustame, et on homne. Kogugem ennast igast suunast kokku, keskendugem siin-ja-praegule ja tundkem selles hetkes elu, selle lõpmatuses. Ja me jõuame enda tuumani. Kui kõik pealepandu, vägisi õpetatu kõrvale heita, siis tekib tahtmine elusse täielikult uppuda. Elusolemine ongi kõige peamine eesmärk, sellepärast ei saa elul olla oma niiväga sügavat, sellest eraldiseisvat eesmärki.

Iseenda eest ei ole pääsu. Hoopis iseendast kõrvalekaldumine põhjustab psühholoogilisi probleeme. On öeldud, et inimene sünnib oma olemusega ja sureb enda olemusega, kõik mis vahepeal toimub, see pole eriti oluline. Vaimne teekond on retk Jumala äratundmiseni. Jumalik alge on kätketud Sinu tuumolemusse. Alusta armastavat teekonda iseendani ja Sa leiad ka Jumala.

Vahel öeldakse, et iseendast tuleb teadlikuks saada. Kuid teadlikkus on alati teadlikkus millestki. Kui teadlikkus enam millestki teadlik ei ole, on ta jõudnud absoluutse hoomamatu vaikuseni, lõpmatuseni, tuumolemuseni, lihtsalt teadveloleku ehk Olemiseni, Suure Vaimuni. Olemine on suur müsteerium, müstiline jõud, mis seda kõike, mida me kogeda ja avastada saame, koos hoiab.

Olemine on elu, taeva, lillede, looduse, päikesetõusu kogemine. Uskugem olemist. Olemine andis meile elu. Inimesed ei võta ennast harilikult olemuslikult. Selleks, et Olemisse sulanduda, ei vaja me ühtegi religiooni. Kogu Olemine ise on jutlus. Naermine ja tänulikkus on palve.

Ja võiksime mõista, et me juba oleme Olemises, muidu meid ju poleks. Peame vaid ennast usaldama, armastama ja iseendaks olema. Siis võtame enda eest kogu vastutuse. Ja see annab uskumatu olemiskogemuse ja vabanemise.

Jeesus ütleb, et Jumal on armastus. Ta teeb Jumalast ning armastusest sünonüümid ja môlemad on seletamatud. Elu ongi müsteerium. Sestap ei peagi püüdma loogiliselt võttes kõigest aru saada. Elu ei ole loogiline, ega püüagi olla. Mida loogilisemaks, struktureeritumaks me elu elada, mõelda püüame, seda hirmunumaks me võime muutuda. Hea on hoopis lahti lasta ja usaldada.

Jeesus ütleb veel, et tõde teeb vabaks. Täpsustamata on jäänud, et tõeks olemine, mitte tõe “teadmine” teeb vabaks. Alati, kuni pole liigseid tõlgendusi, on kõik ilus. Las Olemine lihtsalt olla. Puhas, süütu, tunnetuslik ilu lõppeb seal, kus algavad tõlgendused. Tõde on kaunis. Olla sina ise, ilma maskideta, teeb su ilusaks.

Religioonide prohvetid on teinud elust kavalalt aeglase surma, seda väga lihtsal viisil: öeldes läbi paradiisist väljasaatmise kontseptsiooni, et elu on karistus. Elu ei ole karistus, elu ise ongi paradiis. Ja põrgu nende jaoks, kes enda tõelist olemust püüavad alla suruda. Kes on Kristluse pühakud? Need, kes elavad minimaalselt, kõige vähem. Mida vähem nad elavad, seda pühalikumad nad on? Kas Elu on ikka tõesti selleks mõeldud?

Tõelise isiksuse kasvamine on võimalik vaid siis, kui te hakkate ennast armastama sellisena, nagu olete- nagu Olemine teid kavandas. Kui Olemine oleks tahtnud veel ühte Jeesus Kristust või Buddhat, oleks ta juba loodud.

Kuidas jõuda enda tuumani? Pead rahustuma lihtsalt sellena, kes oled, ja siis Sa näed! Tee, mida Sa tunned, et tahad, mis su sisemusest ilmneb, aga tee seda vähimagi kahetsuseta, tähista seda! Väljenda seda intelligentselt, teisi kahjustamata ja siis saad sa vabaks. Sest läbi religioossuse on inimestes tekitatud hirm iseenda loomulike vajaduste ees ja selline lõhestamine ei saa küll kuidagi terviklikku inimest luua. Mis siis võib tuua tagasi rõõmu, on Olemine. See on kõige loomulikum ja orgaanilisem viis eksisteerida.

Erinevad maailma usundid ajavad inimeste pead segi. Nad ei tee vahet uskumise ja teadmise vahel. Pime võib uskuda valgust, aga sellest pole midagi kasu. Valguse nägemiseks on vaja silmi ja siis ei tarvitse enam uskuda. Kas on vaja midagi uskuda kui te juba teate? Kas te usute valgust, kuud ja tähti? Te lihtsalt teate, et need on, siin pole mingit usuküsimust. Usku on vaja väljamõeldiste ja valede jaoks, mitte tõe jaoks.

Usk ei vaja vahendajaid ega etteantud toimimisõpetusi. Peab vaid õppima mõistma Olemise keelt, see ei ole nagu teile tuttav inimkeel. Olemine tunneb ainult ühte keelt, vaikust. Kui ka teie suudate olla vaikselt, siis mõistate tõde, elu mõtet ja kõige oleva tähendust.
Keegi teine ei saa seda teie eest tõlgendada, igaüks peab selle töö ise ära tegema. Usundid on juba sajandeid seisnud teie ja Olemise vahel, nagu Hiina müür.

Kui inimesed hakkavad lähenema tõelusele ilma kellegi juhendamiseta, kellegi selgituseta, mis on hea ja mis halb, kellegi antud kaardita, siis saavad miljonid inimesed Olemisest aru. Meie südamelöök on ka Universumi südamelöök, meie elu on osa kõige elust. Me kasvame olemise sees ja oleme väga tähtis osa sellest. Peame lihtsalt olema piisavalt tasakesi, et kuulda seda, mida ei saa sõnadega öelda: olemise muusikat, piiritut rõõmu ja katkematut pühitsust. Kui see jõuab meie südametesse, toimub ka muutus.

Religioonid on teinud inimesed õnnetuks, sest need mõistavad tihti hukka maailma loomulikud naudingud ning olemiseviisid. Nad teevad seda, et kiita teise ilma naudinguid! Teispoolsus on nende väljamõeldis ja millegipärast nad tahavad, et inimkond ohverdaks oma tegelikkuse väljamõeldise eest.

Igaühe sügavam vaimne ülesanne on olla tema ise, mitte ôppida käituma, olema ja rääkima, nagu keegi teine, nagu môni vaimne ôpetaja. Selles ei peitu sisemine ônn ja rahulolu. Sinu iseendaks olemise osa jääb siis igavesti Sinuks olemist igatsema. Probleemid tulevad hoopis siis, kui sa üritad end suruda Sulle sobimatutesse raamidesse. Sa pead olema Sina, ei rohkem ega vähem. Sa pead saama iseendaks, selleks loomu- ja sünnipäraseks endaks, mis jääb järele peale seda, kui Sa endalt heidad käitumise ja “õige” toimimise ôpetatud programmid, pealepandud mustrid.

Peale seda, kui saad enda hinge traumadesse takerdunud osad tagasi, uuestisünnib unikaalne Sina! Kui Sul on vahel segadus, et kui edukas, tark, rikas, osav, haritud vôi vaimne Sa olema peaks, siis tea, et need on ühisteadvuse eksitavad môtted. Sina pead olema lihtsalt Sina. Lase lihtsalt lahti, lõdvestu Olemisse ja las kõik see, mis pole Sina, lennata nelja tuule poole. Täielikult lahti lastes jääb järele vaid see, mis tõeliselt Sulle kuulub.

Edaspidi juhib sind Sinu iseolemine, meeldigu see teistele vôi mitte, ning saadab enneolematu sisemine rahulolu. Siis sa lihtsalt oled Sina. Ja milline võiks siis olla Sinu iseolemine? Seda ei tea mitte keegi, enne kui Sa tôeliselt selleks saad! Ei suur väline edu ega majanduslik küllus ei anna seda rahulolu, mida vôib anda endaks saamine! Pealegi ei loo ülemäärane külluse tagaajamine eriti midagi muud, kui ületarbimist ja see võibki saada meie planeedi hukatuseks. Kuna elame kôik selles edukultuse maailmas, siis on väga keeruline ka ise mitte vahel vaevelda kahtlustes, et kas ma olen ikka piisav. Olemise silmis on inimene tingimusteta piisav, sest inimene on sügaval sisimas ikka tema ise. Just see, keda vaja, ta ei pea olema midagi enamat. Ja iseolemine viib Sind ôigesse tasakaalu maise ja vaimse vahel.

Siis lood Sa just endale sobiva ja piisava külluse, armastuse ja rahu. Hoolimata sellest, millise ideaali poole kõik teised Sinu ümber püüdlevad. Mis on see, mis Sinu jaoks toimib ja Sind õnnelikuks teeb? Asudes teele iseolemisse ja lastes lahti kõik muu, algab sinu tegelik teekond õnneni. Vaja on lihtsalt julgust ja kindlust olla sina ise.

Kui oled ennast tõeliselt leidnud, ei pea Sa muretsema, kas oled piisavalt naiselik, vôi liiga mehelik, kas sa räägid, teed, töötad, annad liiga palju vôi liiga vähe. Ei pea analüüsima, kas sul on piisavalt väge, energiat vôi raha, vaid Sa oled Sina. Iseendaks saamise teel võiks olla sügavamas südamesopis siiski vaikimisi ka taoltus: saada teistele paremaks, hoolivamaks. Kui Sa oled see, kes Sa oled, on sul loomulik lähedus Jumalaga.

Sulle meeldib vahel kaua magada ja palju süüa? Ja pärast on kerged süümepiinad, et võibolla oleks pidanud ikka virgem ja distsiplineeritum olema, siis tegelikult pole sul midagi viga, sa oled lihtsalt Sina. Pealegi, kuhu Sul siis kiire on, et sa ei võiks endale vahepeal õdusas olemises puhkehetki lubada? Sest kuhugi mujale kui Olemisse polegi võimalik välja jõuda. Ja Jumala silmis pole mingit vahet, kas oled seltskondlik maailmarärdur vôi meeldib Sulle hoopis lihtsalt üksi oma kodumetsas jalutamas käia. Olemise silmis on môlemad  kogemused vôrdselt olulised ning vajalikud.

Mis on igaühe eluülessanne? Olla Sina ise. Elamise loomulikeim tasand on Olemine ja selleks, et sinna jõuda, ei ole vaja teha mitte midagi, vaid lihsalt olla. See ei ole ei kõrgem ega madalam tasand. Ise- Olemine on ainus sünniõigus, mis saab olla päriselt Sinu. 

 

( Seekordne artikkel on inspireeritud Osho raamatust “Tee mehelikkuse juurde.”)

---

 

 

Miks tuntakse hirmu?

Sildid

Ego, Enesearmastus, Hirmud, Seosed, Vaimne areng

Hirmutunnet kogetakse enamasti millegi eriti jubedana, sest ei tunta hirmu tagamaid. Enamasti peetakse hirmu enda vaenlaseks, nõrkuseks ja justkui karistuseks, vastandjõuks, mis ei lase soovitud moel tegutseda. Kuid mis oleks, kui hirm on hoopis inimese hea sõber, sisemine nõuandja. Ja see pärineb energeetika sügavustest ja on lihtsalt sõnum, info, mis on sinu sisemiste aspektide poolt sulle saadetud.

Hirmu kirjeldatakse armastuse vastandpoolusena, paha ja halvana, mõistmatuks ja jõuetuks tegevaks energiana, mis halvab teotahte ja tegutsemisvõime. Kuid tegelikult on hirm hoopis inimese alateadvuse kaitsemehhanism, mis on loodud inimest kaitsma ja hoidma. Hirm manitseb ettevaatlikusele. Miks hirm mõnikord lausa halvab, on sellepärast, et üks sinu sisemine hääl küsib sult veelkord üle, et mõtle ikka hästi järele, kas sul tasub seda sammu astuda. Ta tuletab sulle meelde, et nüüd, selles kohas, situatsioonis või selle inimesega seonduvalt on oht haiget saada.

Mis on hirmu taga? Hirmu taga on inimese “sisemine laps.” See on inimese minevikus haiget saanud osa, mis on kunagise traumeeriva kogemuse tõttu peitu läinud ja püüab oma kunagistest vigadest õppida, ning ka sind õpetada. Kui inimlaps siia maailma sünnib ei oska ta ju paljusid asju karta, ta ei pruugi tunda hirmu, kuigi mõnikord oleks tark seda teha. Käe tulle panemist näiteks tasub ju karta?

Kuidas hirm töötab? Hirmu kõige sügavam kolle on instinktiivne ehk alateadlik kaitsemehhanism, mis on programeeritud inimest kaitsma haiget saamise vastu, sest ürgsel tasandil tähendab haiget saamine reaalset ohtu eksistentsile. Ehk siis, oht haiget saada võib olla ka oht surma saada. Ja see mehhanism õpib isiklikest kogemustest lähtuvalt. Hirmu kaitsefunktsioon jätab meelde iga pisemagi detaili õpetlikust eluolukorrast, kus haiget saamine toimus. See salvestab kõik seosed, ka sellest, mis sellele olukorrale eelnes ja mis järgnes ja edaspidi soovitab sul tungivalt (andes sulle kogeda hirmutunnet) vältida seda olukorda, kus sa eelnevalt oma “näpud kõrvetasid.” Ja mida tundlikum on inimene, seda rohkem detaile ja seoseid ta iga asja kohta näeb.

Inimene pärineb loomast ja hirm on intelligentne süsteem ka loomade psüühikas, mis toimib juba kümneid või sadu tuhandeid aastaid. Oletame, et looma ründasid jahimehed, ta sai haavata, aga tal õnnestus siiski põgeneda. Metsloomale jääb peale seda sündmust alatiseks meelde see koht, kus juhtum aset leidis, see kummaline “kuklatunne,” mis rünnakule eelnes, aastaaeg, isegi see, mis värvi sel päeval valgus oli. Lisaks mäletab ta, mis lõhn oli õhus, millised helid kuuldusid jne. Nüüdsest väldib uluk võimalusel alati seda paika, kus see kõik juhtus ja sarnase kuklatunde, hääle või lõhna peale paneb ta edaspidi ummisjalu jooksu. Sedasi toimib hirmu eksistentsiaalne kaitsemehhanism. Inimeses on aktiivne täpselt samasugune programm, kus igaühe alateadvus on vastavalt enda elus läbitud kogemustele ja haigetsaamistele salvestanud vastavad seosed.

Ühesõnaga, kui  inimesel kaasnevad mingi elusituatsiooniga väga ägedad reaktsioonid, tuleb esile hirm, viha, tulevad koledad mõtted või mälestuspildid minevikust, siis tea, et enamasti on nende taga sinu sisemine kaitsemehhanism, kes püüab sulle lihtsalt meelde tuletada antud situatsiooniga seotud ohud, ehk võimalused haiget saada ja palub sul seda vältida. Ja see mehhanism võib mäletada ka eelmiste elude traumasid ja selliseid kaasasündinud hirme nimetatakse foobiateks. Ja vahel pärineb edastatav info ka kollektiivsest alateadvusest, ehk ürgsest pärandist.

Hirm on kartus haiget saada. Hirm on kõige sügavamal alateadlikul tasandil toimiv programm, mis ei tee vahet füüsilisel või emotsionaalsel valul, sest energeetilisest seisukohast polegi sellel niiväga vahet. (Energeetiline haav lähtub näteks sügavast solvumisest, ehmatusest, mõistmatusest, ebameeldivusest, leppimatusest, andestamatusest, põhjusest armukadedusele, turvatunde kaotamisest jne.)

Nii füüsilise keha kui energeetilise keha haavata saamine võib olla sandistav. Ehk siis noores eas kogetud ning senini lahendamata südamevalu, võib inimest jäädagi mõjutama ja energia lekib päev päevalt temast hingehaava kaudu välja. Nagu õnnetuses sandistatud jäse segab inimese tavapärast toimimist igapäevaelus, segab samamoodi seda ka emotisonaalse trauma puhul inimsese energiavälja jäänud jälg. Ja alateadvus kaitseb iseäranis kiivalt just selliste haavadega seotud valdkondi, püüdes vältida ohu kordumist.

Teiselpoolt on asjad siin ilmas seatud niimoodi, et isegi kui inimene püüab kannatusi ja hirmudest läbiminemist maailma eest peitumisega vältida, siis kohtub ta omakorda nende tagajärgedega, mis kaasnevad vajalike asjade tegematajätmistega. Hirm võib olla väga hea õpetaja. Ja hirm võib olla ka arendav, liikumapanev. Teisisõnu hirm kaitseb ka liiga pikalt staatilisusesse jäämise eest, kuna vähemalt mõõdukas liikumine on elu alus. Iga samm, mida astutakse, loob energiat. Igat kohta kehas on vaja liigutada, iga asja ruumis on tarvis aegajalt paigalt tõsta, muidu energia seiskub.

Miks on mõned inimesed tundlikumad kui teised? Erinevad inimesed võivad juba algselt olla programeeritud hirmutundega erinevalt suhestuma. Instinktiivsest vaatepunktist on “eesrindlikumad” inimesed, kes on loomult julgemad ning suurema pingetaluvusega ehk mõeldudki ohule vastu astuma. Nemad on sõdalased ehk valitud oma kogukonda kaitsma. Näib, et eriti tundlikud inimesed on seadistatud olema alahoidlikumad. Kui inimesele on antud anne tunnetada ohtu kaugemalt ja tugevamini isegi meeltevälise tajumisvõime abil, siis ehk on need indiviidid algselt juba olemuslikult valitud liiki säilitama?  Ja tundlikumad, tihti vaimsemad inimesed, ravitsejad näiteks, on programeeritud suuremat ohtu juba kaugelt ette tunnetama ning sõja korral koopasse varjule minema, et osa kogukonnast säiliks ka juhul, kui sõdalased hukkuvad.

Kõikidele on elumängus määratud oma koht, kõik inimesed on täiesti erinevad, eripäraste tugevuste ning nõrkustega. Kuidas siis saab eeldada kõikidelt, nii teistelt kui endalt sarnaselt toimimist, kui mõned indiviidid pole loodudki esirinnas võitlema ning võistlema? Hea oleks kujundada endast adekvaatne enesehinnang, et nii enda elus kui ühiskonnas edukalt toimida. Ja edu all peetakse siinkohal silmas sisemist rahulolu. Kui inimese jaoks oleks loomuomane ehk olemuslik kõige kõrgemale oksale pürgimine, siis juhtuks sinna jõudmine loomuliku elu kulgemisena varem või hiljem nagunii.

Mis on inimese olemus? Inimese olemus on see, millisena ta sünnib. Inimese olemus on kõigepealt tema iseäralikud põhivajadused. Sellisena on ta loodud. Loomulikult hakkab siis ümbritsev keskond seda mõjutama ja inimeses võivad tekkida tahtmised, mis pole talle üldse loomuomased. Tihti on laps ja tema vanemad väga erineva olemusega. Isa võib nõuda pojalt suuri tegusid, kuna tema ise on suurte tegude jaoks loodud. Kuid lapse olemus koosneb, lisaks tema hinge valikutele kahest erinevast vanemast kokkupandud materjalist või veelgi enam- kogu suguvõsa eelnevast pärandist. Igaüks sünnib siia ilma oma ülesandega. Igaühe algne ülesanne on olla see, kes ta on. Enda tingimusteta armastamine on alati vaimse arengu esimene samm, see on vundament. See tähendab, et ei taheta tingimata olla keegi teine, ehk see, kes sa veel mitte ei ole. Siis saavad pikkamööda sinu energeetilised tihtipeale vastandlikud osad omavahel pingevabamalt ühtseks tervikuks liituda.

Öeldakse, et enda sisemiste eripärade teadvustamine on lahendus. Kuid mis on teadvustamine? Teadvustamine on enda aksepteerimine sellisena, nagu sa oled nüüdseks tegelikult kujunenud. Teadvustamine on endale tunnistamine- jah, see on see, kes ma (tegelikult) olen.

Igas inimeses on sündides vaikimisi olemas kõik võimalikud aspektid, arhetüübid kõikidest elusuundadest, iseloomujoontest ning omadustest. Mõningad nendest, näiteks iseloomujooned ja anded on läbi geneetilise pagasi juba aktiivsemad kui teised. Nüüd sõltub edasisest elust ning saatusest see, kuidas ülejäänud osad välja kujunevad, kui palju iga eraldiseisev osa “toitu” saab. Ja kas see toit on positiivne või negatiivne. Negatiivse toiduga, kogemustega läheb vastav aspekt rohkem peitu, varju. Positiivse laenguga, hea tundega seotud osa tuleb rohekm esile. 

Inimese elu on olnud selline nagu see on, seda ei saa korrapealt olematuks teha. Ja selletõttu inimene on selline nagu ta on ja oma terviklikus arengus peab ta arvestama kõikide enda väljakujunenud nii nähtavate kui varju ehk alateadvusesse läinud osadega. Endast ainult üldises mõttes positiivse käsitlemine ei pruugi kaugele viia.

Vanemad kujundavad oma last oma eelduste, soovituste ning nõudmistega. Ja last õpetatakse vanemate sõna kuulama. Kuid toimides teiste, lisaks ühisteadvuse programmide õpetuse järgi võib lapse ego kujuneda tema tõelisest olemuslikust iseendast sedavõrd kaugeks, et ta ei saa oma  sisemistest asjadest ühel hetkel enam üldse aru. Ja võivad tekkida sisemised konfliktid. Juhtub see sellepärast, et püütakse olla keegi teine ja seda veel omakorda kellegi teise pärast. Ehitatakse endale lõputud maskide kihid, käitutakse coolilt, aga sisimas jääb miski seda teatrit, mida inimene enda eluetendusena iga päev mängib, kurvalt pealt vaatama.

Hirm tekitab viha. Viha on samuti kaitsemehhanism, aga selle algpõhjus on tihti mõistmatus. Viha tekib kui on kohtutud ükskõik, kas sisemise või välise konfliktiga. Viha aluseks on pinge, mis tekib sisemaailmas olevate vastandaspektide vahel või üldiselt sise- ja välismaailma vahel. Liigne pinge on see, mis tekitab nii suure laengulise hõõrdumise, et emotsiooni energia keeb üle.

Võib ajada ikka vihaseks küll kui teised kõik sinu ümber saavad ja sina ei saa. Aga mõni inimene pole määratudki mõnda asja saama. Kui miski pole sulle määratud, siis ta ka ei tule, või kestab, õitseb väga lühikest aega. Mõne asja jaoks on õige aeg hoopis hiljem, äkki alles viie või kümne aasta pärast. Kui miski on määratud tulema, siis ta tuleb, selles ei tohiks samuti kahtlust olla. Sa võid jäädagi alati proovima, püüdlema, kuid tasub jälgida mitte niivõrd saavutuse staatust, kui seda, mida sa selle poole pürgides tunned. Manifesteeritud soovide täitumise alus pole mitte soovi energeetiline ülesurvestamine vaid täielik lahti laskmine. Kui sa jäädki teatud toimingute puhul hirmu või ebamugavust tundma ja pärast sündmust koged ennast tühjana, siis pole ehk sinu aeg selle jaoks veel tulnud.

Vahel proovitakse hirmu alistada tahtejõuga ja seda nimetatakse eneseületuseks. Kuid tark on pidada silmas, et sellest ei saaks hoopis endast üleastumine, ehk siis, et protsessi käigus ei peaks üks sinu oluline, hirmu tundev sisemaailma osa sinust lihtsalt lahkuma, jättes sind ilma terviklikkusest. Kõige laiemas mõttes pole miski olulisem kui terviklikkus. Inimese olemus on kirjas ka tema alateadvuses, ehk varjus. Kuid vari on osa inimesest ja üle oma varju hüpata pole teadupärast võimalik. Varjuga on võimalik vaid koos edasi minna ja valgustades seda õige nurga alt, on võimalik oma varju väiksemaks muuta.

Paljud inimese iidolid, kelle sarnased olla soovitaks on siia maailma juba loodud. Nad on ennast juba teostanud, jõudes kaugele olles nemad ise. Nad on maailmas neile määratud koha täitnud. Kõik tuntud maailmarändurid, staarid, mungad, valgustunud õpetajad ja surmapõlgurid on käimas oma rada. Nemad teevad oma tööd ning täidavad selles maailmas enda eesmärki. Kuid nende koht on juba täidetud. Niisiis, milline võiks olla sinu enda ainuomane tee?

Vajadus endalt kellegi teise moodi olemist, temaga samale oksale jõudmist nõuda, võib inimese viia iseendast väga kaugele. Iga inimene sünnib enda olemusega. Iga inimene sureb enda olemusega. Vahepealne teater, kus püütakse olla keegi teine, on tegelikult tarbetu. Mis oleks, kui püüaks leida hoopis enda autentse koha siin ilmas, leides ennast ja tehes asju sulle omasel viisil, kõrgusel, suurusel ja kombel. Igaühe jaoks on määratud eripärane olemiseviis, mis teeb püsivalt õnnelikuks. See on julgus olla sina ise. Kui inimesel on juba välja arenenud esilepürgiv ego, siis on vaja suurt julgust, et tunnistada oma süvaolemuslikku tagasihoidlikkust. Õnnetuks teeb tihti see, kui püütakse olla keegi teine, mitte ise. Samamoodi võib õnnetuks teha see, kui püütakse sügavuti samastuda enda egoga.

Selleks, et teada saada, kes sina tegelikult oled ning mida tegelikult tahad, tasub arutluse alla võtta ka info, mis pärineb sinu hirmudelt. Hea on küsida, mida sinu hirmud sulle öelda tahavad. Kui sa õpid läbi mõistmise armastama oma hirme, juhindud sa oma elus edaspidi läbi armastava teadlikkuse ja pole enam pimesi varjatud hirmude juhtida. Saa sõbraks oma hirmudega ja sa saad sõbraks iseendaga.

-Rahuleidja-

 

Kuidas ennast vabaks mängida?

Sildid

Enesearmastus, Sõltumatus, Vabadus, Vaimne areng

Tere hea lugeja, kustun sind mängima ühte mängu. See on üks tore mäng, kuna seda saab mängida täiesti üksi, kasvõi nii ajaviiteks. Selle mängu nimi võiks olla näiteks “Eluinventuur,” või “Silmade avamine.” See on natuke nagu üksiku saare mäng. Ja natuke nagu aardejaht, kus on võimalik leida üles tõelised aarded. Mängimiseks on hea minna kohta, kus sa saad ilma segajateta üksi olla. Mängu kestvus on 30+… minutit. Kestvuse tagumine ajaliimiit puudub. Seda mängu võib olla huvitav mängida kasvõi iga päev. 

Mängu eesmärk: Saada teada seda, mida või keda sa tõeliselt tahad ja vajad? (Tõde on alati väga lihtne, ta on juba siinsamas ja kohe- kohe nähtavaks saamas.)

Mängu käik:  Mäng koosneb küsimustest, mille küsimine endalt loob nüüd veidikeseks ajaks sulle pisut teistsuguse reaalsuse. Mäng algab!

Edasi tasub lugeda siis, kui saad juba segamatult üksi olla ja oma mängu mängima asuda… (Kui mängid seda mängu otse arvutist, siis tasub kõik segada võivad suhtluskanalid praeguseks sulgeda.)

Niisiis, püüa kujutleda ennast ühte hubasesse ruumi, kus ei ole mitte midagi… on ainult seinad, lagi ja põrand. Ning näiteks aken, ilusa loodusvaatega… ja oled vaid sina…  

Võta aega ja püüa tunnetada: Mis oleks kui kedagi teist üldse ei olekski? Ei lähedal ega kaugel. Kui sa oleksidki üksi selles maailmas? Mida sa siis teeksid? Kuhu sa püüaksid minna? Kuidas sa toimiksid? Kuidas sa tahaksid ennast tunda?

Eesmärk ei ole ennast üksikuna tunda vaid vastupidi, sedasi on võimalus kogeda ennast tervikuna, olles üksi. Selle seisundi tunnetamiseks tasub võtta rahulikult, ükskõik kui kaua aega, enne kui mänguga edasi lähed, sest kaalul võib olla, Sinu Elu, edasine kulg…

(Kui mõtlemise ajal tuleb pähe mõte mingist peatselt kummitavast kohustusest kellegi ees või kui näiteks tekib tunne, et tahaksid seda mängu kellegagi jagada, kellelegi linki saata või muud iganes sellist, siis meenuta: Praegu ei pea sa mitte midagi ülearust mõtlema! Mitte kedagi teist lihtsalt ei ole olemas!!!!!)

Võid endalt veel küsida küsimust: Aga, kui kõigepealt olengi ainult mina?

Süüta näiteks küünal ja mõtiskle, rahulikult. Sul tegelikult on see aeg…

Nii, mäng läheb edasi:

Aga mis oleks, kui selle eelpool kujutletud ruumi seinte taga poleks midagi? Kui kogu maailm olekski ainult see, mis sulle praegu paistab? Ja selle taga on tühjus? Polegi kuhugi minna?

Mida sa siis teeksid? Kuidas sa enda päeva veedaksid? Kuhupoole sa vaataksid? Kuidas sa tahaksid ennast tunda? Mis oleks kui sulle armsad inimesed oleks tegelikult praegu lihtsalt armastusetunne sinu südames?

(Kuna tegemist on Vaimse mänguga, siis materiaalsete vajaduste pärast ei pea muretsema. Sest selles mängus on sul lihtsalt kogu aeg soe ja sul lihtsalt on kõht täis.) Mida sa siis üldse teeksid, millest mõtleksid?

Selle seisundi tunnetamiseks tasub võtta samuti rahulikult aega… 

Edasi…

Millist tunnet sa soovid, et sind sel juhul püsivalt valdaks?

Või, mis on see, mis sulle hea tunde annaks?

Ja ära püüagi kohe kõigele vastata, küsi ja oota rahulikult.

Kui maailmas poleks mitte kedagi teist peale sinu, milline võiks siis olla sinu eneseteostus? Mida sa sooviksid luua. Oletame, et selles toas on kõik materjalid ja abivahendid juba olemas, justkui võluväel.

Nii et võid kohe nüüdsama, mida iganes tegema või meisterdama hakata. Või sooviksid lihtsalt niisama, rahus olla? Kas on midagi, mida sa oled alati tahtnud teha, aga pole teiste asjatoimetuste pärast selleni jõudnud? Nüüd on sul kogu maailma aeg.

Mida sa võiksid luua, enda jaoks, enda rõõmuks? Mida sa teeksid kui kellegi hinnanguid või suhtumist pole vaja karta? Kui kedagi ega midagi ei ole vaja karta, kuna kedagi lihtsalt ei ole? Mida sa looksid?

Mis oleks kui see hetk, mis nüüd sinu ümber on, kestaks terve igaviku?

Selle tunnetamiseks tasub võtta samuti rahulikult aega… 

(Kursi hoidmise abinõu: Nii, mõte läheb mängus vahepeal uitama, meenub kellegiga seotud seik, tuleb meelde veel mõni inimene? Mida ta võiks küll sellest arvata, mida sa siin praegu teed?… Stopp! …mäletad, mäng käib, teda ei olegi olemas!?)

Ja mõtle rahulikult veidi veel…

Võid silmad kinni panna ja püüda tunda: “Olen AINULT mina.” See võib ju olla ka päris hea tunne, kas pole?

Kui nüüd soovid, võid sellesse ruumi valida endale kaaslase.

Kes on see, ilma kelleta sa kuidagi olla ei saaks või ei tahaks?

(Tuleta meelde, et on olemas vaid see suhteliselt väike ruum ja nii praegu jääbki. Ja kui võiksid lisada juurde veel inimesi või mingeid asju, vaata, et ikka sulle endale ka ruumi jääb.)

Kelle sa nüüd sellesse ruumi veel kindlasti juurde lisaksid?

Kolmandana…?

Neljandana….?

Viiendana…..?

Kuuendana….?

Jne….?

Kuid samas arvesta, et kui tahad valitutega veeta igaviku, siis on vist hea, kui nemad tahavad ikka sinuga ka koos olla?

Keda veel? Samas, kas ta võib vahel olla päris tüütu oma juttude ja vaidlemisega? Või kui tihti temaga tegelikult kohtumine üldse vajalik või huvitav oleks? Ja sa saadki selle tegelikult täies südamerahus valida. Sest, see on sinu mäng.

Kui  nii mõelda, ehk peaks juba äkki kogu suguvõsa ja tutvuskonna oma ruumi võtma? Kuid, kas see siis üldse on enam sinu ruum? Kas sulle endale jääb siis ikka ka ruumi ning õhku?

Või mõtlemise seisukohast, kui hästi paljudega tihedalt suhelda, kas siis ei või olla, et sinu mõtted keerlevadki ainult teiste inimeste ja nendega seonduva ümber? Nende arvamuste ja ütluste ümber? Ja sinu enda mõtetele ei jäägi enam üldse ruumi, aega ega kohta?

Sest võib ju olla, et kui muutkui arvestada, oletada oma peas, selle üle mida teised võiksid tahta või mõelda, siis sa jäädki elu lõpuni arvestama, arvestama ja arvestama? -(Justkui lõputut, lahendamatut arvutustehet lahendama. Sinu oletusis pole teiste inimeste, ega maailma tahtmistel piire. Sest kui ühe inimesega seonduv “ära lahendada” keerab ennast koheselt ette järgmine? Selle lõpmatult keeruka tehte lahendus on hoopis: Oma pilgu endasse pööramine, iseenda armastamine ja oma ruumi loomine. Ja sedasi toimides, saavad sinu elus olla inimesed, kes sinna tõesti kuuluvad.

Nii, lähme edasi…

Ja millised asjad seal sinu ruumis kindlasti võiksid olla?

(Muide, selles mängus saab sul olla kogu aeg hästi hea, ilma et sul oleks üldse midagi tingimata vaja.

Tuleta meelde, see on lihtsalt mäng ja mitte midagi ei pea. Võid teha kõike täpipealt nii, nagu sulle endale kõige parem on. Saad panna asjad paika ja toimima nii, nagu just sulle kõige enam meeldiks.)

Kas see ruum on nüüd just täpselt selline, mida sa sooviksid enda edasise Elu ruumina näha? Või on midagi-kedagi puudu? Loo ka tema siis palun sinna ruumi.

Ja nüüd…püüa kogeda, et see ongi sinu isiklik ruum. Tunneta seda… aga, kas pisut kitsas ei ole? Rohkem ruumi enam juurde ei tule ja nii ju jääbki praeguseks. Äkki sa sooviksid nüüd hoopis mõne asja või inimese koguni ära saata/eemaldada sellest ruumist?

Mida oleks reaalselt selleks vaja, et Su elu saakski täpselt niimoodi toimida? Ilma ülearuste segajateta?

Mida oleks vaja selleks, et sa ei peakski neid enda ruumi laskma? Kas kuidagi oleks see kõik ka päris päriselt võimalik? Kas reaalselt võiks samuti olla võimalik umbkaudugi samasugust ruumi hoida?

Mida oleks vaja selleks, et eemaldamist vajavad asjad ja tegelased saaksid tegelikult ka eemaldatud?

Jah, et meie kliimas planeedil Maa toime tulla, ära elada, on vaja vahepeal ka tööl käia, asju ajada ning selletõttu viibida ja suhelda ka situatsioonides, mis ei pruugi alati olla puhas nauding. Kuid kohe peale tööpäeva lõppu on ju võimalik eralduda oma Unistusteruumi. Oma isiklikku ruumi, enda loodud ruumi. Ja see on igaühel võimalik kujundada täpselt selliseks, nagu tema ise soovib.

Nii, lähme edasi…

Selle mängu lõpuni mängimine tähendab reaalselt enda ellu selle Vabaduse Ruumi loomist, kas või päevas vaid pooleks tunniks.

Mäng algab…

Isiklik vabadus ja perekond.

Sildid

Armastus, Ego, energeetiline sõltuvus, Enesearmastus, Hirmud, Isiklik vabadus, Sõltumatus, Seosed, Teadlikkus, Vabadus

Kõikide jaoks ei kehti elus üks ja sama retsept, mis teeb õnnelikuks. Päris tihti on näha, kuidas inimesed saavutavad eesmärgid, mille nad on endale seadnud, aga seesmiselt tunnevad ennast tühjemana kui kunagi varem.

Inimesel võib olemas olla kõik, mida peetakse saavutusliku õnne võtmeteks: töö, karjäär, lapsed, abikaasa, maja, auto, suvila ja majanduslik kindlustatus, et reisida või tegeleda hobidega. Kuid inimese sees võivad ikkagi olla pinged, ta enesetunne pole kaugeltki hea ning südamest puudub õnnetunne. Selle kõige põhjus on, et mitmed eesmärgid, mille ta on endale varasemas elus seadnud, pole tulenenud tema enda soovist, tema südame kutsest.

Paljud püüavad toimetada nii, nagu kõik tema ümber eeldavad, nõuavad ja tahavad. Püütakse kõikidele meeldida. Teiste asjad võetakse enda omaks, nii on mõnes mõttes ka mugav, ei pea eriti ise midagi otsustama ja fantaseerima. Hakatakse täitma teiste unistusi, elama teiste elu. Kuid see on enda eest põgenemine ja see ei toimi enam. Teiste elude kopeerimise aeg on möödas, mõistlik oleks püüda teada saada, mida sa ise tahad.

Inimesed on nii erinevad, nende teed, nende olemus ja tugevused on nii erinevad, et see soovitus või valik, mis ühe võib terveks ja täielikuks teha, võib teise hoopis haigeks ja katki teha.

Paljud ekslikud viidad õnneni materiaalses maailmas on inimesesse sisendatud tema vanemate poolt, läbi nende uskumuste seoses elamisega. Kogu oma eluenergia matmine välises maailmas saavutamisse võib jätta su lõpuks tühja ning õnnetuna istuma ja nuputama, et mis on valesti läinud. Sul on pealtnäha kõik, aga hinges võib olla ikkagi tühi või poolik tunne…

(Järgnev jutt selles postituses võib tunduda mõne koha pealt asjatu tänitamisena, aga on väga vajalik teadvustamine, et mitte hävitada oma lapse olemust, elujõudu, eripära, andeid, suutlikust, energeetikat ja hinge. Postituse teises pooles tuleb juttu ise lapseks olemisest, meie sisemisest lapsest ning see puudutab kõiki.)

…Samamoodi on lugu lastega ja vanemate soovitustega neile. Paljuski ollakse väga sarnased, aga mõne sisemise aspekti mõõtmes võib erinevus olla kardinaalne. Selletõttu ei pruugi sa teada, mis su lastele tegelikult hea on. Tihti ei tea inimene isegi seda, mis talle endale hea on. Seda enam pole tal õigust teadmatuses teise elu ette ära korraldada.

Lapsed pole antud meile selleks, et me läbi nende annete, tubliduse, eripära või tarkuse saaks ennast teostada, tähtsustada või upitada. Tuleb mõista, et lapsesaamise ime on meie elus selleks, et saaksime vaadata kõrvalt peegeldusena uuesti paljuski meie eluga sarnastel aspektidel põhinevat aja kulgu. Meile on antud unikaalne võimalus ise selleläbi kasvada. Kuid tasub teadvustada, et lapse elu kuulub talle endale, tema on siiski selle peremees.

Lapsed ei ole aksessuaar, millega oma staatust määrata või millega teiste ees eputada. Järglased pole inimesele antud võimalus läbi nende enda südame soovitud moel elamata jäänud elu elada. Laps on antud vanemale selleks, et lähedalt tunnistada ja tunnetada sünni, arengu ja elu imet. Järeltulijad on inimesele antud võimalus ennast paremaks muuta, areneda.

Lapse elu pole meile antud, et läbi tema enda unistusi teostada. Alati on võimalus ise enda unistuste poole liikuma hakata, kasvõi nüüd ja praegu. Sina ei ole sinu laps. Ja sinu laps ei ole sina. Te olete kaks täiesti erinevat indiviidi, kaks erinevat hinge. Teatud vanusest alates täiesti eraldiseisvad. Teid seovad tugevad seosed, mis teid elu lõpuni võivad mõjutada, kuid see ei anna õigust teise inimese elu üle liigselt otsustada.

Laps võiks suuta oma vanemaid austada, kuid ei pea nende ego upitama.  Laps võiks olla oma vanematele elu, toetuse ja kasvatuse eest tänulik, kuid samas on toetus, armastus, kaitse ja abi iga lapse, ehk igaühe sünniõigus! Ja need õigused annavad lapsele ka vabaduse, valikuvabaduse. Sundimine last pimesi kuuletuma ja järglase pidev survestamine hävitab ta hinge.

Lapse hing on ise valinud endale oma õppetunnid. Vanematel pole teatud tasanditel õigust neile ettekirjutusi teha, isegi jõuliselt nõu andmine pole vajalik. Pealegi on ju teada, et teisi inimesi ei saa muuta. Nii on enamasti ka lastega. Sellepärast võib vahel tunduda, et lapsed on kasvatamatud. Vahepeal kasvatamine nagu õnnestuks, kuid siis on jälle kõik endine.

Kuni vanem ei suhtle lapsega võrdsuse printsiibil, kuni ta pole ise piisavalt suur, et suuta selgitada lapsele, miks mõni käitumismuster ta järglasele tõesti halb on, peab inimene ise edasi kasvama. Kuni laps saab läbi eeskuju ja läbi vanema arengu vanema sisemist progressi talle tagasi peegeldada.

Mida väikelaps sult enim soovib, on see, et sa oleksid täielikult kohal kui sa temaga räägid või mängid. Et saaks toimuda armastusenergia vahetus. Väike laps soovib, et ta isa ja ema oleks õnnelikud, rõõmsad. Hingetasandil on väikelapse jaoks kõige tähtsam, et saaks oma isa või emaga koos südamest naerda, täielikus usalduses, kohalolus. Lapse süda soovib, et jagatud rõõmu tunne oleks nii sügav, vaba ning vahetu, et näeksite kordki läbi teineteise silmasära sügavuse üksteise hinge.

Laps soovib, et ta ema ja isa oleks vabad. Et nende süda oleks vaba, et nad tunneksid elust rõõmu, et nad ei muretseks liialt. Ja lastel on õigus. Muretsemine pole vajalik!

Mõni vanem piirab oma lapsi ainult omaenda hirmude tõttu. Läbi hirmude võib tekkida kohatine põhjendamatu muretsemine oma järglase käekäigu pärast. Tegelikult ei tohiks võtta teiselt inimeselt, praegusel juhul, oma lapselt ära võimalust elu kogeda ja elada ainult selletõttu, et sinus endas on piirangud ja hirmud. Halb on see, et projitseerides oma hirmud lapse peale ja teda oma hirmudest teavitades, annad sa lapsele oma hirmud üle. Ja laps ei julge tulevikus selle tõttu samuti elada. Ta peab hakkama sinu ületamata jäänud piiranguid, sinu karmat lahendama, enne kui ta enda eluteele saab asuda.

Ja tasub alati meeles pidada, et muretsedes oma lapse tuleviku pärast suudetakse halvimal juhul läbi seoste luuagi oma lapsele ebahelge tulevik. Muretsedes, et lapsega juhtub midagi halba, suudetaksegi luua eeldused olukorrale, kus see saab teoks. Tõsine muretsemine kellegi pärast on mõnikord energeetiliselt sama võimas nagu needmine. Seda sa ju oma lapsele ei soovi?

Täiskasvanud inimene on võimas olend, samamoodi on ka laps oma isiklikus väes. Kui vaid lõpetada ta pärast muretsemine, tema survestamine ja püüda teda usaldada, pääseb lapses energia voolama. Ta saab enda suunas kasvama hakata. Ja peagi saab ta oma potentsiaali rakendada oma elutöö tarvis. See ongi see, mida vaja, see on see, mis loeb. See on see, mis ta õnnelikuks teeb.

Muretsemisega on veel see asi, et laps teab ja tajub alati sinu muretsemist. Lapsed on väga tundlikud ja võivad sinu muret tema pärast enda omaks pidada. Kuid selline pealesurutud alatine, mõistetamatult taasloodav mureenergia tekitab masendust ja lootusetust, mis pole eluenergiale kindlasti hea. Ja muserdatud eluenergiaga ei suudagi inimene endale ilusat elu luua.

Ajad ja energiad on nüüdseks ulatuslikult muutunud, iga inimese iga mõte ja sõna on saanud võimsaks loitsuks, mis loob reaalsust. Tungivalt vajalik on oma mõtete, tunnete ja sõnade üle kontroll saada. See on sinu enda, sinu lähedaste ja kogu inimkonna huvides. Kui kogu aeg näiteks mõelda, rääkida ja hirmsasti karta, et äkki varsti tuleb suur sõda või õnnetus, siis ega see tulemata ei jää. Sa saad selle, millele keskendud ja oma energiat annad. Parem õpi keskenduma heale. Murra mustreid ja harjumusi. Lõpeta negatiivsete uudiste vaatamine ning lugemine ja su mõtetes on soovimatule juba vähem kandepinda.

Niipea kui tabad ennast muremõtetelt enda või oma lähedaste pärast, õpi alati enda ette või sisse täie kindlusega lausuma: “Me oleme täielikult kaitstud!” Püüa seda südames ka tõeliselt tunda ja uskuda. Seda tehes lood sa endale, oma lähedastele ja enda kodule väga võimsa kaitse!

Väike laps usaldab oma vanemaid tingimusteta, täielikult. Lapse süda ja saatus on suures ulatuses antud sinu kättesse, sinu voolida, kujundada. Alati tasub meeles pidada, et järglased peegeldavad sulle sind ennast või teisi lähisugulasi, kes ka sind mõjutavad. Kui tundub, et lapsega on mingi tõsine probleem, siis kõigepealt peaksid püüdma vaadata enda sisse, et näha, mis seal muutmist või lahendamist vajaks. Sinu sisemised lahendamata pusad on su järglasele väga suur koorem. See väike organism ja energiasüsteem võib jääda sinu koorma kandmisest kurnatuks ja haigeks.

Eriti mõtlematu on lapsele suruda peale neid uskumusi, mis pole sind ennast seesmiselt õnnelikuks ja täielikuks teinud. Mis siis, et sinu vanemad need uskumused, seosed sulle sisse juurutasid. Sa ei taha ju oma järglasele sarnaseid ebakõlasid luua, mis sinu lapsepõlves ja elus sind negatiivselt mõjutasid ? Oma lapsi tuleb toetada nende tegemistes, mitte oma asju, seoseid ja uskumusi neile peale suruda. Toetus ning usaldus nendepoolsetes eestvedamistes loob lastele tulevikuks sirge raja ja õnnneliku saatuse. Lapse valikuid halvustades, halvustad sa tegelikult ainult iseennast ja samas lammutad lapse enesekindlust, isegi elutahet.

Vanemal pole õigust laste vaba tahet, nende olemust, nende eripära, nende hinge oma ego ja enesetähtsuse kapriisidega lõhkuda. Vahel nõuavad inimesed oma järglastelt asju, taipamata kuiväga nendepoolne surve võib väikses inimeses sisemisi konflikte põhjustada. Liigse oma tahte pealesurumisega, üliemotsionaalse ärritumisega sõnakuulmatuse vastu, võidakse lammutada lapse energiastruktuur. Mille tulemusena see osa lapse hingest, mis keeldub leppimast talle vastuvõetamatuga, on sunnitud lahkuma. Ja läbi järgneva elu on lapsel poolik tunne, alati oleks nagu midagi puudu. Sellist saatust sa ju oma lapsele ei soovi?

Tasub teada, et selleks, et laps saaks niiöelda käsku täita, on vaja endapoolne surve maha võtta, teemast lahti lasta. Surve all ei saa energiad liikuda, voolata. Näiteks, kui ema ja isa korraga lapsega emotsioonidest juhituna pahandavad, nõudes talt millegi ärategemist, samaaegselt hoides oma energiat ja tähelepanu lapse mõjutamisel, võib energeetiline surve olla nii tugev, et laps ei saa ennast isegi liigutada. Isegi kui ta tegelikult tahaks ja võiks. Ja kõige halvemal juhul tõlgendavad vanemad seda seisakut jonnakusena. Mille eest on vaja veel omakorda karistada.

Lapsed teevad pahandusi ebapiisava armastusenergia pärast. Nad tahavad tähelepanu, läbi mille nad alateadlikult loodavad saada armastust. Lapsed vajavad sinu armastust! Armastust ei ole mitte kunagi liiga palju.

Teine vaatepunkt sellele on, et laps teeb pahandusi, sest laps tahab elada, tahab elamusi. Vaid sina koged ja tõlgendad neid asju pahandustena. Kui laps ei jõua näiteks määratud ajaks koju, jõuab hiljem, hingeldavana ja äratehtud meeleolus, on mõnel juhul tahtmine teda lubaduse murdmise eest karistada. Kuid karistamine võib toimuda sel juhul selle eest, et laps tundis elujanu ja kaotas ajataju. Elujanu ja tõelise elamise tunde soovimise eest karistamine, näiteks koduaresti panek, on viis piirata ja hävitada lapse elujõudu ja elutahet. Nende puudumine võib elu hiljem varjutama hakata.

Kui inimesel oleks oma lapsega usalduslik suhe ja ta suudaks olla temaga suheldes tõeliselt kohal ja saaks temaga kõigest rääkida, ei tekiks vajadust jõuolukordade järele. Siis ei peaks karistama ja arestima. Lapselt võiks alati küsida, et miks näiteks õhtul kaua pimedas õues olemine või kasvõi arvutiga mängimine talle tähtis on? Lapse vastusest on näha, et kui oluline see talle on? Ja läbi selle teadmise saab teha lisakokkuleppeid.

Kui lapselt küsida: “Miks see sulle tähtis on, mida see sulle annab?” ja ta seletab põlevate silmadega, mida kõike ta saab seal kogeda, siis on sul võimalus teda mõista ja teha järeleandmisi. Selle kõige aluseks on muidugi usaldus. Küsimus on sellisel hetkel ka sinu enda usalduses elu ja elamise ees.

Lapsed on energeetiliselt väga tundlikud. Kui sina ise pole enesega rahul, ennast ei armasta, on see lapsele teada. Ta tunnetab sinu sisemisi pusasid, konflikte, rahulolematust ning ta võib arvata, et tema on sinust kiirgava rahulolematuse põhjus. Niisiis inimesel on ka oma lapse ees kohustus õppida ennast armastama!

Lapsele tuleb jätta isiklik vabadus otsustada oma elulisi asju, siis tekib temas usaldus enda vastu ja arusaamine eluloomise printsiibist. See teeb ta tulevikus tugevamaks ja teadlikumaks. Lapses on hea tekitada usaldus ja teadmine, et ta saab oma elu ise luua.

Olles energeetiliselt teineteisest vabam, tuleb ette vähem solvumisi lähisuhetes, kuna see, et sulle piisavalt tihti ei helistata ning sind iga hetk meeles ei peeta, ei mõjuta sind. Sa ei sõltu enam teiste energiast nii palju. Ego võib sellest küll endiselt haavuda, kuid see toimub teistel tasanditel. Sa ei anna enam valukehale väikeste nõrkushetkede tõttu nii palju toitu ja ei lasku enesehaletsusse. Sa oled sellest vaba.

Lapsevanemaks olemine ei tee inimest vabaks kohustustest iseenda ees. Enda südame ees, edasi kasvamise ees. Ka lapsevanemana on võimalus käia oma rada ja teatud hetkest, näiteks lapse täisealiseks saamisel või varemgi saab jõuda isiklikku energeetilisse vabadusse.

Tõde on, et lapsest, teatud vanuses osaliselt lahti laskmine ja vajadusel või südame kutsel mõneks ajaks eemale liikumine, ei tee sind kuidagi halvaks inimeseks. Müüt sellest on ühisteadvuse illusioon. Tegelikult on halb hoopis liigne energeetiline sõltuvus, see ei lase kummalgi, ei sinu ega lapsel soovitud moel elada, liikuda ja areneda. Hingetasandil on armastus sinu ja sinu lapse vahel muutumatu, hoolimata vahemaast või sellest kui tihti te suhtlete. Pilgu rohkem endasse, enda unistustesse pööramisega, lõpetad sa kõigest energeetilise klammerdumise oma latesse, mis pole üheski inimestevahelises suhtes hea.

Teadvusta endale, et sa oled vabadust ja enda unistusi väärt!

Nüüd natuke lapseks olemisest… (Isiklik vabadus ja perekond 2)

Kas sa tunned, et sinu vanemad armastavad sind? Või armastasid? Selles mõttes, et nad tõesti jagavad ning kiirgavad sulle armastust ja toetavad sind sinu oma raja käimisel? Kas see on tegelikult see, mida sul neilt tõeliselt vaja oleks ja mida sa neilt oled alati igatsenud? Kas võib olla ka nii, et oma vanemate heakskiitu ära teenida, niiöelda sõna kuulata, liigud sa vahel oma olemuse vastaselt, mingis ettenäidatud, pähepandud suunas?

Paljud inimesed tajuvad oma vanemate rahulolematust. See võib suhtluses ja elukogemuses päris keerulisi momente põhjustada. Vanemate rahulolematus sinuga on nende enesesisene projektsioon maailmale. Kui tajud, et nad ei ole rahul sinuga, siis ei ole nad tegelikult sisimas rahul iseendaga. Nad ei ole rahul oma sisemise olukorraga, sellega, kuidas nad ennast enda elu elades tunnevad. Ja võivad oma vajakajäämisi välise peale välja elada. Näiteks oma laste peal.

Eelmiste põlvkondade vanemad, meie isad-emad kasvatati nii, et tundeid polnud eriti kombekas välja näidata. Mõelda, mida peab kogema inimene, tema hing kui ta peab armastuse tunde alla suruma? Keegi ei rääkinud tol ajal armastuse ja armastuse jagamise tähtsusest. Armastus on hingetasandil see, mida pereliikmed üksteiselt vajavad. Ja tänase päevani käib osades peredes armastuse energiakuvandi jagamine tulemustejärgse heakskiidu preemiatena. Väga paljud inimesed ja pered vaevlevad peresiseselt armastuse puuduses. Aga see ei pea nii olema.

Armastust on võimalik siia maailma ise luua. Saates endale pidevalt armastust, muudad sa ennast armastuse kehastuseks. Ja sinu armastusega täidetud sisekosmos kiirgab seda iseenesest pidevalt kõigile ja kõikjale. Sa hakkad seda läbi armastusküllase sisemaailma ka kõige välise vastu tundma. Ja peagi hakkavad tundma armastust ka kõik teised sinu ümber.

Õed ja vennad on meile antud kogemaks eriti lähedasi ja täpseid peegeldusi meist endast, meie sisemaailmast. Vennad ja õed võivad läbi tugevate seoste meid eriliselt mõjutada juhtides meie erinevatele külgedele, kihtidele, aspektidele ja puudujääkidele väga valusalt tähelepanu. Samas on vennad ja õed kõrgema armastuse väljendus, antud meile, et kogeda ning õppida tingimusteta armastuse ja aktsepteerimise põhiprintsiipe. Olles näiteks sündinud mehena, on sinu õde antud sulle nägemaks kõrgeimat armastust. Suhtlemine õega on võimalus naise olemuse tundmaõppimiseks, ilma seksuaalsuse madalamate instinktideta. Läbi selle saad adekvaatselt näha enda suhteid ja tegelikkust seoses naistega.

Inimesed võivad isegi täiskasvanuna karta oma südame järgi toimetamist ja elamist oma vanemate tõttu. Kartes nende hinnanguid. Kuna meil on oma vanematega tugevad energeetilised seosed, siis nende raske hinnangu kandmine ongi üsna suur katsumus. Mõnel juhul võivad sinu pere, sinu suguvõsa eeldamised ja ettekirjutused võtta sult kogu su vaba tahte. Põhimõtteliselt pole ju kaugel aeg kui inimesele määrati vanemate poolt isegi elukaaslane.

Vajadus oma esivanemate tõekspidamiste järgi käia, toimetada nii, nagu ema- isa eeldavad, kuulub sinu sisemisele lapsele. Laps sinus on saanud selgeks, et kui ta on hea ja tubli, siis on vanemad temaga rahul ja ta saab kiita. Siis ta tunneb, et ta on armastatud. Kiita saamine ongi justkui armastuse saamine. Ja seda vajavad kõik lapsed kõigest enam. Kuid tuleb teadvustada, et sa pole enam laps.

Sul on ees oma elu, mis vajab elamist. Elama hakkamine tähendab suuremat isiklikku vabadust. Sa ei ole siin ilmas selleks, et teiste soovituste järgi joondudes oma aeg kuidagi ära olla.

Miks vanemad annavad vahel raha ka oma täiskasvanud lastele? Või toetavad kuidagi muudmoodi? Sest nad lihtsalt annavad. Vanemad tahavad teha head, hoolitseda oma järeltulijate eest. Nad tahavad, et lastel oleks kõik hästi. Nad tahavad anda armastust. Aga vahel ei oska. Siis annavad nad raha. Niisiis vanemad toetavad oma lapsi mõnes mõttes enda pärast.

Inimene võib muretseda, et kas ta järglane saab ilma tema abita hakkama? Aga laps ise ei pea selle murega kaasa minema! Iga vähegi terve inimene saab kõigega ise hakkama kui ta vaid tahab ja kui talle antakse võimalus proovida. Pealegi, alati on lihtne toime tulla kui oskad näha, et küllus, vabadus ja elurõõm peituvad lihtsuses.

Vahel nõuavad vanemad lapselt toetuse eest tulemusi, tänulikkust ja kuuletumist. Jah, materiaalne sõltuvus on energeetiliselt väga siduv. Läbi materiaalsete seoste saab inimene oma järglast üsna kergesti murda ja kangutada. Aga ennast oma vanemate ees piiritu võlglasena tundmine on üsna ebaterve tundemall. Südametasandil sellist tundmust olla ei saa. Südames saab olla vaid tänutunne elu ja armastuse eest. Pealegi, see, et sinu eest hoolitsetakse, on sinu sünniõigus.

Vanemate egopõhiste nõudmiste eiramine võib mõnikord olla raske ja hirmus, kuna kardetakse näiteks pärandusest ilmajätmist vms. Kuid tasub teadvustada, et isegi päranduse saamine ei loo tingimata püsivat heaolutunnet sinu sees. Päritavad asjad ei tee vabaks. Oma elu- ja mõttemustreid muutmata, ei pruugi sa saada õnnelikuks ka materiaalses õitsengus.

Iseendaga kontakti loonuna saad sa aru, et kõik, mida teised sult hingetasandil ootavad, on austus, armastus ja hoolivus. Kuid vanemate nõudmised on enamasti egopõhised. Isa- ema nõuanded tulenevad nende hinge personaalsete valikute tulemuse põhjal kokkukuhjunud uskumuste, raamide, õppetükkide ja piirangute kogumikust lähtuvalt ning mõjutatuna. Sinu enda jaoks pole midagi irratsionaalsemat kui kellegi teise isiklike veidruste ning eelistuste järgi antud nõuannete järgi talitamine. Sedasi on raske jõuda täiuse ja õnnetundeni.

Õnnelikuks saadakse nüüd ja praegu. Pimesi oma vanemate kuulamine ja nende ego kapriisidele allumine ei ole austuse, tänulikkuse või armastuse näitamine. Tõeline tänulikkus ja alandlikkus on egotasandist väljaspool seisvad tunded. Mõnikord, öeldes inimesele millegi eest aitäh, turgutame me vaid tema ego.

Tõeline tänuenergia saadetakse teisele pigem läbi südame ja hingetasandi. See on midagi palju suuremat. Oma vanemaid saab armastada ja austada ka oma südant järgides. Õiget rada käies, muutub sinupoolne armastus veel suuremaks. Ja vanemad armastavad lõppude lõpuks oma last alati tingimusteta.

 

Mis minust arvatakse kui ma….?

Sildid

Armastus, Ego, elumuutused, Emotsioonide vabastamine, Enesearmastus, Enesetervendamine, Hinnangud, Hirmud, Oma "Ise", Sõltumatus, Südame avamine, Seosed, Vabadus, Vabanemine

Mis minust arvatakse kui ma…? See on vist kõige võimsam küsimus üldse, millega inimesed oma isikliku potentsiaali, vabadust ning eripära hävitavad ja piiravad? Kas võib olla, et kui sa ennast ise piisavalt armastaks, siis ei peaks eriti muretsema, mis teised arvavad? Kes on sulle kõige lähedalseisvam isik? Kas mitte sina ise? Aga mida sina ise endast arvad kui sa jätad elamata? Kas ei või olla, et kõigil teistel oleks hea ja sa saaksid kõikide eest vääriliselt hoolitseda, peaks sinul endal ennekõike hea olema? Muidu on ju halb? Nii sinul kui ka teistel?

Mida sa ise endast arvad, kui sa ei kuula enda sisehäält ja endale valetad? Kuidas sa ennast tunned, kui sa ennast kogu aeg piirad? Laskmata endal rõõmu tunda? Kes vastutab sinu eest, et sul oleks hea, et sa oleksid terve ja õnnelik? Kelle jaoks see on kõige tähtsam? Kelle jaoks on see tähtis, et sa ennast armastaksid?

Kui sa ise sisimas ei karda ja ei kahtle, et sinu valitud tee, sinu teguviis on õige, siis sinust ei arvatagi midagi. Kui sa teed asju, mida tehes tunned sa ennast halvasti, siis on teine jutt. Kui sa püsiksid piisavalt suures kindluses ja tegutsemisvoos, siis sind lihtsalt aksepteeritakse, sellisena nagu sa oled. Kui sa ei kiirga välja kahtlust ja tegutsed terviklikuna, siis sinus ei kahelda.

Kas sinu sees on tegelane, keda võiks nimetada Sisemiseks Kontrollijaks!? Kas sa tunnetad, kus ta umbes asub? Mis oleks kui saadaks selle tüübi puhkusele? Saadetud?

Kas oled mõnikord vaadanud kontserdil, festivalil või muul üritusel mõnda inimest, kes tantsib ekstaatiliselt, täiest üksi, isegi kui teised ei tantsi? Teda vaadates võiks uskuda, et tal on tõesti hea olla? Samas osa sinust võib tahta anda talle hinnangut: “See tüüp on natuke hulluke, sassi kamminud…” Kuid mis oleks, kui sa ise oleksid see hulluke? Mis on kõige hirmsam asi, mis juhtuda saab, kui keegi annaks sinu kohta samasuguse hinnangu? Hinnang ise ongi kõige hirmsam?

Miks enese- ja elumuutmist alateadlikult kardetakse on see, et läbi enda suhtumise ja suhtlusviiside muutuse kardetakse kaotada teiste armastus. Kardetakse kaotada sõbrad. Kardetakse kaotada oma armastatu. Kardetakse vanemate, sugulaste ja kaaskonna mõistmatust. See on universaalne, kõiki kimbutav hirm. Hirm armastuse kaotamise ees ongi üks kõige suuremaid hirme. Armastuse kaotamise tunne võib olla kõige halvavam tunne. Kuid kumbki, ei tunne ega hirm, ei ole sina! Sa oled midagi sootuks suuremat…

Lisaks suurendavad seda hirmu ka energeetilised seosed. Läbi tugevate seoste enda lähedastega, võid sa tunda nende tundeid, nende hirme. Võid võimsalt tunda teiste hirmu sinu muutumise ja otsuste ees ning võtta seda enda omana.

Hirm teiste inimeste hukkamõistva hinnanagu ees, ei lase mõnikord elada. Ei lase nautida, vabaks lasta, liikuda, huilata, kallistada. Kas pole olnud, et sa tahad midagi öelda, aga ei saa, tahaksid kedagi kõnetada, aga ei saa? Tahaksid minna tantsima, aga ei saa? Tahaksid laulda, aga ei saa? Tahaksid rõõmustada, aga ei saa? Teised kuulavad… vaatavad…

Kas see olukord pole sarnane vangis olemisele? Ja kas ei või olla, et vangis ei hoiagi sind teised inimesed, vaid sina ise, sinu enesetähtsus? Kuidas saab olla, et teise inimese hinnang, mille ta võib olla annab ja võib olla ei anna, takistab sind elamast, nii nagu sa sooviks? Äkki on teised inimesed oluliselt tolerantsemad kui sa oled arvanud? Äkki on neil oma asjadega, enda enesetähtsusega nii palju tegemist, et neil on sinust põhimõtteliselt täiesti ükskõik? Äkki nad aksepteerivad sind ka siis, kui sa muutud vabamaks?

Mis oleks kui sa elaksid, käituksid ning tantsiksid nagu hulluke, kellel on tõeliselt hea olla ja ei kardaks seda välja näidata? Asi polekski enam välja näitamises, vaid sa elaksid ja naudiksid enda pärast, sest sul on tõesti hea. Tunneksid elujanu ja elurõõmu. Andes oma hingele õhku ja valgust. Lastes endal tõeliselt rõõmustada. Tantsiksid, elaksid enda sisemusest, laskmata segada ennast teistest ja nende hinnangutest. Tantsiksid, elaksid justkui nähtamatuna, nägemata teisi ja tundmata, et teised sind näevad. Mida selline tunne võiks sinu elukogemuses muuta?

On üks huvitav uskumus, seos, mis kindlasti paljusid piirab ja see tuleneb enamasti kasvatusest. Korralik inimene nii ei tee! Korralik inimene istub ilusti paigal. Kannatab vapralt oma hädasid. Korralik inimene surub alla oma soovid, tunded, sõnad? On distsiplineeritud, talub raskuseid, välja näitamata, et tal on halb? Korralik inimene on piiritletud ja kammitsetud? Kellele see uskumus kuulub? Kellele pärast tahetakse olla nii ülikorralik, enda või teiste? Mida liigne korralikkus sulle endale annab? Ilmselt mitte vabadust?

Ära peitu oma suutmatuses, kartuses ja piiratuses selliste sõnade taha: “Nii pole viisakas, nii ei tehta.” Kas sinu arvates on sinu enda suhtes viiakas keelata endale rõõmu, vabadust ja oma tõeliste südamesoovide ning unistuste täitumist?

Enesetähtsus on tõke, mis ei lase sul vabaks sada. Vabaks kartusest teiste inimeste hinnangute ees. Mis oleks kui sa laseksid ennast vabaks? Kas võib olla, et kui sa liiguksid, nii nagu keha tahaks- (see võib olla tõeliselt veider) ja häälitseksid selle juures veelgi veidramalt ning teeksid seda piisavalt pikka aega, mitmeid kordi, saaksid sa terveks ja vabaks? Saaksid vabaks minevikutaagast ja enesetähtsusest?

Kui sa ei suuda näiteks enda välimust armastada, siis unusta see, las see olla nagu on. Ära pööra sellele mõnda aega tähelepanu. Sama kehtib kehakaalu kohta. Lase kõik seosed sellega lahti. Loomulikult jätka enda eest hoolitsemist, aga mõõdukalt, mõistlikult. Kui sa ennast armastad, siis sa ju hoolitsed enda eest? Samal ajal pööra pilk enda sisse, otsi oma sisemist ilu- see tähendab leia enda süda ja püsi seal.

Kui sa enam ei karda, et väline maailm sind sinu välimuse tõttu ei armasta ja sa sellele ei keskendu, siis ei kiirga sa kahtlust välja. Ja sind hakatakse armastama. Kui sa kiirgad armastust, hakkad sa armastust varem või hiljem väljastpoolt vastu saama. Piisab kui sa ise ennast piisavalt armastad. Kas inimene armastab ennast või mitte, seda oskab igaüks näha.

Ja taaskord, enesearmastuses pole mingit kohta teistest üleolekul, ülbusel või egol. Sinu enesearmastus, sinu enda südame armastamine on sinu hobi ja eripära. Väga isiklik asi. Kõige isiklikum asi üldse. Kui sa hakkad ennast armastama, muutud sa päev päevalt ilusamaks, rõõmsamaks ja lõdvestunumaks. Läbi kasvava enesearmastuse kohtled sa kõiki enda ümber järjest armastavamalt.

Siin ilmas pole miski kindel. Mitte kuidagi ei saa kindel olla, et sinu elukaaslane, sinu lapsed või vanemad sind alati piisavalt armastavad. Kunagi ei või kindel olla, et  armastus püsima jääb. Kuid enda sisse saab siiski ehitada enesearmastuse kindluse. Seda iga päev toites, seda parandades ja suurendades. Andestades ja hoolides. Töö armastusega enda vastu loob sulle vähemalt ühe kindla paiga siin ilmas. Sinu sees on pulbitsev armastuse läte, sinu süda. Seal saad alati puhata.

Kui on soov kohtuda iseendaga…

Sildid

Andestamine, Armastus, Eluenergia, energeetiline sõltuvus, Enesearmastus, Enesetervendamine, Harjumused, Hirmud, Lahendus, Mediteerimine, Oma "Ise", Sõltumatus, Sisemine vaikus, tasakaal, Tunnete tasakaalustamine, Vabadus

Kui sul on olnud õnnelik saatus ja sa tõesti ei soovi oma elus midagi muuta, siis oled sa õnnistatud. Kui tunned, et elad täiesti täisväärtuslikku ja elusat elu, väes ja rõõmus tasub õppida seda kinnistama südamepõhjast tuleva tänulikkusega. Aga kui on agasid, siis miks mitte püüda muuta oma muremõtteid ja häirivaid tundeid?

Miks inimesed teevad üha uuesti ja uuesti valikuid, mis ei tee neid tegelikult õnnelikuks? Sest ei julgeta teha lõpuni südamepõhiseid otsuseid, mis tegelikult endani viiks. Proovitakse hoopis ikka teha nii nagu enamik teeb, käituda, nagu enamik käitub. Kuid see ei pruugi sügavuti rahulolu pakkuda. Vastupidi, sellest võib lõpuks lausa haigeks jääda. See on sellepärast, et tehes alati nii, nagu peetakse “õigeks” võib iseenda olemuse ja südamega suurde vastuollu minna, kuna sinu tõeline elurada võib tahta käänduda hoopis uute nurkade taha, et näha asjade senitundmatuid tahke. Ja füüsilises kehas avaldub selline pikemat aega kestnud ebakõla- konflikt sisehääle ja ühisteadvuse “tõdede” vahel valu, pinge või lausa haiguse näol.

“Kuulmatusest” lähtuv haigus, näiteks südamevalu, on keha meeldetuletus sulle: “Sa elad teisiti kui sa tegelikult peaks ja tahaks. Sinu elus on valdkondi, kus sinu tegelik tee on teistsugune kui sa praegu oled valinud.”

Näiteks üsna tavapärane muster on puhkuse ajal kuhugi kaugele reisida. Reisil on soov nautida kauneid paiku ja kogeda uusi kogemusi. Enamasti otsitakse sealt kaugelt tegelikult midagi veel. Midagi, mida tihtipeale endale ei teadvustatagi. Otsitakse rahu, kohalolu, rõõmu, harmooniat, vabadust, isegi armastust. Aga nagu mõnel juhul juhtub, ei leita seda siiski ka sealt.

Reisimiseks suudetakse koguda raha ja organiseerida kasvõi pikem puhkus. Kui tahta, on see kõik ju võimalik? Kui tahetakse mõneks ajaks kõigest eemale on võimalik ka pikemaks perioodiks lapsehoid organiseerida. Kui väga vaja, siis saab selleks kõigeks leida kasvõi kuu aega, või enamgi. Reisil olles suudavadki osad inimesed, läbi erinevate vahendite, kogeda kohalolu, rahu ja rõõmu. Mõned miskipärast ei suuda olla hetkes ka kõigest kaugel eemal viibides.

Siis võib olla aeg endalt küsida: “Miks ma ei suuda isegi puhkuse ajal, reisil olles hetke nautida? Miks pean kogu aeg järgmist sammu planeerima, mõtlema õhtusöögist, sellest mida homme teha või kuhu täna veel minna? Miks ma ei võiks lihtsalt hetke ilust ja kohalolust täielikku naudingut saada ning rahulolu tunda?”

Kokkuvõtvalt, kui ei suudeta näiteks pool aastat etteplaanitud reisil kohal ja rahul olla, siis on see selge märk sellest, et inimesel puudub piisav kontakt iseendaga. Et sellest pääseda, on hea kui keegi annab näiteks sellist nõu: “Kui inimene tunneb ennast alati, ükskõik kus ta ka ei viibiks, kuidagi laiali, siis peaks ta valima teistsuguse puhkuse. Sest kui inimene suudaks luua kontakti iseendaga kaob temast vajadus alati kuhugi kiirustada ja sedasi on võimalik seljatada stress ja närvilisus. Paljud asjad, mida sa arvad, et sa pead, pole tegelikult ilmtingimata vajalikud.”

Mõelda, kui kogu selle ressursi, aja, raha ja logistika, mis läheb ühe kallima reisi planeerimisse ja selle väljaostmisse, panustaksid hoopis endasse? Enda isiklikku arengusse, et leida suurem sisemine rahu? Mis oleks kui panustaksid oma puhkuseraha ja aja endaga kontakti loomisse? Eespool nimetatud teisi tundeid: rõõm, rahulolu, harmoonia, kohalolu ja armastus ei pea samuti otsima kusagilt kaugelt. Need kõik on siinsamas, sinu enda sees, sinu südames olemas ja täiesti piiramatus koguses, kui sa vaid valid ja nendega kohtuda soovid ning tahad.

Selle asemel, et paisata ennast näiteks reisil eesootavatesse võõrastesse ja segastesse energiatesse, mille tulemusel sinu sisemine tasakaal ja kohaloluvõime võivad veelgi enam ähmastuda, võta parem puhkus, kus sa puhkad välja. Kus sa ei pea midagi tegema ja kuhugi minema. Loo endale südamelähedane keskkond, paik, kus valitseb piisav küllus. Lihtne kohake, kuhu sul on varutud kõik, mida sul on vaja, et pikemat aega lihtsalt olla ning puhata.

Mine näiteks üksi maale. Mõnda kõrvalisse kohta. Kui sul omal maakohta pole, siis võib- olla on võimalik mõneks ajaks mõne tuttava maamajja või suvilasse minna. Ehk on võimalik selline koht üürida? Seal on loodus sulle lähedal ja see toetab sind. Ja esialgu lihtsalt ole. Sa ei pea või õigemini pead 🙂 tegema mitte midagi. Õpi ja praktiseeri seda kunsti. Mida rohkem sa suudad vaikuses paigal olla, seda parem. Loomulikult võib alati mediteerida, nii palju ja niimoodi, nagu oskad.

Loo endale paik, kus sa saad rahus kohtuda iseendaga ja puhata kõigest ja kõigist. Seda teinuna oledki sa juba enda reaalsuse looja. Soovitav on puhata telekast, arvutist ja teistest inimestest. Telefon tasub helistamiseks sisse lülitada vaid siis, kui sul tõesti on kellegagi midagi jagada või vajad tuge. Võid ka valida endale niiöelda tugiisiku, kes sind vahepeal vajadusel ära kuulab ja nõu annab. Kuid iga liiga pikale veniv telefonivestlus võib sind taas endast eemale kiskuda. Õpi püsima enda südames. Saada endale pidevalt armastust. Mõne aja pärast võid sa seda sealt hakata rohkesti leidma. Ja peagi võid sealt leida ka tõelise enda.

Seltsiks tasub kaasa varuda ilusat muusikat, mida kuulates sa ei tunne ennast kunagi üksi. Võib kuulata ka mantraid ja meditatiivset muusikat. Kui vaja, las muusika mängib ööpäevaringselt, see loob sulle toetava taustaenergia ja võib aidata hetke tabada. Enda kohene vaikusesse surumine võib tekitada lisapingeid ja hirme. Liigne enesepiitsutamine, enda liiga järsult kohtlemine on teguviis, millega kaotab enesearmastus. Ennast on hea kohelda õrnalt, hoolitsevalt ja tingimusteta heakskiiduga. Tee endale aegajalt pai oma tubliduse eest ja hoia käsi oma südamele lähedal. Vaikusesse võib siseneda siis, kui oled valmis ja tahad seda.

Kui sul puudub elumustrite murdmiseks, endaga kohtumiseks julgus, algenergia, otsustavus, kindlus ja teadmised, aga tahtmine seda teha nagu oleks, siis püüa leida see tugi või sütik, mis või kes sind aitaks. Võid Universumil paluda sind õige ukse või teeotsani juhatada, ise iga päev oma soovi korrates.

Enne kõne all olevat puhkust maakohas või muus vaikses paigas, on hea käia näiteks mõnel kursusel, kus õpetatakse aeglustamist ja minevikus allasurutud emotsioonide vabastamist. Selliseid tehnikaid rakendades, on võimalik endaga kontakti loomist kiirendada. Võid vajadusel lubada endale ka oma südame äratundmise põhjal valitud teraapiaid, välist abi, mis aitavad sul saada tagasi oma jõu ja tahtevabaduse.

Igal järgmisel hetkel võib teha uusi valikuid, mis saavad hakata sulle rahulikumat ja rõõmuküllast reaalsust looma. Kui sul on kontakt oma südame ja iseendaga, siis oledki saavutanud kõik, mida tegelikult vaja. Siis polegi enam äkitselt vaja kusagilt midagi tingimata otsida.

Endas püsides võib üllatavalt ruttu juhtuda, et taipad, et vajadus kõige välise järele ja välise vajadus sinu järele polegi nii suur kui sa arvasid. Inimesel võib olla palju käitumisharjumusi. Üksi, lihtsalt “Olles” õpid sa leidma sooja ja pehme tunde enda südamest ning tundma end kodus ja õnnelikuna igal pool. Sa saad vabaks. Ning sinu elust saab igavikuline kulgemine sinu südamerajal- rõõmus, rahus ja armastuses.

Otsetee endani

Sildid

Armastus, Ego, energeetiline sõltuvus, Enesearmastus, Harjumused, Hirmud, Sõltumatus, Seosed, Tingimusteta armastus, Vabadus, Vaimsed seadused

Otsetee endani hakkab teadvustamisest: Sina ei ole sinu elukaaslane. Sina ei ole sinu lapsed. Sina ei ole sinu vanemad, ega sugulased, ega kellegi teise tahtmised, soovid ja nõuanded. Sina ei ole sinu sõbrad, tuttavad, iidolid, loetud kirjandus, õpitud tarkused. Sina ei pruugi olla sinu minevik. Enamasti pole sa ka peetud vestlused, ega ego enesekirjeldus endast. Ego näeb end sellisena, millisena ta on aja jooksul kujunenud.

Kuid kusagil sügaval sinu sees on veel midagi sootuks erilist ja suurepärast. See on osa sinust, mis võib olla näiteks lapsepõlves kaotatud. Kui on soov taas kogeda tõelist rõõmu, jõudu ja elujanu, siis on see osa vaja uuesti leida.

Võimalikult ruttu tuleks õppida ise universumilt vastuseid saama, et saaksid teada tõde enda eluliste otsuste kohta. Selle kohta, kuidas vastuseid saada on palju praktilisi õpetusi. Kuid enamasti on vaja universumilt lihtsalt küsida, kasvõi kõva häälega ja vastused tulevad. Küsi ja sulle antakse. Ole tänulik ja sa saad veelgi enam. Saadavad vastused muutuvad kõige paremini kuuldavaks vaikuses.

Õppimine ise otsuseid langetama ja nende eest vastutuse võtmine on tähtis isikliku tugevuse, iseseisvuse ja sõltumatuse näitaja. Tee endani hakkab sellest hetkest, kui mõistad, et kellelgi teisel, peale sinu enda, pole kõiki vastuseid sinusse puutuva kohta. Tõesed vastused ei pruugigi avalduda meelelisest vestlusest või arutlusest kellegi teisega, vaid kerkivad esile sinu seest, ainult iseendaga olles.

Endaks saamine eeldab, et sa kasutad teatud ajaperioodil kogu oma energiat, endaga kontakti loomiseks, andmata võimalusel kübetki ära teistele. Seda võiks kutsuda energeetiliseks laitmatuseks. Kasutades oma energiat vaid oma hirmude, nõrkuste ja sõltuvuste ikkest välja astumiseks. Mida vähem on sinus hirme, soovimatuid seoseid ja blokeeringuid, seda suurem on energia, mida saad enda reaalsuse muutmiseks kasutada.

Laitmatuse võiks viia sinnamaani välja, et hakkad üsna resoluutselt ei ütlema. Eelkõige jutuvadadele, mis ei teeni sinu kõrgemat eesmärki. Kui keegi räägib soovimatul viisil midagi, mida sa ei soovi kuulata, proovi eemaldumistaktikat, ehk kõnni lihtsalt minema või tee asja mujale. Seda tasub muidugi teha viisakalt ja oskuslikult, et mitte tekitada lisapingeid, solvumisi ja mõistmatust, mida tuleb pärast lahendama asuda. Kuid vajalik on õppida mitte raiskama oma aega ja energiat tarbetult ja soovimatult. Üksi, vaikuses iseendaga olemist võiks õppida nautima ja eelistama kõigele.

Võib proovida jälgida, kuivõrd kellegi äge kirjeldus, millestki mitte just kõige paremast, jääb sind segama ja sinu mõtetesse kajama. Kuivõrd kellegi suvaline lause võib sind jääda mõjutama ja takistama. Põhjus võib olla see, et sõnade taga, mida sa kuulma juhtusid, oli teise tugev isiklik solvumine, hirm või andestamatus, mis pole sinuga isegi seotud, aga sõnade kantud energia jääb sinu välja pidama. Inimesed kirjeldavad enda elukogemust, aga see ei puutu tihtipeale vähimalgi määral sinusse. Eneseleidmise perioodil võib olla igasugune väline uudis, jutt, info, telesaade või meenutus lihtsalt taustamüra, mis segab sinu edasiliikumist enda suunas.

Inimestevaheline suhtlus on viis energiat vahetada. Meeldiv, südamlik vestlus, mis on keskendunud tõe otsimisele võib sind toetada. Tavasuhtluses kui tegu pole just õpetamise, kursuse või loenguga, peaksid kõik osapooled enamvähem võrdselt saama rääkida. Kui sul pole väge teiste juttude vahele alati kõrgemat, harmooniani viivat tõde kuulutada ja sa tõesti PEAD? suuremas seltskonnas viibima, siis räägi samuti lihtsalt enda elulistest asjadest. Kasvõi sellest, mis sinuga tund aega tagasi juhtus. Tee seda kõva häälega ja detailselt. Siis viid energeetilise tasakaalukausi tagasi normi. Ja enda asjalikke ja positiivseid mõtteid alati kartmatult väljendades, ei teki kurgutšakrasse blokeeringuid, mis energiavoogu takistavad. Pidevas kuulajarollis viibides hakkab inimene varem või hiljem teiste jutust väsima ehk konkreetselt energiat kaotama.

Mõnedel inimestel on suur vajadus suhelda ja igal õhtul kellelgi külas käia. Sellised inimesed püsivad harva kuulajarollis, neid köidab eneseväestamine läbi suhtlemise. Valdavalt on kahte sorti inimesi need, kes seltskonnas väsivad ja need, kes suurest kuulajakonnast innustust ja energiat saavad. Energiavampiirid pole halvad, nad enamasti ei teadvustagi endale, mida nad teevad. Süsteem, kuidas energiavampiir energiat hangib on lihtne: Ta räägib teiste köitmiseks kirglikult ja emotsionaalselt enda asjadest, rõõmudest, muredest ja tulemus on, et tema jutt loob kuulajatega seose, läbi mille ta teistelt energiat ammutab.

Kahjuks mõjub selline toimimisviis nõrgematele ja tagasihoidlikumatele kurnavalt. Iga kord teiste jutu peale mõeldes või seda edasi rääkides, antakse enda energiat ära. Tuleks püüda rääkida läbi enda vaatpunkti asjadest, mis sulle tõeliselt huvi pakuvad, mitte ei tasu pidevalt kirjeldada kellegi kolmanda elu, olu, toimetusi ja muresid. Keskendudes enim endale, hakkad enda “Isele” lähenema. Tihedamini tuleks püüda mõelda enda, mitte teiste asjadest ja elust. Hea on keskenduda armastusele enda ja oma lähedaste vastu. Ning lihtsalt mõelda looduse ning elu imedest ja ilust.

Nende mõtetega lood sa ise endale energiat ega ei pea seda teistelt hankima. Teistelt inimestelt energia võtmise- saamise vajadus tuleb sellest, et ei olda energeetiliselt vabad. Ollakse sõltuvuses inimeste, kuulajate, kaaskonna energiast. Ollakse laiali teistes. Vajadus saada teistelt tuleb sellest, et ei osata ise loodusest ja kõiksusest energiat ammutada. Kes oskab looduses üksi olles rahu leida, oskab loodusega õigel viisil suhelda.

Tõeliselt vabaks ja sõltumatuks teebki oskus ise, ainult endast, Universumist ja loodusest lähtuvalt energiat luua. Vajamata ühekski uueks teoks kellegi teise nõuannet või heakskiitu. Alles nii saab inimene tunda, et ta on terviklik. Selleks on vaja luua kontakt iseendaga, enda südamega ja loodusega. Kui sa selle saavutad, suudad sa kõike, mida tõeliselt soovid. Iseendaks saamine tähendab ka sõltumatust teiste energiast. Selleks on vaja vabastada kõik seosed, mis ei lase sul igavikuhetke kogeda. Vabasta ennast teiste koormast ja võta kanda, vähemalt teatud perioodiks vaid enda oma. Vabasta ennast seostest teistega ja sõltumatuna on sul vägi kõiki ja kõike tingimusteta armastada.

Minevik. Olevik. Tulevik. Igavik. Vabadus.

Sildid

Andestamine, Enesearmastus, Hirmud, Igavik, Minevik, Minevikumõjud, Olevik, Sõltumatus, Tingimusteta armastus, Tulevik, Vabadus, Vaimsed seadused

Need kirjatükid siin leheküljel on paljuski selleks, et suurendada teadlikkust. Läbi teadlikkuse saab kaotada piiranguid ning barjääre, et saavutada vabadus. Et aidata inimesel näha seda, milleks ta tegelikult siia on tulnud. Et saaksid hakata kogema elu, mida sinu “Ise” soovib. Läbi minevikuseoste, teiste inimeste kasvatuse ja mõjutuste ei ole mõnikord “sinust endast” eriti midagi alles. Kas võib olla, et sa elad paljuski teiste elu? Ühisteadvuse elu, ühiskonna jaoks? Kas see on teiste teenimine? Jah, ehk ongi! Kuid kui sa saaksid tõelise kontakti oma südame väega, saaksid vabaks, siis oleks sul maailmale anda mõõtmatult rohkem.

Kui su eesmärgiks on saavutada suurem isiklik vabadus, siis on minevikuseoste transformeerimine esmane tee. Julgus ja tahe seda teha arendab kiindumatust. Kiindumatus annab vabaduse.

Vaimseid seadusi tundes, tunnistades ja tunnetades selgub: mitte midagi ei juhtu niisama. Kõik mida sa välja annad, selle saad sa tagasi. Iga sõna, mõte ja tegu loob kogu sinu reaalsuskogemuse. Sinu mõtteharjumused tulenevad minevikust. Sellest või eelnevatest eludest, karmast, saatusest. Kui sul on näiteks hetkel, olevikus raske, siis on see sellepärast, et sa oled ise selle minevikus loonud.

Rasketel ja mõistmatust tekitavatel hetkedel on tark endalt küsida: “Mida ma olen teinud minevikus, et ma sellise asja enda ellu tõmbasin?” Võib-olla oled sa valetanud? Oled kartnud? Kas sinus võib olla midagi, mida sa ei taha endale tunnistada? Võib-olla oled sa kartnud tõde ja valetanud iseendale? Võib-olla oled sa koguni terve elu enda eest põgenenud. Katnud tõe asendustegevustega. Kui sa oled iseendale valetanud, siis sa ei saa ju endaga läbi. Siis on tegu sisemise konfliktiga ja väline maailm lihtsalt peegeldab sulle seda, mis toimub sinu sees. Pole siis ime, et sulle tundub vahel, nagu oleks maailm sinu vastu.

Nüüd, paljastatuna jääb üle ainult üks võimalus, andesta endale ja õpi ennast armastama, tingimusteta! Ühesõnaga püüa enda vastu tunda kaastunnet. Põhjus, miks sa oled endale valetanud on see, et sa tunned hirmu ja pole osanud enda tõelise tahte eest, oma südame või muude sisemiste aspektide vajaduste eest seista. On olnud mis on, NÜÜD on see möödas ja kõike saab muuta. Armastus suudab hirmu võita.

Teine võimalus on leppida oma saatusega, et on nagu on. Võtad kõik vastu, mis tulema peab ja tuleb. Olemegi tulnud siia ju ainult kogema. Aga kas tegelikult peab leppima nende eluseikadega, mida sa koged kannatusena? Selle koha peal on sul valik. Võid otsustada, et hakkad oma elu kaasloojaks. Juurides välja kõik, uskumused, seosed ja mõtteharjumused, mis sulle nüüdsest tulevikus soovimatuid elukogemusi toota võivad. Kui minevikuseoste kaotamine mõttetasandil ei edene soovitud kiirusel, siis on veel üks võimalus. Seosed tuleb ümber teha. Tekita soovimatute seoste asemele uued, nauditavad, värsked, elurõõmu ja kergusega täidetud seosed. Teisisõnu, püüa vaadata asjadele läbi täiesti uue, tervikliku iseenda vaatepunkti. Loo ja too enda ellu sündmusi, läbi mille saad hakata rohkem rõõmustama, siis jääb nukrusele aina vähem aega ja ruumi.

Kogema oled sa siia tulnud. Rõõmukanali teeb lahti see kui hakata elama läbi südame, kui hakata kogema neid kogemusi, mida sinu põhiolemus tahaks. Tunnetamaks lähedalt asju, mida sa tõeliselt väärt oled. Need vajalikud kogemused võivad olla keskmise standardi või hinnangu järgi mõttetud või mõttekad, asjalikud või asjatud, halvad või head, eetilised või ebaeetilised, isekad või ebaisekad. Sel polegi hetkel niiväga tähtsust. Kui sinu olukord on alatisest tublioleku ja kõigile meeldimise püüdest hoolimata kehv, tuleb hakata tegema julgemaid valikud. Lase ennast oma südamel kanda.

Kui sa saad oma südamega kontakti ja vabaned sind mitteteenivatest seostest, siis su reaalsus muutub. Sa hakkad hetkest hetkesse rohkelt häid asju, maagiat ja ilusaid elamusi kogema. Nii palju, et neid kõiki meeles pidada polegi võimalik. Sul polegi vajadust ega tahtmist midagi meenutada, sest iga järgmine hetk, see mida sa näed, kuuled, tunned ja tajud ongi elu.

Ellu tuleb palju maagiat, püsib pidev kohaloluseisund, nii et igas hetkes on igavik. Iga hetk on nagu kaader kvaliteetfilmist, millel on rohkem sügavust, detaile ja värve kui sa eales varem üldse arvasid, et võib olla võimalik kogeda. Ja see maagia ei peitu milleski muus kui lihtsuses. See polegi kuidagi kirjeldatav või määratletav. Sellel puudub tavamõistes tähenduslikkus. Kuid see on kõik. See on vabadus. Ja tõeline vabadus on valgustumise eeltingimus.

Enesearmastus ja enesesüüdistamine

Sildid

Andestamine, Eluenergia, Emotsioonid, Enesearmastus, Meelerahu, Tingimusteta armastus

Kui jälgid oma mõtteid ja suunad neid positiivsemaks, muutud ka ise järjest erksamaks ja rõõmsamaks. Ühel hetkel saavutad kontakti oma sisemise väega. Väe kasvades laieneb silmaring. Suudad hoomata väga paljut ja tunned, et mitmed taipamised ja läbimurded on väga lähedal.

Ometi seab aeg ja elu materiaalses maailmas omad piirangud. Mingi hetk võib olla tunne, et kõike, mida tahaks õppida, arendada, praktiseerida, lugeda ja omandada, ei jõua kuidagi. Uut infot tuleb kogu aeg peale. Mul on häid uudiseid, kõike ei saa ega peagi jõudma! Tuleb kuulata oma keha ja oma sisehäält. Enesesüüdistamine tegemata asjade pärast röövib väga palju eluenergiat!

Kui elus liiga palju korraga toimuma hakkab, võta endale vahepeal võimalus segamatult pikali heita. Hinga sügavalt ja väljahingamisel korda mõttes selliseid lauseid: “Ma ei pea mitte midagi tegema. Ma ei pea mitte kuhugi minema. Ma ei pea mitte millelegi mõtlema. Ma ei pea midagi otsustama. Ma ei pea kellelegi hinnanguid andma. Ma olen hetkel puhkuse ja vaikuse täielikult ära teeninud.” Seda võiks teha, kuni meel on täielikult rahunenud.

Hea oleks endale selgeks teha konkreetsed teemad ja asjad, millega tahaksid tegeleda. Püüda neis hoida kindlat igapäevast rütmi ja distsipliini. Ometi tuleb hoiduda ka nende enda jaoks raskeks mõtlemisest. Muidu võivad isegi tegevused, mida sa südamest armastad ja naudid, kuhjuda koormaks. Tabad end nõrkusehetkel mõttelt: “Mul on täna veel nii palju asju vaja teha, kuidas ma küll kõike jõuan?” Selgus kaob, tunned end väsinuna, keha tõmbub pingesse ja võid vajuda enesesüüdistamisse.

Pinge vältimiseks on mõttekas võtta aeg korraks maha ja küsida endalt: “Kas ma pean kellelegi midagi tõestama? Kas mul on kuhugi kiire? Kas ma võiksin midagi ära jätta? Kas ma pean ennast kellegiga võrdlema? Kas ma võiksin õppida elu hoopis mängulisemalt võtma? Kas ma võiksin õppida nautima igat hetke? Äkki ma peaksin laskma asjadel praegu minna?”

Lisaks võib endale öelda: Ma ei pea mitte midagi! Aitäh, et ma võin kui ma tahan enda toredaid plaane täita. Aitäh, et ma võin kui ma tahan näiteks jooksma minna. Aitäh, et ma võin kui ma tahan näiteks enda toitumist kontrollida ja piirata. Endasse tuleb hoolimata otsustamisest ja püüdest distsipliini hoida suhtuda leebelt, armastavalt ja andestavalt!

Ennast saab õppida armastama tingimusteta. Eriliselt peaks ennast armastama oma nõrkusehetkedel, siis on seda sul kõige enam vaja. Enesearmastus võiks väljenduda endale iga emotsiooni, tunde ja vajaduse eest koheses andestamises. Isegi kui sa sisimas, seda heaks ei kiida. Enesesüüdistamisest tuleb hoiduda.

Inimeste arengu alateadlik eesmärk on ennast võimalikult palju võimalikult hästi tunda. Alusetu on ennast tunda halvasti tagantjärele selle pärast, et tundsid mõnda ebameeldivat emotsiooni ja tundsid ennast halvasti 🙂 Ainus ja esmane tee, on õppida tingimusteta armastama kõiki, eelkõige ennast.

Õppides ennast tõeliselt armastama, kasutades andestamist ja mõistvust vabastad sa peagi ennast kõigest, mis pole sulle hea. Sa lihtsalt armastad ennast liiga palju, et ennast kahjustada ja hakkad tõeliselt elama.  Lõpuks vabastad ennast automaatselt laiskusest, hirmudest, hinnangutest, süüdistustest, pingetest, halbadest harjumustest ja kõigest muust, mis takistab su täiel rinnal elamist.