• Rahuleidjast
  • Vabastav muusika
  • Arhiiv

Rahuleidja

~ Rahuotsijate kohtumispaik

Rahuleidja

Tag Archives: Vaimsus

Kas võiksime saada paremaks või lausa uueks?

24 Teisipäev apr. 2018

Posted by Taavi in Teekond sisemise rahuni

≈ Lisa kommentaar

Sildid

Armastus, Igavik, Iseolemine, Olemine, Rahu, tasakaal, Usaldus, Vabadus, Vaimsus

Keegi ei küsi, et miks! peab tehnoloogia, majandus, sooritused ja tooted aina paremaks muutuma? Küsimus on ainult, et kuidas teha mida iganes paremini kui keegi teine? Kuidas olla teistest parem? Mitte teistele parem. Kuidas saada paremaks, kõiges? Kuid vaimsel tasandil edasiliikumiseks on vaja saada hoopis uueks inimeseks, mitte paremaks. Läbida uuestisünd ja teatud perioodiks surra kõigele vanale.

Oleme tuhandeid aastaid elanud teatud viisil, teatud teadvusruumis, kust vaid üksikud suudavad välja pääseda. Vaja on ennast minevikust lahti juurida, et uueks saada. Me pole kuulanud ärganud inimesi, kuna nemad ei saagi rääkida inimese parandamisest, paremaks muutmisest, sest see oleks nagu haigele rohu andmine haiguse vastu, millest ta ei taha paraneda. Need, kes räägivad uueks saamisest, koristatakse ära. Nagu näiteks Kristus, Sokrates jt. Uueks saanud inimene aga näeb, et Elu keskpunktis on “Jumala kuningriik.”

Kuni te sônade tühisust pole tundnud, siis pole te elus olnudki, olete elanud kuntstlikult. Kui esimest korda juhtub see, mis on väljaspool sônu, siis on teiega juhtunud elu! Elu on teie uksele koputanud. Rääkimine on ebaôiglane kogemuse suhtes, mille te läbi elasite, mida kogete. Totaalne orgasm Universumi tervikuga – see on sulandumine Olemise allikasse.

Sõna distsipliin tähendab kõige otsesemalt järgimist, kuid on individuaalne nähtus. Kui laenate oma distsipliini kelleltki, hakkate elama paikapandud, surnud põhimõtete järgi. Loe parem märke endas kasvavast rahust, vaikusest. Siis pole su silmades enam mineviku tolmu. See on lend üksindusse. Kui aga inimene leiab iseseisvalt tõe, saab ta meistriks. Vaid sügava sisetunde, mitte kellegi otsene järgimine viib teid täielikult elatud eluni.

Armastus on risk, nagu ka Elu ja Jumal. Jumal on suurim risk, temani ei jõua loogika ja matemaatika abil. Riskite sellega, mida teate, et jõuda lähemale tundmatule, mida te ei tea. Tõelise sõjamehe vaim aga ütleb: “Tuttav on juba teada, selles pole enam midagi, sellest on saanud koorem, mida pole enam mõtet kaasas kanda.

Kui riskite kõigega, lasete täielikult lahti, siis ühel hetkel mähib tundmatu end teie ümber. Kui see juhtub, siis saate aru, et see pole lihtsalt tundmatu, vaid see, mida ei saagi tunda. Mitte lihtsalt tuttava, arusaadava, tuntu vastand, vaid midagi kaugemat. Liikuda üksi kaardistamata selles pimeduses, liigute absoluuti. Minge sissepoole ja olge teadvel. Peate ainult täitma nõude olla täielikult teadvel.

Asi ei ole “tegemises,” asi on absoluudis. Kui käes on näiteks inimese viimane hetk, kui ta tõesti oma elu eest võitleb, siis mõtted kaovad, jääb vaid Olemine, absoluut. Siis paneb ta endast viimase välja, teeb kõike täielikult, maksimaalselt. Pole oluline, kas see toob võidu või kaotuse. Loeb vaid enda terviklikult kokku võtmine, siis ei kaota me kunagi, totaalsus ise on võit.

Sündimine on eraldumine, välja juurimine, ema ehk allika küljest lahutamine, Olemisest välja kukkumine. See on see, mis vajab taastamist. Kaks indiviidi ei saa kohtuda igavese tasandil. Igaveses saab ühte sulada ainult Jumalikuga, tervikliku eksistentsiga. Üksteist saab koos aidata, tôusta Jumalikule tasandile. Valgustatuse, môttevaikuse seisund on armu, ehk armastuseookeaani kohalolek. Sa sisened sellesse, aga ei omanda seda kunagi. See tasand on “Osadus,” ehk osa olemine.

Osadus on hoopis teistsugune dimensioon, see on nagu kaks südant kohtuks, see on armulugu. Suhtlemine on peade vahel, osadus südamete vahel. Osadus on tunne, muutunud teadvuse seisund, kõrgem vaimne sfäär, enda minast lahti laskmine. Edasi viib vaid armastuse ookeani osaks saamine. Sônad jäävad siin mannetuks. Olla on sedavõrd kaunis kogemus. Osadus on lihtsalt olemine koos loodusega, laskmine asjadel juhtuda, ilma otsustamata, ilma tegemata, lihtsalt voolates elu, veega kaasa, lihtsalt pikutades, minnes sinna kuhu jalad viivad.

Ülima kogemus on väljendatav eelkõige tantsus ning laulus. Tunne ise laulab – siis ei laula enam teie tunde ajel, vaid tunne laulab läbi teie. Ükskôiksus on vôti, energia liigub siis usaldusse, armastusse. Seda tundmust tuleb ôpetajast juua.

Peas elades ei saa südamega tunnetada. Teadmine vaikusest, tühjusest, Tõest, Olemisest vôib olla vaid koormaks. Kui sa lased teadmisest lahti ja laskud olemisse, siis saad sa aru, et sellest ei saagi aru saada. Seda ei saa mõista, struktureerida, seletada, kuna see on kôige alus, ookean, mis kannab kôike, mis on. Olemine ei ole paigalseis, olemine on absoluudi lähedane seisund. Kui läbistad püüdluse, ponnistuse ja lased lahti, ilmneb sinu tegelik potentsiaal.

Kui arvata, et inimene, kes on Olemises ja ei tee mitte midagi, lihtsalt laiskleb, siis pole olemist mõistetud. Olemises, mõtiskluses toimub nii energeetilisel kui vaimsel tasandil miljon asja korraga ja Olemine on vaimse olendi kõige kasvamapanev “töö.”

 

 

Millal me oleme piisavad?

14 Kolmapäev märts 2018

Posted by Taavi in Teekond sisemise rahuni

≈ Lisa kommentaar

Sildid

Automatism, Õnn, Ego, Iseolemine, Olemine, Olevik, Oma "Ise", Rahu, Vabadus, Vaimsus

Meid kõiki on õpetatud, ärge passige niisama, ärge raisake aega asjadele, mis ei vii kuhugile. Aga mina ütlen, et mida rohkem te kasutuid asju naudite, seda õnnelikum te olete. Mida rohkem naudite asju, millel pole eesmärki, seda süütum ja õndsam te olete. Kui te ei vaja eesmärki, pühitsete lihtsalt oma olemust. Olete tänulik selle eest, et olete olemas, et hingate. On tõeline õnnistus hingata, olla ergas, teadvel, leekivalt elus. Sellest piisabki! ning kõik, mis tuleb peale selle, on lihtsalt üks priske boonus.

Peate midagi saavutama, kuhugi jõudma, et tunda end hästi ja väärtuslikuna, et elu oleks õigustatud? Kuid mida võib Elule lisada? Midagi ei saa juurde panna, püüd midagi vägisi lisada hävitab teid. Õpetatakse otsima eesmärke ehk õpetatakse teisendama oma elu pangaarveks või saavutuste loeteluks. Aga kes on elanud vaid sedasi, on elanud vaest elu. Kõige rikkam on inimene, kes tunneb iseennast ja oma keset. Kui Elu vajaks eesmärke, siis oleks Jumal midagi sellist nagu tegevdirektor või suurärimees. Võtke elu mänguliselt. Kui mäng nõuab tõsidust, olge mängult tõsine, mitte päriselt. Siis on hetk rikas ja te võite jõuda ülimani.

Pea ei pääse otse olemuseni, on vaja minna läbi südame. Tegelikult ulatub Olemus, nii peast kui südamest kaugemale, on puhas vaikus, ei mõtted- peatasand, ega tunded- südametasand. Vaat see inimene, kes tunneb oma olemust, on tõeliselt vaimne, religioosne.

Ülim ei ole mitte tulevikus vaid olevikus, peidetud, siinsamas ja praegu. Olla teadvel tähendab vastutuse võtmist. See pole kohusetunne, selle tõelisem ja olulisem tähendus on võime vastata. Olla vastutustundlik tähendab olla teadvel, ergas, tähelepanelik, mittemehaaniline väljaspool automatismi. Aegamööda muutuvad väikesedki toimetused valguseküllaseks ja kogunevad järjest teie sisse, kuni toimub plahvatus.

Seda sisemist protsessi võib võrrelda kaevu kaevamisega. Kui me hakkame kaevu kaevama, siis pole kusagilt vaja midagi juurde tuua. Vesi on seal all olemas. Mida me täpselt teeme kui me rajame kaevu? Me loome tühjuse, võtame midagi ära: kivid, liiva ja mulla, et vesi leiaks ruumi, kuhu liikuda, paiga, kus end näidata. See vajab vaid ruumi avaldumiseks. See igatseb tühjust, kus pinnale kerkida. Aga me oleme täis oma mina, oma ego. Kui mina asemele tekib rohkem tühjust, siis saab Olemine nähtavale tulla.

Olemine koosneb õnnest, rõõmust ja õndsusest. Mingit tegevust pole vaja, tegemine võibki olla tõkkeks. Lõdvestuge ja õnn voogab teist läbi ja ujutab teid üle.
Pinge teeb õnnetuks. Pinged tekivad siis, kui ajate midagi taga, lõdvestus tuleb siis, kui lubate millelgi juhtuda. Olemuslik inimene pole võistleja, ta on loobuja: mind ei huvita, mis teistel on, mind huvitab see, mis minul on. Ta liigub maailmas ringi hoolimata teiste arvamusest. Elab oma elu, teeb oma asja ja on oma olemist. Tema õnn on väga süütu ja lihtne, see pole tehtud ega toodetud. See on olemuslik, nagu lapsel.

See, kes ei ela olemuslikult, kes pole kohtunud Olemisega, peab ennast täis toppima võimalikult paljude kogemustega, peab võimalikult palju asju ära tegema, aga ei täitu iial. Õnne saavutamise püüe on üleüldse absurdne, sest õnn on siinsamas, seda ei saa saavutada. Aga siiski joostakse kogu aeg ühest kohast teise, et haarata kogemusi. Liigutakse ühelt maalt teisele, ühe guru juurest järgmiseni. Ühelt poolt pidev jaht, teiselt poolt aimdus, et see kõik on mõttetu, kuna ühel päeval tuleb nagunii surm ja lõpetab kõik. Lisaks ajendab sedasi ringi tormlema hirm, et teised saavad ja sina jääd muidu ilma.

Olemusliku inimese arvates pole vaja kuhugile minna. Buddha näiteks istus lihtsalt puu all, ta ei olnud kuhugi teel ja Jumal tuli ise tema juurde. Kõik tuleb, laske sellel lihtsalt sündida. Elu on valmis teiega juhtuma. Luuakse väga palju tõkkeid, neist suurim on tagaajamine. Elu tuleb ja koputab uksele, aga teie aina jooksete ja jahite, olete alati kuskil mujal. Kui Elu pärale jõuab, olete teie juba läinud. Olite Tartus, aga kui Elu sinna jõudis olite juba Tallinnas. Olite Tallinnas ja kui Elu sinna jõudis, olete juba Indias. Olete Indias ja Elu jõuab kuidagi sinna, teie olete aga juba läinud edasi. Ajate Elu taga ja Elu ajab teid taga, te ei kohtu aga kunagi. Selle asemel lihtsalt oodake ja olge kannatlik.

Saavutamisele keskendatud vaim ei saa iialgi tunda õndsust, see on alati pinges. Ja isegi eesmärkide saavutamisel tunneb see sügavat pettumust. Vaja on uusi sihte, aga neid kohe ei paista. Kõik vajalik on olemas, aga millele võtta uus siht? Siis hakatakse eesmärke leiutama, et vaid oleks, mille nimel elada. Leiutatakse uusi tooteid, uusi sihtkohti. Ainult, et kui kõik on saavutatav, siis on saavutamist ihkav vaim ikka rahulolematu. Järjest uute, tehislike, väljamõeldud, ebaorgaaniliste sihtide ja eesmärkide saavutamine võib lõpuks viia neuroosini.

Ainult mittesaavutav vaim saab olla rahulikult, aga mittesaavutav vaim saab tekkida ainult kosmilise sihituse taustal kui kogu olemine on eesmärgita. Võib mängida, laulda tantsida, elada ja armastada, pole vaja seada eesmärke. Ülim on kohal siin ja praegu, just praegusel hetkel! Kui olete avatud, saab ülim teisse siseneda. Ent te pole siin, vaim on kusagil tulevikus ja tegeleb mingi eesmärgiga. Kuhu viib eesmärgitu olemine- kõige olulisemani- enda olemuse tuumani.

Kui jõuate Olemisse, tunnete järjest rohkem rahulolu. Kui meditatsioon on täielik, siis on inimene niivõrd rahul, et unustab mediteerida, sest meditatsioon on pingutus, ebamugavus. Meditatsioon ei tohiks olla harjumus, see peaks olema elav. Kui miski teis muutub, sünnib ainult mediteerima asudes, siis pole see veel see, siis on see hüpnoos. Kui meditatsioon toimub õigesti, sügavalt, siis tunnete ennast kogu päeva uuena. Igas hetkes on õrn rahulolu, ükskõik, mida te parasjagu teete. Kui inimesel on sedavõrd hea meel enda üle, on see justkui iseendasse armumine.

Sisemist toiminud muutust näeb suhestumisel välisesse, alles siis olete jõudnud sügavamale. Olete vaiksem, teie sees on vähem lärmi, ambitsioonid kaovad. Olete rahulikum ja lõdvestunum. Kui kaob soov, tahtmine ja vajadus jõuda vabanemiseni, siis hakkate te tegelikult selleni jõudma. Nüüd olete vaba, sest iha on see, mis teid aheldab. Isegi vabaduseiha on köidik, nagu ka soov olla ihadeta. Kui kaob iha millegi järele, liigute tundmatusse. Meditatsioon on jõudnud lõpule. See ongi teine kallas.

 

 

 

 

 

 

Lühijutt otsijast.

27 Neljapäev apr. 2017

Posted by Taavi in Teekond sisemise rahuni

≈ 2 kommentaari

Sildid

Mediteerimine, Meelerahu, Taipamine, Vabanemine, Vaimsus

Kord, ühel päikselisel hilissuve päeval istus linna servas sädelevalt lookleva jõe kaldal üks pealtnäha tavaline, pisut ehk vanemapoolne mees. Ta näis soojendava päikese paistel niisama tukkuvat. Mõtted ta hallinevas peas hulpisid üsna sihitult siia- sinna, lihtsalt mööda möödunud aegade mälestusi.

Ta nägi ennast mehena, kes oli käinud läbi terve maailma, et leida vastust enda sees pakitsevale küsimusele: “Kuidas ja kust leida valgustatust?” Vahel oli mees arvanud, et ta leidis Jumala ja Tõe, sai seda isegi juba puudutada, aga veidi hiljem libises see tundmus ikka käest. Oli ta seda siis vaid kujutlenud? Ometi olid ju otsija arsenalis rohked erinevates templites, koolides, ashramites omandatud teadmised, pühitsused ning tehnikad. Ta oli läbinud aukartustäratava hulga, paaste, vabastamisi, puhastusi ja retriite. Laulnud lõputu hulga mantraid, istunud lugematuid tunde meditatsioonis. Mis siis veel ikka puudu sai olla?

Ühel hetkel mees väsis ja ei retkelnud enam mööda maailma. Samuti oli ta nüüdseks loobunud lausa ahistavaks muutunud püüdest leida teed Jumalani, jättes suuremal määral isegi palvetamise, jooga ja meditatsiooni. See kunagine otsija elas üksi väikeses korteris, lapsed olid juba suured ja naine oli läinud oma teed ning hulga varandust kaasa võtnud. Mees oli hakanud elama väga lihtsat elu, käis iga päev metsas jalutamas ja vahel suvel linna taga lookleva jõe ääres ujumas. Nii istus see mees seal selgi päeval ja mõtles enda kõikide rändude, templite, vestluste ja Tõe otsingute üle. Oli tõesti palju kogemusi ja mälestusi, mees naeris vaid oma rahutut meelt, mis vahel oli sisimas sedavõrd tormlenud, lootnud, uskunud. Ta tundis kunagise noore ning tulise enda suhtes sümpaatiat, kuid peamiselt oli tal endast kahjugi.

See hallineva peaga mees sulges silmad, lastes oma elu mälufilmil omasoodu edasi rulluda. Ta tajus oma rinnakorvi tõusmas ja langemas. Ja ühtäkki tundis ta endasse valgumas senitundmatut kergust. Ta pahvatas naerma. Oh kui hea on siin lihtsalt lesida, ilma tungita maailma, ennast, Jumalat mõista. Maailm lihtsalt on nagu ta on. Oi kui kergeks teeb olemise kui sedasi lahti lasta. Temasse kerkis kõige lihtsam ja siiram olemise rõõm. Niivõrd hea oli kerge südamega silmitseda päikese sillerdust järvepinnal ja lihtsalt tunda ennast tõmbamas suve lõhna sügavale kopsudesse, lastes ajal peatuda, puhata sellest kõigest. See oli nii vabastav ja rõõmustav, et hoolimata, et teda võidi kuulda, hakkas mees lihtsalt naerma ja naeris kuni tundis kuidas tänulikkuse laine vallutab kõikematvana tema olemuse üha sügavamad kihid.

Küll oli hea naerda ja lõkerdada enda kunagiste meeleheitlike tõsiste ponnistuse üle! Otsija naeris kogu oma olemusega iseenda üle. Ah mingu see kõik! Korraks tundus, et ta vist naerab liiga kõvasti, sest tema peas ja teadvuseruumis tundus miski selles rõõmutulvas justkui paigast ära nihkuvat. See oli pisut jube tunne, aga ta ei lasknud ennast sellest heidutada. Mees tahtis lihtsalt naerda ja vabaks lasta. Peale seda karastavat naeruhoogu tundus, et teatud mõttes nägi ta ennast esimest korda tõeliselt ja see side endaga tegi teda ühtäkki nii lõbusalt ja koduselt lähedaseks. Igaljuhul, tuju oli hea. “Päris hea nali ikka see elukene!” Karastav oli ennast tühjaks naerda. Mida kõike polnud ta näinud ja teinud, lõpuks istub ikka oma kodulinna jõekese kaldal ja silmitseb niisama tühja ilmega vett.

Õhtu poole ennast koju minema sättides tundis mees, et miski oli teisiti. Tema olemine muutus iga järgmise sammuga sügavamaks, rohkemaks, rõkkavamaks, kirkamaks ja intensiivsemaks. Ta hakkas märkama kõikjal enda ümber valgust, iga peegeldus ning sillerdus asfaldi kivikestel näis lõputu valgusemerena. Valgus köitis teda enneolematu jõuga, seda iga vastutulija silmades, igal autoaknal. Midagi oli ikka väga teistmoodi. Mees oli seletamatult rahulik ja hingas väga aeglaste hingetõmmetega. Temas oli maad võtnud sügav vaikus nagu oleks ta lõplikult seljatanud Tõe leidmise vajaduse suure taaga. Koju jõudes ning peeglist endale silmadesse vaadates sai ta järsku aru, mis jõe ääres oli juhtunud. Ning ta mõistis, et kõik, mis oli kunagi olnud, oli ikkagi olnud asja eest.

Vari, mis ei lase näha tõelisust.

06 Esmaspäev veebr. 2017

Posted by Taavi in Teekond sisemise rahuni

≈ Lisa kommentaar

Sildid

Enesetervendamine, Jung, Mõtted, Minevik, tasakaal, Vaimsus, Vari

Millalgi lugesin ühte Carl Gustav Jungi kokkuvõtlikku käsiraamatut. Sel ajal otsisin vastuseid endaga toimuvate energeetiliste protsesside kohta, sest süvavaimsed ja kõik muud õpetused ei pakkunud enam arusaamist. Nimelt, Jungi käsitluses inimese psüühe kohta on mainitud sellist osa, taolist tegelast nagu “vari.”Ning sain aru, et kõige raskemad “maadlemised” enesearengu teel, ongi otseselt seotud “varjuga.”

Miks Jung? Sest tema tehtud töö on paljuski psühholoogia kui teadusharu alustalaks ja teiseltpoolt on Jungi õpetustes, psüühe käsitlustes sügav vaimne, inimese enesearengut kaardistav mõõde ja huvitav võib olla teada, et tegelikult tegeles Carl Jung oma osades, teaduslikest pisut eraldiseisvates töödes ka meetoditega, mis sarnanes”kanaldamisele.” Sedasi sündis näiteks tema palju küsimusi tekitanud “Punane raamat.”

Edasi varjust: väike nope juba olemasolevatest kirjeldustest varju kohta (Eesti analüütilise psüholoogia seltsi kodulehelt): Vari seisab teadvust ja alateadvust eraldaval lävel ning me kohtame teda oma unedes kui õde, venda, sõpra, koletist, monstrumit, vaenlast, teejuhti. See on kõik, mida me ei taha, ei saa lubada oma teadvusesse; kõik meie omadused ja kalduvused, mis on alla surutud, kõrvale lükatud või kasutamata.” Jung ütles, et igaühel on vari ning mida vähem saab see väljenduda inimese teadlikus elus, seda tumedam ja läbitungimatum see on. Vari projitseeritakse iseenesest väljapoole: “Minul pole midagi viga – asi on n e n d e s. Mina pole koletis, teised inimesed on koletised. Kõik võõramaalased on kurjast.” Reaalses maailmas elamiseks tuleks projektsioonid tagasi võtta, tunnistades, et kuri ja põlastusväärne on siiski osa meist endist. Ta möönab, et see on pole lihtne – “On väga raske mitte omada võimalust süüdistada kedagi teist“, kuid on siiski seda väärt.

Enda kogemused.

Kuid mulle on iseõppimine olnud alati oluline, sestap olen omal käel töötanud oma varjuga,  sellega seonduvalt eelnevaid üheseid teadmisi omamata. Käesolevas artiklis jagan enda kogemusi, avastusi ja taipamisi, selle kohta kuidas vari toimib, toimetab ja kui palju ta inimest mõjutab. Ja seda kuidas enda varjuga suhelda. Järgnev info ei pürgi muidugi absoluutset tõde kuulutama, vaid on rohkemal või vähemal määral oletuslik, aga kuna ma ise olen läbi nende taipamiste suuri, järgmistele teadvuse tasanditele viivaid läbimurdeid saavutanud, siis tundub vajalik neid siinkohal jagada. 

Meditasioonide ajal enda auravälja väga tähelepanelikuilt jälgides avastasin, et peentasandil on veel üks liikuv energia, millele ma ei osanud alguses nime anda. See on energiakogum, mis liigub omasoodu ringi. Kui küsisin sisemiselt tarkuselt selle energia kohta, mis sedasi uitab, ütles ta, et see on kummitus 🙂 Ja peagi juhatati mind Jungi raamatuni ja siis viisin kokku, et see peab olema vari. Sest “varju” kontseptsioon kirjeldas kõige ühesemalt selle energiaosa omadusi. Varju tegelikku “asukohta” on raske määratleda, kuna ta on vägagi liikuv.

Vari tundub olevat samastatud ka hingeosade kaotsiminemise ja tagasitulemise kogemustega. Paljud nähtamatud “olendid,” mis inimese vastu “huvi” tunnevad on siiski inimese enda millalgi lahkunud, kuid aja jooksul pisut muundunud, varju läinud osad. Teisisõnu, vari on “reaalne” energeetiline suurus, mille toimetamistest sõltub inimese elukogemuses väga palju.

Palju räägitakse sellest, et elu olukorrad pole vahel tegelikult sellised, nagu meil seda kogeda õnnestub. Ehk siis, igaüks võib sama olukorda kogeda vastavalt sellele, mida ta selle peale projitseerib, vastavalt minakogemuse filtritele, mis teda keskmisest tegelikkusest eraldavad. Neid filtreid loob ja sisaldabki vari. (Kõik need kõverad, varjus asuvad projektsioonid tulenevad minevikust, näiteks ajast kui juba lapsena elu asjadest ja sellest kuidas maailmaga suhestuma peaks, valesti aru saadi. Eriti on see sedasi juhul kui ollakse millalgi teenimatult pahandada saanud või on hoolimata kõikide standardite järgi õigesti toimimisest ja endast parima andmisest tulnud kohtuda konfliktide, kriitika ja rahulolematusega. Siis toimub sisemine välise maailmaga pahuksisse minemine. Ja peale seda on osa meie sisemisest peeglist pisut kõver. Ehk, läbi varju toimimise laskub inimese ette teatud olukordades läbi sisemise reageerimise loor, mis ei lase enam selgelt näha tõelisust.)

Varjus ja alateadvuses on lisaks loovusele, instinktidele ja “ebameeldivale” peidus ka kõik see, mis lahutab sind terviklikkusest. Seal on peidus ainus “material,” millega sa jäädavalt saad oma hingehaava täita, ära tervendada. Oma puhtad osad on vaja lihtsalt tumeduse ümbrisest lahti harutada. Igal juhul, kuni inimesel on kehas või mõtetes tasakaalutusi, kuni ta päevades on kontrollimatuid asendustegevusi, kuni ta vahel juskui pole oma mõtete, tunnete ja tahmiste peremees, on ka tema energeetikas tõenäoliselt minevikust pärinev hingehaav, mis lahutab teda terviklikkusest. Ja psüühe, “hinge,” energeetika millalgi haiget saanud osa on peitunud ja saanud osaks varju kompleksist. Ja selle osa toimimise üle puudub inimese minal enamasti kontroll. 

Öeldakse, et mõtle positiivselt, tee teistele head, siis on ka sul hea. Kuid inimene ei koosne ainult ühest osast, inimese psüühika koosneb paljudest allisikutest ja mõistusega saab ta mõelda ainult selle eest, mis on teadvustatud, ehk mõistusega ühenduses. Ülejäänud osad annavad enda soovidest ja rahulolematustest märku läbi, valude, tungide ja ebameeldivate uitmõtete või mõttemustrite. Ühesõnaga, varju ja enda haavatud sisemise lapse eest ei saa inimene kahjuks lihtsalt positiivselt mõelda, et toimuks jäädav muutus elukogemuses. Kuni nendega pole ühendust loodud, jäävadki nad enda turvatunde pärast muretsema ja solvumistesse solvuma.

Isegi kõikvõimalikke affirmatsioone on varju tervendamiseks mõnikord keeruline kasutada, kuna vari võib nende toimealalt lihtsalt ära liikuda. Kui soovid oma elus püsivalt rohkem valgust ning maagiat näha, tuleb need tumedamad pusad aegamööda lahti harutada. See tähendab lisaks muule olnud traumade läbitöötamist, ärakogemist. Selleks, et varjuga toime tulla, seda integreerida, selleks on vaja väga sügavaid teadmisi endast ning varjuga seotud võimalustest. Esimene samm on luua oma varjuga ühendus ja usaldus. See juhtub siis kui hakata kõike, mis sind sinu elus praegu enam ei teeni, tegelikult ka eemaldama ja ära jätma. Kui kunagi tundus vari hoomamatu suurus, justkui müstiline miski kuskil, siis tegelikult on võimalik nüüd oma varju energeetiliselt tundma ja tunnetama õppida.

Kui sa suudad oma varju avama hakata, siis saad sa pikkamisi teada enda tõelise loo. Siis tuleb alateadvusest nähtavale see, mida sa minevikus olnud keerukamates elusündmustes tegelikult tundnud oled ja see, mille oled nii enda kui teiste eest ära peitnud. Ja sellega seoses blokeerunud energia saab läbi teadvustamise vabaneda. Varju “jonnimisel” on tema seisukohast vaadatuna reaalne põhjus, mida inimene ise naljalt ei mäleta. Vastava mälestuse koha peal on inimesel ajus blokeering, mis on ta tõelisuse nägemisest ära lahutanud.

Vaid varju “soovitusi” järgides saad lahti harutada enda  kõige sügavamad sisemised pusad, sest osa inimese sisemisest väest on läinud mingil eluhetkel varju ja vari otsutab ainult ise, millal ta koostööd tegema hakkab. Vari oskab imehästi peitumise kunsti ja suudab välisel mõjutamisel ning paljudel tervendusmeetoditel eest ära liikuda, kui miski selles talle ei sobi. 

Vari võib energeetikas ning füüsilises kehas päris palju halba korda saata, inimesele valusid, jõuetust, probleeme ja sundmõtteid tekitada ometi on töö temaga tihti nagu tuule püüdmine. Seda seni, kuni sa temaga tegelikku ühendusse ei suuda astuda. Vari võib inimese loomulikud vood ühe hetkega seisma panna ja ta hetkega väsinuks muuta. Lihtsamini on võimalik tervendada tsakraid ja energiakehasid üldiselt, kuna on teada ja näha, kus need asuvad, kuid vari võib liikuda kuhu iganes. Ja vari võib hetkega, kui talle miski ei meeldi, tervendatud tsakrad ja korrastatud energiakeha uuesti tasakaalutusse viia. Iga inimese varjul on vastavalt inimese eripärasele olemusele erinevad tahtmised ja vajadused. Ning varju sees, varjudemaal kõnnivad ringi igasugused “tumedad jõud.”

Usun, et iga inimene on tunnetanud oma “varju” enda energiaväljas, füüsilises kehas liikumas, aga seda peetakse tihti lihtsaks mingiks pingeks, valuks või väliseks energiaks. Kõige laiemas mõttes on vari minevikusina,  osa sinust endast, mis on millalgi tervikust eraldunud, minevikku takerdunud. Varju peetakse samuti ekslikult tihtipeale mõneks deemoniks, vaimolendiks, pahaks vaimuks teistest dimensioonidest, kes käib kummitamas ja energiat röövimas. Kuid mida rohkem ja sügavamalt nendele “asjadele” ja “tegelastele” otsa vaadata, seda enam hakkab tunduma, et enamik asju, millega inimene “kohtub” on tema enda looming, tema enda osad. Keskmise inimese energiakeha on fragmenteerunud mitmeteks, kui mitte veel palju rohkemateks tükkideks, kes siis aegajalt inimese “minale” ennast näitamas ja meelde tuletamas käivad. Ja mõni suures solvumises vihasse ning pimedusse kapseldunud osa on nende pikkade aastate või aastakümnetega, mis ta on pimeduses istunud muutunudki deemonlikuks. Aga tea, et see on vaid tema väline mask. Ta on teinud ennast nii hirmsaks, sest ta ise kardab kohutavalt, tema sees on suur meeleheide ja tühjus ning ta tunnetab inimese suurem tervik, teadvustatud mina ei hooli tema “tunnetest” karvavõrdki. Sellisel juhul võib ta kättemaksuks muundada enda mõneks hirmutiseks.

Et varju tundma õppida, on hea teda hästi enda ligidale kutsuda ja teda hoida. See protsess nõuab ülimat kannatlikkust. Varju võib energeetiliset plaanist kirjeldada juskuti suitsupilve, mis liigub inimese ümber aurakihtides, kuid toimetab ja peatub ka inimese füüsilises kehas. Tegelikult on igaüks oma varjuga kohtunud, seda “näinud.” Iga kord kui tekib seletamatult raske tunne, justkui eikusagilt kerkib mõni hirm võib tegemist olla olukorraga, kus su vari sind müksab, endast märku annab. Alateadvus ja vari on omavahel suuresti seotud ja läbipõimunud, sellepärast on mõnikord keeruline teha vahet kumb on kumb ja tihti kannavad nad endas sarnaseid probleeme. Vari on su silme ette laskunud ka juhtudel kui su ette kerkib justkui emotisoonide loor ja sa ei näe enam hetkeolukorrast adekvaatset pilti.

Kõiki neid olukordi tasub tervitada ja püüda neist võtta maksimumi. Paljude eluolukordade peale mida “vari” kardab, kipub ta tihti ründama just sind, mõistmata, et sina pole süüdi selles, et väline maailm on sedavõrd ettearvamatu, kontrollimatu. Selleks et vari õpiks sind usaldama, on vaja luua endale nn. turvaruum, kus sa saad endaga, varjuga ja oma sisemise lapsega segamatult tegeleda. Tegelemine tähendab, et sa keskendad kogu tähelepanu endale ja püüad aru saada, et mis on sinu varju või mõne muu sisemise aspekti mure. Milline olukord on põhjustanud alghirmu, mis üritab teatud olukordade eest pageda. Kuna inimene ise iga kord ei saa lahkuda ebemeeldivate sündmuste keskelt, siis teeb seda see osa temast, mis antud olukorda kõige rohkem vihkab või kardab ja ta ei saa oma tegelikke tundeid väljendada. Siis kartev osa eraldub taaskord tervikust. Eraldumine juhtub nii kaua kuni sa hakkad oma valikutes kõikide enda osadega arvestama ja kuni sa suudad kõik enda osad enda külge uuesti jäädavalt kinnitada.

Varju võib enne selle avanemist tunnetada alakehas oleva energeetilise “munana,” ehk sinu ülejäänud osadest teistsuguse sagedusega energaivormina. Aga kui soovid tõeliselt oma varju leida hoidu selle ette kujutamisest vaid oota ja jälgi oma keha, kus energia liigub vabalt, kus takerdub. Kus on pingekohad, kus läbitungimatu tihedus. Võta kõrvaltjälgija roll, kuni sa õpid “nägema” oma varju käiguteid. Siis on sul juba suur eelis ja tehtud samm edasi temaga leppimise ja mõistmise suunas.

Varjus asuvad ka inimese “surmapatud” ja tänu varju imetabasele maskeerumisvõimele on võimalik kõik need nii teiste kui ka enda eest suurepäraselt ära peita. Vari tekib inimeses siis, kui ta õpib valetama ja esinema kellegi teisena kui ta tegelikult on. Lapsel, kes on siiras oma iseolemises veel varju ei ole, või on see tibatillikuke. Peale seda kui laps saab teada, mida tohib tunda, milline olla, mida tohib teha ja mida ei tohi, siis loob ta endale varju, et oma olemuse madalamaid aspekte varjata. Alguses on lapses vaid sügavam teadvustamatus, ehk kollektiivne ning perekonna alateadvus, hiljem lisanudb vari. Vari sisaldab selle elu lõikes endas enamasti rohkem hilisema lapsepõlve ning murdeaea läbimata arenguid. Varju võiks nimetada ka inimese sisemiseks saladuste kambriks, seal asuvad kõik inimese lahendamata, teadvusesse toomata “saladused.”

Kui inimene ennast rohkete talismanide ja kaitseloitsudega teiste energiate ja väliste mõjutuste eest kaitseb, siis tegelikult kaitseb ta ennast tihtipeale hoopis omaenda varju eest. Loomulikult on inimesel võime ka teistest lähtuvaid madalamiad ja raskemaid energiaid tunnetada, kuid see on tavajuhul lihtsalt põgus peegeldus, info. Kui aga teistelt külge saadud raskus, raske energia püsima jääb, siis on see enamasti, kas inimese sisemise fantaasia- või paanikaosakonna poolt ülevõimendatud psüühiline kuvand, seisundi kopeerimine, või märk sellest, et inimese enda varjus on vastava energiaga resoneeruv läbitöötamata kiht. Ja vahel, harvematel juhtudel on see ilmselt läbi hinge kokkuleppe toimuv teiste protsesside abistav kandmine, teiste edasiaitamine.

Ennast oma varjust eraldamises, eraldiseisvana käsitlemises pole midagi taunimisväärset. See on hoopis kõige loomulikum inimeseks olemise toimemehhanism. Ainuke asi on, et vari kipub endas siiski aegajalt valusalt märku andma ja kui sellest vabaks tahaks saada, oleks hea hakata temas sisalduvatele “asjadele” otsa vaatama.

Keskmine inimene ei ole tervik. Kaugeltki mitte. Ta on eraldunud kõikvaõimalikeks kompleksideks, arhetüüpideks, alaisiksusteks. Üheltpoolt võib mõelda, et las see “vari” olla pealegi, ma teadvustan teda ja õpin koos temaga elama. Kuid kui varjust on kõik inimese vajalikud, “traumadesse” takerdunud osad kätte saadud ja energiasüsteemiga uuesti õigesti ühendatud, hakkavad kõik teised vaimse kasvu näitajad otsekui võluväel ilmnema. Kui inimene saab terviklikuks,  terveneb tema valguskeha ning selle tulemusena saab tema vaimenergia, Kõrgem mina, üliteadvus inimesega jäädavalt ühenduda.

Kõige selle läbitöötamine nõuab pühendumist ja päris suurt energeetilist ressurssi. Varju ja alateadvusega töötamisel, suhtlemisel on hea suuta saavutada võimalikult püsiv sisemise vaikuse ja rahu seisund, kus saab viia ajulainete võnkesageduse miinimumini. Siis on see juskui unenägudemaal rändamine ja unenägude vaatamine, nendega suhtlemine, samal ajal ise avatud silmadega igapäevamaailmas toimides. See võimalus on praegusel ajal päev päevalt üha lihtsamini kõikide jaoks kättesaadavaks muutumas ja see saab juhtuda kui ringitormamine lõpetada ja rahulikult maha istuda. Neil päevadel kui vari ennast avab, kõnnib inimene ringi näoga, nagu oleks ta tonti näinud.

Inimese “vari” on kõikide eludes ja ehk isegi kogu maailma kujundamises mänginud läbi aegade vägagi olulist rolli, ehk oleks nüüd aeg ta vaibale kutsuda ja talle tegelikult otsa vaadata? Inimesed võivad tahta küll öelda, et miks mingi varju tervendamisega tegeleda, kui maailmas on nii palju tähtsat teha, näha, kogeda, teostada. Mina ütlen, et midagi tähtsamat kui iseenda sisemaailma sügavuti kordaseadmine ei ole mitte kusagil, mitte kellegi jaoks. Sest “auhinnad” selle eest on mõõtmatud, see on võti pääsemaks maapealsesse paradiisikogemusse.

 

Alustades algusest.

04 Kolmapäev jaan. 2017

Posted by Taavi in Teekond sisemise rahuni

≈ 1 kommentaar

Sildid

Alateadvus, Vabadus, Vaimsus

Kui mina oleksin Sina, siis ma alustaksin see aasta teisiti. Ehk, kui Sa otsid endiselt oma lahendamata muremõtetele, piirangutele, vajadustele ja valudele leevendust, siis soovitan nüüd mõneks ajaks heita endalt tahtmine see kõik hästi ruttu, paari sessiooniga korda teha, ära lahendada ja ruttu õnnelikuks saada. Minu arvates on parem oma õppetükk viimaks ära õppida ja tõeliselt mõista, kust need miinuspoole tunded alguse on saanud.

Enda uuena ehitamist võiks alustada kõige sügavamalt tasandilt. Algsel tasandil on kõik inimesed üsna sarnased ja ühesuguste vajadustega. Kuidas luua sisemist kindlustunnet? Alustades hoopis teisest otsast, ehk materiaalsest maailmast.

Sinu alateadvusele, sisemisele lapsele on vaja näidata, et tema-sinu reaalsete eksistentsiaalsete vajaduste eest: täis kõht, soe ase, rahu ja puhkeaeg, kus saad olla vaid enesega, on ka välises maailmas hoolitsetud. Ja alateadvuse jaoks on oluline, et sa ei paneks ennast päev päevalt, asjatusse kiirustamisse, lärmi, pingesse, stressi või koguni riski. Vaid ajaksid põhilised pooleliolevad asjad korda, viiksid vähemalt osalisse lõpetatusse, muudaksid oma eluasjad juriidiliselt korrektseks ja looksid minimaalsegi materiaalse kindluse. Sellega vabastad oma alateadliku taju asjatust koormast, mis läbi edasilükkamise ja otsustamatuse üha suureneb. Sest nüüdsel ajal hakkab piir, mis lahutab maise vaimsest, alateadliku teadlikust, materiaalse energeetilisest, kosmilise sisekosmilisest väga õhukeseks ehk suisa olematuks muutuma.

Alles siis, kui sa hakkad tarbetut sahmimist ja suhtlemist ära jätma, hakkab su alateadvus ennast sinu jaoks avama. Siis jõuate oma alateadvusega üksteisele lähemale kuni paljastub algtrauma, kust esimesed ebakõlad teatud olukordade suhtes alguse said. Mõneti võib lausa öelda, et just oma traumasid parandama oleme me siia tulnudki, sest juba väikese inimese jaoks algab elu ühe suure traumaga. Sünnitraumaga siis. Ja inimese terviklikkus võib kaduma minna juba esimesel hetkel siia maailma jõudes, kui mitte isegi varem. Ja sellest hetkest alates võib aktiveeruda alateadlik surmahirm, mis muserdab inimest lõpuni välja või kuni ta selle olukorra tagantjärgi ära lahendab. Ja sedavõrd sügavate negatiivsete mälestuste tervendamiseks läheb pisut aega.

Ühisteadvusel lasuv nimekiri sellest, mida inimene peaks tegema, millega tegelema on lõputu. Samamoodi on seda läbi tarbimiskultuuri kasvav vajaduste nimekiri. Murdosa sellest on reaalselt eksistentsiks vajalik. Miks inimestel on nii palju asju, luksust, ruume ja mugavusi vaja on alateadlikust kadedusest või siis vajadusest uhkeldada. Ehk, et kuidas saan mina siis teistest kehvem olla? Kõik jookseb ühe lõputu, kontrollimatu võistlemise mustri peal. Ja vahel võistleb inimene teistega, kuigi teised temaga ei võistle, vaid tegelevad rahulikult enda asjadega. Ainult võistleja ise kogeb, et kogu aeg toimub suur võistlus, kõiges ja kõikjal. Kirjutan ja väidan seda nii julgelt, sest sügava eneseanalüüsi tulemusena leidsin, et vähemalt minul oli/on see nii. Varem ei suutnud ma seda lihtsalt märgata, sest see istub väga sügaval alateadvuses. Aga ka sellel mustril on algpõhjus, mille saab läbi töötada. Vihjeks niipalju, et lapse jaoks on üsna suur trauma isegi see, kui keegi talt jõuga armsa mänguasja käest ära tõmbab. Ja vahel salvestub selline pealtnäha väike asi alateadvusesse piraka koleduse ning andestamatusena, mis jääb ootamatult suures ulatuses mõjutama inimese toimimist edasises elus.

Ühisteadvuse nõiaring on nagu suure hooga pöörlev ratas, mis haarab sind endasse kui sa oled laiali ning kui sa ennast selle külge siduda lased. Selle hoo peal on enda leidmine väga keeruline. Sellelt rattalt maha astumine, kui hoog juba sees, vajab suurt otsustavust. Peatumist! Ajutist enda lahti ühendamist. Kuid kel rahu hakkab armsaks saama, võiks sellega siiski algust teha.

Väga raske on tervikuna edasi liikuda, kui sa oled kõikjal laiali ja oled ennast igalepoole ära lubanud ning broneerinud. Osa sinust pole veel ehk viimasest peostki, kus palju inimesi pikka aega omavahel suhtlesid ja üksteise energiatega segunesid, sinu juurde tagasi tulnud. Iga mõte, mis jookseb sinu peas, kas eesootavasse hetke või millessegi olnusse, on märk sellest, et osa sinu tervikust, sinu energiast viibib veel või juba minevikus, tulevikus. Selleks, et enda kõikjal ripakil olevad osad kokku korjata on vaja peatuda! ja lihtsalt olla.

Järgmine tormamine kuhu sa tunned, et sa pead väga hädasti minema või midagi korraldama hakkama tuleb sel juhul kasvõi hambad ristis ära jätta. Nad kõik saavad enamasti väga hästi ka ilma sinuta hakkama, anna neile võimalus proovida! (Muidugi juhul, kui sul endal on väikesed lapsed, on sinu esimene kohustus neile turvatunnet pakkuda.) Muidu, mine jaluta parem metsas ja tea, et mida kauem sa suudad seal lihtsalt eesmärgitult, sihitult rahulikult kulgeda, seda tervemana ja terviklikumana sa sealt välja tuled. Kui tunned möödapääsmatut sundi oma rahuhetkest välja hüpata ja eluga edasi kappama hakata, siis on tarvis metsas teha veel suurem ja rahulikum ring. Proovi ja sa ei kahetse.

Üks alateadlike hirmude põhjuseid on kartus kaotada ühendus lähedastega, ehk saada nende kaotamise trauma osaliseks. Sellepärast muretsetakse lisaks endale ka teiste pärast. See röövib palju energiat, aga see energia ei loo midagi, see jookseb liiva. Ma soovitan soojalt, too ennast teiste energiaväljast ära, korja ennast kokku, eralda ennast teiste energiast, hakka tegelema enda asjadega. Ja edaspidi hakkab nii sinul kui ka kõikidel teistel kordades kergem olla, kuna sa ei koorma enam teisi enda hirmudega ning nende pärast muretsemisega. Ning see kõik ei tähenda üldsegi tegeliku läheduse kaotamist, vaid teie vahelt lihtsalt hirmu ja mure eemaldamist.

Mis ripakil, see korda või ära. Sest edasi liikumine elus, kus on ümberringi nii palju teiste tahtmiste ja sissejuurdunud mustrite roikaid, on väga keeruline, kui sinu energiaväli ripendab igalpool laiali.  Siis toimub iga järgmine hetk takerdumine ja tuleb vajadus tegeleda millegagi, millega sa praegu ehk ei peaks üldse tegelema.

Jah, rahu leidmiseks on vaja jätta mõni tähtpäev tähistamata, mõni hoidis keetmata, mõni keerukas toit vaaritamata, mõni trenn tegemata, mõni postitus postitamata, kuid kui sellelt rattalt maha saad, siis tundub tagasi vaadates eelnev tormlev- tarbiv elu üsna mõistetamatu. Ja tea, et kogu aeg midagi korraldades, kuhugi minnes, kellegagi kokku saades ei tee sa muud, kui põgened iseenda eest. Esimene samm, et hakata uutmoodi edasi minema on hoopis tõeline peatumine! Peale seda näed, et aega on lõputult ja kuhugi kiirustama ei peagi.

Püsivalt õnnelikuks saamine, rahusse jõudmine võtab aega ja nõuab suurt kannatlikkust. Kuid ma võin garanteerida, et see vaev tasub ennast kuhjaga ära. See, mis peale seda tuleb, seda ei saa isegi kirjeldada, see on lihtsalt nii teistmoodi olemine. Vaja on teada vaid seda, et see on enam kui imeline. Järgnevad aasta või paar pole seda teed ette võttes ehk siis enam sedavõrd õnnetunde leidmisele suunatud, aga kas sa võid kujutleda, mis tunne on elada kõik oma elu järelejäänud aastad peale seda püsides ürgmaagilises igavikuhetkes, vabana, kõigutamatus sisemises enesekindluses, vabana hirmust surma ees? 

 

 

 

 

 

 

 

Vaimsuse varjatud külg

19 Esmaspäev mai 2014

Posted by Taavi in Teekond sisemise rahuni

≈ Lisa kommentaar

Sildid

elumuutused, energeetiline sõltuvus, energiaväli, Hirmud, sisehääl, tasakaal, tolerants, Vaimsus

Lihtne on endale kujustada ideaali vaimsest inimesest. Ta on alati rõõmus, rahulik, naeratav, tolerantne, kaastundlik, ei räägi ega mõtle kellestki halvasti, läheb kõige positiivsega kaasa, lohutab ja aitab kui lähedastel on emotsionaalsed probleemid jne. See inimene kiirgab rahu ja armastust, on selgelt näha, et ta tunneb ennast hästi ja on ka sügaval sisimas õnnelik. Selline viis elu kogeda ja elada on väga ahvatlev. Kõik tahaksid ennast samamoodi tunda ja elada.

Väga tervitatav on kui inimene otsustab üleöö, et nüüd aitab muretsemisest, enesesüüdistamisest, alaväärsustundest, piirangutest ja ühiskonna hinnangute kartmisest. Meil on ju iga hetk võimalus otsustada, et nüüd hakkan elama õnnelikku elu. Rõõm saabki saabuda ainult nüüd ja praegu! mitte kunagi tulevikus.

Külgetõmbeseaduse järgi selline muutus toimib. Hakates tundma ja välja kiirgama ainult kõrge sagedusega tundeid: rõõmu, rahu ja armastust, su elu ja reaalsuse kogemine muutubki õnnelikuks ja harmooniliseks. Saavutatud kõrgenenud teadvuse seisund tekitab nii hea tunde, muutus on nii hüppeline, et inimene ei raatsi seda tunnet enam kaotada. Ei taheta endale enam ühtegi negatiivset emotsiooni, mõtet või hinnangut lubada või tunnistada, kramplikult oma õnne ja üksolemise tundest kinni hoides, kuigi sisemuses eksisteerib veel pingeid.

Enamik vaimseid õpetusi toonitabki, et tolerants kõige vastu on vaimse kasvu näitaja. Rõõmupilves uude olemisviisi, elutundmusesse sisenedes tuleb tahmine kõigega, mis tundub endas veelgi suuremat maagiat kätkevat ühilduda ja kaasa minna. Seoses sellega ilmuvadki ellu uued inimesed, kes on vaimsetel radadel juba pikemalt astunud ja tõmbavad su kaasa enda tõekspidamistesse, enda uskumustesse, enda reaalsusesse. Hingede selline teinetese toetamine ja tarkuste jagamine on arenguteel loomulik ja tervitatav. Kuid sedasi pea ees tundmatusse hüppamises, teiste liigses usaldamises ja vaimustumises asuvad teatavad ohud. Mõned õpetused toimivad kõigi jaoks. Mõned paraku on osaliselt illusoorsed ja nende tavaellu rakendamine ei toimi ja tekitab palju mõistmatust.

Ennast kõike armastama ja taluma sundides on oht järk järgult tekitada blokeeringuid, vajudes järjest reaalsusesse, mis tegelikult ei vasta sinu ootustele. Kõik väikesed muutused ja sunnid arenguks on loomulikult alati väga positiivsed! Siinkohal aga käib jutt tavaeluks peetavast kardinaalselt erinevatest eluolukordadest. Näiteks pool-sunniviisilisest grupis erinevate meelemürkide või mõnuainete tarvitamisest, sügavatel rituaalidel osalemisest, polügaamiast, kommuunielust, vabast tantraelust, mõne vaimse reisi täielikust ettemääramatusest, kellegi järgi joondudes kõige maha jätmisest ja teisele poole maakera põgenemisest jne.

Olles end uude reaalsusesse sisse põiminud, kellegi heakskiidust ja energiast sõltuvana pead tundmatusega kohtuma iga päev. Sellisel juhul ei jäägi ühel hetkel muud üle kui asuda sellega seonduvate hirmude ja mõistmatuse vastu lausa võitlusesse. Kuid hirmudega võitlemine on ettekaotatud lahing. Ühtäkki taipad, et polnud selleks kõigeks valmis ja leiad, et oled endale loonud liiga ruttu liiga teisenenud reaalsuse. (Hirmudest saab läbi minna ainult järk järgult, neid tervitades, armastades ja siiski hoides lahti taganemisteed enda mugavustsooni, end nõrkuse eest nuhtlemata. Iga hinge jaoks on muidugi iga hirm ja selle seljatamise raskusaste täiesti erinev.)

Harjumatu olukorraga, uue reaalsusega silmitsi seistes suureneb tahtmatult vajadus selle inimese energia järele, kes sind muutusesse kaasa tõmbas, nõu andis või suunas. Olgu selleks siis sõber, armastatu, guru, terapeut või teadjamees. Jääb lootus, et tema teab kuidas raskeks kujunenud olukorraga toime tulla. Ja aina tema poole kätt sirutades jääd temast, tema teadmistest ja energiast sõltuvaks, ennast järk järgult kaotades. Inimeste vahele tekivad igal suhtlemistasandil energianiidid, mis võivad meid edaspidi tugevalt mõjutada. Need seosed on tegelik põhjus, miks teinekord kedagi niivõrd sügavalt igatsetakse ja vajatakse. Selles segaduses võib tekkida tahtmine võtta vastu uusi otsuseid, mis viivad endast veelgi kaugemale, astudes isiklikest vajadustest kõrge kaarega üle. Lõpuks võid olla olukorras, kus keegi sind tegelikult ei saa aidata, sest oled sedavõrd sügavas konfliktis iseendaga.

Tasub silmas pidada, et isegi kui tuled muutunud hetkereaalsusega toime on meil eelnevast elust/eludest läbitöötamata ja alla surutud psüühika, alateadvuse, tunde- ja mõttekkihte, mis ühel hetkel, endast valusalt võivad märku anda ja olude sunnil aktiveeruda. Eriti  suuremate keha või vaimupuhastuste ajal ja järel. Ja kui keset uut reaalsust, milles sa tegelikult ennast kindlana ei tunne aktiveeruvad ja tõusevad üles minevikutraumad ning raskused, siis pole ühtäkki enam kusagile taganeda.

Niisiis kõigega, mida vaimsuse all reklaamitakse ja selleks peetakse, ei pea leppima ja kaasa minema. Pealtnäha sama muutus võib ühele hingele tähendada hoopis midagi muud kui teisele. Sama õppetükki võib kogeda täiesti erinevalt, olenevalt isiklikust minevikust ja selle mõjust. See mis toimib ühe jaoks ei pruugi sobida teisele. Selle tõttu ei ole üks halvem või parem kui teine.  Ja me ei või ju teada, mis raskustest teine on pidanud läbi minema selleks, et oma arengus sinnamaani välja jõuda? Või mis ajendas teist üheks või teiseks? Või kuidas tema üldse oma reaalsust näeb, mida ta sellele projitseerib? Millises seisundis tema  suuremate muutuste tuules viibis?

Kõik ei pea meeldima. Sa võid kõike ja kõiki armastada ja sallida kui saad seda sundimatult teha. Väärtused, mis teise jaoks on okei või põnevad, ei pea olema sedasama sinu jaoks. Ennast piisavalt armastades, ei astu sa ju endast üle ja ei tee otsuseid, mille tõttu võid tulevikus kannatada. Ühesõnaga, sundides ennast soovimatuid asju tolereerima, saad ühtäkki aru, et ka enesearmastus on päris tugeva hoobi saanud. Kuidas muidu sa endale sellise olukorra lõid?

Iga suurema otsuse kohta vaimsel teel ja oma elus tasub küsida: Kas see on ikka see mida MINA ISE soovin? Kuidas ma ennast poole aasta pärast tunneksin kui ma seda teed läheksin? Kas ma siinkohal juhindun rohkem hirmust või armastusest? Kelle mõte see üldse on? Tasub järgida oma kõhutunnet, kuulata oma sisehäält. Mõnikord võtame teiste tõekspidamisi ja mõtteid enda omadena.

Võib muidugi  teadlikult otsustada, et isikliku arengu nimel võtad ette mõne raskema katsumuse, turbulentsema perioodi ja teades, et lähed asjaga igal juhul lõpuni. Seda võib teha, aga teadlikult. Ohtusid silmas pidades ja strateegiaid enese tagasisaamiseks vallates. Täiesti suvaliselt enda hinge ja psüühikakihtides lammutamine pole mõistlik. Ja ükskõik mis muutusi sa oma sisemaailmas välise parandamiseks püüad teha, tuleb alati arvestada asjaoluga, et mõni hinge osa ei pruugi vastukarva käiva välise olukorraga iialgi leppida. See tuleks enesele selgeks teha, muidu on kõik ponnistused asjata.

Tuleks lahti hoida uks taganemiseks, et saaksid tagasi oma mugavustsooni minna ja ennast taas kokku korjata. Selle ukse võti asub ainult iseenda käes. Ise saad luua endale nii vaimse kui reaalse turvalise ruumi. See seisneb samuti enda vaimse ja psüühilise potentsiaali suurendamises. Isikliku voo ja energiavälja kasvatamises. Sellest ongi tegelikult mõistlik alustada, mitte väliselt millegi tähendusliku otsingutele keskenduda. Vaimse arengu siht on saavutada sõltumatus teiste energiatest ja hinnangutest. Siis omad sa kindlat jalgealust ükskõik mille saavutamiseks ja saad kinnistada rõõmu enda ellu. Saad igal hetkel sisemise rahu ja tasakaalu seisundisse taganeda. Oled iseendas kõigega üks ja muud polegi. Kõik muu on illusioon.

7Z0pRq1404205647 Tervitused, hea lehekülastaja! Olen aastaid otsinud elulistele küsimustele lahendusi läbi vaimsuse. Siin jagan ma enda teadmisi ja äratundmisi tarkuste kohta, millest olen tõesti abi saanud. Loodan, et sinagi leiad siit midagi, mis aitab edasi minna ning elu kergemaks, rõõmsamaks ja rahulikumaks teeb.

Sildid

"See on möödas." Alateadvus Andestamatus Andestamine Armastus Armastuse kiirgamine Armukadedus Automatism Ego Eluenergia elumuutused Elus elu Emotsioonid Emotsioonide vabastamine energeetiline sõltuvus energiaväli Enesearmastus Enesetervendamine Harjumused Hinnangud Hirmud Häirivad emotsioonid Häirivad mõtted Igavik Iseolemine Isiklik vabadus Kaastunne Kompleksid Kristus Lahendus Laulumeditatsioon Loovus Mediteerimine Meelerahu Minevik Minevikumõjud Mõtted Mõttemuster Olemine Olevik Oma "Ise" positiivne mõtlemine Probleemi taasloomine Rahu Seosed sisehääl Sisemine vaikus Suhted Sõbrad Sõltumatus Südame avamine Südametsakra muusika Südamevalu Taipamine tasakaal Teadlikkus Teraapiline muusika Tingimusteta armastus tolerants Tulevik Tunnete tasakaalustamine Tänulikkus Usaldamine Usaldus Uskumused Vabadus Vabanemine Vabastamine Vaimne areng Vaimsed seadused Vaimsus Valgustumine Valukeha Õnn Õppetükk

Kalender

veebruar 2023
E T K N R L P
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
2728  
« dets.    

Viimased postitused

  • 40 mõtluspäeva (2.osa)
  • 40 mõtluspäeva
  • Terviklikkuse vägi
  • Hinge pime öö
  • Kuidas leida tingimusteta armastust?

Kontakt

Tartumaa, Kambja vald, Riiviku küla, Sarapiku talu

Blog at WordPress.com.

Privacy & Cookies: This site uses cookies. By continuing to use this website, you agree to their use.
To find out more, including how to control cookies, see here: Cookie Policy
  • Jälgi Following
    • Rahuleidja
    • Liitu 90 teise tellijaga
    • Already have a WordPress.com account? Log in now.
    • Rahuleidja
    • Kohanda
    • Jälgi Following
    • Liitu
    • Logi sisse
    • Report this content
    • View site in Reader
    • Manage subscriptions
    • Collapse this bar