Miks tuntakse hirmu?

Sildid

Ego, Enesearmastus, Hirmud, Seosed, Vaimne areng

Hirmutunnet kogetakse enamasti millegi eriti jubedana, sest ei tunta hirmu tagamaid. Enamasti peetakse hirmu enda vaenlaseks, nõrkuseks ja justkui karistuseks, vastandjõuks, mis ei lase soovitud moel tegutseda. Kuid mis oleks, kui hirm on hoopis inimese hea sõber, sisemine nõuandja. Ja see pärineb energeetika sügavustest ja on lihtsalt sõnum, info, mis on sinu sisemiste aspektide poolt sulle saadetud.

Hirmu kirjeldatakse armastuse vastandpoolusena, paha ja halvana, mõistmatuks ja jõuetuks tegevaks energiana, mis halvab teotahte ja tegutsemisvõime. Kuid tegelikult on hirm hoopis inimese alateadvuse kaitsemehhanism, mis on loodud inimest kaitsma ja hoidma. Hirm manitseb ettevaatlikusele. Miks hirm mõnikord lausa halvab, on sellepärast, et üks sinu sisemine hääl küsib sult veelkord üle, et mõtle ikka hästi järele, kas sul tasub seda sammu astuda. Ta tuletab sulle meelde, et nüüd, selles kohas, situatsioonis või selle inimesega seonduvalt on oht haiget saada.

Mis on hirmu taga? Hirmu taga on inimese “sisemine laps.” See on inimese minevikus haiget saanud osa, mis on kunagise traumeeriva kogemuse tõttu peitu läinud ja püüab oma kunagistest vigadest õppida, ning ka sind õpetada. Kui inimlaps siia maailma sünnib ei oska ta ju paljusid asju karta, ta ei pruugi tunda hirmu, kuigi mõnikord oleks tark seda teha. Käe tulle panemist näiteks tasub ju karta?

Kuidas hirm töötab? Hirmu kõige sügavam kolle on instinktiivne ehk alateadlik kaitsemehhanism, mis on programeeritud inimest kaitsma haiget saamise vastu, sest ürgsel tasandil tähendab haiget saamine reaalset ohtu eksistentsile. Ehk siis, oht haiget saada võib olla ka oht surma saada. Ja see mehhanism õpib isiklikest kogemustest lähtuvalt. Hirmu kaitsefunktsioon jätab meelde iga pisemagi detaili õpetlikust eluolukorrast, kus haiget saamine toimus. See salvestab kõik seosed, ka sellest, mis sellele olukorrale eelnes ja mis järgnes ja edaspidi soovitab sul tungivalt (andes sulle kogeda hirmutunnet) vältida seda olukorda, kus sa eelnevalt oma “näpud kõrvetasid.” Ja mida tundlikum on inimene, seda rohkem detaile ja seoseid ta iga asja kohta näeb.

Inimene pärineb loomast ja hirm on intelligentne süsteem ka loomade psüühikas, mis toimib juba kümneid või sadu tuhandeid aastaid. Oletame, et looma ründasid jahimehed, ta sai haavata, aga tal õnnestus siiski põgeneda. Metsloomale jääb peale seda sündmust alatiseks meelde see koht, kus juhtum aset leidis, see kummaline “kuklatunne,” mis rünnakule eelnes, aastaaeg, isegi see, mis värvi sel päeval valgus oli. Lisaks mäletab ta, mis lõhn oli õhus, millised helid kuuldusid jne. Nüüdsest väldib uluk võimalusel alati seda paika, kus see kõik juhtus ja sarnase kuklatunde, hääle või lõhna peale paneb ta edaspidi ummisjalu jooksu. Sedasi toimib hirmu eksistentsiaalne kaitsemehhanism. Inimeses on aktiivne täpselt samasugune programm, kus igaühe alateadvus on vastavalt enda elus läbitud kogemustele ja haigetsaamistele salvestanud vastavad seosed.

Ühesõnaga, kui  inimesel kaasnevad mingi elusituatsiooniga väga ägedad reaktsioonid, tuleb esile hirm, viha, tulevad koledad mõtted või mälestuspildid minevikust, siis tea, et enamasti on nende taga sinu sisemine kaitsemehhanism, kes püüab sulle lihtsalt meelde tuletada antud situatsiooniga seotud ohud, ehk võimalused haiget saada ja palub sul seda vältida. Ja see mehhanism võib mäletada ka eelmiste elude traumasid ja selliseid kaasasündinud hirme nimetatakse foobiateks. Ja vahel pärineb edastatav info ka kollektiivsest alateadvusest, ehk ürgsest pärandist.

Hirm on kartus haiget saada. Hirm on kõige sügavamal alateadlikul tasandil toimiv programm, mis ei tee vahet füüsilisel või emotsionaalsel valul, sest energeetilisest seisukohast polegi sellel niiväga vahet. (Energeetiline haav lähtub näteks sügavast solvumisest, ehmatusest, mõistmatusest, ebameeldivusest, leppimatusest, andestamatusest, põhjusest armukadedusele, turvatunde kaotamisest jne.)

Nii füüsilise keha kui energeetilise keha haavata saamine võib olla sandistav. Ehk siis noores eas kogetud ning senini lahendamata südamevalu, võib inimest jäädagi mõjutama ja energia lekib päev päevalt temast hingehaava kaudu välja. Nagu õnnetuses sandistatud jäse segab inimese tavapärast toimimist igapäevaelus, segab samamoodi seda ka emotisonaalse trauma puhul inimsese energiavälja jäänud jälg. Ja alateadvus kaitseb iseäranis kiivalt just selliste haavadega seotud valdkondi, püüdes vältida ohu kordumist.

Teiselpoolt on asjad siin ilmas seatud niimoodi, et isegi kui inimene püüab kannatusi ja hirmudest läbiminemist maailma eest peitumisega vältida, siis kohtub ta omakorda nende tagajärgedega, mis kaasnevad vajalike asjade tegematajätmistega. Hirm võib olla väga hea õpetaja. Ja hirm võib olla ka arendav, liikumapanev. Teisisõnu hirm kaitseb ka liiga pikalt staatilisusesse jäämise eest, kuna vähemalt mõõdukas liikumine on elu alus. Iga samm, mida astutakse, loob energiat. Igat kohta kehas on vaja liigutada, iga asja ruumis on tarvis aegajalt paigalt tõsta, muidu energia seiskub.

Miks on mõned inimesed tundlikumad kui teised? Erinevad inimesed võivad juba algselt olla programeeritud hirmutundega erinevalt suhestuma. Instinktiivsest vaatepunktist on “eesrindlikumad” inimesed, kes on loomult julgemad ning suurema pingetaluvusega ehk mõeldudki ohule vastu astuma. Nemad on sõdalased ehk valitud oma kogukonda kaitsma. Näib, et eriti tundlikud inimesed on seadistatud olema alahoidlikumad. Kui inimesele on antud anne tunnetada ohtu kaugemalt ja tugevamini isegi meeltevälise tajumisvõime abil, siis ehk on need indiviidid algselt juba olemuslikult valitud liiki säilitama?  Ja tundlikumad, tihti vaimsemad inimesed, ravitsejad näiteks, on programeeritud suuremat ohtu juba kaugelt ette tunnetama ning sõja korral koopasse varjule minema, et osa kogukonnast säiliks ka juhul, kui sõdalased hukkuvad.

Kõikidele on elumängus määratud oma koht, kõik inimesed on täiesti erinevad, eripäraste tugevuste ning nõrkustega. Kuidas siis saab eeldada kõikidelt, nii teistelt kui endalt sarnaselt toimimist, kui mõned indiviidid pole loodudki esirinnas võitlema ning võistlema? Hea oleks kujundada endast adekvaatne enesehinnang, et nii enda elus kui ühiskonnas edukalt toimida. Ja edu all peetakse siinkohal silmas sisemist rahulolu. Kui inimese jaoks oleks loomuomane ehk olemuslik kõige kõrgemale oksale pürgimine, siis juhtuks sinna jõudmine loomuliku elu kulgemisena varem või hiljem nagunii.

Mis on inimese olemus? Inimese olemus on see, millisena ta sünnib. Inimese olemus on kõigepealt tema iseäralikud põhivajadused. Sellisena on ta loodud. Loomulikult hakkab siis ümbritsev keskond seda mõjutama ja inimeses võivad tekkida tahtmised, mis pole talle üldse loomuomased. Tihti on laps ja tema vanemad väga erineva olemusega. Isa võib nõuda pojalt suuri tegusid, kuna tema ise on suurte tegude jaoks loodud. Kuid lapse olemus koosneb, lisaks tema hinge valikutele kahest erinevast vanemast kokkupandud materjalist või veelgi enam- kogu suguvõsa eelnevast pärandist. Igaüks sünnib siia ilma oma ülesandega. Igaühe algne ülesanne on olla see, kes ta on. Enda tingimusteta armastamine on alati vaimse arengu esimene samm, see on vundament. See tähendab, et ei taheta tingimata olla keegi teine, ehk see, kes sa veel mitte ei ole. Siis saavad pikkamööda sinu energeetilised tihtipeale vastandlikud osad omavahel pingevabamalt ühtseks tervikuks liituda.

Öeldakse, et enda sisemiste eripärade teadvustamine on lahendus. Kuid mis on teadvustamine? Teadvustamine on enda aksepteerimine sellisena, nagu sa oled nüüdseks tegelikult kujunenud. Teadvustamine on endale tunnistamine- jah, see on see, kes ma (tegelikult) olen.

Igas inimeses on sündides vaikimisi olemas kõik võimalikud aspektid, arhetüübid kõikidest elusuundadest, iseloomujoontest ning omadustest. Mõningad nendest, näiteks iseloomujooned ja anded on läbi geneetilise pagasi juba aktiivsemad kui teised. Nüüd sõltub edasisest elust ning saatusest see, kuidas ülejäänud osad välja kujunevad, kui palju iga eraldiseisev osa “toitu” saab. Ja kas see toit on positiivne või negatiivne. Negatiivse toiduga, kogemustega läheb vastav aspekt rohkem peitu, varju. Positiivse laenguga, hea tundega seotud osa tuleb rohekm esile. 

Inimese elu on olnud selline nagu see on, seda ei saa korrapealt olematuks teha. Ja selletõttu inimene on selline nagu ta on ja oma terviklikus arengus peab ta arvestama kõikide enda väljakujunenud nii nähtavate kui varju ehk alateadvusesse läinud osadega. Endast ainult üldises mõttes positiivse käsitlemine ei pruugi kaugele viia.

Vanemad kujundavad oma last oma eelduste, soovituste ning nõudmistega. Ja last õpetatakse vanemate sõna kuulama. Kuid toimides teiste, lisaks ühisteadvuse programmide õpetuse järgi võib lapse ego kujuneda tema tõelisest olemuslikust iseendast sedavõrd kaugeks, et ta ei saa oma  sisemistest asjadest ühel hetkel enam üldse aru. Ja võivad tekkida sisemised konfliktid. Juhtub see sellepärast, et püütakse olla keegi teine ja seda veel omakorda kellegi teise pärast. Ehitatakse endale lõputud maskide kihid, käitutakse coolilt, aga sisimas jääb miski seda teatrit, mida inimene enda eluetendusena iga päev mängib, kurvalt pealt vaatama.

Hirm tekitab viha. Viha on samuti kaitsemehhanism, aga selle algpõhjus on tihti mõistmatus. Viha tekib kui on kohtutud ükskõik, kas sisemise või välise konfliktiga. Viha aluseks on pinge, mis tekib sisemaailmas olevate vastandaspektide vahel või üldiselt sise- ja välismaailma vahel. Liigne pinge on see, mis tekitab nii suure laengulise hõõrdumise, et emotsiooni energia keeb üle.

Võib ajada ikka vihaseks küll kui teised kõik sinu ümber saavad ja sina ei saa. Aga mõni inimene pole määratudki mõnda asja saama. Kui miski pole sulle määratud, siis ta ka ei tule, või kestab, õitseb väga lühikest aega. Mõne asja jaoks on õige aeg hoopis hiljem, äkki alles viie või kümne aasta pärast. Kui miski on määratud tulema, siis ta tuleb, selles ei tohiks samuti kahtlust olla. Sa võid jäädagi alati proovima, püüdlema, kuid tasub jälgida mitte niivõrd saavutuse staatust, kui seda, mida sa selle poole pürgides tunned. Manifesteeritud soovide täitumise alus pole mitte soovi energeetiline ülesurvestamine vaid täielik lahti laskmine. Kui sa jäädki teatud toimingute puhul hirmu või ebamugavust tundma ja pärast sündmust koged ennast tühjana, siis pole ehk sinu aeg selle jaoks veel tulnud.

Vahel proovitakse hirmu alistada tahtejõuga ja seda nimetatakse eneseületuseks. Kuid tark on pidada silmas, et sellest ei saaks hoopis endast üleastumine, ehk siis, et protsessi käigus ei peaks üks sinu oluline, hirmu tundev sisemaailma osa sinust lihtsalt lahkuma, jättes sind ilma terviklikkusest. Kõige laiemas mõttes pole miski olulisem kui terviklikkus. Inimese olemus on kirjas ka tema alateadvuses, ehk varjus. Kuid vari on osa inimesest ja üle oma varju hüpata pole teadupärast võimalik. Varjuga on võimalik vaid koos edasi minna ja valgustades seda õige nurga alt, on võimalik oma varju väiksemaks muuta.

Paljud inimese iidolid, kelle sarnased olla soovitaks on siia maailma juba loodud. Nad on ennast juba teostanud, jõudes kaugele olles nemad ise. Nad on maailmas neile määratud koha täitnud. Kõik tuntud maailmarändurid, staarid, mungad, valgustunud õpetajad ja surmapõlgurid on käimas oma rada. Nemad teevad oma tööd ning täidavad selles maailmas enda eesmärki. Kuid nende koht on juba täidetud. Niisiis, milline võiks olla sinu enda ainuomane tee?

Vajadus endalt kellegi teise moodi olemist, temaga samale oksale jõudmist nõuda, võib inimese viia iseendast väga kaugele. Iga inimene sünnib enda olemusega. Iga inimene sureb enda olemusega. Vahepealne teater, kus püütakse olla keegi teine, on tegelikult tarbetu. Mis oleks, kui püüaks leida hoopis enda autentse koha siin ilmas, leides ennast ja tehes asju sulle omasel viisil, kõrgusel, suurusel ja kombel. Igaühe jaoks on määratud eripärane olemiseviis, mis teeb püsivalt õnnelikuks. See on julgus olla sina ise. Kui inimesel on juba välja arenenud esilepürgiv ego, siis on vaja suurt julgust, et tunnistada oma süvaolemuslikku tagasihoidlikkust. Õnnetuks teeb tihti see, kui püütakse olla keegi teine, mitte ise. Samamoodi võib õnnetuks teha see, kui püütakse sügavuti samastuda enda egoga.

Selleks, et teada saada, kes sina tegelikult oled ning mida tegelikult tahad, tasub arutluse alla võtta ka info, mis pärineb sinu hirmudelt. Hea on küsida, mida sinu hirmud sulle öelda tahavad. Kui sa õpid läbi mõistmise armastama oma hirme, juhindud sa oma elus edaspidi läbi armastava teadlikkuse ja pole enam pimesi varjatud hirmude juhtida. Saa sõbraks oma hirmudega ja sa saad sõbraks iseendaga.

-Rahuleidja-

 

Isiklik vabadus ja suhted 1

Sildid

Andestamine, Isiklik vabadus, Seosed, Suhted, Vabadus

Kujutle hetkeks, et sa oled vaba. Ja sinu vabadus ei seisne mitte niiväga sinu staatuses, vaid selles, et sul endal on kõik, mida soovid. Sinu südames on vabadus. Sinu sisemaailmas on vajalikud kvaliteedid: meelerahu, armastus, kindlustunne, lähedus, küllus, rõõm, tervis, elujõud ja terviklikkus olemas. Sa oled vaba mineviku ebakõladest, nii ei pea sa olnud asju ja sündmuseid praegusesse hetke üle tooma ning disharmooniat uuesti looma.

Kujutle, et sa õpid tundma mõnda imelist inimest, kellega kõik klapib, kes on samuti vaba. Te mõlemad olete ja püsite voolamises, kulgemises oma elu südamerajal. Te kohtute üksteisega, kuna teie rajad ühtivad mõneti ja viivad teid kokku. Teil on koos ääretult hea olla. Kuid teadlikuna, jääte te vabaks ka teineteise läheduses. Te teate, et kohene rõõmu- ja ekstaasienergias teisesse viskumine, on hüpe iseenda ja enda vabaduse kaotamisse.

Kujutle, et omavahel saab suhelda sedasi, et kumbki ei taha ega pea teist kuidagi piirama, omama või kasutama. Kujutle, et sa asud lähedasse suhtlusesse sedasi, et teisel pole sulle mingeid ootuseid ja tal pole sinult otseselt midagi vaja. Ta on sinuga lihtsalt sellepärast, et tunne, mis teid saadab on eriliselt hea ja õige.

Te näete, et koos olemine on lihtsalt üks suur rõõm ja õnnistus, mida teile kogeda on antud. Kuid teate ka, et mida rohkem kordi kohtuda, seda tõesem tervikpilt teise kohta avaneb. Ja te armastate ennast liiga palju, et end ehku peale liialt siduda. Te teate, et kindlasti vähemalt esialgu, on tark jääda eelkõige ikkagi enda ja enda asjade juurde. Tark on suhelda armastuses ja usalduses, kuid täielikus vabaduses.

Te olete mõlemad teadlikud sellest, et armumise staadiumis ja seisundis projitseeritakse teise peale kõik enda kõige igatsetumad kvaliteedid. Luuakse oma alateadvuses teisest täiuslik olend. Ja läbi alateadvuse projektsiooni nähakse teises armununa meele, isegi südamega vaadates teinekord seda, mida temas tegelikult ei eksisteerigi.

Kujutle, et püsid suhtluses teise inimesega vabalt, ilma otseste tulevikuplaanideta. Te jagate koos rõõmu, armastust ja maagiat. Suhtlete austuse printsiibil, koormamata teist liialt oma minevikust rääkimisega. Te suhtlete aususe printsiibil, räägite teisele oma eelistustest ja ütlete alati välja, kui miski mingitel suhtlustasanditel häirib. Te teate, et see hoiab ära pinnase illusioonide tekkimiseks.

Ja annate teisele aegsasti märku kui tundub, et teievaheline energiavahetus hakkab tasakaalust välja minema. Kui näib, et keegi võtab rohkem kui annab, arvestades nii nähtavat kui nähtamatut. Ja selles küsimuses peaks püüdma väljaspool ego adekvaatselt tunnetada tõelisust, et mida ja kui palju on sul teisele reaalselt anda ja mida on võimalik vastu saada.

Mis oleks, kui mees suudaks oma seksuaalenergiat sublimeerida? Kui ta suudaks oma himu ja iha transformeerida kõrgemateks energiateks: loominguks, südameenergiaks ja eneseteostuseks? Siis ei peaks ta kogema frustratsioone ja neid naise peale paiskama. Siis oleks ta selline mees, nagu kõik naised sügaval sisimas endale soovivad: tõeliselt imetlusväärne ning kõigutamatu, samas hooliv ja armastav. Läbi selle saaks naine kogeda meest tõeliselt kõrge olendina, kelle iga puudutus on jalustrabav. Ning naises lööks särama tahk, mis on igal vajalikul ja võimalikul hetkel nõus täies kohalolus armastust jagama.

Kuid, et ei tekiks illusioone, jääb kõige selle juures mehel läbi tema meesaspekti vajadus tunda ka vabadust, vahel tõelist vabadust. Ja selleks on vaja mehel võimalust oma partnerist aegajalt täielikult eemalduda, minna oma asju ajama, ideaalis ilma, et oleks vaja midagi selgitada: “Et kuhu, kellega või kui kauaks?

Mis oleks, kui naine suudaks ise oma periooditi mõistmatut segadust loovaid mõtteid, tujusid ja emotsioone teadlikkusega hallata? Mis oleks kui, naine suudaks ennast oma kohatiste mäslevate tujude ja mõtete puhkemisel nendest eraldada, nendega samastumata, ilma mehe jaoks tormi ja draamat tegemata. Ilma masendusse langemata, neid oma ellu üle kandmata? Ja mis oleks kui naine oskaks ise hoida enda südame avatuna? Armastus on naise olemuse põhivajadus ning väljendus. Ainult avatud südamega saab ta, tunda, kogeda, näha, leida, jagada ja vastu võtta armastust. Ja vaid lahtise südamega saab naine olla tõeliselt veetlev, voolav, usaldav, hoolitsev, hooliv ja armastav, tõeliselt naiselik naine. Ja sellises seisundis naise lähedal tunneb mees ennast alati hästi, ega tahagi minna hulkuma.

Kuid siiski, kui naise süda läheb mingist mõttest, tundest või sündmusest mõjutatuna kinni ja tuju läheb väga halvaks, võib ta tahta kõigest täielikult eemalduda. Üksi olla. Sellistel hetkedel võib isegi mehe hoolitsus ja püüe ta tuju parandada, naist ärritada. Ja selleks, et ise enda sisemised asjad korda ajada, on vaja naisel võimalust oma partnerist aegajalt täielikult eemalduda, minna oma asju ajama, ideaalis ilma, et oleks vaja midagi selgitada. Teineteise sõnadeta mõistmine on üks ilus asi.

Ühesõnaga, kui asjad oleksid eelkirjeldatud moel paigas, saaks kogeda seda, kui teine sinust ühel heal hetkel lihtsalt eemaldub, mitte karistuse, ehmatuse ja mõistmatusena, vaid kergendusena. Ja saad koheselt rahulikult omaenda asjadega tegelema asuda.

Huvitav, mida oleks selleks vaja, et selline suhtlemise vorm inimeste vahel reaalselt toimiv oleks? Mida selline suhtlemise viis võiks inimeste reaalsuses ja elukogemuses tegelikult muuta?

Tusasena, vägisi üksteise lähedal püsimine võib viia uute ja järjest suuremate ebakõladeni, tülideni ja sisemiste pingeteni. Mõlemal juhul nii mehe kui naise puhul saab läbi teisest eemaldumise ja enda asjadele keskendumise, saabuda taas parem kontakt iseendaga. Eemal viibides saab õppida uuesti täielikult endas olema. Oskus vaid ise hakkama saada ongi vabadus. Ainult endaga olles saab õppida vaid universumist lähtuvalt energiat ammutama, vajamata selleks teisi inimesi. Ja see ongi alus püsivaks meelerahuks. Ning kontakt endaga on sinu jaoks adekvaatse maailmapildi nägemise põhieeldus.

Loomulikult kui peres on väikesed lapsed, siis on olukord natuke teine. Siis on vanema kohustus olla esmalt oma lastega. Sel juhul saab endaga olla, näiteks siis kui lapsed magavad. Isegi järeltulijate eest harmoonilisel hoolitsemisel, võib saada mehe ja naise liigne sõltuvus teineteisest takistuseks. Siis võib juhtuda, et neil on rohkem vaja üksteiselt kui neil on anda oma lastele. Ja võib tekkida frustratsioon ja igatsus oma partneri järele kui teine on väga tihti järeltulijatega hõivatud. Kuid olles oma partnerist energeetiliselt vabam, siis on sul vägi ise enda ja oma laste jaoks armastuse energiat luua ja seda neile anda.

Kohe alguses laste saamise ja püsisuhte eesmärgiga suhtlusesse asumine kõlab nagu mingi viisaastaku plaani tegemine. Aga sellised plaanid on endale illusioonide ja ootuste ehitamine, mis võivad lõppeda pettumusega. Sest isegi kui sa endale ettepandud eesmärgid täita suudad, võid sa avastada, et see polnudki see, mida sa tegelikult tahtsid ja asjad polegi kõige selle valguses nii, nagu sa endale ette kujutasid. Sa võid avastada, et sa ei saanud ikkagi õnnelikuks.

Hea oleks õnnelikuna ja vabana teatud aja vältel suhelda ning kui tundub, et mõlema südamed seda tõeliselt tahavad, saab otsustada näiteks lapse saamise kasuks. Sedasi on kõik elusündmused loomulikus voolamises ja sa saad kogeda püsivalt õnnelikku reaalsust.

Ajad on muutunud. Kõik muutub iga päev. Kõik on uus. Ja see puudutab kõiki eluvaldkondi. Kõrgemas plaanis polegi järeltulijate saamine enam esmane. Maailmas on juba niigi liiga palju inimesi. Meie planeet ei tule selle suure hulgaga varsti enam toimegi. Praegu on võimalus valida väga erinevaid eluteid ja väljundeid eneseteostuseks. Kui laste saamine pole üks osa sinu eluülesandest, siis võid sa laste kasvatamise perioodi, kui nad on väiksed ja vajavad sinu pidevat tähelepanu, kogeda väga kurnavana. Ka kõige parema püüdmise juures võib laste kasvatamisse enda tahte täielikult kaotada.

Bioloogilisest ja instinktiivsest vajadusest järeltulijate järele on võimalik kõrgemale tõusta ja teadlikusega läbi minna. Ühiskonna ja ühisteadvuse surve laste saamise tähtsusest on võimalik endast mööda lasta. Ja see kaotab tingimatu vajaduse kindla paarilise järele. Jõudes selgusele, et vähemalt niipea, pole lapse saamine sinu jaoks vajalik, ei pea sa sinu hinge ja südame jaoks ebavajaliku eesmärgi nimel mõne tegelikult sobimatu partneriga koos kannatama ja päev päevalt endast üle astuma.

Sa ei pea tegelikult enda vanemate ootuste ja peretraditsioonide järgi elama. Ja kui sa ise tunned teisiti, ei pea sa ka oma elukaaslase mõtete, tahte ja soovide kohaselt joonduma. Sa ei pea valima mingeid piiranguid oma ellu. Kui sa juhinduksid armastusest, enesearmastusest, tahtes tõesti sisemisi ja välimisi konflikte vältida, võiksid sa alati eelkõige kuulata oma südamehäält. Kui sa oled endaga kontaktis, on sinu kese, sinu süda see, millele saad toetuda. Osade inimeste jaoks on muidugi laste saamine ja neile pühendumine sobilik, vajalik ja möödapääsmatu. Igaüks toimigu alati nii, nagu tema süda tõeliselt õigeks peab.

Lihtsalt, selline vaatepunkt asjadele teeb vabamaks. Niipea, kui sa oled vaba liigsest tahtmisest ja miski pole sulle liiga oluline, saad elu, ennast ja teisi vabalt võtta ning asjad hakkavad voolama. Sa ei pea oma energiat raiskama hetkel ebavajalikest asjadest mõtlemise peale. Lahti lastes ning usaldades, saavad sinu juurde voolata õiged asjad, inimesed, kokkusattumised, sündmused ja imed.

Küsimus: “Niisiis, kuidas reaalselt jääda lähedases suhtluses teise inimesega endaks ja vabaks?” Vastus: “Jättes kõrvale kõikide teiste: ühiskonna, vanemate, sugulaste, sõprade ja sõbrannade ning kohati ka oma partneri, uskumused, ootused ning nõuanded, ning alati kuulata vaid oma südant.” Ja pole üldse välistatud, et kui sa püsid vabaduses, voolamises, siis sinu ellu tulnud inimeste ja sinu soovid ning uskumused kattuvad. Ning selline elamise ja olemise viis saab luua püsivama harmoonia sinu ellu.

Suhteid ja kogu elu võiks võtta laiemat plaani silmas pidades ühtse ja pideva arenguna. Koos võib ju olla kuni on hea, aga tegelikult, hinge seisukohast vaadatuna, pole kuidagi vajalik millessegi või kellesegi kinni jääda. Tõeline vaimne arenemine jõuab varem või hiljem välja kiindumatuseni. See, et kinnisesse suhtesse minnes on võimalik kuidagi lihtsasti oma õnn, tulevik ja armastus kinnistada, on illusioon. Kõik siin ilmas on alati muutumises ja mitte midagi kindlat pole olemas. Ainus kindel asi saab olla kontakt iseendaga.

Praeguseks hetkeks on maailma olemust, suundi ja energiaid silmas pidades kõige suuremaks defitsiidiks ja tugevamaks valuutaks muutunud inimese meelerahu. Ja isiklikust seisukohast lähtuvalt ei saagi mitte miski olulisem olla.

Kas prestiiž võib anda inimesele meelerahu? Kas kõrge staatus kõrges seltskonnas võib anda pikaajalist südamerõõmu ja püsivat rahulolu? Rahuliku meelega inimese vibratsioon on alati kõrgem kui puhtalt edule orienteerunul. Ja lihtsuses küllust kogeva inimese elukogemus on kordades nauditavam kui ennast ühe suuremale edule piitsutajal. Ja mida vaimsel maailmal, kogu planeedil enim vaja, on järk järgult läbi järjest valdavama meelerahu tõsta ühisteadvuse vibratsiooni, kuni tõelised vabanemise imed saavad võimalikuks.

Samas pole teise olemuse, välimuse, saavutuste või oskuste üle uhke, rõõmus või tänulik olemine sugugi halb. Partner, keda saab tõeliselt südamest imetleda, mõjub väestavalt ja ärgitab arenema. Hea oleks leida selline inimene kellega koos saad sa olla selline, nagu sa tõeliselt soovid olla. Parim, keda sa leida saad on keegi, kes isegi sinu neid omadusi, mida sa ise pead nõrkuseks, peab suurepärasteks omadusteks.

Enda partneri valimine võiks toimuda südamepõhiselt. Sinu süda teab, mis on sulle hea. Valinuna läbi ego sellise partneri, kellel on sulle olulises eluvaldkonnas kõrge staatus, võid avastada, et omavahelises suhtluses ei mängi see mingit rolli. Valides enda partneriks inimese, kellega saad teiste ees ennast uhkena tunda, valid sa suhte, mis on suunatud väljapoole. Kogu suhe võib sellisel juhul olla teiste inimeste, sõbrannade, sõprade, sugulaste ja kogukonna ees näitamiseks. Taoline, suhe ei pruugi aga olla sügavusse, südamesse ja harmooniasse liikuv. Staatusele keskendumine ei tarvitse kaugeltki olla tee sisemise õnnetundeni.

Muidugi kui sul avaneb võimalus suhelda kellegi imelisega, kellelt sul on haruldaselt palju saada ja õppida, kelle kõrval sul on võimalus kiiresti kasvada, siis võiks vaadata oma tahtmised, vajadused ja nõudmised üle. Võid vaadata, kas mõned asjad, mida sa pole osanud ja tahtnud varem teisele pakkuda, tulenevad hoopis sinu ego piirangutest ja tegelikult nendest läbi minemine, enda muutmine oleks sulle hoopis kõige kõrgemaks hüvanguks.

Kui sul pole pikka aega kedagi olnud ja lõpuks kohtad kedagi, siis temaga koheselt niinimetatud suhtesse minna pole mõistlik. Puuduseteadvuses võib toimuda niiöelda uppuja haaramine õlekõrrest, kuid sellises seisundis tehtud krabamised ja otsused pole ju adekvaatsed. Ja loomulikult kui eelmine suhe värskelt lõppeb, oleks õigem tükk aega teadlikult üksi olla ja ennast kokku koguda.

Jah, hea on leida endaga võimalikult sarnane ja meeldiv inimene igal tasandil, aga seda illusiooni, et kohtad kedagi, kelles sind algusest lõpuni miski ei häiri pole mõtet luua. Seda pole mõtet loota, et teil on koheselt kõiges elu, olude ja vajaduste koha pealt üks ja sama arusaam. Enamasti tulevad sellised erinevad vajadused ja tahtmised juba naise ja mehe olemuse erinevustest. Kes väidab, et tal on oma partneriga kõikidel tasanditel kõikidest asjadest sarnane arusaam võib siiski pisut oma partnerile ja endale valetada. Ja endale valetamine võib tulla blokeeringute arvelt, mis sind kurnavad.

Samas võib tõesti ju suhelda nii, et lausa taotluslikult samastud täielikult oma partneriga. Sedasi, et toimub täielik energeetiline läbipõimumine. Kuid sellisel juhul tasub meeles pidada, et kui teine oma südame sulgeb ja lahkub, võid sa jääda pikaks ajaks poolikuks ning katkiseks. Sest te kumbki kannate selleks hetkeks endas midagi teisest ja neid sinu osi, mida teine kaasa võtab, hakkad sa väga taga igatsema. Kaotatud osad toob tagasi aeg ja vahel on vaja selleks, et taas täielikuks saada, teha ka teatud vaimseid praktikaid.

Midagi kindlat ei ole võimalik saavutada, miski ei pruugi igaveseks püsima jääda. See, et teine muutub, muudab oma väärtushinnanguid, tahtmisi ja lahkub, võib juhtuda iga järgmine päev. Ükskõik, mida sa teed, lubad või endast annad, ei pruugi seda muuta. Lisaks tasub teada, et teine ei lahku kunagi sinu pärast, vaid kui ta lahkub, lahkub ta ainult enda pärast. Tark on sellest kõigest lihtsalt teadlik olla. Hea on alati loota ja uskuda parimat, aga samas on õige olla valmis halvimaks.

Mis praegusel ajal lähisuhtlusesse asudes tihti juhtub, on see, et minevikust tõuseb üles palju eelnevate suhetega seotud asju ja energiaid. Inimene, kes kohe alguses hakkab põhjalikult oma endistest partneritest rääkima, toob ilmselgelt minevikust kaasa palju lahendamata asju. Sellest pole ka  kindlat pääsu, sest sa võid püüda teha enda sees vastavaid muudatusi ja asju ära lahendada, aga enne kui sa pole reaalselt suhelnud ja varem probleeme tekitanud olukordadega kohtunud, ei saa sa olla kindel, et muutused on tõesti toimunud.

Vahel pääseb takerdunud ja lahendamist vajavale minevikumustrile ligi alles, siis kui tõeline eluolukord on taas reaktsiooni tekitanud. Ja sellist asja teineteise lähedal, tihedalt suheldes ja koos olles, on väga keeruline lahendada. Ebakõlalised energiad saavad mõnikord ära liikuda alles siis, kui saad teisest, ehk niiöelda reaktsiooni põhjustajast, täielikult eemalduda. Vaba ajavoog aitab tihtipeale ebakõlad osaliselt ära uhtuda ja tasandada.

Partnerit valitakse hetkel püsivate samastumiste alusel. Kuid ei tasu kinni jääda ja kiinduda sellesse, kes teine on ja kellena sa teda hetk tagasi kogesid. Järgmisel tunnil, päeval või nädalal võib kõik olla uus. Keegi ei oska ette näha kui kiiresti teine mingis suunas areneb ja kuhupoole on valmis liikuma. Igal juhul võib olla, et mõne aja pärast on teievaheline ühisosa jäänud väikesemaks. See võib avalduda eriti kontrastselt, kui algul on püütud olla keegi teine. Võimalikult kiirelt võiks selguda tõelisus ja tõde. Siis ei saa soovimatud ebakõlad nii naljalt tekkida ja juurduda.

Olles võimalikult aus, leiad sa lõpuks inimese, kes sinuga hetkel resoneerub ja kelle ootused ja eesmärgid võivad paljuski sinu omadega tõeliselt kattuda . Saad näha, kes oskab vähemalt alguses täielikus vabaduses suhelda, kes mitte. Ja vabaduses on mõistlik suhelda päris pika perioodi vältel. Kõik inimesed kannavad vähesel või rohkemal määral, teadlikult või eneseteadmata maske, mis võivad langeda alles mõne aja pärast. Ja igaühel on teatud ajaperiood, pärast mida ta ei viitsi enam teeselda. Alles siis saab näha teisest terviklikumat pilti ja tõesemat kuvandit.

Kui sinu eesmärk on alguses suheldes olla vabam ja kohtad kedagi, kes sisimas tahab tegelikult kinnisemasse suhtlusesse minna, võid sa hakata tema tahtmisi enda omadeks pidama. Kui sa oled tundlik ja püsid teisega ühenduses, suhtlemises, võid sa hakata teise mõtteid ja tundeid üle võtma. Sellisel juhul on eriti arukas teisest teadlikult aegajalt eemalduda, endaga parem kontakt luua, et enda tegelikes tahtmistes kindel olla.

Mõnel inimesel on raske leida endale partnerit. See, et sa endale partnerit ei leia, kuigi tahaksid, on seotud sinu sisemiste blokeeringute ja lahendamata- muutmata mustritega. Sa lihtsalt ei lase endale kedagi ligidale, sa pole vastuvõtmises, sa pole avatud. Lastes ennast voolama, hakates rõõmsamalt ja vabamalt suhtlema, püsides usaldamises, saab sinu ellu tulla inimene, kes võib väga õigeks osutuda, isegi kui sa seda alguses näha ei oska. Tasub õppida võtma vabalt, unustada ja lahti lasta kõik eesmärgid, unistused ja ootused. Ja siis polegi enam võimatu, et need ühel heal päeval tõesti täituvad.

Kui inimene otsib partnerit ja siiralt tunneb, et keegi pole talle piisavalt hea, siis võib tegelikult temas endas olla nii palju põhikvaliteete puudu, et teine peab tõesti hakkama tema olemist ulatuslikult kompenseerima. Ning nii võimekat inimest, kes kõik teise vajakajäämised enda energiaga täita suudaks, ongi raske leida.

Pikemat aega suhtluses olles ei aita sellest, kui ühe poole panus on vaid see, et ta on väga ilus. Ilu võib iseenesest tõesti natuke energiat luua ja partnerit kohati väestada, kuid tegelikult tasakaalustatud energiavahetuseks ei pruugi sellest piisata. Väekat ja väärilist partnerit, kellelt oleks näiteks ka hinge ning südametasandil tõeliselt saada, ainult iluga ei püüa. Kui sügavamal on igatsus kõrgemate väärtuste järele, oleks mõistlik püüda need kvaliteedid esmalt enda seest üles leida. Siis saab igatsetud tasemega partner sinu juurde tulla.

Tark ei ole eeldada, et teine teeb sind alati õnnelikuks, ajab naerma ja paneb armastama. Hea oleks mõista, et kõik tungivad ootused teisele võivad olla endale pettumusteks aine loomine. Lootes, et ainult läbi teise inimese saabub õnn, küllus, armastus, meelerahu ja püsiv täiuse tunne, loodab inimene ehk liiga paljut? Ilmselt ootab ta sel juhul ka, et teine lahendab ära tema minevikus loodud probleemid ja pealekauba toob tema ellu enneolematu harmoonia. Selline asi saab juhtuda ainult muinasjutus. Üks inimene ei saa teise sisemisi asju täielikult ära lahendada. Eelkõige juba sellepärast, et liiga suures ulatuses teiste koormate enda pele võtmine pole hea ega õige.

Püsiv meelerahu saab saabuda siis, kui sinu enda sees on rahu ja saad sellesse taanduda, ükskõik mida teised sinu ümber teevad. Kui sisemise rahu kogemiseks on tarvis teistest eemalduda, siis on mõistlik luua endale reaalsus, kus eraldiolemine on vajadusel võimalik.

 

Sisemine karma.

Sildid

Armastuse kiirgamine, Emotsioonide vabastamine, Isiklik vabadus, Minevikumõjud, Seosed, sisehääl

Uute ja kõrgemate energiate lõimumise ajastul toimuvad maailmas iga päev ulatuslikud muutused. Iga päev tekib uusi, kõrgemaid tasakaalupunkte, mistõttu mõned vanad õpetused ja tarkused ei pea enam olnud ulatuses paika. Osad asjad pole enam vanaviisi. Kõrgematel jõududel pole enam enam vaja, et inimkond kogeks oma õppetükkideks ja arenguks vajalikke kogemusi kannatustena.

Enese teistesse inimestesse kaotamist pole enam tarvis. Neid õppetükke on planeedi ajastute lõikes nüüdseks piisavalt. Kui enese kaotamine sinuga ikkagi taaskord valuliselt juhtub, siis ilmselt selleks, et sa mõistaksid, et teised inimesed ei saa sind kestvalt täielikus või õnnelikuks teha. Sinu kese peitub siiski ainult sinus endas. Nüüdseks oleks hea kõigil ennast leida, et läbi avaldunud isikliku väe saaks igaüks aidata planeedil tõusta kõrgemasse vibratsiooni.

2012 aastal 21. detsembril leidis aset suur muutus: toimus dimensioonide nihe ja inimese arengu ja olemise seisukohast muutus oluliselt olulisemaks tema sisemaailm. Sellega sai loodud sisemine karma. See on karma, mis tekib ning rakendub inimese suhtest tema endaga.

On olemas kaks suurt maailma, inimese sisemaailm ja väline maailm. Mõlemas eksisteerib karma. Sisemaailma karma on sulle lähemal. Ja selletõttu sinu jaoks olulisem. Sisemaailma karma tuleneb sinu läbisaamisest iseendaga. Suhe endaga on kõige tähtsam suhe sinu elus. Tihtipeale kardetakse teistele näiteks neist eemaldumisega või suhtlemise lõpetamisega haiget teha, hoolimata, et teiste säästmiseks tuleb endast oma südamehäält eirates vägivaldselt üle astuda. Ja püsitakse soovimatus ning sobimatus elukoosluses või keskkonnas üha edasi. Sellistel hetkedel luuaksegi enesesisest karmat. Ja karma kogunebki praegu rohkem sisekosmosesse: energeetilisse- ja füüsilisesse kehasse.

Väline karma manifesteerub nüüdseks koheselt. See, mida sa teisele välises maailmas teed, tuleb sulle kohe tagasi. Hingedevahelisi karmalisi pusasid, mis jooksevad läbi mitmete elude pole enam. Kõik, mis on veel jäänud, saab selle või järgmise kehastusega lahendatud.

Välise karma tekitamise hirmus on suur osa inimeste väest ja energiast maha surutud. Paljud, ei julge karma kartuses teha seda, mida nende süda soovib. Kardetakse enda sisehäält, sisemist juhatust kuulata, sest see paistab mõnikord kõnelevat sellest, mida teised inimesed sinu ümber kuidagi kuulda ei taha. Kuid oma sisehääle järgimine on muutunud oluliselt olulisemaks kui varasemalt. Ja olulisemaks kui teiste inimeste isiklikud tahtmised ning ootused sulle.

Oma südamehääle pidev eiramine võib su lõpuks viia sisemisse konflikti. Ja sinu jaoks ei saa mitte miski olla hullem kui sügav konflikt iseendaga! See võib viia päris tõsiste, isegi kõige tõsisemate vaimsete ning füüsiliste hädade ja haigusteni. Sisemise karma aktiveerumise tõttu on inimesele tema sisehääl üha valjemini kuulda. Vaja oleks ennast aksepteerida sellisena, nagu sa oled loodud. Sinu sisemine juhatus, sinu südamehääl räägib sulle seda, mida sa oled tulnud tegelikult siia maailma tegema ja kogema.

Mõnikord kirjeldatakse mõnda inimest, et ta elab ja käitub, nagu “Jumal juhatab.” Kas see võibki olla inimene, kes tõesti järgib oma südame häält ja kutset? Olgugi, et see võib olla esmapilgul veidi veider ja arusaamatu? Ometi on see millegipärast vajalik. Oma südamehääle kuulama hakkamine on tegelikult lihtsalt ego kontrollist vabanemine ja leppimine, sest Looja kõnelebki sinuga läbi sinu südame.

Väline karma on hingetasandil kokkuleppeline. Enamasti ei saa üks inimene teisele midagi teha kui teine seda ise ei lase ja seda endale ligi ei tõmba. Ja lisaks, on väline karma suhteline, hinge valikutest tulenev. Sest sellest kogemusest, mida üks inimene võtab tõelise kannatusena, läheb teine täieliku kergusega läbi. Ja lõpuks on väline karma lihtsalt hingedevaheline mäng, milles hinged õpetavad üksteisele kordamööda maiseid õppetükke.

Nüüdseks on piisavalt maadeldud ka duaalse maailmaga, milles inimene otsib läbi vastandlike kogemuste ennast. Kui ta otsib ennast läbi teiste, läbi välise, siis saavutab ta täieliku täielikkusetunde vaid koos kellegiga. Uuel ajastul on esmasem isikliku potentsiaali kasvatamine, kuni endas täielikkuse leidmiseni. Ja jõudes endani, püsides endas, oled maise kassi-hiire mängu sisuliselt seljatanud.

Mida osad hinged on tulnud siia seekord kogema, milleni välja jõudma, on isiklik vabadus. Sellist asja ei saa taevas tundma õppida, sest seal on üksolekutunne pidev. Ja selle tõttu, on võimalikult väheste seostega üksiolekutunne oma vastandlikkuses, oma pärisolemuse lõpuni mõistmiseks vajalik. Kuid jõudes iseolemise tundes kontaktini allikaga, on läbi selle võimalik saavutada sisemine kõrgem teadvus, rõõm, vabadus, kaastunne ja armastus, mis on kõige välise vastu pidev ja püsiv.

Enda südame soovidele järele andmine on viis, kuidas õppida enda tingimusteta aksepteerimist. Endaga leppimine, täielikult sellisena nagu sa oled, on esmane samm, et tegelikud muutused saaksid aset leida. Peale seda hakkab taotletav enesemuutmine vilja kandma. Enda armastama hakkamine sellisena nagu sa oled, on tee vabadusse.

Enesesisese karma lahendamine võib olla üsna keeruline, sest mõnikord on teiste vastu lihtsam hea olla kui enda vastu. See võib olla sellepärast, et väline maailm ja teiste nõudmised ning nõuanded võivad tunduda reaalsemad ja nende järgimine on harjumuspärasem.

Selleks, et saaks enda vastu tingimusteta hea olla, oleks vaja osaliselt enda sisse kogutud karma, allasurutud emotsioonid endast välja lasta. Üheks sügavale peidetud tundeks võib olla näiteks sisemine kahetsus senini südame soovil elamata jäänud elu pärast. See on takerdunud tunne, mis võib takistada lahkumast energiatel, mis on seotud keerukamate eluperioodidega ja suuremate isiklike nõrkustega. Ja selleks, et kahetsustunne saaks vabaneda, on vaja kogeda nende kogemuste rõõmupoolt, mille puudumine selle kahetsuse kunagi tekitas.

Püüdmine välist maailma ilusaks ja paljutähenduslikuks sundida ei pruugi olla lahendus. Hambad ristis naeratamine ei loo alati muutuseid. Kui soovid oma ellu harmooniat, siis pilgu enda sisse pööramisest ei pääse. See, kuidas sa ennast seesmiselt tunned loeb kordades rohkem kui see, kuidas sa välja paistad. Sisu on tähtsam kui vorm. Enda sees peituva pimedusega kohtumata ei pruugi suurde valgusesse, püsiva rõõmuni jõuda. Ja inimese sees peitub pimedus seal, kus asuvad minevikust pärinevad läbitöötamata madalasageduslikud energiad. Ja see ongi sisemine karma.

Välise maailma muutmine käib läbi sisemaailma. Muuda ennast ja maailm su ümber muutub. Kui sa lõpetad püüde kõigile meeldida, kõiges tubli, kohusetundlik ja ülikorralik olla ning pöörad pilgu enda sisse, võivad leida aset tõelised muutused. Õpi endale meeletult meeldima, saa enda südame jaoks tähtsates asjades tubliks ja sa hakkad kõigile meeldima ja sind saadab edu.

Esmane on ennast hästi tunda. Eelkõige võiks õppida enda eest hoolitsema, jättes teised ja nende aitamise mõneks ajaks teisejärguliseks. Inimeste aitamisele võib jälle mõelda kui endas on teatav tasakaaluseisund kinnistunud. Sest teistele liigses andmises on mõningad teadvustamise kohad. Püüe enda armastust alati väljapoole kiirata, ei pruugi töötada. Koos arvatava armastuse jagamisega võid sa ära anda ka oma elujõu, oma eeterenergia.

Elujõudu saad sa ainult ise hoida ja koguda, keegi ei tee seda sinu eest. Andes ära oma elujõu, tunned sa ennast viimaks tühjana, kuni sa ei jaksa armastust enam isegi tunda. Igaks tundeks on vaja teatavat algenergiat. Ja isikliku armastuse kiirgamisest võivad tekkida soovimatud energeetilised seosed, läbi mille sinu energiaväli võib jäädagi lekkima. Armastust tasub kiirata vaid teadlikult, vahendades universaalset armastust.

Kõik, mis on sinu sisemaailmas peegeldub sulle läbi välise nagunii tagasi. Kõik, mis on sinu sees kiirgub ka välja. Mida rohkem on sinus armastust, seda ulatuslikumalt seda sinust levib. Kõige parem asi, mida sa endale, oma lähedastele ja kogu maailmale teha saad, on saata enda südamele armastust. Muidu võib juhtuda, et sa püüad eneseteadmata armastada teisi osalt sellepärast, et ka nemad sind armastaksid. Ja see on armastus, milles on selle juurde tegelikult mitte kuuluvad tingimused.

Sisemise karma loomine tuleneb enamasti endale valetamisest. Millist eluvaldkonda või sisemist tungi see enim puudutab, see sõltub inimese isiklikust eripärast, tema olemusest. Vabastamata ebakõlalised minevikuenergiad, mis tulenevad näiteks õnnetust saatusest, võivad mõjutada seda, kes inimene on ja kellena ta ennast kogeb. Isiklik minevik tervikuna loob inimese olemuse.

Kuid kõigil on võimalus läbi vaimsuse oma olemusest ja sellega seotud piirangutest kõrgemale tõusta. Soovimatutest minevikumõjudest on võimalik vabaneda. Inimene, saades oma tervikliku väega üheks, on nii võimas, et kui ta täielikult usub, usaldab, taotleb, otsustab ja valib, siis ei mõjuta teda enam isegi planeedid, vaid tema mõjutab soovi korral planeete.

Sellist inimest ei mõjuta, madalrõhkkonnad, päikesetormid, maavärinad ega tähtede seisud. Inimene suudab oma täielikus väes astroloogiast, tähtkujust, sünniajast, hirmudest, saatusest ja kõigist teistest mõjuritest kõrgemale tõusta. Inimese vabadus võib olla piiritu. Ja mida suurem on isiklik vabadus, seda väiksem on oht luua uut sisemist karmat.

Sinu süda räägib sinuga. Vahel on see sulle selgesti kuulda. Teinekord on südamel vaja sind su elu kitsaskohtadest informeerida läbi kehaliste või energeetiliste ebakõlade. Olgu probleemi põhjus missugune tahes, lahendus võib olla lahti laskmises ja keskonna vahetuses. Vahel on vaja mõneks ajaks kõigest eemalduda, et energiad saaksid ära liikuda, stabiliseeruda. Ja teinekord on õppetüki äraõppimiseks vaja samasse kohta tagasi pöörduda. Mida täpselt vaja on teha, et sisemised ja välimised ebakõlad ära lahendada, seda teab sinu süda.

Kõiki enda jaoks õigele rajale pöördumisega seotud raskeid tundeid aitab leevendada leppimine ja kaastunne. Kaastunne enda ja teiste vastu ning mõistmine, et mõnikord oma südame kutse vastu lihtsalt ei saa. Selle vastu pole tegelikult vaja võideldagi. On vaja lihtsalt julgust rõõmuga vastu võtta ja ära kogeda need kogemused, mis on sulle määratud ning saad liikuda püsivasse harmooniasse ja tasakaalu.

 

Isiklik vabadus ja perekond.

Sildid

Armastus, Ego, energeetiline sõltuvus, Enesearmastus, Hirmud, Isiklik vabadus, Sõltumatus, Seosed, Teadlikkus, Vabadus

Kõikide jaoks ei kehti elus üks ja sama retsept, mis teeb õnnelikuks. Päris tihti on näha, kuidas inimesed saavutavad eesmärgid, mille nad on endale seadnud, aga seesmiselt tunnevad ennast tühjemana kui kunagi varem.

Inimesel võib olemas olla kõik, mida peetakse saavutusliku õnne võtmeteks: töö, karjäär, lapsed, abikaasa, maja, auto, suvila ja majanduslik kindlustatus, et reisida või tegeleda hobidega. Kuid inimese sees võivad ikkagi olla pinged, ta enesetunne pole kaugeltki hea ning südamest puudub õnnetunne. Selle kõige põhjus on, et mitmed eesmärgid, mille ta on endale varasemas elus seadnud, pole tulenenud tema enda soovist, tema südame kutsest.

Paljud püüavad toimetada nii, nagu kõik tema ümber eeldavad, nõuavad ja tahavad. Püütakse kõikidele meeldida. Teiste asjad võetakse enda omaks, nii on mõnes mõttes ka mugav, ei pea eriti ise midagi otsustama ja fantaseerima. Hakatakse täitma teiste unistusi, elama teiste elu. Kuid see on enda eest põgenemine ja see ei toimi enam. Teiste elude kopeerimise aeg on möödas, mõistlik oleks püüda teada saada, mida sa ise tahad.

Inimesed on nii erinevad, nende teed, nende olemus ja tugevused on nii erinevad, et see soovitus või valik, mis ühe võib terveks ja täielikuks teha, võib teise hoopis haigeks ja katki teha.

Paljud ekslikud viidad õnneni materiaalses maailmas on inimesesse sisendatud tema vanemate poolt, läbi nende uskumuste seoses elamisega. Kogu oma eluenergia matmine välises maailmas saavutamisse võib jätta su lõpuks tühja ning õnnetuna istuma ja nuputama, et mis on valesti läinud. Sul on pealtnäha kõik, aga hinges võib olla ikkagi tühi või poolik tunne…

(Järgnev jutt selles postituses võib tunduda mõne koha pealt asjatu tänitamisena, aga on väga vajalik teadvustamine, et mitte hävitada oma lapse olemust, elujõudu, eripära, andeid, suutlikust, energeetikat ja hinge. Postituse teises pooles tuleb juttu ise lapseks olemisest, meie sisemisest lapsest ning see puudutab kõiki.)

…Samamoodi on lugu lastega ja vanemate soovitustega neile. Paljuski ollakse väga sarnased, aga mõne sisemise aspekti mõõtmes võib erinevus olla kardinaalne. Selletõttu ei pruugi sa teada, mis su lastele tegelikult hea on. Tihti ei tea inimene isegi seda, mis talle endale hea on. Seda enam pole tal õigust teadmatuses teise elu ette ära korraldada.

Lapsed pole antud meile selleks, et me läbi nende annete, tubliduse, eripära või tarkuse saaks ennast teostada, tähtsustada või upitada. Tuleb mõista, et lapsesaamise ime on meie elus selleks, et saaksime vaadata kõrvalt peegeldusena uuesti paljuski meie eluga sarnastel aspektidel põhinevat aja kulgu. Meile on antud unikaalne võimalus ise selleläbi kasvada. Kuid tasub teadvustada, et lapse elu kuulub talle endale, tema on siiski selle peremees.

Lapsed ei ole aksessuaar, millega oma staatust määrata või millega teiste ees eputada. Järglased pole inimesele antud võimalus läbi nende enda südame soovitud moel elamata jäänud elu elada. Laps on antud vanemale selleks, et lähedalt tunnistada ja tunnetada sünni, arengu ja elu imet. Järeltulijad on inimesele antud võimalus ennast paremaks muuta, areneda.

Lapse elu pole meile antud, et läbi tema enda unistusi teostada. Alati on võimalus ise enda unistuste poole liikuma hakata, kasvõi nüüd ja praegu. Sina ei ole sinu laps. Ja sinu laps ei ole sina. Te olete kaks täiesti erinevat indiviidi, kaks erinevat hinge. Teatud vanusest alates täiesti eraldiseisvad. Teid seovad tugevad seosed, mis teid elu lõpuni võivad mõjutada, kuid see ei anna õigust teise inimese elu üle liigselt otsustada.

Laps võiks suuta oma vanemaid austada, kuid ei pea nende ego upitama.  Laps võiks olla oma vanematele elu, toetuse ja kasvatuse eest tänulik, kuid samas on toetus, armastus, kaitse ja abi iga lapse, ehk igaühe sünniõigus! Ja need õigused annavad lapsele ka vabaduse, valikuvabaduse. Sundimine last pimesi kuuletuma ja järglase pidev survestamine hävitab ta hinge.

Lapse hing on ise valinud endale oma õppetunnid. Vanematel pole teatud tasanditel õigust neile ettekirjutusi teha, isegi jõuliselt nõu andmine pole vajalik. Pealegi on ju teada, et teisi inimesi ei saa muuta. Nii on enamasti ka lastega. Sellepärast võib vahel tunduda, et lapsed on kasvatamatud. Vahepeal kasvatamine nagu õnnestuks, kuid siis on jälle kõik endine.

Kuni vanem ei suhtle lapsega võrdsuse printsiibil, kuni ta pole ise piisavalt suur, et suuta selgitada lapsele, miks mõni käitumismuster ta järglasele tõesti halb on, peab inimene ise edasi kasvama. Kuni laps saab läbi eeskuju ja läbi vanema arengu vanema sisemist progressi talle tagasi peegeldada.

Mida väikelaps sult enim soovib, on see, et sa oleksid täielikult kohal kui sa temaga räägid või mängid. Et saaks toimuda armastusenergia vahetus. Väike laps soovib, et ta isa ja ema oleks õnnelikud, rõõmsad. Hingetasandil on väikelapse jaoks kõige tähtsam, et saaks oma isa või emaga koos südamest naerda, täielikus usalduses, kohalolus. Lapse süda soovib, et jagatud rõõmu tunne oleks nii sügav, vaba ning vahetu, et näeksite kordki läbi teineteise silmasära sügavuse üksteise hinge.

Laps soovib, et ta ema ja isa oleks vabad. Et nende süda oleks vaba, et nad tunneksid elust rõõmu, et nad ei muretseks liialt. Ja lastel on õigus. Muretsemine pole vajalik!

Mõni vanem piirab oma lapsi ainult omaenda hirmude tõttu. Läbi hirmude võib tekkida kohatine põhjendamatu muretsemine oma järglase käekäigu pärast. Tegelikult ei tohiks võtta teiselt inimeselt, praegusel juhul, oma lapselt ära võimalust elu kogeda ja elada ainult selletõttu, et sinus endas on piirangud ja hirmud. Halb on see, et projitseerides oma hirmud lapse peale ja teda oma hirmudest teavitades, annad sa lapsele oma hirmud üle. Ja laps ei julge tulevikus selle tõttu samuti elada. Ta peab hakkama sinu ületamata jäänud piiranguid, sinu karmat lahendama, enne kui ta enda eluteele saab asuda.

Ja tasub alati meeles pidada, et muretsedes oma lapse tuleviku pärast suudetakse halvimal juhul läbi seoste luuagi oma lapsele ebahelge tulevik. Muretsedes, et lapsega juhtub midagi halba, suudetaksegi luua eeldused olukorrale, kus see saab teoks. Tõsine muretsemine kellegi pärast on mõnikord energeetiliselt sama võimas nagu needmine. Seda sa ju oma lapsele ei soovi?

Täiskasvanud inimene on võimas olend, samamoodi on ka laps oma isiklikus väes. Kui vaid lõpetada ta pärast muretsemine, tema survestamine ja püüda teda usaldada, pääseb lapses energia voolama. Ta saab enda suunas kasvama hakata. Ja peagi saab ta oma potentsiaali rakendada oma elutöö tarvis. See ongi see, mida vaja, see on see, mis loeb. See on see, mis ta õnnelikuks teeb.

Muretsemisega on veel see asi, et laps teab ja tajub alati sinu muretsemist. Lapsed on väga tundlikud ja võivad sinu muret tema pärast enda omaks pidada. Kuid selline pealesurutud alatine, mõistetamatult taasloodav mureenergia tekitab masendust ja lootusetust, mis pole eluenergiale kindlasti hea. Ja muserdatud eluenergiaga ei suudagi inimene endale ilusat elu luua.

Ajad ja energiad on nüüdseks ulatuslikult muutunud, iga inimese iga mõte ja sõna on saanud võimsaks loitsuks, mis loob reaalsust. Tungivalt vajalik on oma mõtete, tunnete ja sõnade üle kontroll saada. See on sinu enda, sinu lähedaste ja kogu inimkonna huvides. Kui kogu aeg näiteks mõelda, rääkida ja hirmsasti karta, et äkki varsti tuleb suur sõda või õnnetus, siis ega see tulemata ei jää. Sa saad selle, millele keskendud ja oma energiat annad. Parem õpi keskenduma heale. Murra mustreid ja harjumusi. Lõpeta negatiivsete uudiste vaatamine ning lugemine ja su mõtetes on soovimatule juba vähem kandepinda.

Niipea kui tabad ennast muremõtetelt enda või oma lähedaste pärast, õpi alati enda ette või sisse täie kindlusega lausuma: “Me oleme täielikult kaitstud!” Püüa seda südames ka tõeliselt tunda ja uskuda. Seda tehes lood sa endale, oma lähedastele ja enda kodule väga võimsa kaitse!

Väike laps usaldab oma vanemaid tingimusteta, täielikult. Lapse süda ja saatus on suures ulatuses antud sinu kättesse, sinu voolida, kujundada. Alati tasub meeles pidada, et järglased peegeldavad sulle sind ennast või teisi lähisugulasi, kes ka sind mõjutavad. Kui tundub, et lapsega on mingi tõsine probleem, siis kõigepealt peaksid püüdma vaadata enda sisse, et näha, mis seal muutmist või lahendamist vajaks. Sinu sisemised lahendamata pusad on su järglasele väga suur koorem. See väike organism ja energiasüsteem võib jääda sinu koorma kandmisest kurnatuks ja haigeks.

Eriti mõtlematu on lapsele suruda peale neid uskumusi, mis pole sind ennast seesmiselt õnnelikuks ja täielikuks teinud. Mis siis, et sinu vanemad need uskumused, seosed sulle sisse juurutasid. Sa ei taha ju oma järglasele sarnaseid ebakõlasid luua, mis sinu lapsepõlves ja elus sind negatiivselt mõjutasid ? Oma lapsi tuleb toetada nende tegemistes, mitte oma asju, seoseid ja uskumusi neile peale suruda. Toetus ning usaldus nendepoolsetes eestvedamistes loob lastele tulevikuks sirge raja ja õnnneliku saatuse. Lapse valikuid halvustades, halvustad sa tegelikult ainult iseennast ja samas lammutad lapse enesekindlust, isegi elutahet.

Vanemal pole õigust laste vaba tahet, nende olemust, nende eripära, nende hinge oma ego ja enesetähtsuse kapriisidega lõhkuda. Vahel nõuavad inimesed oma järglastelt asju, taipamata kuiväga nendepoolne surve võib väikses inimeses sisemisi konflikte põhjustada. Liigse oma tahte pealesurumisega, üliemotsionaalse ärritumisega sõnakuulmatuse vastu, võidakse lammutada lapse energiastruktuur. Mille tulemusena see osa lapse hingest, mis keeldub leppimast talle vastuvõetamatuga, on sunnitud lahkuma. Ja läbi järgneva elu on lapsel poolik tunne, alati oleks nagu midagi puudu. Sellist saatust sa ju oma lapsele ei soovi?

Tasub teada, et selleks, et laps saaks niiöelda käsku täita, on vaja endapoolne surve maha võtta, teemast lahti lasta. Surve all ei saa energiad liikuda, voolata. Näiteks, kui ema ja isa korraga lapsega emotsioonidest juhituna pahandavad, nõudes talt millegi ärategemist, samaaegselt hoides oma energiat ja tähelepanu lapse mõjutamisel, võib energeetiline surve olla nii tugev, et laps ei saa ennast isegi liigutada. Isegi kui ta tegelikult tahaks ja võiks. Ja kõige halvemal juhul tõlgendavad vanemad seda seisakut jonnakusena. Mille eest on vaja veel omakorda karistada.

Lapsed teevad pahandusi ebapiisava armastusenergia pärast. Nad tahavad tähelepanu, läbi mille nad alateadlikult loodavad saada armastust. Lapsed vajavad sinu armastust! Armastust ei ole mitte kunagi liiga palju.

Teine vaatepunkt sellele on, et laps teeb pahandusi, sest laps tahab elada, tahab elamusi. Vaid sina koged ja tõlgendad neid asju pahandustena. Kui laps ei jõua näiteks määratud ajaks koju, jõuab hiljem, hingeldavana ja äratehtud meeleolus, on mõnel juhul tahtmine teda lubaduse murdmise eest karistada. Kuid karistamine võib toimuda sel juhul selle eest, et laps tundis elujanu ja kaotas ajataju. Elujanu ja tõelise elamise tunde soovimise eest karistamine, näiteks koduaresti panek, on viis piirata ja hävitada lapse elujõudu ja elutahet. Nende puudumine võib elu hiljem varjutama hakata.

Kui inimesel oleks oma lapsega usalduslik suhe ja ta suudaks olla temaga suheldes tõeliselt kohal ja saaks temaga kõigest rääkida, ei tekiks vajadust jõuolukordade järele. Siis ei peaks karistama ja arestima. Lapselt võiks alati küsida, et miks näiteks õhtul kaua pimedas õues olemine või kasvõi arvutiga mängimine talle tähtis on? Lapse vastusest on näha, et kui oluline see talle on? Ja läbi selle teadmise saab teha lisakokkuleppeid.

Kui lapselt küsida: “Miks see sulle tähtis on, mida see sulle annab?” ja ta seletab põlevate silmadega, mida kõike ta saab seal kogeda, siis on sul võimalus teda mõista ja teha järeleandmisi. Selle kõige aluseks on muidugi usaldus. Küsimus on sellisel hetkel ka sinu enda usalduses elu ja elamise ees.

Lapsed on energeetiliselt väga tundlikud. Kui sina ise pole enesega rahul, ennast ei armasta, on see lapsele teada. Ta tunnetab sinu sisemisi pusasid, konflikte, rahulolematust ning ta võib arvata, et tema on sinust kiirgava rahulolematuse põhjus. Niisiis inimesel on ka oma lapse ees kohustus õppida ennast armastama!

Lapsele tuleb jätta isiklik vabadus otsustada oma elulisi asju, siis tekib temas usaldus enda vastu ja arusaamine eluloomise printsiibist. See teeb ta tulevikus tugevamaks ja teadlikumaks. Lapses on hea tekitada usaldus ja teadmine, et ta saab oma elu ise luua.

Olles energeetiliselt teineteisest vabam, tuleb ette vähem solvumisi lähisuhetes, kuna see, et sulle piisavalt tihti ei helistata ning sind iga hetk meeles ei peeta, ei mõjuta sind. Sa ei sõltu enam teiste energiast nii palju. Ego võib sellest küll endiselt haavuda, kuid see toimub teistel tasanditel. Sa ei anna enam valukehale väikeste nõrkushetkede tõttu nii palju toitu ja ei lasku enesehaletsusse. Sa oled sellest vaba.

Lapsevanemaks olemine ei tee inimest vabaks kohustustest iseenda ees. Enda südame ees, edasi kasvamise ees. Ka lapsevanemana on võimalus käia oma rada ja teatud hetkest, näiteks lapse täisealiseks saamisel või varemgi saab jõuda isiklikku energeetilisse vabadusse.

Tõde on, et lapsest, teatud vanuses osaliselt lahti laskmine ja vajadusel või südame kutsel mõneks ajaks eemale liikumine, ei tee sind kuidagi halvaks inimeseks. Müüt sellest on ühisteadvuse illusioon. Tegelikult on halb hoopis liigne energeetiline sõltuvus, see ei lase kummalgi, ei sinu ega lapsel soovitud moel elada, liikuda ja areneda. Hingetasandil on armastus sinu ja sinu lapse vahel muutumatu, hoolimata vahemaast või sellest kui tihti te suhtlete. Pilgu rohkem endasse, enda unistustesse pööramisega, lõpetad sa kõigest energeetilise klammerdumise oma latesse, mis pole üheski inimestevahelises suhtes hea.

Teadvusta endale, et sa oled vabadust ja enda unistusi väärt!

Nüüd natuke lapseks olemisest… (Isiklik vabadus ja perekond 2)

Kas sa tunned, et sinu vanemad armastavad sind? Või armastasid? Selles mõttes, et nad tõesti jagavad ning kiirgavad sulle armastust ja toetavad sind sinu oma raja käimisel? Kas see on tegelikult see, mida sul neilt tõeliselt vaja oleks ja mida sa neilt oled alati igatsenud? Kas võib olla ka nii, et oma vanemate heakskiitu ära teenida, niiöelda sõna kuulata, liigud sa vahel oma olemuse vastaselt, mingis ettenäidatud, pähepandud suunas?

Paljud inimesed tajuvad oma vanemate rahulolematust. See võib suhtluses ja elukogemuses päris keerulisi momente põhjustada. Vanemate rahulolematus sinuga on nende enesesisene projektsioon maailmale. Kui tajud, et nad ei ole rahul sinuga, siis ei ole nad tegelikult sisimas rahul iseendaga. Nad ei ole rahul oma sisemise olukorraga, sellega, kuidas nad ennast enda elu elades tunnevad. Ja võivad oma vajakajäämisi välise peale välja elada. Näiteks oma laste peal.

Eelmiste põlvkondade vanemad, meie isad-emad kasvatati nii, et tundeid polnud eriti kombekas välja näidata. Mõelda, mida peab kogema inimene, tema hing kui ta peab armastuse tunde alla suruma? Keegi ei rääkinud tol ajal armastuse ja armastuse jagamise tähtsusest. Armastus on hingetasandil see, mida pereliikmed üksteiselt vajavad. Ja tänase päevani käib osades peredes armastuse energiakuvandi jagamine tulemustejärgse heakskiidu preemiatena. Väga paljud inimesed ja pered vaevlevad peresiseselt armastuse puuduses. Aga see ei pea nii olema.

Armastust on võimalik siia maailma ise luua. Saates endale pidevalt armastust, muudad sa ennast armastuse kehastuseks. Ja sinu armastusega täidetud sisekosmos kiirgab seda iseenesest pidevalt kõigile ja kõikjale. Sa hakkad seda läbi armastusküllase sisemaailma ka kõige välise vastu tundma. Ja peagi hakkavad tundma armastust ka kõik teised sinu ümber.

Õed ja vennad on meile antud kogemaks eriti lähedasi ja täpseid peegeldusi meist endast, meie sisemaailmast. Vennad ja õed võivad läbi tugevate seoste meid eriliselt mõjutada juhtides meie erinevatele külgedele, kihtidele, aspektidele ja puudujääkidele väga valusalt tähelepanu. Samas on vennad ja õed kõrgema armastuse väljendus, antud meile, et kogeda ning õppida tingimusteta armastuse ja aktsepteerimise põhiprintsiipe. Olles näiteks sündinud mehena, on sinu õde antud sulle nägemaks kõrgeimat armastust. Suhtlemine õega on võimalus naise olemuse tundmaõppimiseks, ilma seksuaalsuse madalamate instinktideta. Läbi selle saad adekvaatselt näha enda suhteid ja tegelikkust seoses naistega.

Inimesed võivad isegi täiskasvanuna karta oma südame järgi toimetamist ja elamist oma vanemate tõttu. Kartes nende hinnanguid. Kuna meil on oma vanematega tugevad energeetilised seosed, siis nende raske hinnangu kandmine ongi üsna suur katsumus. Mõnel juhul võivad sinu pere, sinu suguvõsa eeldamised ja ettekirjutused võtta sult kogu su vaba tahte. Põhimõtteliselt pole ju kaugel aeg kui inimesele määrati vanemate poolt isegi elukaaslane.

Vajadus oma esivanemate tõekspidamiste järgi käia, toimetada nii, nagu ema- isa eeldavad, kuulub sinu sisemisele lapsele. Laps sinus on saanud selgeks, et kui ta on hea ja tubli, siis on vanemad temaga rahul ja ta saab kiita. Siis ta tunneb, et ta on armastatud. Kiita saamine ongi justkui armastuse saamine. Ja seda vajavad kõik lapsed kõigest enam. Kuid tuleb teadvustada, et sa pole enam laps.

Sul on ees oma elu, mis vajab elamist. Elama hakkamine tähendab suuremat isiklikku vabadust. Sa ei ole siin ilmas selleks, et teiste soovituste järgi joondudes oma aeg kuidagi ära olla.

Miks vanemad annavad vahel raha ka oma täiskasvanud lastele? Või toetavad kuidagi muudmoodi? Sest nad lihtsalt annavad. Vanemad tahavad teha head, hoolitseda oma järeltulijate eest. Nad tahavad, et lastel oleks kõik hästi. Nad tahavad anda armastust. Aga vahel ei oska. Siis annavad nad raha. Niisiis vanemad toetavad oma lapsi mõnes mõttes enda pärast.

Inimene võib muretseda, et kas ta järglane saab ilma tema abita hakkama? Aga laps ise ei pea selle murega kaasa minema! Iga vähegi terve inimene saab kõigega ise hakkama kui ta vaid tahab ja kui talle antakse võimalus proovida. Pealegi, alati on lihtne toime tulla kui oskad näha, et küllus, vabadus ja elurõõm peituvad lihtsuses.

Vahel nõuavad vanemad lapselt toetuse eest tulemusi, tänulikkust ja kuuletumist. Jah, materiaalne sõltuvus on energeetiliselt väga siduv. Läbi materiaalsete seoste saab inimene oma järglast üsna kergesti murda ja kangutada. Aga ennast oma vanemate ees piiritu võlglasena tundmine on üsna ebaterve tundemall. Südametasandil sellist tundmust olla ei saa. Südames saab olla vaid tänutunne elu ja armastuse eest. Pealegi, see, et sinu eest hoolitsetakse, on sinu sünniõigus.

Vanemate egopõhiste nõudmiste eiramine võib mõnikord olla raske ja hirmus, kuna kardetakse näiteks pärandusest ilmajätmist vms. Kuid tasub teadvustada, et isegi päranduse saamine ei loo tingimata püsivat heaolutunnet sinu sees. Päritavad asjad ei tee vabaks. Oma elu- ja mõttemustreid muutmata, ei pruugi sa saada õnnelikuks ka materiaalses õitsengus.

Iseendaga kontakti loonuna saad sa aru, et kõik, mida teised sult hingetasandil ootavad, on austus, armastus ja hoolivus. Kuid vanemate nõudmised on enamasti egopõhised. Isa- ema nõuanded tulenevad nende hinge personaalsete valikute tulemuse põhjal kokkukuhjunud uskumuste, raamide, õppetükkide ja piirangute kogumikust lähtuvalt ning mõjutatuna. Sinu enda jaoks pole midagi irratsionaalsemat kui kellegi teise isiklike veidruste ning eelistuste järgi antud nõuannete järgi talitamine. Sedasi on raske jõuda täiuse ja õnnetundeni.

Õnnelikuks saadakse nüüd ja praegu. Pimesi oma vanemate kuulamine ja nende ego kapriisidele allumine ei ole austuse, tänulikkuse või armastuse näitamine. Tõeline tänulikkus ja alandlikkus on egotasandist väljaspool seisvad tunded. Mõnikord, öeldes inimesele millegi eest aitäh, turgutame me vaid tema ego.

Tõeline tänuenergia saadetakse teisele pigem läbi südame ja hingetasandi. See on midagi palju suuremat. Oma vanemaid saab armastada ja austada ka oma südant järgides. Õiget rada käies, muutub sinupoolne armastus veel suuremaks. Ja vanemad armastavad lõppude lõpuks oma last alati tingimusteta.

 

Isiklik vabadus ja sõpruskond.

Sildid

Õnn, Ego, Harjumused, Isiklik vabadus, Oma "Ise", Sõbrad, Sõltumatus, Seosed, Vabadus, Vaimne areng

Teel endani, teel õnneni on väga oluline kogu aeg jälgida oma sisemist juhatust. Teiste inimestega liigselt seotud olles, pidevalt teistega koos viibides ei saa tihtipeale enda sisehäält kuulata ja järgida. Pidevalt suheldes võib olla raske leida iseendaga kontakti. Teiste uskumused ning tunnetused hakkavad sinu tahet, sinu arusaamu segama ja moonutama. Teiste inimeste nõrkused, klammerdumised, hirmud ja vajadused võivad hakata sinu vabadust ning potentsiaali alla tõmbama. Loomulikult võib ka olla, et teiste julgus ja energia viivad sind edasi, kuid tegelikult suudad sa seda kõike ka ise.

Mida rohkem sul on sõpru, kellega sa tihedalt suhtled, seda väiksem on su isiklik vabadus. Seda rohkem pead sa ennast laiali jagama- tahaks ju ikka kõikidega läbi saada? See eeldab, et sa pead aegajalt kõikidega kohtuma, suhtlema ja nendega energiat vahetama.

Mida rohkem sa oma sõprade kutsetele, eestvedamisele vastad, asjadega kaasa lähed, seda vähem sa tead seda, mida sa ise tahad. Mida rohkem sa lased ennast kuhugi vedada, seda väiksemaks võib muutuda su kontakt iseendaga, seda vähem sa tead, kes Sina tegelikult oled.

Sama asi võib kehtida ka teistpidiselt. Kui sina oled see, kes teisi enamasti välja veab, siis võid sa endalt küsida, et miks sa vajad kampa, nii mitmeid sõpru enda ümber? Miks sa ei võiks midagi üksi ette võtta, ainult iseendaga väljas käia? Saaksid iseenda tugevustest ja nõrkustest teadlikumaks. Murraksid korrapealt mitmeid mustreid, laseksid egol puhata.

Võiks korraks mõelda kui palju võtab energiat mingil üritusel, festivalil, reisil suure kamba, sõpruskonna kooshoidmine. Kogu aeg on sinu vabadus, liikumine takerdunud teiste hädade, vajaduste, isude, janudega. Järgmisel hetkel takistad sina oma vajadustega teisi.

Jah, vahel on hea vooluga kaasa minna ja lihtsalt massis kulgeda, sinna kuhu viiakse. Kuid kui sinu süda ihkab liikuda ja kuhugi välja jõuda, ei saa igavesti teiste taga oodata. Selge, et koos võib olla lõbusam, seltsis segasem, mitmekesi tekib mõnus kambavaim ja teatav ühisenergia. Kuid kui sinu süda ihaldab midagi enamat, tõelist vabadust, siis kambas liikudes muutuvad teiste piirid ka sinu piirideks.

Teekonnal iseendani, teel energeetilisse vabadusse on lubatud päris palju. Enda energiat on lubatud kaitsata põhimõtteliselt ükskõik, mis vahenditega. Kui keegi lendab sulle põhjuseta peale, sõidab sulle sisse või tunned, et keegi tuleb ja hakkab sinu energiat mõnuga vilinal imema, siis pole enam kohustuslik olla armastav või viisakas. Ja kõige parem lahendus, sellisele situatsioonile on eemaldumine allikast.

Vahel võib juhtuda, et kellegi pika pealekäimise peale tahaks lihtsalt öelda jah, kuigi su sisehääl ütleb ei. Enda sisetunnet tuleks siiski usaldada ja sellele kindlaks jääda. Öeldes jah plaanile, mis hõlmab sind pikemaajaliselt ja viib sind paika ning seltskonda, kus sa tegelikult ei taha olla, võid sa suure hulga oma energiat kaotada.

Igale poole ei pea kaasa minema kuhu kutsutakse. Viisakuse ja harjumuse pärast jah ütelmine tuleks lõpetada, mustrid tuleks murda. Oma energiat tuleks õppida väärtustama. Jutt käib siinkohal teatud ajaperioodist, kus sa õpid kasutama oma energiat laitmatult. Loomulikult, kui oled oma väe juba suurendanud, iseendaga kontakti saavutanud, võid ennast jälle lõdvemaks ja voolavamaks lasta.

Jama on siis kui märkad, et käid teistega kaasas sellepärast, et teised tahavad, et sa käiksid. Inimene peaks oma aega ja energiat kulutama asjade ja kohtade peale, kus ta ise tahab käia. Kui sa eriti kusagil käia ei tahagi, siis on see selge märk sellest, et su süda soovib, et sa oleksid kodus ja tegeleksid oma sisemaailmaga. Et sa vaataksid enda sisse ja prooviksid mediteerimist. Siis on õige võtta selleks aega ja jätta kõik muu tahaplaanile.

Kas sa tead, mida sulle meeldib üle kõige teha? Aga kui ei oleks üldse piiranguid ja sa julgeksid valida oma ellu ükskõik mida?

Teel isikliku vabaduseni tuleks õppida vajalikus kohas resoluutselt “ei” ütlema. “Ei” ütlemine õigel hetkel teistele on võti, mis avab ukse, mis viib endani. Selge, et “ei” võib tekitada solvumisi ja teine võib oma viha paisata sinu peale, kuid seda ei tasu isiklikult võtta. Teise suur vihastumine näitab osaliselt seda, et ta ei saanud sult seda toetavat energiat oma soovide poole liikumiseks, mida tahtis ja millega oli arvestanud. Teise solvumise ulatus näitab seda, kui suur hulk jäi sul energiat üle, mida enda jaoks kasutada. Ja pealegi, kuidas saab sinu mitte nõustumine millegiga, mis pole sulle hea, teisi solvata?

Loomulikult tasub kõiges püüda jääda viisakaks ja armastavaks. Isegi “ei” saab öelda armastavalt, seda tasub harjutada. Tasakaal, terve mõistus ja intuitsioon aitab sul võtta vastu otsused armastusest lähtuvalt. Vahel on vaja teisi aidata, mõnikord on hea teistele vastu tulla. Mõnikord vajavad teised tõesti toetust, vahel on sul toetust endal vaja. Energiavahetusele tasub vadata läbi tasakaalu ja tõetunnetuse. Kuid kui hakkad tundma, et sinu toetus muutub iseenesest mõistetavaks ja teine enam ilma ei saa ja ei taha, siis on vaja midagi muuta.

Lihtsalt üks näide, kuidas koos sõpradega olemine võib takistada südame poolt soovitud asjadel juhtumast: Oletame, et oled sõbra või sõbrannaga väljas, peol. Sõbranna/sõber käib korra ära ja sina jääd teda ootama. Lähedusse satub väga meeldiv inimene, kes kutsub sind näiteks tantsima. Ta tõesti meeldib sulle, igatepidi, kuid pead ütlema: “Kahjuks ma ei saa tantsima tulla, ma ootan kedagi.” Ja see meeldiv inimene liigub edasi, kuna sa oled hõivatud, sa pole vaba. Väga väikesest ebakõlast võib piisata, et kohtumine, mida sa nii kaua oled oodanud jääb ära.

Olles koos sõbra/sõbrannaga tuleb keegi, sulle tõeliselt meeldiv inimene sind kõnetama, aga võib juhtuda, et su sõber annab lähenejale negatiivse hinnangu ja sinu võimalused on taaskord rikutud. Kuidas sa saad kellegiga liini ajada, kui ta su sõbrannale/sõbrale üldse ei meeldi? Piinlik kuidagi… Ja pealegi, mida sõbranna/sõber siis niikaua peab tegema kui sina teistega suhtled? Ühesõnaga, mitmekesi koos liikudes, on su isiklik vabadus teatud määral piiratud.

Kui sinu senised elamise-, käitumise- ja mõttemustrid pole sind õnnelikuks ja väekaks teinud, siis ehk on aeg neid teadlikult ja jõuliselt murda? Iga otsus, läbi mille sa pühendad tulevikus palju enda aega, energiat ja armastust, tuleks võtta teist korda kaalumisele. Endalt võib enne suuremate otsuse langetamist küsida: “Kas see on mulle positiivseks panuseks, kui ma sinna läheksin? Milline oli esimene tunne, mis selle kutse, ettepaneku või mõttega seostus? Millist energiat ma tunnetasin? Mida ma sellest võiksin järeldada?”

Isiklik potentsiaal, vabadus ja kindlus suureneb kui sa õpid selgeks universaalse tõetunnetuse. Edaspidi oskad sa alati tunnetada, et kas jutt mida sa räägid või mida sa kuulad on tõene või mitte. Ja saad selleläbi otsustada, mida enda ellu valida.

Osadele inimestele võib tunduda täiesti mõistmatu, uskumatu, et keegi võiks tahta käia mõnel festivalil, üritusel või reisil üksinda ja saada sellest täieliku elamuse, naudingu, tundmata, et midagi on puudu. See naljakas inimene eelistab üksi liikumist sellepärast, et nii on tema elukogemus kõige vahetum. Iseenda seltskonnas on võimalik tunnetada täielikkust ja täiust igas hetkes.

Sellist inimest, kes on üksi, võidakse vaadata mõistmatuse ja kaastundega, et vaesekesel pole sõpru, kaaslast, armastust. Harva vaadatakse sellist inimest imetlusega.

Põhjus, miks üksi väga hea saab olla on see, et inimene on iseendaga sügavas kontaktis, piisavalt suures energeetilises täitumises, et tal polegi otseselt kedagi vaja. Vaba inimese elu toimub hetkes ja ta suudab ka üksinda olla õnnelik. See teebki ta tõeliselt vabaks. Loomulikult suhtleb ta teistega ja ta võib olla vägagi meeldiv, hooliv ja armastav inimene.

Vaba inimene teab, et teiste mõtted, tunded ja tahe võivad teda iseendast,  tema õnneseisundist eemale viia, sestap suhtleb ta teistega kiindumatult. Räägib ilusatest asjadest, annab teistele valgust, rõõmu ja liigub jälle edasi, jätmata endast midagi maha ja tekitamata liigseid seoseid. Jäädes vabaks. Selline inimene võib üksinda viibides tunda lihtsalt elus olemisest ja energia voolamisest nii suurt rõõmu ja naudingut, et ühiskond võib ta lausa hulluks või narkomaaniks tembeldada. Kuid ometi on ta pea klaarim kui enamikel inimesel.

Miks inimesed otsivad kohati eneseteadmata vabadust, sõltumatust? Sest vabaduses on kõige rohkem ruumi armastusele ja rõõmule.

Miks isiklik vabadus ja isikliku potentsiaali suurendamine on vajalik? Miks on hea üksi liikumist ja olemist harjutada? Sest oma südamesse jõudmine toimub üksi, mitte koos kellegi teisega. Oma südame kutse järgimine saab toimuda üksi, mitte kambakesi. Sinu isiklik areng saab toimuda üksi, mitte mitmekesi. Sisemine otsus ka väljastpoolt abi otsida ja midagi enda muutumiseks ette võtta, saab tulla ainult sügavalt sinu seest. Sina ise pead võtma vastutuse enda minevikus loodu eest. Sina oled see, kes peab enda piiridest, kammistatest ja hirmudest läbi minema. Sina oled see, kes peab andestama ja lahti laskma.

Teiste pärast ei sa jätta enda elu elamata. Sina ise oledki see, millest sa oled unistanud. Kohtumine sinu endaga on see, mida oled alati oodanud.

Oma sõpru saab armastada ja neist hoolida vahelduseks ka eemalt. Energiavahetus toimub nagunii kvanttasandil. See osa teises inimeses, kes vajab iga hetk enda kuulamist ja patsutamist on tema enesetähtsus, tema ego.

Elu on liiga lühike, et teiste taga oodata. Sinu energia on liiga väärtuslik, et seda mõtlematult ja tarbetult laiali loopida. Sinu aeg on liiga väärtuslik, et kellegi teise taga oodata. Samamoodi iga hetk, mille sa kulutad, et kedagi kusagile kaasa meelitada, annad sa oma vabadust ja energiat ära. Kuidas sa saad hakata käima OMA südamerajal kui sa vajad, et keegi kaasa tuleks? See keegi teine ei saa ju oma rada sel juhul käia? Oma unistuste poole tuleb liikuda enamasti üksi, siis need täituvad.

Niipea kui sa lõpetad enda võrdlemise teistega ja lõpetad teiste elu pideva meenutamise, saavad hakata sinu enda sees olevad unikaalsed omadused ja tugevused ilmnema. Pole mingit vajadust enda sära kõikide teiste inimeste eludega, kogu maailma ajalooga varjutada. Astu välja teiste varjust, unusta mõneks ajaks teised ja sa hakkad enda suunas kasvama.

Isiklik vabadus on see, mis toob endaga kaasa igatsetud püsivad kvaliteedid nagu meelerahu, rõõmu ja armastuse. Psüühilise potentsiaali kasvades, on võimalik kogeda täielikku, tõelist vabadust, ka teiste inimestega seotud olles. Suutmine tunda ennast täiesti vabana, hoolimata teatavatest kohustustest teiste ees, on saavutus. Ja kui sa tunned ennast päris vabana, teades tõeliselt, mida see tähendab, siis sa oledki vaba.

Isiklikku vabaduse tunnetamist on hea alustada järk järgult. Piisab kui minna üksi välja kasvõi mõneks tunniks jalutama, sinna kuhu süda viib, radu pidi, mida sa pole varem valinud. Liikudes püüa tunnetada ennast, rõõmu elus olemisest ja otsi sügavat kontakti endaga, enda südamega. Naudi, et sa oled sellel hetkel üksi, et sa saad olla sina “Ise.” Ja saad täielikult, ilma vestluse ja liigsete sõnadeta hetke kogeda. Ning tunnetada tõelist vabadust.

Mis minust arvatakse kui ma….?

Sildid

Armastus, Ego, elumuutused, Emotsioonide vabastamine, Enesearmastus, Enesetervendamine, Hinnangud, Hirmud, Oma "Ise", Sõltumatus, Südame avamine, Seosed, Vabadus, Vabanemine

Mis minust arvatakse kui ma…? See on vist kõige võimsam küsimus üldse, millega inimesed oma isikliku potentsiaali, vabadust ning eripära hävitavad ja piiravad? Kas võib olla, et kui sa ennast ise piisavalt armastaks, siis ei peaks eriti muretsema, mis teised arvavad? Kes on sulle kõige lähedalseisvam isik? Kas mitte sina ise? Aga mida sina ise endast arvad kui sa jätad elamata? Kas ei või olla, et kõigil teistel oleks hea ja sa saaksid kõikide eest vääriliselt hoolitseda, peaks sinul endal ennekõike hea olema? Muidu on ju halb? Nii sinul kui ka teistel?

Mida sa ise endast arvad, kui sa ei kuula enda sisehäält ja endale valetad? Kuidas sa ennast tunned, kui sa ennast kogu aeg piirad? Laskmata endal rõõmu tunda? Kes vastutab sinu eest, et sul oleks hea, et sa oleksid terve ja õnnelik? Kelle jaoks see on kõige tähtsam? Kelle jaoks on see tähtis, et sa ennast armastaksid?

Kui sa ise sisimas ei karda ja ei kahtle, et sinu valitud tee, sinu teguviis on õige, siis sinust ei arvatagi midagi. Kui sa teed asju, mida tehes tunned sa ennast halvasti, siis on teine jutt. Kui sa püsiksid piisavalt suures kindluses ja tegutsemisvoos, siis sind lihtsalt aksepteeritakse, sellisena nagu sa oled. Kui sa ei kiirga välja kahtlust ja tegutsed terviklikuna, siis sinus ei kahelda.

Kas sinu sees on tegelane, keda võiks nimetada Sisemiseks Kontrollijaks!? Kas sa tunnetad, kus ta umbes asub? Mis oleks kui saadaks selle tüübi puhkusele? Saadetud?

Kas oled mõnikord vaadanud kontserdil, festivalil või muul üritusel mõnda inimest, kes tantsib ekstaatiliselt, täiest üksi, isegi kui teised ei tantsi? Teda vaadates võiks uskuda, et tal on tõesti hea olla? Samas osa sinust võib tahta anda talle hinnangut: “See tüüp on natuke hulluke, sassi kamminud…” Kuid mis oleks, kui sa ise oleksid see hulluke? Mis on kõige hirmsam asi, mis juhtuda saab, kui keegi annaks sinu kohta samasuguse hinnangu? Hinnang ise ongi kõige hirmsam?

Miks enese- ja elumuutmist alateadlikult kardetakse on see, et läbi enda suhtumise ja suhtlusviiside muutuse kardetakse kaotada teiste armastus. Kardetakse kaotada sõbrad. Kardetakse kaotada oma armastatu. Kardetakse vanemate, sugulaste ja kaaskonna mõistmatust. See on universaalne, kõiki kimbutav hirm. Hirm armastuse kaotamise ees ongi üks kõige suuremaid hirme. Armastuse kaotamise tunne võib olla kõige halvavam tunne. Kuid kumbki, ei tunne ega hirm, ei ole sina! Sa oled midagi sootuks suuremat…

Lisaks suurendavad seda hirmu ka energeetilised seosed. Läbi tugevate seoste enda lähedastega, võid sa tunda nende tundeid, nende hirme. Võid võimsalt tunda teiste hirmu sinu muutumise ja otsuste ees ning võtta seda enda omana.

Hirm teiste inimeste hukkamõistva hinnanagu ees, ei lase mõnikord elada. Ei lase nautida, vabaks lasta, liikuda, huilata, kallistada. Kas pole olnud, et sa tahad midagi öelda, aga ei saa, tahaksid kedagi kõnetada, aga ei saa? Tahaksid minna tantsima, aga ei saa? Tahaksid laulda, aga ei saa? Tahaksid rõõmustada, aga ei saa? Teised kuulavad… vaatavad…

Kas see olukord pole sarnane vangis olemisele? Ja kas ei või olla, et vangis ei hoiagi sind teised inimesed, vaid sina ise, sinu enesetähtsus? Kuidas saab olla, et teise inimese hinnang, mille ta võib olla annab ja võib olla ei anna, takistab sind elamast, nii nagu sa sooviks? Äkki on teised inimesed oluliselt tolerantsemad kui sa oled arvanud? Äkki on neil oma asjadega, enda enesetähtsusega nii palju tegemist, et neil on sinust põhimõtteliselt täiesti ükskõik? Äkki nad aksepteerivad sind ka siis, kui sa muutud vabamaks?

Mis oleks kui sa elaksid, käituksid ning tantsiksid nagu hulluke, kellel on tõeliselt hea olla ja ei kardaks seda välja näidata? Asi polekski enam välja näitamises, vaid sa elaksid ja naudiksid enda pärast, sest sul on tõesti hea. Tunneksid elujanu ja elurõõmu. Andes oma hingele õhku ja valgust. Lastes endal tõeliselt rõõmustada. Tantsiksid, elaksid enda sisemusest, laskmata segada ennast teistest ja nende hinnangutest. Tantsiksid, elaksid justkui nähtamatuna, nägemata teisi ja tundmata, et teised sind näevad. Mida selline tunne võiks sinu elukogemuses muuta?

On üks huvitav uskumus, seos, mis kindlasti paljusid piirab ja see tuleneb enamasti kasvatusest. Korralik inimene nii ei tee! Korralik inimene istub ilusti paigal. Kannatab vapralt oma hädasid. Korralik inimene surub alla oma soovid, tunded, sõnad? On distsiplineeritud, talub raskuseid, välja näitamata, et tal on halb? Korralik inimene on piiritletud ja kammitsetud? Kellele see uskumus kuulub? Kellele pärast tahetakse olla nii ülikorralik, enda või teiste? Mida liigne korralikkus sulle endale annab? Ilmselt mitte vabadust?

Ära peitu oma suutmatuses, kartuses ja piiratuses selliste sõnade taha: “Nii pole viisakas, nii ei tehta.” Kas sinu arvates on sinu enda suhtes viiakas keelata endale rõõmu, vabadust ja oma tõeliste südamesoovide ning unistuste täitumist?

Enesetähtsus on tõke, mis ei lase sul vabaks sada. Vabaks kartusest teiste inimeste hinnangute ees. Mis oleks kui sa laseksid ennast vabaks? Kas võib olla, et kui sa liiguksid, nii nagu keha tahaks- (see võib olla tõeliselt veider) ja häälitseksid selle juures veelgi veidramalt ning teeksid seda piisavalt pikka aega, mitmeid kordi, saaksid sa terveks ja vabaks? Saaksid vabaks minevikutaagast ja enesetähtsusest?

Kui sa ei suuda näiteks enda välimust armastada, siis unusta see, las see olla nagu on. Ära pööra sellele mõnda aega tähelepanu. Sama kehtib kehakaalu kohta. Lase kõik seosed sellega lahti. Loomulikult jätka enda eest hoolitsemist, aga mõõdukalt, mõistlikult. Kui sa ennast armastad, siis sa ju hoolitsed enda eest? Samal ajal pööra pilk enda sisse, otsi oma sisemist ilu- see tähendab leia enda süda ja püsi seal.

Kui sa enam ei karda, et väline maailm sind sinu välimuse tõttu ei armasta ja sa sellele ei keskendu, siis ei kiirga sa kahtlust välja. Ja sind hakatakse armastama. Kui sa kiirgad armastust, hakkad sa armastust varem või hiljem väljastpoolt vastu saama. Piisab kui sa ise ennast piisavalt armastad. Kas inimene armastab ennast või mitte, seda oskab igaüks näha.

Ja taaskord, enesearmastuses pole mingit kohta teistest üleolekul, ülbusel või egol. Sinu enesearmastus, sinu enda südame armastamine on sinu hobi ja eripära. Väga isiklik asi. Kõige isiklikum asi üldse. Kui sa hakkad ennast armastama, muutud sa päev päevalt ilusamaks, rõõmsamaks ja lõdvestunumaks. Läbi kasvava enesearmastuse kohtled sa kõiki enda ümber järjest armastavamalt.

Siin ilmas pole miski kindel. Mitte kuidagi ei saa kindel olla, et sinu elukaaslane, sinu lapsed või vanemad sind alati piisavalt armastavad. Kunagi ei või kindel olla, et  armastus püsima jääb. Kuid enda sisse saab siiski ehitada enesearmastuse kindluse. Seda iga päev toites, seda parandades ja suurendades. Andestades ja hoolides. Töö armastusega enda vastu loob sulle vähemalt ühe kindla paiga siin ilmas. Sinu sees on pulbitsev armastuse läte, sinu süda. Seal saad alati puhata.

Julgedes julgeda

Sildid

Armastus, Eluenergia, Hirmud, Lahendus, Minevikumõjud, Sõltumatus, Seosed, Vabadus, Vabanemine

Enamus inimesi tahaksid tihtipeale olla julgemad. Igaüks tahab aegajalt midagi uut teha, mõne vana asja ära lahendada, midagi suuremat saavutada, piirangutest läbi minna, kuid juhtub, et takerdutakse hirmudesse. Pärast enda silmis niiöelda läbikukkumist: “Näh, ma ikkagi ei julgenud,” võib saabuda kahetsus ja enesesüüdistamine. Selline muster on eluenergiale kahjulik. Ennast peaks armastama tingimusteta. Ennast võiks juba ainuüksi mõtte eest proovida midagi uut ainult kiita. Hirmud, häbi ja piinlikusetunne teiste arvamuse ja hinnangute ees piirab eluenergia avardumist ja kasvamist.

Üks võimalus hirmude ja piirangutega toime tulemiseks, on õppida neid armastama, neid tänama, nendest järk järgult läbi minnes. Teine võimalus õppida julgema on kasvatada julgust! Hirmudega tegelemisel ja nende kõnetamisel on ikkagi võimalus, et nendele keskendumine annab neile toitu ning vabanemine ei toimu soovitud ulatuses. Kuid kui keskenduda julgusele, siis hakkab see kasvama ja sinu olemuses jääb hirmudele järjest vähem ruumi ning nad on sunnitud taanduma!

Hiljuti, pikemat aega põhjarannikul mere ääres viibides, jõudis minuni tänupalve julgusele. Täna sai see päris valmis ja jagan seda rõõmuga ka teiega. Alljärgnevat palvet võiks lugeda iga päev, mitu korda pikema perioodi vältel. (Näiteks 11, 22, 33, 44, 55 päeva) Loe seda aeglustatult, tänusõnade väge endast läbi lastes. Püüa südames tunnetada julguse, elujanu ja tegutsemistahte kasvu, mis selleläbi avaldub. See mantra aitab lahti päästa kõige erinevamad piirangud ja seosed, ning mis kõige tähtsam, vabastab hirmudest.

Vabadusemantra ehk tänusõnad julgusele:

“Aitäh, et ma julgen elada,

 aitäh, et ma julgen surra.

 Aitäh, et ma julgen võita,

 aitäh, et ma julgen kaotada,

 Aitäh, et ma julgen proovida,

 aitäh, et ma julgen  kukkuda.

 Aitäh, et ma julgen tunda häbi,

 aitäh, et ma julgen minna kõigest läbi.

 Aitäh, et ma julgen soovida,

 aitäh, et ma julgen loobuda.

 Aitäh, et ma julgen tunda tänulikkust,

 aitäh, et ma julgen vastu võtta kõik hea.

 

 Aitäh, et ma julgen tunda alandlikkust,

 aitäh, et ma julgen kõik ära anda. 

 Aitäh, et ma julgen peatuda,

 aitäh, et ma julgen minna edasi.

 Aitäh, et ma julgen astuda valguse kätte,

 aitäh, et ma julgen kohtuda pimedusega.

 Aitäh, et ma julgen endale andestada,

 aitäh, et ma julgen ennast armastada.

 Aitäh, et ma julgen omada kõike mida ma vajan,

 aitäh, et ma julgen vajada mitte midagi.

 Aitäh, et ma julgen kõike mida tahan,

 aitäh, et ma julgen tahta mitte midagi.

 Aitäh, et ma julgen muutuda nähtavaks,

 aitäh, et ma julgen olla märkamatu.

 Aitäh, et ma julgen olla seotud,

 aitäh, et ma julgen olla vaba.

 Aitäh, et ma julgen tunda hirmu,

 aitäh, et ma julgen julgeda.

 Aitäh, et ma julgen ise hakkama saada,

 aitäh, et ma julgen otsida abi.

 Aitäh, et ma julgen rääkida, 

 aitäh, et ma julgen vaikida.

 Aitäh, et ma julgen liikuda,

 aitäh, et ma julgen olla paigal.

 Aitäh, et ma julgen riskida, 

 aitäh, et ma julgen olla kaitstud.

 Aitäh, et ma julgen uskuda imedesse,

 aitäh, et ma julgen lihtsust imetleda.

 Aitäh, et ma julgen õnnestuda,

 aitäh, et ma julgen läbi kukkuda.

 Aitäh, et ma julgen meeldida,

 aitäh, et ma julgen käia oma rada.

 Aitäh, et ma julgen kuulutada tõde,

 aitäh, et ma julgen eksida.

 

 Aitäh, et ma julgen olla kuuldav,

 aitäh, et ma julgen istuda vaikuses.

 Aitäh, et ma julgen laulda,

 aitäh, et ma julgen tantsida.

 Aitäh, et ma julgen nautida,

 aitäh, et ma julgen karastuda.

  

 Aitäh, et ma julgen ennast leida,

 aitäh, et ma julgen ennast kaotada.

 Aitäh, et ma julgen käia oma südame järgi,

 aitäh, et ma julgen armastada.

 Aitäh, et ma julgen elada,

 aitäh, et ma julgen surra.”

 

Otsetee endani

Sildid

Armastus, Ego, energeetiline sõltuvus, Enesearmastus, Harjumused, Hirmud, Sõltumatus, Seosed, Tingimusteta armastus, Vabadus, Vaimsed seadused

Otsetee endani hakkab teadvustamisest: Sina ei ole sinu elukaaslane. Sina ei ole sinu lapsed. Sina ei ole sinu vanemad, ega sugulased, ega kellegi teise tahtmised, soovid ja nõuanded. Sina ei ole sinu sõbrad, tuttavad, iidolid, loetud kirjandus, õpitud tarkused. Sina ei pruugi olla sinu minevik. Enamasti pole sa ka peetud vestlused, ega ego enesekirjeldus endast. Ego näeb end sellisena, millisena ta on aja jooksul kujunenud.

Kuid kusagil sügaval sinu sees on veel midagi sootuks erilist ja suurepärast. See on osa sinust, mis võib olla näiteks lapsepõlves kaotatud. Kui on soov taas kogeda tõelist rõõmu, jõudu ja elujanu, siis on see osa vaja uuesti leida.

Võimalikult ruttu tuleks õppida ise universumilt vastuseid saama, et saaksid teada tõde enda eluliste otsuste kohta. Selle kohta, kuidas vastuseid saada on palju praktilisi õpetusi. Kuid enamasti on vaja universumilt lihtsalt küsida, kasvõi kõva häälega ja vastused tulevad. Küsi ja sulle antakse. Ole tänulik ja sa saad veelgi enam. Saadavad vastused muutuvad kõige paremini kuuldavaks vaikuses.

Õppimine ise otsuseid langetama ja nende eest vastutuse võtmine on tähtis isikliku tugevuse, iseseisvuse ja sõltumatuse näitaja. Tee endani hakkab sellest hetkest, kui mõistad, et kellelgi teisel, peale sinu enda, pole kõiki vastuseid sinusse puutuva kohta. Tõesed vastused ei pruugigi avalduda meelelisest vestlusest või arutlusest kellegi teisega, vaid kerkivad esile sinu seest, ainult iseendaga olles.

Endaks saamine eeldab, et sa kasutad teatud ajaperioodil kogu oma energiat, endaga kontakti loomiseks, andmata võimalusel kübetki ära teistele. Seda võiks kutsuda energeetiliseks laitmatuseks. Kasutades oma energiat vaid oma hirmude, nõrkuste ja sõltuvuste ikkest välja astumiseks. Mida vähem on sinus hirme, soovimatuid seoseid ja blokeeringuid, seda suurem on energia, mida saad enda reaalsuse muutmiseks kasutada.

Laitmatuse võiks viia sinnamaani välja, et hakkad üsna resoluutselt ei ütlema. Eelkõige jutuvadadele, mis ei teeni sinu kõrgemat eesmärki. Kui keegi räägib soovimatul viisil midagi, mida sa ei soovi kuulata, proovi eemaldumistaktikat, ehk kõnni lihtsalt minema või tee asja mujale. Seda tasub muidugi teha viisakalt ja oskuslikult, et mitte tekitada lisapingeid, solvumisi ja mõistmatust, mida tuleb pärast lahendama asuda. Kuid vajalik on õppida mitte raiskama oma aega ja energiat tarbetult ja soovimatult. Üksi, vaikuses iseendaga olemist võiks õppida nautima ja eelistama kõigele.

Võib proovida jälgida, kuivõrd kellegi äge kirjeldus, millestki mitte just kõige paremast, jääb sind segama ja sinu mõtetesse kajama. Kuivõrd kellegi suvaline lause võib sind jääda mõjutama ja takistama. Põhjus võib olla see, et sõnade taga, mida sa kuulma juhtusid, oli teise tugev isiklik solvumine, hirm või andestamatus, mis pole sinuga isegi seotud, aga sõnade kantud energia jääb sinu välja pidama. Inimesed kirjeldavad enda elukogemust, aga see ei puutu tihtipeale vähimalgi määral sinusse. Eneseleidmise perioodil võib olla igasugune väline uudis, jutt, info, telesaade või meenutus lihtsalt taustamüra, mis segab sinu edasiliikumist enda suunas.

Inimestevaheline suhtlus on viis energiat vahetada. Meeldiv, südamlik vestlus, mis on keskendunud tõe otsimisele võib sind toetada. Tavasuhtluses kui tegu pole just õpetamise, kursuse või loenguga, peaksid kõik osapooled enamvähem võrdselt saama rääkida. Kui sul pole väge teiste juttude vahele alati kõrgemat, harmooniani viivat tõde kuulutada ja sa tõesti PEAD? suuremas seltskonnas viibima, siis räägi samuti lihtsalt enda elulistest asjadest. Kasvõi sellest, mis sinuga tund aega tagasi juhtus. Tee seda kõva häälega ja detailselt. Siis viid energeetilise tasakaalukausi tagasi normi. Ja enda asjalikke ja positiivseid mõtteid alati kartmatult väljendades, ei teki kurgutšakrasse blokeeringuid, mis energiavoogu takistavad. Pidevas kuulajarollis viibides hakkab inimene varem või hiljem teiste jutust väsima ehk konkreetselt energiat kaotama.

Mõnedel inimestel on suur vajadus suhelda ja igal õhtul kellelgi külas käia. Sellised inimesed püsivad harva kuulajarollis, neid köidab eneseväestamine läbi suhtlemise. Valdavalt on kahte sorti inimesi need, kes seltskonnas väsivad ja need, kes suurest kuulajakonnast innustust ja energiat saavad. Energiavampiirid pole halvad, nad enamasti ei teadvustagi endale, mida nad teevad. Süsteem, kuidas energiavampiir energiat hangib on lihtne: Ta räägib teiste köitmiseks kirglikult ja emotsionaalselt enda asjadest, rõõmudest, muredest ja tulemus on, et tema jutt loob kuulajatega seose, läbi mille ta teistelt energiat ammutab.

Kahjuks mõjub selline toimimisviis nõrgematele ja tagasihoidlikumatele kurnavalt. Iga kord teiste jutu peale mõeldes või seda edasi rääkides, antakse enda energiat ära. Tuleks püüda rääkida läbi enda vaatpunkti asjadest, mis sulle tõeliselt huvi pakuvad, mitte ei tasu pidevalt kirjeldada kellegi kolmanda elu, olu, toimetusi ja muresid. Keskendudes enim endale, hakkad enda “Isele” lähenema. Tihedamini tuleks püüda mõelda enda, mitte teiste asjadest ja elust. Hea on keskenduda armastusele enda ja oma lähedaste vastu. Ning lihtsalt mõelda looduse ning elu imedest ja ilust.

Nende mõtetega lood sa ise endale energiat ega ei pea seda teistelt hankima. Teistelt inimestelt energia võtmise- saamise vajadus tuleb sellest, et ei olda energeetiliselt vabad. Ollakse sõltuvuses inimeste, kuulajate, kaaskonna energiast. Ollakse laiali teistes. Vajadus saada teistelt tuleb sellest, et ei osata ise loodusest ja kõiksusest energiat ammutada. Kes oskab looduses üksi olles rahu leida, oskab loodusega õigel viisil suhelda.

Tõeliselt vabaks ja sõltumatuks teebki oskus ise, ainult endast, Universumist ja loodusest lähtuvalt energiat luua. Vajamata ühekski uueks teoks kellegi teise nõuannet või heakskiitu. Alles nii saab inimene tunda, et ta on terviklik. Selleks on vaja luua kontakt iseendaga, enda südamega ja loodusega. Kui sa selle saavutad, suudad sa kõike, mida tõeliselt soovid. Iseendaks saamine tähendab ka sõltumatust teiste energiast. Selleks on vaja vabastada kõik seosed, mis ei lase sul igavikuhetke kogeda. Vabasta ennast teiste koormast ja võta kanda, vähemalt teatud perioodiks vaid enda oma. Vabasta ennast seostest teistega ja sõltumatuna on sul vägi kõiki ja kõike tingimusteta armastada.