Sildid

, , , ,

Sügisel elasin metsas. Kirjutasin vähe. Kogu valge aja ning mõned hämarusetunnidki hõivas majaehitus. Koht asus teedest eemal ja juhuslik uitaja sinna ei sattunud. Oli õnnelik juhus, et avastasin selle paiga. Ümber käisid vaid metsaloomad oma radu. Soovisin tõelist rahu ja vaikuseruumi, inimestega ei lävinud ma toona üldse. Olin täielik erak. Sellel ajal valdas mind eriskummaline tundmus. Nimetasin seda tugevaks ühenduseks iseendaga. Sedasi ma toimetasin seal, peidetud naeratus näol.

Kuigi materjal oli olemas, võttis ehitamine aega arvatust kauem. Algselt soovisin teha võimalikult lihtsa hüti, ainult hädapärase äraolemise tarvis. Kuid mida edasi, seda enam tuli vajadus luua kena ja praktiline ruum. Ehk arvasin, et jään sinna pikemaks.

Järjest enam meeldis mulle lihtsalt istuda vaikuses. Teadsin, et mõned nimetavad seda mediteerimiseks. Minus oli sündinud mõte istuda seal sedasi nelikümmend päeva järjest. Tahtsin vist näha, kas muutub midagi. 

Ma ei jõudnud mõtlusaja algust kuidagi ära oodata. Ehitamise päevadel tundsin end lihtsalt ühe asjaliku metsamehena. Seinad olid juba enamjaolt püsti ja katus peal. Peagi sain rauast korstna ja malmkamina paika. Ust veel ei olnud. Selle asemel laperdas tuules villane tekk. Aknad olid ja sealt paistis puutumatu mets – sügav ja mõtlik. Õhtuti tegin tule alla, keetsin tatraputru ja teed. Proovisin juba siis mõtlusega algust teha, aga väsinud keha soovitud kogemust ei pakkunud. 

Väga tahtsin näha, mis on teiselpool sedavõrd pikka vaikiolekut. Eelnevalt palju mediteerinuna teadsin, et leidmist võivad oodata täiesti uued maailmad. Paraku vajasid praktilised küsimused veel täit tähelepanu. Eesti külmas metsas ei ole nii, et istud lihtsalt maha ja jääd. Saagisin päevade viisi hambad risti ja käed rakkus. Kopsisin ja püüdsin jääda rahulikuks, kuigi soov oli juba edasi minna.

Vahepeal saabus talv. See polnud mind murdnud. Seljataga oli kaks värsket tuisupäeva. Neilgi päevil olin püüdnud üht-teist ära teha. Nüüd säras päike, oli krõbe külm. Tulin välja ja hõõrusin ennast lumega. Olemine oli väga värske. Hõikasin, aga puudelt kajas vastu vaid enda hääl. Seejärel panin riided selga, lükkasin lumekuhjad puuvirnalt ja jätkasin. Tegin maha lõkke, vahepeal on hea külmunud käsi soojendada. Teevee panin samuti üles. Peale paaritunnist pingutust istusin maha, hingasin karget õhku ja vaatasin ringi. Lumine mets oli ilus. Teatav pühalikkuse tunne puges hinge.

Mõne aja möödudes pöördusin ehituse juurde tagasi. Vaatasin tehtud tööd ja äkitselt sain aru: Sellisel moel uude kohta maja ehitamine on sama, mis iseenda uueks tegemine. Kõigepealt teed platsi puhtaks, lood vundamendi, millele toetuda ja ajad seinad püsti. Kui vundament on nõrk, vajub maja viltu, või veereb järsakust alla. See tuleb hoolega läbi mõelda. Siis kerkib katus, aknad, kamin, korsten. Kõik need on justkui inimese enda osad. Kui aknad ette paned, need tolmust puhtaks pühid, saavad silmad nagu selgemaks. Kui ahju teed tule, soojeneb süda. Ja mida hoolikamad kihid seinas, seda kindlam ruum.

Hüti tegin künka otsa, mille jalamilt leidsin niiske lohu. Kaevasin seda sügavamaks ja rõõm oli suur – eluks vajalik vesi oli olemas! Raiusin sarapuude vahele tee sisse, et mäe all puhkav veesilm aknast näha oleks. Seda tehes sain aru, kui oluline on elu jaoks ühendus allikaga.

Lõpuks saabus oodatud päev. Maja sai valmis. Tegin ettevalmistused ära ja istusin maha. Mediteerisin iga päev palju tunde. Ikka õhtuni välja ja siis veel. Ilmnema hakkasid väga kaunid paigad, tundmused, seisundid. Hoomamatu pühalikkus tuli iga päevaga lähemale.