40 mõtluspäeva (2.osa)

Sildid

Mediteerimine, Olemine, Vabadus

Tegin silmad lahti. Ruum oli karge ning söed kaminas jahtunud. Meel oli selge ja ergas. Olin mediteerinud päevi, aeg oli kaotanud tähtsuse. Sealsamas tekkis üks huvitav tõdemus … või õigemini – mu teadvus puudutas väga kõrgeid seisundeid, mu ümber oli palju vaimuvalgust, aga sain aru, et sellest kohast enam edasi minna ei saa – justkui lagi oli vastu tulnud. See kõik ei olnud päris nii, nagu olin arvanud. Seisundite vahel valitses tühjus. Sealt sai alguse lôpliku vaikuse piiritu ookean. Esimestel kohtumistel pole see vaakumit meenutav tasand sugugi rahulik – see on väga intensiivne kogemus. Kuidas üldse  suhestuda vaikusega? Seal teadvuse lael oli väga palju infot: erinevate ôpetuste ja usundite kohalejôudmise väravaid ning kõik need viisid tühjusesse. Seal vibreerisid ka uued, seni avastamata väravad ja potentsiaalid ja neid oli lõputu hulk. Sain aru, et infot on seal selgelt liiga palju ja see takistabki tegelikult edasi minemast. Lasin kõik arusaamad lahti ja ootasin, kuni sain sellest infotulvast mööda. Siis lendasin oma meelerännakul kôiksuse avarustes, nägin maailma loomist ajatus ruumis, aga edasi minnes jôudsin tagasi iseenda juurde. 

Taipasin – see kõik seal ülal on selline teatavas mõttes kehaväline kogemus. Rõõm oli saada teada, et selleni on võimalik jõuda, aga kusagilt sügavalt sisemusest tõusis küsimus: Kas mu eesmärk siin maises kehas viibides on ikka vaid sinna jõudmine?

Ebamugavustunne, mis uute maailmadega kohtumisega kaasnes, vaibus pikapeale. Vaatlesin üksipulgi erinevaid väravaid. Kõik need tahtsid kehast välja tõsta ja lennutada kosmilistesse avarustesse. Sulgesin silmad ja proovisin uuesti. Keskendusin vaid vaikuse olemusele. Seejärel ainult avarduvale valguskanalile, mis meditatsiooni minemisega alati kaasneb. Kõikjal terendas samalaadne kogemus. Lasin katsetamisest üldse lahti ja istusin niisama – las olla nagu on. Sedasi möödus teadmata aeg. Ühtäkki köitis mu tähelepanu miski, mis oli sellest kõigest justkui väljaspool. Mingi uutmoodi kogemus vibreeris mu ümber. See tuli mulle lähedale, peaaegu puudutas mind. Ma ei teinud väljagi ja keskendusin endiselt oma esmasele eesmärgile – istuda kuni toimub teadvuse avardumine. Kuna see uus salapärane kogemus minu mediteerimist otseselt ei seganud, lasin sellel olla.

Ühel hetkel avasin taas silmad. Tõusin püsti ja panin ahju tule. Tundsin, et aeg, mis põhjalikult mediteerida vaja oli, on täis saanud. Kui mingi kohalejõudmine sellest sündida saanuks, pidi see juhtunud olema. Teatav meditatiivne seisund kanduski kaasa kõiges, mida tegin.

Pakane oli vahepeal järele andnud ja lumi ära sulanud. Jalutasin hästi aeglaselt eemal metsatukas voolava oja juurde. Olin pikalt inimestest eemal olnud. Noil hetkil tundsin, et olengi üksi kogu Universumis.

Jõudsin oja äärde. Detsembri sulavesi voolas otsekui kevadises värskuses. Heleroheline sammal pakatas elurõõmust. Istusin maha ja jäin avatud silmil mõtisklema. Üllatuseks avanes taas see kogemus. Seesama, mis enne mediteerimise ajal mind “seganud” oli. Uuesti puutus see mind vaikselt. Tundus, et kui pikemat aega rahulikult metsas passida, siis tahab avalduda mingi uus teadvuse seisund, dimensioon, miski, mis on väljaspool meditatsiooni. See ei olnud ei kõrge ega madal, vaid kuidagi teistmoodi. See tundus puutuvat kõike. Näis, et see on osa milleskti suuremast. Suuremast kui miski, mida on võimalik kirjeldada või mõista.

Leidsin julguse lasta see endale lähemale. Lausa nii lähedale, et sain selle kogemusega üheks. See oli vägev, samas kodune. Pisarad hakkasid mööda põski alla voolama. Tundus nagu saaksin pea väikese poisina isa õlale toetada. Või olen laps, kes alles ema kõhus. Hoitud ja turvaline oli olla. Hoitus muutus kõikehõlmavaks. Tundsin, et ei pea enam millegi pärast muretsema. Sellest tekkis rumal hirm kaotada igasugune kontroll. Kartsin et äkki jäängi siia oja äärde igavesti silmad pärani tukkuma. Lõin ennast sellest välja, tõusin püsti ja kõndisin tagasi majja. Arvasin, et ehk peaks ikka edasi mediteerima. Mingid imelikud mõtted ja tundmused kerkivad muidu üles. Pöördusin tagasi ja liikusin taaskord oma algse eesmärgi poole. Mida selle eesmärgi täitmine täpselt tähendab ja kuidas see välja peaks nägema, seda ma tegelikult ei teadnud. Aga kui asi oli juba ette võetud, otsustasin jonnakalt jätkata.

40 mõtluspäeva

Sildid

40 päeva, Mediteerimine, Tänulikkus, Teadlikkus, Vabadus

Sügisel elasin metsas. Kirjutasin vähe. Kogu valge aja ning mõned hämarusetunnidki hõivas majaehitus. Koht asus teedest eemal ja juhuslik uitaja sinna ei sattunud. Oli õnnelik juhus, et avastasin selle paiga. Ümber käisid vaid metsaloomad oma radu. Soovisin tõelist rahu ja vaikuseruumi, inimestega ei lävinud ma toona üldse. Olin täielik erak. Sellel ajal valdas mind eriskummaline tundmus. Nimetasin seda tugevaks ühenduseks iseendaga. Sedasi ma toimetasin seal, peidetud naeratus näol.

Kuigi materjal oli olemas, võttis ehitamine aega arvatust kauem. Algselt soovisin teha võimalikult lihtsa hüti, ainult hädapärase äraolemise tarvis. Kuid mida edasi, seda enam tuli vajadus luua kena ja praktiline ruum. Ehk arvasin, et jään sinna pikemaks.

Järjest enam meeldis mulle lihtsalt istuda vaikuses. Teadsin, et mõned nimetavad seda mediteerimiseks. Minus oli sündinud mõte istuda seal sedasi nelikümmend päeva järjest. Tahtsin vist näha, kas muutub midagi. 

Ma ei jõudnud mõtlusaja algust kuidagi ära oodata. Ehitamise päevadel tundsin end lihtsalt ühe asjaliku metsamehena. Seinad olid juba enamjaolt püsti ja katus peal. Peagi sain rauast korstna ja malmkamina paika. Ust veel ei olnud. Selle asemel laperdas tuules villane tekk. Aknad olid ja sealt paistis puutumatu mets – sügav ja mõtlik. Õhtuti tegin tule alla, keetsin tatraputru ja teed. Proovisin juba siis mõtlusega algust teha, aga väsinud keha soovitud kogemust ei pakkunud. 

Väga tahtsin näha, mis on teiselpool sedavõrd pikka vaikiolekut. Eelnevalt palju mediteerinuna teadsin, et leidmist võivad oodata täiesti uued maailmad. Paraku vajasid praktilised küsimused veel täit tähelepanu. Eesti külmas metsas ei ole nii, et istud lihtsalt maha ja jääd. Saagisin päevade viisi hambad risti ja käed rakkus. Kopsisin ja püüdsin jääda rahulikuks, kuigi soov oli juba edasi minna.

Vahepeal saabus talv. See polnud mind murdnud. Seljataga oli kaks värsket tuisupäeva. Neilgi päevil olin püüdnud üht-teist ära teha. Nüüd säras päike, oli krõbe külm. Tulin välja ja hõõrusin ennast lumega. Olemine oli väga värske. Hõikasin, aga puudelt kajas vastu vaid enda hääl. Seejärel panin riided selga, lükkasin lumekuhjad puuvirnalt ja jätkasin. Tegin maha lõkke, vahepeal on hea külmunud käsi soojendada. Teevee panin samuti üles. Peale paaritunnist pingutust istusin maha, hingasin karget õhku ja vaatasin ringi. Lumine mets oli ilus. Teatav pühalikkuse tunne puges hinge.

Mõne aja möödudes pöördusin ehituse juurde tagasi. Vaatasin tehtud tööd ja äkitselt sain aru: Sellisel moel uude kohta maja ehitamine on sama, mis iseenda uueks tegemine. Kõigepealt teed platsi puhtaks, lood vundamendi, millele toetuda ja ajad seinad püsti. Kui vundament on nõrk, vajub maja viltu, või veereb järsakust alla. See tuleb hoolega läbi mõelda. Siis kerkib katus, aknad, kamin, korsten. Kõik need on justkui inimese enda osad. Kui aknad ette paned, need tolmust puhtaks pühid, saavad silmad nagu selgemaks. Kui ahju teed tule, soojeneb süda. Ja mida hoolikamad kihid seinas, seda kindlam ruum.

Hüti tegin künka otsa, mille jalamilt leidsin niiske lohu. Kaevasin seda sügavamaks ja rõõm oli suur – eluks vajalik vesi oli olemas! Raiusin sarapuude vahele tee sisse, et mäe all puhkav veesilm aknast näha oleks. Seda tehes sain aru, kui oluline on elu jaoks ühendus allikaga.

Lõpuks saabus oodatud päev. Maja sai valmis. Tegin ettevalmistused ära ja istusin maha. Mediteerisin iga päev palju tunde. Ikka õhtuni välja ja siis veel. Ilmnema hakkasid väga kaunid paigad, tundmused, seisundid. Hoomamatu pühalikkus tuli iga päevaga lähemale.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Ise- Olemine.

Sildid

Armastus, Õnn, Enesearmastus, Iseolemine, Kristus, Mediteerimine, Meelerahu, Olemine, Oma "Ise", Sõltumatus

Enamik inimesi näib kulgevat sarnasel teel. Kõik püüavad luua enda ellu rahu, õnne, küllust, armastust ja uusi imelisi võimalusi kogemiseks ning kasvamiseks. Kuid, kuidas tundub Sulle, kui paljud on tõeliselt oma eluõnne ning sügava sisemise rahu leidnud?

Või pakitseb paljude inimeste hinges hoolimata pealtnäha õnnestunud ning toimivast elust siiski mingi arusaamatu virr-varr, et kuidas, kus ja kelle moodi ma peaks parasjagu tegelikult olema? Paljudel juhtudel muidugi võtavad olmetoimetamised ja etteplaneeritud asjatamised kogu päeva enda alla, nii ei jää eriti aegagi mõtisklemiseks. Kuid kas sügavamas mõttes Elu peakski selline olema?

Kuidas on lood Sinuga? Kas Sina tead, mis on Sinu elu sügavam mõte, eesmärk ning ülesanne? Kas Sina tead, kuidas saada õnnelikuks? Saadaval on sedavõrd palju vaimseid ning religioosseid õpetusi, tööriistasid, teooriaid, praktikaid ja teraapiaid, aga paljud inimesed tunduvad tegelikust õnnest ja sisemisest rahulolust ikka üsna kaugel. Mis siis veel puudu saab olla?  Mis on see, mis annaks elule püsivamalt parema, rikkalikuma maitse, värvi, tähenduslikkuse, tooks tagasi elu salapära, pühalikkuse ja maagilisuse?

Vahel võib väga hästi mõjuda kui vanad justkui tuntud tõed ja teadmised pisut uuemast vaatepunktist lähtuvalt läbi tunnetada ja lahti mõtestada. Kui nüüd mõelda, lihtsalt ja loogiliselt, väljaspool religioosseid ja spirituaalseid stamparusaamu, siis miks inimene üldse tunneb ennast vahel pahasti, mittepiisvana, õnnetuna, väärtusetuna, vahel isegi täiesti mõttetuna? Ja kas see peabki nii olema?  Vastus on: ei pea. Inimese algolemuslik seisund on tegelikult rõõm.

Inimene ei tunne ennast endaga olles rõõmsalt ja hästi, sest ühiskonna mudel on loonud talle järgimiseks ideaalid. Loonud sellega temasse lõhe. Ühiskond on inimest lõhestanud ja iseenda vastu pööranud. Ideaalid on nii sügavale istutatud ja ta mõtleb aina, et missugune ta “peaks” olema ideaalis, olles unustanud, kes ta on. Tuleviku ideaal on inimese kinnisidee, mille tõttu ta unustab oleviku tegelikkuse.

Teemaks on enese teistega võrdlemine. Igaühel on keegi, keda ta sisimas imetleb ja on alateadlikult enda eeskujuks, iidoliks võtnud, kelle moodi olla püütakse. See võib kindlasti olla elus ja edus edasiviivaks motivaatoriks, kuid sügavuti ei saa Sa saada kellekski teiseks. See, et püütakse olla keegi teine võib ollagi inimese mõnikordse õnnetu olemise, probleemide ja rahulolematuse põhjus. Lihtsalt ei taheta, julgeta ega osata olla enda moodi. Kas tõesti võiks arvata, et püüdmine olla võimalikult rohkem kellegi teise moodi, teeb ka Sinu terviklikuks? Sul võib olla rõõm teisete õnnestumistest, kuid kui otsese järgimise mudel toimiks, siis elaks juba kõik inimesed sügavas rahulolus. Järelikult võiks sellest mustrist nüüd vahepeal südamerahus lahti lasta.

Kinnistunud huvigrupid kardavad elavat, väes olevat inimest, sellepärast antakse meile ette elueesmärk, peame kellekski saama! Kuid, me juba oleme see, kelleks Olemine meid lõi, me ei pea saama kellekski teiseks. Inimese eesmärk on olla tema ise. Ükskõik, kas teda vihatakse või armastatakse, kummardatakse või lüüakse risti, sest isegi risti lüües on tõelises iseolemises olev inimene õnnis ja rahulolev.

Kristlased püüavad saada Jeesus Kristuseks, huvitav milleks? Keegi ei muretse enese pärast, kõik tahavad saada kellekski teiseks. See kärbib elu. Mis on, kui elul ei olegi muud eesmärki kui elu ise? Heitkem vahepeal kõrvale kõik eesmärgid, jätkem üldse tuleviku idee. Unustame, et on homne. Kogugem ennast igast suunast kokku, keskendugem siin-ja-praegule ja tundkem selles hetkes elu, selle lõpmatuses. Ja me jõuame enda tuumani. Kui kõik pealepandu, vägisi õpetatu kõrvale heita, siis tekib tahtmine elusse täielikult uppuda. Elusolemine ongi kõige peamine eesmärk, sellepärast ei saa elul olla oma niiväga sügavat, sellest eraldiseisvat eesmärki.

Iseenda eest ei ole pääsu. Hoopis iseendast kõrvalekaldumine põhjustab psühholoogilisi probleeme. On öeldud, et inimene sünnib oma olemusega ja sureb enda olemusega, kõik mis vahepeal toimub, see pole eriti oluline. Vaimne teekond on retk Jumala äratundmiseni. Jumalik alge on kätketud Sinu tuumolemusse. Alusta armastavat teekonda iseendani ja Sa leiad ka Jumala.

Vahel öeldakse, et iseendast tuleb teadlikuks saada. Kuid teadlikkus on alati teadlikkus millestki. Kui teadlikkus enam millestki teadlik ei ole, on ta jõudnud absoluutse hoomamatu vaikuseni, lõpmatuseni, tuumolemuseni, lihtsalt teadveloleku ehk Olemiseni, Suure Vaimuni. Olemine on suur müsteerium, müstiline jõud, mis seda kõike, mida me kogeda ja avastada saame, koos hoiab.

Olemine on elu, taeva, lillede, looduse, päikesetõusu kogemine. Uskugem olemist. Olemine andis meile elu. Inimesed ei võta ennast harilikult olemuslikult. Selleks, et Olemisse sulanduda, ei vaja me ühtegi religiooni. Kogu Olemine ise on jutlus. Naermine ja tänulikkus on palve.

Ja võiksime mõista, et me juba oleme Olemises, muidu meid ju poleks. Peame vaid ennast usaldama, armastama ja iseendaks olema. Siis võtame enda eest kogu vastutuse. Ja see annab uskumatu olemiskogemuse ja vabanemise.

Jeesus ütleb, et Jumal on armastus. Ta teeb Jumalast ning armastusest sünonüümid ja môlemad on seletamatud. Elu ongi müsteerium. Sestap ei peagi püüdma loogiliselt võttes kõigest aru saada. Elu ei ole loogiline, ega püüagi olla. Mida loogilisemaks, struktureeritumaks me elu elada, mõelda püüame, seda hirmunumaks me võime muutuda. Hea on hoopis lahti lasta ja usaldada.

Jeesus ütleb veel, et tõde teeb vabaks. Täpsustamata on jäänud, et tõeks olemine, mitte tõe “teadmine” teeb vabaks. Alati, kuni pole liigseid tõlgendusi, on kõik ilus. Las Olemine lihtsalt olla. Puhas, süütu, tunnetuslik ilu lõppeb seal, kus algavad tõlgendused. Tõde on kaunis. Olla sina ise, ilma maskideta, teeb su ilusaks.

Religioonide prohvetid on teinud elust kavalalt aeglase surma, seda väga lihtsal viisil: öeldes läbi paradiisist väljasaatmise kontseptsiooni, et elu on karistus. Elu ei ole karistus, elu ise ongi paradiis. Ja põrgu nende jaoks, kes enda tõelist olemust püüavad alla suruda. Kes on Kristluse pühakud? Need, kes elavad minimaalselt, kõige vähem. Mida vähem nad elavad, seda pühalikumad nad on? Kas Elu on ikka tõesti selleks mõeldud?

Tõelise isiksuse kasvamine on võimalik vaid siis, kui te hakkate ennast armastama sellisena, nagu olete- nagu Olemine teid kavandas. Kui Olemine oleks tahtnud veel ühte Jeesus Kristust või Buddhat, oleks ta juba loodud.

Kuidas jõuda enda tuumani? Pead rahustuma lihtsalt sellena, kes oled, ja siis Sa näed! Tee, mida Sa tunned, et tahad, mis su sisemusest ilmneb, aga tee seda vähimagi kahetsuseta, tähista seda! Väljenda seda intelligentselt, teisi kahjustamata ja siis saad sa vabaks. Sest läbi religioossuse on inimestes tekitatud hirm iseenda loomulike vajaduste ees ja selline lõhestamine ei saa küll kuidagi terviklikku inimest luua. Mis siis võib tuua tagasi rõõmu, on Olemine. See on kõige loomulikum ja orgaanilisem viis eksisteerida.

Erinevad maailma usundid ajavad inimeste pead segi. Nad ei tee vahet uskumise ja teadmise vahel. Pime võib uskuda valgust, aga sellest pole midagi kasu. Valguse nägemiseks on vaja silmi ja siis ei tarvitse enam uskuda. Kas on vaja midagi uskuda kui te juba teate? Kas te usute valgust, kuud ja tähti? Te lihtsalt teate, et need on, siin pole mingit usuküsimust. Usku on vaja väljamõeldiste ja valede jaoks, mitte tõe jaoks.

Usk ei vaja vahendajaid ega etteantud toimimisõpetusi. Peab vaid õppima mõistma Olemise keelt, see ei ole nagu teile tuttav inimkeel. Olemine tunneb ainult ühte keelt, vaikust. Kui ka teie suudate olla vaikselt, siis mõistate tõde, elu mõtet ja kõige oleva tähendust.
Keegi teine ei saa seda teie eest tõlgendada, igaüks peab selle töö ise ära tegema. Usundid on juba sajandeid seisnud teie ja Olemise vahel, nagu Hiina müür.

Kui inimesed hakkavad lähenema tõelusele ilma kellegi juhendamiseta, kellegi selgituseta, mis on hea ja mis halb, kellegi antud kaardita, siis saavad miljonid inimesed Olemisest aru. Meie südamelöök on ka Universumi südamelöök, meie elu on osa kõige elust. Me kasvame olemise sees ja oleme väga tähtis osa sellest. Peame lihtsalt olema piisavalt tasakesi, et kuulda seda, mida ei saa sõnadega öelda: olemise muusikat, piiritut rõõmu ja katkematut pühitsust. Kui see jõuab meie südametesse, toimub ka muutus.

Religioonid on teinud inimesed õnnetuks, sest need mõistavad tihti hukka maailma loomulikud naudingud ning olemiseviisid. Nad teevad seda, et kiita teise ilma naudinguid! Teispoolsus on nende väljamõeldis ja millegipärast nad tahavad, et inimkond ohverdaks oma tegelikkuse väljamõeldise eest.

Igaühe sügavam vaimne ülesanne on olla tema ise, mitte ôppida käituma, olema ja rääkima, nagu keegi teine, nagu môni vaimne ôpetaja. Selles ei peitu sisemine ônn ja rahulolu. Sinu iseendaks olemise osa jääb siis igavesti Sinuks olemist igatsema. Probleemid tulevad hoopis siis, kui sa üritad end suruda Sulle sobimatutesse raamidesse. Sa pead olema Sina, ei rohkem ega vähem. Sa pead saama iseendaks, selleks loomu- ja sünnipäraseks endaks, mis jääb järele peale seda, kui Sa endalt heidad käitumise ja “õige” toimimise ôpetatud programmid, pealepandud mustrid.

Peale seda, kui saad enda hinge traumadesse takerdunud osad tagasi, uuestisünnib unikaalne Sina! Kui Sul on vahel segadus, et kui edukas, tark, rikas, osav, haritud vôi vaimne Sa olema peaks, siis tea, et need on ühisteadvuse eksitavad môtted. Sina pead olema lihtsalt Sina. Lase lihtsalt lahti, lõdvestu Olemisse ja las kõik see, mis pole Sina, lennata nelja tuule poole. Täielikult lahti lastes jääb järele vaid see, mis tõeliselt Sulle kuulub.

Edaspidi juhib sind Sinu iseolemine, meeldigu see teistele vôi mitte, ning saadab enneolematu sisemine rahulolu. Siis sa lihtsalt oled Sina. Ja milline võiks siis olla Sinu iseolemine? Seda ei tea mitte keegi, enne kui Sa tôeliselt selleks saad! Ei suur väline edu ega majanduslik küllus ei anna seda rahulolu, mida vôib anda endaks saamine! Pealegi ei loo ülemäärane külluse tagaajamine eriti midagi muud, kui ületarbimist ja see võibki saada meie planeedi hukatuseks. Kuna elame kôik selles edukultuse maailmas, siis on väga keeruline ka ise mitte vahel vaevelda kahtlustes, et kas ma olen ikka piisav. Olemise silmis on inimene tingimusteta piisav, sest inimene on sügaval sisimas ikka tema ise. Just see, keda vaja, ta ei pea olema midagi enamat. Ja iseolemine viib Sind ôigesse tasakaalu maise ja vaimse vahel.

Siis lood Sa just endale sobiva ja piisava külluse, armastuse ja rahu. Hoolimata sellest, millise ideaali poole kõik teised Sinu ümber püüdlevad. Mis on see, mis Sinu jaoks toimib ja Sind õnnelikuks teeb? Asudes teele iseolemisse ja lastes lahti kõik muu, algab sinu tegelik teekond õnneni. Vaja on lihtsalt julgust ja kindlust olla sina ise.

Kui oled ennast tõeliselt leidnud, ei pea Sa muretsema, kas oled piisavalt naiselik, vôi liiga mehelik, kas sa räägid, teed, töötad, annad liiga palju vôi liiga vähe. Ei pea analüüsima, kas sul on piisavalt väge, energiat vôi raha, vaid Sa oled Sina. Iseendaks saamise teel võiks olla sügavamas südamesopis siiski vaikimisi ka taoltus: saada teistele paremaks, hoolivamaks. Kui Sa oled see, kes Sa oled, on sul loomulik lähedus Jumalaga.

Sulle meeldib vahel kaua magada ja palju süüa? Ja pärast on kerged süümepiinad, et võibolla oleks pidanud ikka virgem ja distsiplineeritum olema, siis tegelikult pole sul midagi viga, sa oled lihtsalt Sina. Pealegi, kuhu Sul siis kiire on, et sa ei võiks endale vahepeal õdusas olemises puhkehetki lubada? Sest kuhugi mujale kui Olemisse polegi võimalik välja jõuda. Ja Jumala silmis pole mingit vahet, kas oled seltskondlik maailmarärdur vôi meeldib Sulle hoopis lihtsalt üksi oma kodumetsas jalutamas käia. Olemise silmis on môlemad  kogemused vôrdselt olulised ning vajalikud.

Mis on igaühe eluülessanne? Olla Sina ise. Elamise loomulikeim tasand on Olemine ja selleks, et sinna jõuda, ei ole vaja teha mitte midagi, vaid lihsalt olla. See ei ole ei kõrgem ega madalam tasand. Ise- Olemine on ainus sünniõigus, mis saab olla päriselt Sinu. 

 

( Seekordne artikkel on inspireeritud Osho raamatust “Tee mehelikkuse juurde.”)

---

 

 

Lühijutt otsijast.

Sildid

Mediteerimine, Meelerahu, Taipamine, Vabanemine, Vaimsus

Kord, ühel päikselisel hilissuve päeval istus linna servas sädelevalt lookleva jõe kaldal üks pealtnäha tavaline, pisut ehk vanemapoolne mees. Ta näis soojendava päikese paistel niisama tukkuvat. Mõtted ta hallinevas peas hulpisid üsna sihitult siia- sinna, lihtsalt mööda möödunud aegade mälestusi.

Ta nägi ennast mehena, kes oli käinud läbi terve maailma, et leida vastust enda sees pakitsevale küsimusele: “Kuidas ja kust leida valgustatust?” Vahel oli mees arvanud, et ta leidis Jumala ja Tõe, sai seda isegi juba puudutada, aga veidi hiljem libises see tundmus ikka käest. Oli ta seda siis vaid kujutlenud? Ometi olid ju otsija arsenalis rohked erinevates templites, koolides, ashramites omandatud teadmised, pühitsused ning tehnikad. Ta oli läbinud aukartustäratava hulga, paaste, vabastamisi, puhastusi ja retriite. Laulnud lõputu hulga mantraid, istunud lugematuid tunde meditatsioonis. Mis siis veel ikka puudu sai olla?

Ühel hetkel mees väsis ja ei retkelnud enam mööda maailma. Samuti oli ta nüüdseks loobunud lausa ahistavaks muutunud püüdest leida teed Jumalani, jättes suuremal määral isegi palvetamise, jooga ja meditatsiooni. See kunagine otsija elas üksi väikeses korteris, lapsed olid juba suured ja naine oli läinud oma teed ning hulga varandust kaasa võtnud. Mees oli hakanud elama väga lihtsat elu, käis iga päev metsas jalutamas ja vahel suvel linna taga lookleva jõe ääres ujumas. Nii istus see mees seal selgi päeval ja mõtles enda kõikide rändude, templite, vestluste ja Tõe otsingute üle. Oli tõesti palju kogemusi ja mälestusi, mees naeris vaid oma rahutut meelt, mis vahel oli sisimas sedavõrd tormlenud, lootnud, uskunud. Ta tundis kunagise noore ning tulise enda suhtes sümpaatiat, kuid peamiselt oli tal endast kahjugi.

See hallineva peaga mees sulges silmad, lastes oma elu mälufilmil omasoodu edasi rulluda. Ta tajus oma rinnakorvi tõusmas ja langemas. Ja ühtäkki tundis ta endasse valgumas senitundmatut kergust. Ta pahvatas naerma. Oh kui hea on siin lihtsalt lesida, ilma tungita maailma, ennast, Jumalat mõista. Maailm lihtsalt on nagu ta on. Oi kui kergeks teeb olemise kui sedasi lahti lasta. Temasse kerkis kõige lihtsam ja siiram olemise rõõm. Niivõrd hea oli kerge südamega silmitseda päikese sillerdust järvepinnal ja lihtsalt tunda ennast tõmbamas suve lõhna sügavale kopsudesse, lastes ajal peatuda, puhata sellest kõigest. See oli nii vabastav ja rõõmustav, et hoolimata, et teda võidi kuulda, hakkas mees lihtsalt naerma ja naeris kuni tundis kuidas tänulikkuse laine vallutab kõikematvana tema olemuse üha sügavamad kihid.

Küll oli hea naerda ja lõkerdada enda kunagiste meeleheitlike tõsiste ponnistuse üle! Otsija naeris kogu oma olemusega iseenda üle. Ah mingu see kõik! Korraks tundus, et ta vist naerab liiga kõvasti, sest tema peas ja teadvuseruumis tundus miski selles rõõmutulvas justkui paigast ära nihkuvat. See oli pisut jube tunne, aga ta ei lasknud ennast sellest heidutada. Mees tahtis lihtsalt naerda ja vabaks lasta. Peale seda karastavat naeruhoogu tundus, et teatud mõttes nägi ta ennast esimest korda tõeliselt ja see side endaga tegi teda ühtäkki nii lõbusalt ja koduselt lähedaseks. Igaljuhul, tuju oli hea. “Päris hea nali ikka see elukene!” Karastav oli ennast tühjaks naerda. Mida kõike polnud ta näinud ja teinud, lõpuks istub ikka oma kodulinna jõekese kaldal ja silmitseb niisama tühja ilmega vett.

Õhtu poole ennast koju minema sättides tundis mees, et miski oli teisiti. Tema olemine muutus iga järgmise sammuga sügavamaks, rohkemaks, rõkkavamaks, kirkamaks ja intensiivsemaks. Ta hakkas märkama kõikjal enda ümber valgust, iga peegeldus ning sillerdus asfaldi kivikestel näis lõputu valgusemerena. Valgus köitis teda enneolematu jõuga, seda iga vastutulija silmades, igal autoaknal. Midagi oli ikka väga teistmoodi. Mees oli seletamatult rahulik ja hingas väga aeglaste hingetõmmetega. Temas oli maad võtnud sügav vaikus nagu oleks ta lõplikult seljatanud Tõe leidmise vajaduse suure taaga. Koju jõudes ning peeglist endale silmadesse vaadates sai ta järsku aru, mis jõe ääres oli juhtunud. Ning ta mõistis, et kõik, mis oli kunagi olnud, oli ikkagi olnud asja eest.

Vabadus ja tasakaal.

Sildid

Isiklik vabadus, Mediteerimine, tasakaal, Vabadus, Vaimne areng

Jõudes oma südamele lähemale hakkab su elu toimima. Paljud su ümber näevad ja tunnetavad, et sul on hea ja püüavad eneseteadmata või teadlikult sind, sinu maneere, olemust jäljendama hakata. Olles iseendaga kontaktis, võid märgata, kuidas kogu ülejäänud maailm, inimesed kellega sa suhtled ja kõik sündmused hakkavad sinu südame soovide kohaselt joonduma.

Ometi oled sa mõnes mõttes nagu nähtamatu. Sind teeb vabaks ehk nähtamatuks see, et teiste arvamused, teod ja hinnangud mõjutavad sind vähe. Niipea, kui sul pole vaja, et kõik sind tunnustavad, kiidavad ja armastavad, saad sa vabaks. Sellest hetkest saad hakata tõeliselt elama oma unistuste elu. Su vabadus tuleneb osaliselt sellest, et sa tead tõde. Sa tead, et tegelikult pole välises maailmas midagi, mida sa ise ei saaks endale anda või luua.

Luues soovitud kvaliteedid näiteks armastuse, läheduse ning külluse enda sisse ja õppides ennast tõeliselt väärtustama, manifesteeruvad need hüved peagi ka välises maailmas. Eeldus ja vundament tõeliste imede sündimisele ja unistuste täitumisele on see, et sa usuksid ning tunneksid täielikult, et sa oled neid asju väärt. Et see ongi juhtunud. Eeldus on, et sa ei karda, et su soovid tõesti täituvadki. Imede loomiseks pole lõpuks vaja muud, kui tingimusteta enesearmastust.

Osates hoida kontakti oma südamega, hoides oma südame iseenda jaoks lahti, hakkab läbi sinu voolama suurem hulk armastust. Su energiaväli laieneb, pakkudes sulle teiste hinnangute raskuse eest kaitset, sind ei saa  enam nii naljalt kõigutada. Kõik inimesed üritavad teadlikult või teadmata liikuda neist endast lähtuva suurema energiavälja poole, sest suurem väli ja täitumine armastusest on suurem isiklik vabadus.

Tihti püütakse jäljendada neid, kes võivad ja julgevad kõneleda südamest, kes ei karda avaldada oma tõde. Imetletakse neid, kes on vabad, kes julgevad olla targad, vaimukad, samas kartmata ennast lolliks teha. Järgitakse neid, kes saavad elu, ennast ja teisi võtta vabalt. Inimesed imetlevad neid, kes ei karda “ennast” ja oma sisemist last näidata.

Kui sa elad südamega, ei pea sa tahtmatult teistele enda energiat ära andma. Sa vähendad järk järgult oma enesetähtsust. Mida vähem kaitset vajab su ego, mida väiksemaks see muutub, seda rohkem on sul vaba energiat. Vabanenud väega saad iseendale veelgi lähemale liikuda. Ja see, mis ees ootab, on midagi suurt: südames kohtud sa oma hingega.

Iseendaga kontaktis olles õpid sa eristama teiste mõtteid enda omadest. Sa hakkad tunnetama, millised on sinu vajadused ja kustmaalt võib teiste koormat aidata kanda. Samas on tark omandada võime hoida piire ja tasakaalu, sest selle suurenenud jõuga tuleb õppida toime tulema. Suure väega kaasneb suur vastutus. Sinu tegudel, mõtetel ning sõnadel on kaugeleulatuvad tagajärjed, niisiis tuleb õppida hoiduma oma väe ületarvitamisest.

Võimsa ja vabana suudad sa oma reaalsust ise luua. Sa saad enda ellu kutsuda enneolematult maagilisi ja ekstaatilisi eluolukordi. Sa saad kogeda seda, mida sa oled alati hingepõhjast soovinud. Nii saadki hakata rahuldustpakkuvat ja täielikku elu elama. Meelikõditavaid kogemusi on mõnikord vaja kogeda lausa piire kombates, sest see ongi tõeline elamine täies eluväes, janus ja rõõmus. Südamega elamine paneb inimese särama ja tõeliselt kaugelekiirguvat hingesära, tõeliselt õnnelikke inimesi on maailmale väga vaja.

Kuid oma rõõmuallikaid tuleb osata tasakaalukalt, mõõdukalt kasutada. Sest välistest teguritest tähenduslikkuse, rõõmu, naudingute ja ekstaasi ammutamine võib tekitada sõltuvust. Igasugune sõltuvus röövib vabaduse. Selleks, et samast asjast saada taas igatsetud rahuldustpakkuv meeleseisund, selleks, et oma välisest rõõmuallikast harjumuspärane rahuldus ja ekstaasikogemus kätte saada, tuleb järjest rohkem doseerida.

See, millele on oht ennast kaotada, see, millest võib sõltuvusse jääda, võib olla midagi tõeliselt head, lausa imelist, kuid selle välise suure maagiaga lõputult kaasa minnes pole sa enam enda ja oma õnne peremees, vaid võid jääda pendeldama oma ihade ja kirgede meelevalda. Oht on kaotada elu rõõmupoolel kontakt endaga, jättes ekstaasiseisunditesse maha osad iseendast. Lõpuks juhtub, et vaagid küsimuse üle, miks pealtnäha rõõmuna särav reaalsuspeegeldus mind enam õnnelikuks ei tee?

Sama asja kordamine võib muutuda pikapeale igavaks ja tühjaks. Võimaluste ulatust võib kombata, kuid häda on selles, et tavareaalsuses, materiaalses maailmas pole võimalik piire lõputult nihutada. Ühel hetkel tuleb vastu punkt, millest alates keha ja meel ei ole võimelised enam rohkem vastu võtma, taluma, kogema. Peale kohtumist rõõmukosmose piiridega, võid kaotada tasakaalu ja langeda sügavale tühjusesse. See paratamatus kehtib seksi, ostlemise, kihutamise, rikastumise, ekstaatilise tantsimise, ka lihtsalt ülevoolava rõõmu ning tänulikkuse kogemise ja kõige muu sellise kohta.

Iga kogemust võiks minna vastu võtma ilma ootusteta, elu usaldamises ja rahulikus voolamises, puhtalt lehelt. Soovimata korduseid, mõistes, et iga hetk on kõik uus. Tark on püüda vaadata kõike iga kord uute silmadega, keskenduda asjade olemuse sellele aspektile, mida sa varem pole eriti tähele pannud. Ja sarnast hetke, täpseid korduseid, mis tekitavad samu tundeid, ongi põhimõtteliselt võimatu saavutada. Uuel hetkel on kõik tegurid ja energiad, inimesed ning nende soovid, asjalood, seisundid ja meeleolu alati natuke või ulatuslikult muutunud.

Sellepärast on kasulik peale iga erksamat, eufoorilisemat või elusamat kogemust ja perioodi laskuda tagasi rahu, tasakaalu ja harmooniateljele. Aegajalt on tark minna tagasi lihtsusesse. Vaja on taastada kontakt iseendaga. Muidu kaotad oma vabaduse sõltuvusse üha suurematest imedest, mida endale luua püüad. Endiselt on hea kui oskad näha lihtsuse võlujõudu, siis võid kogeda iga asja siin ilmas saladusliku imena.

Rahuseisundisse laskumine on vajalik sellepärast, et aju vajab aega ja puhkust, et olnud sündmused kinnistada. Keha vajab hetke, et asjad, kogemused talletada ja rahuseisundis lõdvestuda. Meelele on vaja rahu ja vaikust, et asjad läbi jahvatada, peetud vestlused üle meenutada. Energiakeha vajab aega, et enda peenstrukturaalsed osad ekstaasihetkedest kokku koguda, täielikult kehasse tagasi tõmmata. Puhkamine on vajalik kui tahad elu alati ja taas täielikuna kogeda. Seda teadis juba vanarahvaski ja seda nimetati hinge tõmbamiseks.

Väga oluline osa inimese elus on lühiajalistel mitte midagi tegemistel. Lihtsalt viibimisel rahus ja vaikuses. Kui seda kunsti harjutada saad ka tehes mitte midagi kogeda kõike. Tegelikult ei pea oma ressursse põhjani tühjendama, et saada täielikku elamisekogemust. Ja “mitte midagi tegemises” on peidus ajahetk, kui tõelised positiivsed muutused saavad kinnistuda ja aset leida.

Osa sinust võib tahta pärast ekstaatiliste seisundite saavutamist, niiöelda millegi enda jaoks suure ära tegemist mugavustsooni, vanale rajale tagasi pöörduda, jääda loorberitele puhkama. Kuid staatilisusesse tõmbumine on seisak.

Pikalt ühe koha peal, ühes asendis passimine muudab keha ja vaimu kangeks. Väga ruttu tekib vajadus liigutamise, sirutamise järele. Inimene, tema sise- ja välismaailm, vaim ja keha on ehitatud vajadusele kasvada. Ennast, enda elu ja energiaid on vaja hoida liikumises. Keegi ei liiguta neid sinu eest. Kui universum näeb, et sa tahad ühe koha peal istuda, siis ei hakata sind liigse energia ja elujõuga ka segama, koormama, ärritama.

Kuid, kuidas saab veel paremaks minna? Alati saab, aga kindel hea ja parema vastuvõtmise punkt on tasakaalutelje lähedal. Tasakaal on võti harmoonia ja püsiva õnneseisundi juurde. Tasakaal ja jätkusuutlikus. Tasakaaluseisundisse laskudes saab taastuda isiklik vägi ja vabadus.

Elus on tasakaalu üsnagi keeruline hoida. See püüe sarnaneb väga köie peal kõndimisele. Seda on võimalik teha kui harjutada ja olla teatud määral distsiplineeritud. Peenikese köie peal püsimine on koha peal seistes üsna raske. Liiga suure hooga edasi tormates võid sa lihtsalt mööda astuda. Väikeses, parajas liikumises, kulgemises on kõige lihtsam tasakaalu hoida. Ja aegajalt on vajalikud põgusad peatumised, hetked kui saad sügavalt sisse ja välja hingata, ennast koguda, et kindlalt astuda järgmine samm.

Kui on soov kohtuda iseendaga…

Sildid

Andestamine, Armastus, Eluenergia, energeetiline sõltuvus, Enesearmastus, Enesetervendamine, Harjumused, Hirmud, Lahendus, Mediteerimine, Oma "Ise", Sõltumatus, Sisemine vaikus, tasakaal, Tunnete tasakaalustamine, Vabadus

Kui sul on olnud õnnelik saatus ja sa tõesti ei soovi oma elus midagi muuta, siis oled sa õnnistatud. Kui tunned, et elad täiesti täisväärtuslikku ja elusat elu, väes ja rõõmus tasub õppida seda kinnistama südamepõhjast tuleva tänulikkusega. Aga kui on agasid, siis miks mitte püüda muuta oma muremõtteid ja häirivaid tundeid?

Miks inimesed teevad üha uuesti ja uuesti valikuid, mis ei tee neid tegelikult õnnelikuks? Sest ei julgeta teha lõpuni südamepõhiseid otsuseid, mis tegelikult endani viiks. Proovitakse hoopis ikka teha nii nagu enamik teeb, käituda, nagu enamik käitub. Kuid see ei pruugi sügavuti rahulolu pakkuda. Vastupidi, sellest võib lõpuks lausa haigeks jääda. See on sellepärast, et tehes alati nii, nagu peetakse “õigeks” võib iseenda olemuse ja südamega suurde vastuollu minna, kuna sinu tõeline elurada võib tahta käänduda hoopis uute nurkade taha, et näha asjade senitundmatuid tahke. Ja füüsilises kehas avaldub selline pikemat aega kestnud ebakõla- konflikt sisehääle ja ühisteadvuse “tõdede” vahel valu, pinge või lausa haiguse näol.

“Kuulmatusest” lähtuv haigus, näiteks südamevalu, on keha meeldetuletus sulle: “Sa elad teisiti kui sa tegelikult peaks ja tahaks. Sinu elus on valdkondi, kus sinu tegelik tee on teistsugune kui sa praegu oled valinud.”

Näiteks üsna tavapärane muster on puhkuse ajal kuhugi kaugele reisida. Reisil on soov nautida kauneid paiku ja kogeda uusi kogemusi. Enamasti otsitakse sealt kaugelt tegelikult midagi veel. Midagi, mida tihtipeale endale ei teadvustatagi. Otsitakse rahu, kohalolu, rõõmu, harmooniat, vabadust, isegi armastust. Aga nagu mõnel juhul juhtub, ei leita seda siiski ka sealt.

Reisimiseks suudetakse koguda raha ja organiseerida kasvõi pikem puhkus. Kui tahta, on see kõik ju võimalik? Kui tahetakse mõneks ajaks kõigest eemale on võimalik ka pikemaks perioodiks lapsehoid organiseerida. Kui väga vaja, siis saab selleks kõigeks leida kasvõi kuu aega, või enamgi. Reisil olles suudavadki osad inimesed, läbi erinevate vahendite, kogeda kohalolu, rahu ja rõõmu. Mõned miskipärast ei suuda olla hetkes ka kõigest kaugel eemal viibides.

Siis võib olla aeg endalt küsida: “Miks ma ei suuda isegi puhkuse ajal, reisil olles hetke nautida? Miks pean kogu aeg järgmist sammu planeerima, mõtlema õhtusöögist, sellest mida homme teha või kuhu täna veel minna? Miks ma ei võiks lihtsalt hetke ilust ja kohalolust täielikku naudingut saada ning rahulolu tunda?”

Kokkuvõtvalt, kui ei suudeta näiteks pool aastat etteplaanitud reisil kohal ja rahul olla, siis on see selge märk sellest, et inimesel puudub piisav kontakt iseendaga. Et sellest pääseda, on hea kui keegi annab näiteks sellist nõu: “Kui inimene tunneb ennast alati, ükskõik kus ta ka ei viibiks, kuidagi laiali, siis peaks ta valima teistsuguse puhkuse. Sest kui inimene suudaks luua kontakti iseendaga kaob temast vajadus alati kuhugi kiirustada ja sedasi on võimalik seljatada stress ja närvilisus. Paljud asjad, mida sa arvad, et sa pead, pole tegelikult ilmtingimata vajalikud.”

Mõelda, kui kogu selle ressursi, aja, raha ja logistika, mis läheb ühe kallima reisi planeerimisse ja selle väljaostmisse, panustaksid hoopis endasse? Enda isiklikku arengusse, et leida suurem sisemine rahu? Mis oleks kui panustaksid oma puhkuseraha ja aja endaga kontakti loomisse? Eespool nimetatud teisi tundeid: rõõm, rahulolu, harmoonia, kohalolu ja armastus ei pea samuti otsima kusagilt kaugelt. Need kõik on siinsamas, sinu enda sees, sinu südames olemas ja täiesti piiramatus koguses, kui sa vaid valid ja nendega kohtuda soovid ning tahad.

Selle asemel, et paisata ennast näiteks reisil eesootavatesse võõrastesse ja segastesse energiatesse, mille tulemusel sinu sisemine tasakaal ja kohaloluvõime võivad veelgi enam ähmastuda, võta parem puhkus, kus sa puhkad välja. Kus sa ei pea midagi tegema ja kuhugi minema. Loo endale südamelähedane keskkond, paik, kus valitseb piisav küllus. Lihtne kohake, kuhu sul on varutud kõik, mida sul on vaja, et pikemat aega lihtsalt olla ning puhata.

Mine näiteks üksi maale. Mõnda kõrvalisse kohta. Kui sul omal maakohta pole, siis võib- olla on võimalik mõneks ajaks mõne tuttava maamajja või suvilasse minna. Ehk on võimalik selline koht üürida? Seal on loodus sulle lähedal ja see toetab sind. Ja esialgu lihtsalt ole. Sa ei pea või õigemini pead 🙂 tegema mitte midagi. Õpi ja praktiseeri seda kunsti. Mida rohkem sa suudad vaikuses paigal olla, seda parem. Loomulikult võib alati mediteerida, nii palju ja niimoodi, nagu oskad.

Loo endale paik, kus sa saad rahus kohtuda iseendaga ja puhata kõigest ja kõigist. Seda teinuna oledki sa juba enda reaalsuse looja. Soovitav on puhata telekast, arvutist ja teistest inimestest. Telefon tasub helistamiseks sisse lülitada vaid siis, kui sul tõesti on kellegagi midagi jagada või vajad tuge. Võid ka valida endale niiöelda tugiisiku, kes sind vahepeal vajadusel ära kuulab ja nõu annab. Kuid iga liiga pikale veniv telefonivestlus võib sind taas endast eemale kiskuda. Õpi püsima enda südames. Saada endale pidevalt armastust. Mõne aja pärast võid sa seda sealt hakata rohkesti leidma. Ja peagi võid sealt leida ka tõelise enda.

Seltsiks tasub kaasa varuda ilusat muusikat, mida kuulates sa ei tunne ennast kunagi üksi. Võib kuulata ka mantraid ja meditatiivset muusikat. Kui vaja, las muusika mängib ööpäevaringselt, see loob sulle toetava taustaenergia ja võib aidata hetke tabada. Enda kohene vaikusesse surumine võib tekitada lisapingeid ja hirme. Liigne enesepiitsutamine, enda liiga järsult kohtlemine on teguviis, millega kaotab enesearmastus. Ennast on hea kohelda õrnalt, hoolitsevalt ja tingimusteta heakskiiduga. Tee endale aegajalt pai oma tubliduse eest ja hoia käsi oma südamele lähedal. Vaikusesse võib siseneda siis, kui oled valmis ja tahad seda.

Kui sul puudub elumustrite murdmiseks, endaga kohtumiseks julgus, algenergia, otsustavus, kindlus ja teadmised, aga tahtmine seda teha nagu oleks, siis püüa leida see tugi või sütik, mis või kes sind aitaks. Võid Universumil paluda sind õige ukse või teeotsani juhatada, ise iga päev oma soovi korrates.

Enne kõne all olevat puhkust maakohas või muus vaikses paigas, on hea käia näiteks mõnel kursusel, kus õpetatakse aeglustamist ja minevikus allasurutud emotsioonide vabastamist. Selliseid tehnikaid rakendades, on võimalik endaga kontakti loomist kiirendada. Võid vajadusel lubada endale ka oma südame äratundmise põhjal valitud teraapiaid, välist abi, mis aitavad sul saada tagasi oma jõu ja tahtevabaduse.

Igal järgmisel hetkel võib teha uusi valikuid, mis saavad hakata sulle rahulikumat ja rõõmuküllast reaalsust looma. Kui sul on kontakt oma südame ja iseendaga, siis oledki saavutanud kõik, mida tegelikult vaja. Siis polegi enam äkitselt vaja kusagilt midagi tingimata otsida.

Endas püsides võib üllatavalt ruttu juhtuda, et taipad, et vajadus kõige välise järele ja välise vajadus sinu järele polegi nii suur kui sa arvasid. Inimesel võib olla palju käitumisharjumusi. Üksi, lihtsalt “Olles” õpid sa leidma sooja ja pehme tunde enda südamest ning tundma end kodus ja õnnelikuna igal pool. Sa saad vabaks. Ning sinu elust saab igavikuline kulgemine sinu südamerajal- rõõmus, rahus ja armastuses.

Kuidas alustada enesetervendamisega?

Sildid

Enesetervendamine, Mediteerimine, Oma "Ise", Usaldamine

Inimene võib oma pahisevas elutempos küsida: “Kust leida kõikide kiirete toimetuste kõrvalt aega veel iseenda jaoks, jõudmaks sisemise rahu ja armastuseni kui välises maailmas on kogu aeg tegemist?”

Küsiksin vastu: “Kas kunagi tuleb hetk, kui kõik tööd saavad tehtud? Kas tuleb hetk kui kõikide lähedaste kõik vajadused on rahuldatud? Kas tuleb hetk kui mitte kusagil, kodus, tööl ega suvilas pole mitte midagi korrast ära, katki, katki minemas, remonti vajamas, sassis, pooleli, pesemata, niitmata, rohimata, kastmata ja veel teha? Kas on hetke kui mõni sahtel või kapp ei vajaks kusagil koristamist. Kas on hetke kui mõni muu probleem ei vajaks lahendamist? Kas on hetke kui kellelegi pole midagi vaja ära viia, midagi pole kusagilt vaja tuua, midagi pole kodust otsas? Kas on hetke, mil kellelegi pole vaja helistada, kirjutada, vastata ega millestki rääkida? Kas on hetke, kus ei peaks midagi ära otsustama? Kas ei peaks kellegiga suhtlema, keda ammu pole näinud? Kas on hetke, kus keegi pole külla tulemas, lahkumas, telekast pole midagi algamas ja tulevikus ei terenda midagi, mille peale peaks juba vaikselt mõtlema hakkama? Kas on hetke kui midagi poleks peagi vaja osta ja hankida? Kas on olemas või tulemas selline hetk kui kõikidele nendele küsimustele samaaegselt saab vastata jah?

Tundub lihtsalt, et “kogu tööd” ja kõiki vajalikke asju pole siiski iialgi võimalik ära teha. Kõiki muresid ning mõtteid, mis on seotud välise, ehk materiaalse maailmaga, pole iialgi võimalik läbi mõelda ja ära lahendada. Kuid ometi oleme ka varasemalt kogenud rahuseisundeid? Jah, õnneks on võimalik lihtsalt otsustada, et praegu ma ei mõtle millestki ja lülitada ennast välja. Ja see ongi ainus võimalus sügavat rahu kogeda. Kas poleks tore kui meil oleks oskus ennast kõigest välisest tahtmise korral välja lülitada? Kui nõustud sellega, siis ehk on sobiv enda jaoks aega võtta just nüüd? Hetk puhkust lubada ja enda sisse vaadata. Astuks rongilt maha? Õpiks sellise ümberlülitumise selgeks? Prooviks rahu leida enda seest? Äkki prooviks mediteerimist? Prooviks näiteks kümme minutit vaikselt lebada ja püüda mõelda ainult päikesest… või kuust?

Tunnikese enese tarvis saab võtta alati, kui vaja, iga päev. Isegi kui tundub, et näiteks suure pere eest hoolitsedes on see võimatu. Inimene kipub ise rippuma harjumuste kütkeis, et seda mitte teha. Vahel vajame ise, et meid vajataks ja usume, et ilma meieta ei saada hakkama ning asjad ei toimi. Tegelikult on igapäevaelus alati midagi sellist, mille saab ära või vahele jätta. Öeldes oma perele, lastele, elukaaslasele: “Nüüd ei tohi mind tund aega segada, ma teen ühte asja!” astute esimese sammu enda suunas. Selgitamist tasub loomulikult teha armastusega. Vajadusel võib selle rahuhetke eest midagi teistele vastu lubada. Ukse kinni tõmbamine võib olla teene kõigile. Kõik pere liikmed saavad sellel ajal kasvada ja enda “Isega” suurema kontakti luua. Ühtäkki on igaühel aega enda asjade jaoks.

Naastes pole asjad enam endised ja suhetesse võib tekkida hoopis uus kvaliteet. Suhetes olev sõltuvus muutub ajutiste eemalolemistega väiksemaks ja transformeerub aegapidi austuseks. Kui mõnele pere liikmele on vastuvõetamatu anda teisele tund aega vabadust, on asi hapu, tasakaalust väljas ja vajab nagunii lahendamist. Tegu võib olla liigse energeetilise sõltuvusega, millega kaasneb oht tekitada mõlemapoolne vaimne kängumine. Selle vastu aitab just selline aegajalt asetleidev eemaldumine teineteisest ja isikliku potentsiaali suurendamine. See juhtub kui igaüks keskendub ise enda huvidele/hobidele. Sülelastega emade puhul, on lood muidugi teised, kuid unepauside ajal on ju kõik võimalik.

Kui nendeks otsusteks algenergia puudub ja mõtegi sellele tundub talumatu või hirmutav, hõõru oma käsi kümmekond korda kiiresti üksteise vastu ja pane need koheselt oma südamekeskuse peale, parem käsi alla. Sule silmad ja ütle: “Sisemine rahu” ja otsi pehmet tunnet südames. Seda tasub korrata niipalju kordi, kuni tunned kuidas soojus hakkab kätealusesse piirkonda kogunema. See on sinu kese. Sellele saad alati toetuda, et alustada oma teekonda rahuni. Lisaks tasub keskenduda enda südamepiirkonnale ja püüda otse enda südamesse lausuda: Ma armastan sind, palun andesta! Ma tänan sind! Seda piisavalt palju kordi tehes ja usaldades! võivad sündima hakata imed. See on kiireim tee leidmaks üles kaotatud kontakt iseendaga! Seejärel võib proovida mediteerimist. Rahuseisundis hakkab keha enda energeetikat ise korrastama ja protsessi järgselt on energiat juba rohkem.

Praegusel ajal peab järjest rohkem kiire olema ja omama raudset tahet ja ürgjonnakat meelt, suutmaks enda hinge olemuse tahte eest põgeneda. Sisemine sund sisemised jamad ära lahendada, hakata rohkem rõõmustama ning armastama ja oma eluülesannet täitma kasvab päev päevalt. Keha, vaim ja alateadvus hakkavad seda järk järgult erinevate valude, ebakõlade, tasakaalutuste, pingete ja haiguste näol meelde tuletama. Hing soovib meile edasi öelda: “Rohkem peaks püüdma endaks saada, oma kaotatud “Iset” taasleides.” Senini toiminud kattevarjud telekas, alkohol, tubakas, tarbimine ja muu selline pakuvad üha vähem leevendust. See “Ise,” millest siin juttu ei ole ego. Pigem tema vastand. Egost saabki mööda lipsata, kui saavutada tõeline kontakt oma südamega. Süda on meie sisekosmose päike ja omab võimet tervendada kõike. Küsi oma südamelt, mida ta soovib, et sa saaks ja suudaks taaskord hingepõhjast rõõmustada? Palu tal ennast selle otsimisel alati juhatada. See võib olla tee tõelise tervenemiseni.