Millalgi lugesin ühte Carl Gustav Jungi kokkuvõtlikku käsiraamatut. Sel ajal otsisin vastuseid endaga toimuvate energeetiliste protsesside kohta, sest süvavaimsed ja kõik muud õpetused ei pakkunud enam arusaamist. Nimelt, Jungi käsitluses inimese psüühe kohta on mainitud sellist osa, taolist tegelast nagu “vari.”Ning sain aru, et kõige raskemad “maadlemised” enesearengu teel, ongi otseselt seotud “varjuga.”
Miks Jung? Sest tema tehtud töö on paljuski psühholoogia kui teadusharu alustalaks ja teiseltpoolt on Jungi õpetustes, psüühe käsitlustes sügav vaimne, inimese enesearengut kaardistav mõõde ja huvitav võib olla teada, et tegelikult tegeles Carl Jung oma osades, teaduslikest pisut eraldiseisvates töödes ka meetoditega, mis sarnanes”kanaldamisele.” Sedasi sündis näiteks tema palju küsimusi tekitanud “Punane raamat.”
Edasi varjust: väike nope juba olemasolevatest kirjeldustest varju kohta (Eesti analüütilise psüholoogia seltsi kodulehelt): Vari seisab teadvust ja alateadvust eraldaval lävel ning me kohtame teda oma unedes kui õde, venda, sõpra, koletist, monstrumit, vaenlast, teejuhti. See on kõik, mida me ei taha, ei saa lubada oma teadvusesse; kõik meie omadused ja kalduvused, mis on alla surutud, kõrvale lükatud või kasutamata.” Jung ütles, et igaühel on vari ning mida vähem saab see väljenduda inimese teadlikus elus, seda tumedam ja läbitungimatum see on. Vari projitseeritakse iseenesest väljapoole: “Minul pole midagi viga – asi on n e n d e s. Mina pole koletis, teised inimesed on koletised. Kõik võõramaalased on kurjast.” Reaalses maailmas elamiseks tuleks projektsioonid tagasi võtta, tunnistades, et kuri ja põlastusväärne on siiski osa meist endist. Ta möönab, et see on pole lihtne – “On väga raske mitte omada võimalust süüdistada kedagi teist“, kuid on siiski seda väärt.
Enda kogemused.
Kuid mulle on iseõppimine olnud alati oluline, sestap olen omal käel töötanud oma varjuga, sellega seonduvalt eelnevaid üheseid teadmisi omamata. Käesolevas artiklis jagan enda kogemusi, avastusi ja taipamisi, selle kohta kuidas vari toimib, toimetab ja kui palju ta inimest mõjutab. Ja seda kuidas enda varjuga suhelda. Järgnev info ei pürgi muidugi absoluutset tõde kuulutama, vaid on rohkemal või vähemal määral oletuslik, aga kuna ma ise olen läbi nende taipamiste suuri, järgmistele teadvuse tasanditele viivaid läbimurdeid saavutanud, siis tundub vajalik neid siinkohal jagada.
Meditasioonide ajal enda auravälja väga tähelepanelikuilt jälgides avastasin, et peentasandil on veel üks liikuv energia, millele ma ei osanud alguses nime anda. See on energiakogum, mis liigub omasoodu ringi. Kui küsisin sisemiselt tarkuselt selle energia kohta, mis sedasi uitab, ütles ta, et see on kummitus 🙂 Ja peagi juhatati mind Jungi raamatuni ja siis viisin kokku, et see peab olema vari. Sest “varju” kontseptsioon kirjeldas kõige ühesemalt selle energiaosa omadusi. Varju tegelikku “asukohta” on raske määratleda, kuna ta on vägagi liikuv.
Vari tundub olevat samastatud ka hingeosade kaotsiminemise ja tagasitulemise kogemustega. Paljud nähtamatud “olendid,” mis inimese vastu “huvi” tunnevad on siiski inimese enda millalgi lahkunud, kuid aja jooksul pisut muundunud, varju läinud osad. Teisisõnu, vari on “reaalne” energeetiline suurus, mille toimetamistest sõltub inimese elukogemuses väga palju.
Palju räägitakse sellest, et elu olukorrad pole vahel tegelikult sellised, nagu meil seda kogeda õnnestub. Ehk siis, igaüks võib sama olukorda kogeda vastavalt sellele, mida ta selle peale projitseerib, vastavalt minakogemuse filtritele, mis teda keskmisest tegelikkusest eraldavad. Neid filtreid loob ja sisaldabki vari. (Kõik need kõverad, varjus asuvad projektsioonid tulenevad minevikust, näiteks ajast kui juba lapsena elu asjadest ja sellest kuidas maailmaga suhestuma peaks, valesti aru saadi. Eriti on see sedasi juhul kui ollakse millalgi teenimatult pahandada saanud või on hoolimata kõikide standardite järgi õigesti toimimisest ja endast parima andmisest tulnud kohtuda konfliktide, kriitika ja rahulolematusega. Siis toimub sisemine välise maailmaga pahuksisse minemine. Ja peale seda on osa meie sisemisest peeglist pisut kõver. Ehk, läbi varju toimimise laskub inimese ette teatud olukordades läbi sisemise reageerimise loor, mis ei lase enam selgelt näha tõelisust.)
Varjus ja alateadvuses on lisaks loovusele, instinktidele ja “ebameeldivale” peidus ka kõik see, mis lahutab sind terviklikkusest. Seal on peidus ainus “material,” millega sa jäädavalt saad oma hingehaava täita, ära tervendada. Oma puhtad osad on vaja lihtsalt tumeduse ümbrisest lahti harutada. Igal juhul, kuni inimesel on kehas või mõtetes tasakaalutusi, kuni ta päevades on kontrollimatuid asendustegevusi, kuni ta vahel juskui pole oma mõtete, tunnete ja tahmiste peremees, on ka tema energeetikas tõenäoliselt minevikust pärinev hingehaav, mis lahutab teda terviklikkusest. Ja psüühe, “hinge,” energeetika millalgi haiget saanud osa on peitunud ja saanud osaks varju kompleksist. Ja selle osa toimimise üle puudub inimese minal enamasti kontroll.
Öeldakse, et mõtle positiivselt, tee teistele head, siis on ka sul hea. Kuid inimene ei koosne ainult ühest osast, inimese psüühika koosneb paljudest allisikutest ja mõistusega saab ta mõelda ainult selle eest, mis on teadvustatud, ehk mõistusega ühenduses. Ülejäänud osad annavad enda soovidest ja rahulolematustest märku läbi, valude, tungide ja ebameeldivate uitmõtete või mõttemustrite. Ühesõnaga, varju ja enda haavatud sisemise lapse eest ei saa inimene kahjuks lihtsalt positiivselt mõelda, et toimuks jäädav muutus elukogemuses. Kuni nendega pole ühendust loodud, jäävadki nad enda turvatunde pärast muretsema ja solvumistesse solvuma.
Isegi kõikvõimalikke affirmatsioone on varju tervendamiseks mõnikord keeruline kasutada, kuna vari võib nende toimealalt lihtsalt ära liikuda. Kui soovid oma elus püsivalt rohkem valgust ning maagiat näha, tuleb need tumedamad pusad aegamööda lahti harutada. See tähendab lisaks muule olnud traumade läbitöötamist, ärakogemist. Selleks, et varjuga toime tulla, seda integreerida, selleks on vaja väga sügavaid teadmisi endast ning varjuga seotud võimalustest. Esimene samm on luua oma varjuga ühendus ja usaldus. See juhtub siis kui hakata kõike, mis sind sinu elus praegu enam ei teeni, tegelikult ka eemaldama ja ära jätma. Kui kunagi tundus vari hoomamatu suurus, justkui müstiline miski kuskil, siis tegelikult on võimalik nüüd oma varju energeetiliselt tundma ja tunnetama õppida.
Kui sa suudad oma varju avama hakata, siis saad sa pikkamisi teada enda tõelise loo. Siis tuleb alateadvusest nähtavale see, mida sa minevikus olnud keerukamates elusündmustes tegelikult tundnud oled ja see, mille oled nii enda kui teiste eest ära peitnud. Ja sellega seoses blokeerunud energia saab läbi teadvustamise vabaneda. Varju “jonnimisel” on tema seisukohast vaadatuna reaalne põhjus, mida inimene ise naljalt ei mäleta. Vastava mälestuse koha peal on inimesel ajus blokeering, mis on ta tõelisuse nägemisest ära lahutanud.
Vaid varju “soovitusi” järgides saad lahti harutada enda kõige sügavamad sisemised pusad, sest osa inimese sisemisest väest on läinud mingil eluhetkel varju ja vari otsutab ainult ise, millal ta koostööd tegema hakkab. Vari oskab imehästi peitumise kunsti ja suudab välisel mõjutamisel ning paljudel tervendusmeetoditel eest ära liikuda, kui miski selles talle ei sobi.
Vari võib energeetikas ning füüsilises kehas päris palju halba korda saata, inimesele valusid, jõuetust, probleeme ja sundmõtteid tekitada ometi on töö temaga tihti nagu tuule püüdmine. Seda seni, kuni sa temaga tegelikku ühendusse ei suuda astuda. Vari võib inimese loomulikud vood ühe hetkega seisma panna ja ta hetkega väsinuks muuta. Lihtsamini on võimalik tervendada tsakraid ja energiakehasid üldiselt, kuna on teada ja näha, kus need asuvad, kuid vari võib liikuda kuhu iganes. Ja vari võib hetkega, kui talle miski ei meeldi, tervendatud tsakrad ja korrastatud energiakeha uuesti tasakaalutusse viia. Iga inimese varjul on vastavalt inimese eripärasele olemusele erinevad tahtmised ja vajadused. Ning varju sees, varjudemaal kõnnivad ringi igasugused “tumedad jõud.”
Usun, et iga inimene on tunnetanud oma “varju” enda energiaväljas, füüsilises kehas liikumas, aga seda peetakse tihti lihtsaks mingiks pingeks, valuks või väliseks energiaks. Kõige laiemas mõttes on vari minevikusina, osa sinust endast, mis on millalgi tervikust eraldunud, minevikku takerdunud. Varju peetakse samuti ekslikult tihtipeale mõneks deemoniks, vaimolendiks, pahaks vaimuks teistest dimensioonidest, kes käib kummitamas ja energiat röövimas. Kuid mida rohkem ja sügavamalt nendele “asjadele” ja “tegelastele” otsa vaadata, seda enam hakkab tunduma, et enamik asju, millega inimene “kohtub” on tema enda looming, tema enda osad. Keskmise inimese energiakeha on fragmenteerunud mitmeteks, kui mitte veel palju rohkemateks tükkideks, kes siis aegajalt inimese “minale” ennast näitamas ja meelde tuletamas käivad. Ja mõni suures solvumises vihasse ning pimedusse kapseldunud osa on nende pikkade aastate või aastakümnetega, mis ta on pimeduses istunud muutunudki deemonlikuks. Aga tea, et see on vaid tema väline mask. Ta on teinud ennast nii hirmsaks, sest ta ise kardab kohutavalt, tema sees on suur meeleheide ja tühjus ning ta tunnetab inimese suurem tervik, teadvustatud mina ei hooli tema “tunnetest” karvavõrdki. Sellisel juhul võib ta kättemaksuks muundada enda mõneks hirmutiseks.
Et varju tundma õppida, on hea teda hästi enda ligidale kutsuda ja teda hoida. See protsess nõuab ülimat kannatlikkust. Varju võib energeetiliset plaanist kirjeldada juskuti suitsupilve, mis liigub inimese ümber aurakihtides, kuid toimetab ja peatub ka inimese füüsilises kehas. Tegelikult on igaüks oma varjuga kohtunud, seda “näinud.” Iga kord kui tekib seletamatult raske tunne, justkui eikusagilt kerkib mõni hirm võib tegemist olla olukorraga, kus su vari sind müksab, endast märku annab. Alateadvus ja vari on omavahel suuresti seotud ja läbipõimunud, sellepärast on mõnikord keeruline teha vahet kumb on kumb ja tihti kannavad nad endas sarnaseid probleeme. Vari on su silme ette laskunud ka juhtudel kui su ette kerkib justkui emotisoonide loor ja sa ei näe enam hetkeolukorrast adekvaatset pilti.
Kõiki neid olukordi tasub tervitada ja püüda neist võtta maksimumi. Paljude eluolukordade peale mida “vari” kardab, kipub ta tihti ründama just sind, mõistmata, et sina pole süüdi selles, et väline maailm on sedavõrd ettearvamatu, kontrollimatu. Selleks et vari õpiks sind usaldama, on vaja luua endale nn. turvaruum, kus sa saad endaga, varjuga ja oma sisemise lapsega segamatult tegeleda. Tegelemine tähendab, et sa keskendad kogu tähelepanu endale ja püüad aru saada, et mis on sinu varju või mõne muu sisemise aspekti mure. Milline olukord on põhjustanud alghirmu, mis üritab teatud olukordade eest pageda. Kuna inimene ise iga kord ei saa lahkuda ebemeeldivate sündmuste keskelt, siis teeb seda see osa temast, mis antud olukorda kõige rohkem vihkab või kardab ja ta ei saa oma tegelikke tundeid väljendada. Siis kartev osa eraldub taaskord tervikust. Eraldumine juhtub nii kaua kuni sa hakkad oma valikutes kõikide enda osadega arvestama ja kuni sa suudad kõik enda osad enda külge uuesti jäädavalt kinnitada.
Varju võib enne selle avanemist tunnetada alakehas oleva energeetilise “munana,” ehk sinu ülejäänud osadest teistsuguse sagedusega energaivormina. Aga kui soovid tõeliselt oma varju leida hoidu selle ette kujutamisest vaid oota ja jälgi oma keha, kus energia liigub vabalt, kus takerdub. Kus on pingekohad, kus läbitungimatu tihedus. Võta kõrvaltjälgija roll, kuni sa õpid “nägema” oma varju käiguteid. Siis on sul juba suur eelis ja tehtud samm edasi temaga leppimise ja mõistmise suunas.
Varjus asuvad ka inimese “surmapatud” ja tänu varju imetabasele maskeerumisvõimele on võimalik kõik need nii teiste kui ka enda eest suurepäraselt ära peita. Vari tekib inimeses siis, kui ta õpib valetama ja esinema kellegi teisena kui ta tegelikult on. Lapsel, kes on siiras oma iseolemises veel varju ei ole, või on see tibatillikuke. Peale seda kui laps saab teada, mida tohib tunda, milline olla, mida tohib teha ja mida ei tohi, siis loob ta endale varju, et oma olemuse madalamaid aspekte varjata. Alguses on lapses vaid sügavam teadvustamatus, ehk kollektiivne ning perekonna alateadvus, hiljem lisanudb vari. Vari sisaldab selle elu lõikes endas enamasti rohkem hilisema lapsepõlve ning murdeaea läbimata arenguid. Varju võiks nimetada ka inimese sisemiseks saladuste kambriks, seal asuvad kõik inimese lahendamata, teadvusesse toomata “saladused.”
Kui inimene ennast rohkete talismanide ja kaitseloitsudega teiste energiate ja väliste mõjutuste eest kaitseb, siis tegelikult kaitseb ta ennast tihtipeale hoopis omaenda varju eest. Loomulikult on inimesel võime ka teistest lähtuvaid madalamiad ja raskemaid energiaid tunnetada, kuid see on tavajuhul lihtsalt põgus peegeldus, info. Kui aga teistelt külge saadud raskus, raske energia püsima jääb, siis on see enamasti, kas inimese sisemise fantaasia- või paanikaosakonna poolt ülevõimendatud psüühiline kuvand, seisundi kopeerimine, või märk sellest, et inimese enda varjus on vastava energiaga resoneeruv läbitöötamata kiht. Ja vahel, harvematel juhtudel on see ilmselt läbi hinge kokkuleppe toimuv teiste protsesside abistav kandmine, teiste edasiaitamine.
Ennast oma varjust eraldamises, eraldiseisvana käsitlemises pole midagi taunimisväärset. See on hoopis kõige loomulikum inimeseks olemise toimemehhanism. Ainuke asi on, et vari kipub endas siiski aegajalt valusalt märku andma ja kui sellest vabaks tahaks saada, oleks hea hakata temas sisalduvatele “asjadele” otsa vaatama.
Keskmine inimene ei ole tervik. Kaugeltki mitte. Ta on eraldunud kõikvaõimalikeks kompleksideks, arhetüüpideks, alaisiksusteks. Üheltpoolt võib mõelda, et las see “vari” olla pealegi, ma teadvustan teda ja õpin koos temaga elama. Kuid kui varjust on kõik inimese vajalikud, “traumadesse” takerdunud osad kätte saadud ja energiasüsteemiga uuesti õigesti ühendatud, hakkavad kõik teised vaimse kasvu näitajad otsekui võluväel ilmnema. Kui inimene saab terviklikuks, terveneb tema valguskeha ning selle tulemusena saab tema vaimenergia, Kõrgem mina, üliteadvus inimesega jäädavalt ühenduda.
Kõige selle läbitöötamine nõuab pühendumist ja päris suurt energeetilist ressurssi. Varju ja alateadvusega töötamisel, suhtlemisel on hea suuta saavutada võimalikult püsiv sisemise vaikuse ja rahu seisund, kus saab viia ajulainete võnkesageduse miinimumini. Siis on see juskui unenägudemaal rändamine ja unenägude vaatamine, nendega suhtlemine, samal ajal ise avatud silmadega igapäevamaailmas toimides. See võimalus on praegusel ajal päev päevalt üha lihtsamini kõikide jaoks kättesaadavaks muutumas ja see saab juhtuda kui ringitormamine lõpetada ja rahulikult maha istuda. Neil päevadel kui vari ennast avab, kõnnib inimene ringi näoga, nagu oleks ta tonti näinud.
Inimese “vari” on kõikide eludes ja ehk isegi kogu maailma kujundamises mänginud läbi aegade vägagi olulist rolli, ehk oleks nüüd aeg ta vaibale kutsuda ja talle tegelikult otsa vaadata? Inimesed võivad tahta küll öelda, et miks mingi varju tervendamisega tegeleda, kui maailmas on nii palju tähtsat teha, näha, kogeda, teostada. Mina ütlen, et midagi tähtsamat kui iseenda sisemaailma sügavuti kordaseadmine ei ole mitte kusagil, mitte kellegi jaoks. Sest “auhinnad” selle eest on mõõtmatud, see on võti pääsemaks maapealsesse paradiisikogemusse.
Rahuleidja 