Ise- Olemine.

Sildid

Armastus, Õnn, Enesearmastus, Iseolemine, Kristus, Mediteerimine, Meelerahu, Olemine, Oma "Ise", Sõltumatus

Enamik inimesi näib kulgevat sarnasel teel. Kõik püüavad luua enda ellu rahu, õnne, küllust, armastust ja uusi imelisi võimalusi kogemiseks ning kasvamiseks. Kuid, kuidas tundub Sulle, kui paljud on tõeliselt oma eluõnne ning sügava sisemise rahu leidnud?

Või pakitseb paljude inimeste hinges hoolimata pealtnäha õnnestunud ning toimivast elust siiski mingi arusaamatu virr-varr, et kuidas, kus ja kelle moodi ma peaks parasjagu tegelikult olema? Paljudel juhtudel muidugi võtavad olmetoimetamised ja etteplaneeritud asjatamised kogu päeva enda alla, nii ei jää eriti aegagi mõtisklemiseks. Kuid kas sügavamas mõttes Elu peakski selline olema?

Kuidas on lood Sinuga? Kas Sina tead, mis on Sinu elu sügavam mõte, eesmärk ning ülesanne? Kas Sina tead, kuidas saada õnnelikuks? Saadaval on sedavõrd palju vaimseid ning religioosseid õpetusi, tööriistasid, teooriaid, praktikaid ja teraapiaid, aga paljud inimesed tunduvad tegelikust õnnest ja sisemisest rahulolust ikka üsna kaugel. Mis siis veel puudu saab olla?  Mis on see, mis annaks elule püsivamalt parema, rikkalikuma maitse, värvi, tähenduslikkuse, tooks tagasi elu salapära, pühalikkuse ja maagilisuse?

Vahel võib väga hästi mõjuda kui vanad justkui tuntud tõed ja teadmised pisut uuemast vaatepunktist lähtuvalt läbi tunnetada ja lahti mõtestada. Kui nüüd mõelda, lihtsalt ja loogiliselt, väljaspool religioosseid ja spirituaalseid stamparusaamu, siis miks inimene üldse tunneb ennast vahel pahasti, mittepiisvana, õnnetuna, väärtusetuna, vahel isegi täiesti mõttetuna? Ja kas see peabki nii olema?  Vastus on: ei pea. Inimese algolemuslik seisund on tegelikult rõõm.

Inimene ei tunne ennast endaga olles rõõmsalt ja hästi, sest ühiskonna mudel on loonud talle järgimiseks ideaalid. Loonud sellega temasse lõhe. Ühiskond on inimest lõhestanud ja iseenda vastu pööranud. Ideaalid on nii sügavale istutatud ja ta mõtleb aina, et missugune ta “peaks” olema ideaalis, olles unustanud, kes ta on. Tuleviku ideaal on inimese kinnisidee, mille tõttu ta unustab oleviku tegelikkuse.

Teemaks on enese teistega võrdlemine. Igaühel on keegi, keda ta sisimas imetleb ja on alateadlikult enda eeskujuks, iidoliks võtnud, kelle moodi olla püütakse. See võib kindlasti olla elus ja edus edasiviivaks motivaatoriks, kuid sügavuti ei saa Sa saada kellekski teiseks. See, et püütakse olla keegi teine võib ollagi inimese mõnikordse õnnetu olemise, probleemide ja rahulolematuse põhjus. Lihtsalt ei taheta, julgeta ega osata olla enda moodi. Kas tõesti võiks arvata, et püüdmine olla võimalikult rohkem kellegi teise moodi, teeb ka Sinu terviklikuks? Sul võib olla rõõm teisete õnnestumistest, kuid kui otsese järgimise mudel toimiks, siis elaks juba kõik inimesed sügavas rahulolus. Järelikult võiks sellest mustrist nüüd vahepeal südamerahus lahti lasta.

Kinnistunud huvigrupid kardavad elavat, väes olevat inimest, sellepärast antakse meile ette elueesmärk, peame kellekski saama! Kuid, me juba oleme see, kelleks Olemine meid lõi, me ei pea saama kellekski teiseks. Inimese eesmärk on olla tema ise. Ükskõik, kas teda vihatakse või armastatakse, kummardatakse või lüüakse risti, sest isegi risti lüües on tõelises iseolemises olev inimene õnnis ja rahulolev.

Kristlased püüavad saada Jeesus Kristuseks, huvitav milleks? Keegi ei muretse enese pärast, kõik tahavad saada kellekski teiseks. See kärbib elu. Mis on, kui elul ei olegi muud eesmärki kui elu ise? Heitkem vahepeal kõrvale kõik eesmärgid, jätkem üldse tuleviku idee. Unustame, et on homne. Kogugem ennast igast suunast kokku, keskendugem siin-ja-praegule ja tundkem selles hetkes elu, selle lõpmatuses. Ja me jõuame enda tuumani. Kui kõik pealepandu, vägisi õpetatu kõrvale heita, siis tekib tahtmine elusse täielikult uppuda. Elusolemine ongi kõige peamine eesmärk, sellepärast ei saa elul olla oma niiväga sügavat, sellest eraldiseisvat eesmärki.

Iseenda eest ei ole pääsu. Hoopis iseendast kõrvalekaldumine põhjustab psühholoogilisi probleeme. On öeldud, et inimene sünnib oma olemusega ja sureb enda olemusega, kõik mis vahepeal toimub, see pole eriti oluline. Vaimne teekond on retk Jumala äratundmiseni. Jumalik alge on kätketud Sinu tuumolemusse. Alusta armastavat teekonda iseendani ja Sa leiad ka Jumala.

Vahel öeldakse, et iseendast tuleb teadlikuks saada. Kuid teadlikkus on alati teadlikkus millestki. Kui teadlikkus enam millestki teadlik ei ole, on ta jõudnud absoluutse hoomamatu vaikuseni, lõpmatuseni, tuumolemuseni, lihtsalt teadveloleku ehk Olemiseni, Suure Vaimuni. Olemine on suur müsteerium, müstiline jõud, mis seda kõike, mida me kogeda ja avastada saame, koos hoiab.

Olemine on elu, taeva, lillede, looduse, päikesetõusu kogemine. Uskugem olemist. Olemine andis meile elu. Inimesed ei võta ennast harilikult olemuslikult. Selleks, et Olemisse sulanduda, ei vaja me ühtegi religiooni. Kogu Olemine ise on jutlus. Naermine ja tänulikkus on palve.

Ja võiksime mõista, et me juba oleme Olemises, muidu meid ju poleks. Peame vaid ennast usaldama, armastama ja iseendaks olema. Siis võtame enda eest kogu vastutuse. Ja see annab uskumatu olemiskogemuse ja vabanemise.

Jeesus ütleb, et Jumal on armastus. Ta teeb Jumalast ning armastusest sünonüümid ja môlemad on seletamatud. Elu ongi müsteerium. Sestap ei peagi püüdma loogiliselt võttes kõigest aru saada. Elu ei ole loogiline, ega püüagi olla. Mida loogilisemaks, struktureeritumaks me elu elada, mõelda püüame, seda hirmunumaks me võime muutuda. Hea on hoopis lahti lasta ja usaldada.

Jeesus ütleb veel, et tõde teeb vabaks. Täpsustamata on jäänud, et tõeks olemine, mitte tõe “teadmine” teeb vabaks. Alati, kuni pole liigseid tõlgendusi, on kõik ilus. Las Olemine lihtsalt olla. Puhas, süütu, tunnetuslik ilu lõppeb seal, kus algavad tõlgendused. Tõde on kaunis. Olla sina ise, ilma maskideta, teeb su ilusaks.

Religioonide prohvetid on teinud elust kavalalt aeglase surma, seda väga lihtsal viisil: öeldes läbi paradiisist väljasaatmise kontseptsiooni, et elu on karistus. Elu ei ole karistus, elu ise ongi paradiis. Ja põrgu nende jaoks, kes enda tõelist olemust püüavad alla suruda. Kes on Kristluse pühakud? Need, kes elavad minimaalselt, kõige vähem. Mida vähem nad elavad, seda pühalikumad nad on? Kas Elu on ikka tõesti selleks mõeldud?

Tõelise isiksuse kasvamine on võimalik vaid siis, kui te hakkate ennast armastama sellisena, nagu olete- nagu Olemine teid kavandas. Kui Olemine oleks tahtnud veel ühte Jeesus Kristust või Buddhat, oleks ta juba loodud.

Kuidas jõuda enda tuumani? Pead rahustuma lihtsalt sellena, kes oled, ja siis Sa näed! Tee, mida Sa tunned, et tahad, mis su sisemusest ilmneb, aga tee seda vähimagi kahetsuseta, tähista seda! Väljenda seda intelligentselt, teisi kahjustamata ja siis saad sa vabaks. Sest läbi religioossuse on inimestes tekitatud hirm iseenda loomulike vajaduste ees ja selline lõhestamine ei saa küll kuidagi terviklikku inimest luua. Mis siis võib tuua tagasi rõõmu, on Olemine. See on kõige loomulikum ja orgaanilisem viis eksisteerida.

Erinevad maailma usundid ajavad inimeste pead segi. Nad ei tee vahet uskumise ja teadmise vahel. Pime võib uskuda valgust, aga sellest pole midagi kasu. Valguse nägemiseks on vaja silmi ja siis ei tarvitse enam uskuda. Kas on vaja midagi uskuda kui te juba teate? Kas te usute valgust, kuud ja tähti? Te lihtsalt teate, et need on, siin pole mingit usuküsimust. Usku on vaja väljamõeldiste ja valede jaoks, mitte tõe jaoks.

Usk ei vaja vahendajaid ega etteantud toimimisõpetusi. Peab vaid õppima mõistma Olemise keelt, see ei ole nagu teile tuttav inimkeel. Olemine tunneb ainult ühte keelt, vaikust. Kui ka teie suudate olla vaikselt, siis mõistate tõde, elu mõtet ja kõige oleva tähendust.
Keegi teine ei saa seda teie eest tõlgendada, igaüks peab selle töö ise ära tegema. Usundid on juba sajandeid seisnud teie ja Olemise vahel, nagu Hiina müür.

Kui inimesed hakkavad lähenema tõelusele ilma kellegi juhendamiseta, kellegi selgituseta, mis on hea ja mis halb, kellegi antud kaardita, siis saavad miljonid inimesed Olemisest aru. Meie südamelöök on ka Universumi südamelöök, meie elu on osa kõige elust. Me kasvame olemise sees ja oleme väga tähtis osa sellest. Peame lihtsalt olema piisavalt tasakesi, et kuulda seda, mida ei saa sõnadega öelda: olemise muusikat, piiritut rõõmu ja katkematut pühitsust. Kui see jõuab meie südametesse, toimub ka muutus.

Religioonid on teinud inimesed õnnetuks, sest need mõistavad tihti hukka maailma loomulikud naudingud ning olemiseviisid. Nad teevad seda, et kiita teise ilma naudinguid! Teispoolsus on nende väljamõeldis ja millegipärast nad tahavad, et inimkond ohverdaks oma tegelikkuse väljamõeldise eest.

Igaühe sügavam vaimne ülesanne on olla tema ise, mitte ôppida käituma, olema ja rääkima, nagu keegi teine, nagu môni vaimne ôpetaja. Selles ei peitu sisemine ônn ja rahulolu. Sinu iseendaks olemise osa jääb siis igavesti Sinuks olemist igatsema. Probleemid tulevad hoopis siis, kui sa üritad end suruda Sulle sobimatutesse raamidesse. Sa pead olema Sina, ei rohkem ega vähem. Sa pead saama iseendaks, selleks loomu- ja sünnipäraseks endaks, mis jääb järele peale seda, kui Sa endalt heidad käitumise ja “õige” toimimise ôpetatud programmid, pealepandud mustrid.

Peale seda, kui saad enda hinge traumadesse takerdunud osad tagasi, uuestisünnib unikaalne Sina! Kui Sul on vahel segadus, et kui edukas, tark, rikas, osav, haritud vôi vaimne Sa olema peaks, siis tea, et need on ühisteadvuse eksitavad môtted. Sina pead olema lihtsalt Sina. Lase lihtsalt lahti, lõdvestu Olemisse ja las kõik see, mis pole Sina, lennata nelja tuule poole. Täielikult lahti lastes jääb järele vaid see, mis tõeliselt Sulle kuulub.

Edaspidi juhib sind Sinu iseolemine, meeldigu see teistele vôi mitte, ning saadab enneolematu sisemine rahulolu. Siis sa lihtsalt oled Sina. Ja milline võiks siis olla Sinu iseolemine? Seda ei tea mitte keegi, enne kui Sa tôeliselt selleks saad! Ei suur väline edu ega majanduslik küllus ei anna seda rahulolu, mida vôib anda endaks saamine! Pealegi ei loo ülemäärane külluse tagaajamine eriti midagi muud, kui ületarbimist ja see võibki saada meie planeedi hukatuseks. Kuna elame kôik selles edukultuse maailmas, siis on väga keeruline ka ise mitte vahel vaevelda kahtlustes, et kas ma olen ikka piisav. Olemise silmis on inimene tingimusteta piisav, sest inimene on sügaval sisimas ikka tema ise. Just see, keda vaja, ta ei pea olema midagi enamat. Ja iseolemine viib Sind ôigesse tasakaalu maise ja vaimse vahel.

Siis lood Sa just endale sobiva ja piisava külluse, armastuse ja rahu. Hoolimata sellest, millise ideaali poole kõik teised Sinu ümber püüdlevad. Mis on see, mis Sinu jaoks toimib ja Sind õnnelikuks teeb? Asudes teele iseolemisse ja lastes lahti kõik muu, algab sinu tegelik teekond õnneni. Vaja on lihtsalt julgust ja kindlust olla sina ise.

Kui oled ennast tõeliselt leidnud, ei pea Sa muretsema, kas oled piisavalt naiselik, vôi liiga mehelik, kas sa räägid, teed, töötad, annad liiga palju vôi liiga vähe. Ei pea analüüsima, kas sul on piisavalt väge, energiat vôi raha, vaid Sa oled Sina. Iseendaks saamise teel võiks olla sügavamas südamesopis siiski vaikimisi ka taoltus: saada teistele paremaks, hoolivamaks. Kui Sa oled see, kes Sa oled, on sul loomulik lähedus Jumalaga.

Sulle meeldib vahel kaua magada ja palju süüa? Ja pärast on kerged süümepiinad, et võibolla oleks pidanud ikka virgem ja distsiplineeritum olema, siis tegelikult pole sul midagi viga, sa oled lihtsalt Sina. Pealegi, kuhu Sul siis kiire on, et sa ei võiks endale vahepeal õdusas olemises puhkehetki lubada? Sest kuhugi mujale kui Olemisse polegi võimalik välja jõuda. Ja Jumala silmis pole mingit vahet, kas oled seltskondlik maailmarärdur vôi meeldib Sulle hoopis lihtsalt üksi oma kodumetsas jalutamas käia. Olemise silmis on môlemad  kogemused vôrdselt olulised ning vajalikud.

Mis on igaühe eluülessanne? Olla Sina ise. Elamise loomulikeim tasand on Olemine ja selleks, et sinna jõuda, ei ole vaja teha mitte midagi, vaid lihsalt olla. See ei ole ei kõrgem ega madalam tasand. Ise- Olemine on ainus sünniõigus, mis saab olla päriselt Sinu. 

 

( Seekordne artikkel on inspireeritud Osho raamatust “Tee mehelikkuse juurde.”)

---

 

 

Lühijutt otsijast.

Sildid

Mediteerimine, Meelerahu, Taipamine, Vabanemine, Vaimsus

Kord, ühel päikselisel hilissuve päeval istus linna servas sädelevalt lookleva jõe kaldal üks pealtnäha tavaline, pisut ehk vanemapoolne mees. Ta näis soojendava päikese paistel niisama tukkuvat. Mõtted ta hallinevas peas hulpisid üsna sihitult siia- sinna, lihtsalt mööda möödunud aegade mälestusi.

Ta nägi ennast mehena, kes oli käinud läbi terve maailma, et leida vastust enda sees pakitsevale küsimusele: “Kuidas ja kust leida valgustatust?” Vahel oli mees arvanud, et ta leidis Jumala ja Tõe, sai seda isegi juba puudutada, aga veidi hiljem libises see tundmus ikka käest. Oli ta seda siis vaid kujutlenud? Ometi olid ju otsija arsenalis rohked erinevates templites, koolides, ashramites omandatud teadmised, pühitsused ning tehnikad. Ta oli läbinud aukartustäratava hulga, paaste, vabastamisi, puhastusi ja retriite. Laulnud lõputu hulga mantraid, istunud lugematuid tunde meditatsioonis. Mis siis veel ikka puudu sai olla?

Ühel hetkel mees väsis ja ei retkelnud enam mööda maailma. Samuti oli ta nüüdseks loobunud lausa ahistavaks muutunud püüdest leida teed Jumalani, jättes suuremal määral isegi palvetamise, jooga ja meditatsiooni. See kunagine otsija elas üksi väikeses korteris, lapsed olid juba suured ja naine oli läinud oma teed ning hulga varandust kaasa võtnud. Mees oli hakanud elama väga lihtsat elu, käis iga päev metsas jalutamas ja vahel suvel linna taga lookleva jõe ääres ujumas. Nii istus see mees seal selgi päeval ja mõtles enda kõikide rändude, templite, vestluste ja Tõe otsingute üle. Oli tõesti palju kogemusi ja mälestusi, mees naeris vaid oma rahutut meelt, mis vahel oli sisimas sedavõrd tormlenud, lootnud, uskunud. Ta tundis kunagise noore ning tulise enda suhtes sümpaatiat, kuid peamiselt oli tal endast kahjugi.

See hallineva peaga mees sulges silmad, lastes oma elu mälufilmil omasoodu edasi rulluda. Ta tajus oma rinnakorvi tõusmas ja langemas. Ja ühtäkki tundis ta endasse valgumas senitundmatut kergust. Ta pahvatas naerma. Oh kui hea on siin lihtsalt lesida, ilma tungita maailma, ennast, Jumalat mõista. Maailm lihtsalt on nagu ta on. Oi kui kergeks teeb olemise kui sedasi lahti lasta. Temasse kerkis kõige lihtsam ja siiram olemise rõõm. Niivõrd hea oli kerge südamega silmitseda päikese sillerdust järvepinnal ja lihtsalt tunda ennast tõmbamas suve lõhna sügavale kopsudesse, lastes ajal peatuda, puhata sellest kõigest. See oli nii vabastav ja rõõmustav, et hoolimata, et teda võidi kuulda, hakkas mees lihtsalt naerma ja naeris kuni tundis kuidas tänulikkuse laine vallutab kõikematvana tema olemuse üha sügavamad kihid.

Küll oli hea naerda ja lõkerdada enda kunagiste meeleheitlike tõsiste ponnistuse üle! Otsija naeris kogu oma olemusega iseenda üle. Ah mingu see kõik! Korraks tundus, et ta vist naerab liiga kõvasti, sest tema peas ja teadvuseruumis tundus miski selles rõõmutulvas justkui paigast ära nihkuvat. See oli pisut jube tunne, aga ta ei lasknud ennast sellest heidutada. Mees tahtis lihtsalt naerda ja vabaks lasta. Peale seda karastavat naeruhoogu tundus, et teatud mõttes nägi ta ennast esimest korda tõeliselt ja see side endaga tegi teda ühtäkki nii lõbusalt ja koduselt lähedaseks. Igaljuhul, tuju oli hea. “Päris hea nali ikka see elukene!” Karastav oli ennast tühjaks naerda. Mida kõike polnud ta näinud ja teinud, lõpuks istub ikka oma kodulinna jõekese kaldal ja silmitseb niisama tühja ilmega vett.

Õhtu poole ennast koju minema sättides tundis mees, et miski oli teisiti. Tema olemine muutus iga järgmise sammuga sügavamaks, rohkemaks, rõkkavamaks, kirkamaks ja intensiivsemaks. Ta hakkas märkama kõikjal enda ümber valgust, iga peegeldus ning sillerdus asfaldi kivikestel näis lõputu valgusemerena. Valgus köitis teda enneolematu jõuga, seda iga vastutulija silmades, igal autoaknal. Midagi oli ikka väga teistmoodi. Mees oli seletamatult rahulik ja hingas väga aeglaste hingetõmmetega. Temas oli maad võtnud sügav vaikus nagu oleks ta lõplikult seljatanud Tõe leidmise vajaduse suure taaga. Koju jõudes ning peeglist endale silmadesse vaadates sai ta järsku aru, mis jõe ääres oli juhtunud. Ning ta mõistis, et kõik, mis oli kunagi olnud, oli ikkagi olnud asja eest.

Kuidas leida rahu?

Sildid

Hirmud, Meelerahu, Rahu, Sisemine vaikus, Vabadus

Mis oleks kui sa teaksid päris kindlasti, et peale seda elu, praegust kehastust lähed sa palju paremasse paika? Kas siis võiksid sa kõike vabamalt ja rahulikumalt võtta? Mis oleks kui kõiki ühel hetkel ees ootav surm, lahkumine oma praegusest füüsilisest kehast oleks tegelikult hoopis vabanemine- kui seda vaid suudetaks võtta loomuliku sündmusena?

Elu eesmärk on välja jõuda püsivasse seisundisse, milles võiksid surra rõõmus- kahetsemata, kartmata, vihkamata ning igatsemata. Elu mõte on elada nii, et kõik vajalik saab tehtud. Hea on välja jõuda sisemisse ning välisesse külluseseisundisse, milles sul on kõik, vajamata mitte midagi ülearust.

Kui surra kahetsedes, siis tuleb muidugi tagasi tulla, uuesti sündida. Kui surra endast maha jäänud asjadesse kinni jäädes, suutmata nendest lahti lasta, siis tuleb tagasi tulla, oma asjadele järele. Ja kui surra paljude endast maha jäänud inimeste pärast kartes või neid igatsedes, siis annab Universum sulle samamoodi uuestisünni näol võimaluse tagasi tulla, oma kalleid taasleidma. 

Mõnel inimesel ongi tõelise rahu leidmiseks vaja teenida ning omada palju asju ning raha. Teisel inimesel on vaja rahu leidmiseks omada palju rahulikult olemise aega. Kõik, mis kellegi jaoks tõesti toimib, sobib. Kas oled kunagi mõelnud, et võibolla on hoopis sinu tasases, tavalises olemises just see kõige õigem olemise viis peidus? Õnnelik on alati see, kes on ka sisimas rahul sellega, mis tal on nüüd ja praegu.

Mõned inimesed suudavad rahuhetki leida vaid oma võimete piire kombates, ennast ületades, ennast lõpuni läbi kurnates end lausa ohtu pannes. Siis, näiteks suure melu keskel saabub nende jaoks täielik kohaloluseisund, läbi mille saavad nad sügavaid rahumomente kogeda. Rahukogemusi, rahuhetki otsitakse läbi erinevate tegevuste kasvõi maa või vee alt ning kõrgelt õhust, lausa kosmosest, kuid lõplik rahu on tasakaal. See on kõikide oma sisemiste aspektide vahel rahu sobitamine, kesktee leidmine ning kompromissi saavutamine. Kui see sisemine harmooniaseisund kandub üle ka välisesse, sind ümbritsevasse keskkonda, siis on sellel elumuutvad tagajärjed.

Õhtul, pärast päev otsa ringi tormamist on hea lõpuks voodisse heita. See hetk, mis enne uinumist kogetav on, on tõeline rahuhetk. Samamoodi on seda näiteks peale päev otsa looduses matkamist või peale õues jahedas toimetamist lõpuks sooja vanni või saunalavale jõudmine. Kontrast nende õrnalt vibreerivate rahuhetkede kohaloluenergia ning argipäevase virrvarri vahel on hiiglaslik. Kuid mis oleks, kui selline rahumoment oleks püsiv, saadaks sind põhimõtteliselt alati, enamustes toimingutes, mida sa teed? Sellised rahuhetked on tunnetatavad tänu kõrgemale teadvuse seisundile. Mis oleks kui hetkelistest seisunditest saaks püsiv tasand? See on ühendväljaga üksolemise tunne. See on hetk, kui Universumi armastus voolab tõeliselt läbi sinu. 

Miks inimene ei saa niisama rahus olla, miks ta peab kogu aeg kuhugile minema, kellegiga ühendust võtma, võib olla selle pärast, et ta lihtsalt põgeneb enda eest. Või otsib ta tõesti igalt poolt välisest vastuseid, et kuidas leida rahu? Ummisjalu enda eest põgenemisega õnnestub inimesel igal juhul luua sisemist ning välist karmat ehk rahutust juurde. Kui istuda maha ja lihtsalt olla, hakkavad su millalgi kaotadud osad ajapikku iseenesest tagasi tulema. Need enda puudulikku enesearmastusse ning enda eest piisavalt mitte hoolitsemisse kaotatud osad on vajalikud ja kannavad endas tegelikke vastuseid, mida inimene laiast maailmast ning ka teistest inimestest otsib.

Kui inimene otsustaks ja tal on selleks tegelikult ka võimalus, et nüüd on mul kuu aega puhkus ja ma ei tee mitte midagi, siis võib vabalt teisel, kolmandal või kümnendal hommikul ärgates juhtuda, et ta hakkab ilma üldsegi liigselt mõtlemata, pingutamata või plaanimata tegema seda, mida ta tegelikult peaks esmajärjekorras tegema. Lülitudes rahuvoogu, vaigistades oma meele, leides tasakaalu, laskmata oma uitmõtetel enam ennast ning oma elu juhtida, hakkab inimene toimima läbi Kõrgema juhatuse. Siis hakkavad justkui iseenesest inimesega juhtuma õiged asjad. Sa hakkad ise oma reaalsust looma selliseks, nagu on tegelikult sinu jaoks õige ja just selliseks, nagu sinu hing on siia kehastudes parimaks ning õigemaks pidanud. Ning su Kõrgem mina tuleb sulle appi, et otsustavalt, kindlalt kuid kiirustamata hakata sulle looma sellist elu, milles sa leiad oma rahu.

Kõrgema juhatuse järgi tegutsemine on kogetav järgmiselt: Sa istud rahu ja sisemise vaikuse seisundis ja ühel hetkel tõused ning lähed lihtsalt teed mõne ammu edasilükatud asja ära või avad uue taipamise näol justkui imeväel mõne uue ukse. Olgu selleks siis edasilükatud telefonikõne, koristamine või isegi täiesti uue tegevuskava koostamine. Ainus erinevus selles mentaalse loogika järgi toimimisele on see, et sa lähed tegudele samal ajal kui sisemine vaikus säilib. Sind ei pane liikuma mitte mõte, vaid sa läksid ja tegid selle vajaliku teo ära ning sa ei teinud ise isegi otsust, et nii, nüüd ma võtan kätte ja teen selle viimaks ometi ära. Kogu terviklik lahendus kestnud probleemile saabub rahus ja vaikuses, viibides madala sagedusega ajulainete võngetes. Millal selline ümberlülitumine kõrgema juhatuse kuulmisse juhtub, sõltub sellest kui kaua läheb kehal aega enda tervendamiseks, meele rahustamiseks, väljapuhkamiseks ning tasakaalustamiseks.

Samamoodi nagu enda sisemaailma eest, pole ka füüsilise keha ning välise maailma materiaalsete vajaduste eest maises kehastuses pääsemist. Kuid toimides läbi juhatuse, läbi südamehääle hakkavad kõik edasilükatud toimetused justkui imeväel tehtud saama. Kõik, mille sa oled endale läbi ego tahte loonud, saab hakata vaikselt kaduma ja jääb vaid see, mis teenib sinu rahu. Kõik mis sa oled endale eesmärgiks teinud läbi ihalemise või teiste tahte järgi toimimise saab hajuda ja sulle jääb palju vabadust. Mida rohkem on sul vabadust ning aega teha seda, mida tõeliselt pead, seda rohkem on sul rahu. Mis sellel ümberlülitumisel praegu kohe sündida ei lase, on hirm. Kuid iga hirm on ületatav ja selle sügavam algpõhjus leitav. Iga probleemi algpõhjus on sügaval pesitsev varjatud miinuspoole traumeeriv energia, mis inimese sisemist last mõjutab.

See, mis kellegi rahulikuks teeb võib samas igaühe jaoks erinev olla, samamoodi see, mis rahulolu annab. Selge peaks olema, et jutt käib siinkohal lihtsalt tervislikult, puhtalt “veebaasil” elamisest, tõelise sisemise rahu leidmisest. Igasugused abistavad ained ning stimulandid võivad pikemas perspektiivis alati olla tee endast eemale.

Kui sulle annab rahu teiste ennastohverdav abistamine ja tingimusteta teenimine, siis palun, see on väga üllas tee. Kuid inimene võib olla pealtnäha vaimselt väga arenenud- ta suudab olla alati lahke, naeratav, hooliv ning alati valmis teisi aitama, kuid see ei tähenda, et ta on seesmiselt, õnnelik, terve, armastav või rahulolev. Kui inimese rahulolu tuleb enamalt jaolt sellest, et teised on temaga rahul, siis võib olla vaja rahu leidmiseks väga palju ringi sebida.

Vahel on vaja inimesel arenemiseks pikalt olla upakil ja kui keegi talle agressiivselt, ilma palumata appi tuleb ning hakkab tema asju “paremaks” muutma, kaotab “abivajaja” selleläbi endale vajaliku õppetüki õppimise võimaluse. Või võimaluse leida ise hakkama saamise tee. Sest mõnel juhul läheb oma tee ning võimaluste leidmiseks lihtsalt aega, kuid viimaks saabub siiski päästev lahendus. Inimesele tuleb anda valik näiteks lõpuks ise abi otsida ja siis otsib ta seda enamasti enda jaoks õigest kohast.

Inimesel on vahel vaja viibida päris pikalt armetus seisus, et ta saaks aru, mida see olukord, millesse ta on sattunud tegelikult talle öelda tahab. Ja sel ajal pole tegelikult ilus sekkuda enda arusaamadega õigest või valest. Sest lõpuks ei tea vägisi aitaja ka seda, mida teine tegelikult on teinud, et täbarasse seisu jõuda. Tingimusteta armastus kaasab endas kaastunnet ja kui sa ligimest armastad, annad sa talle võimaluse- võimaluse areneda. Ja ühel hetkel, kui see on tema jaoks õige, saab ta ise jalad alla.

Rahuni minemise perioodil tasub hoiduda igasugustest hektilistest siia-sinna liikumistest ja esimese kihu ajel lendu minemisest. Hea on ennast maa külge ankurdada ja lihtsalt oodata… oma aega. Vahel on selleks, et enda sees rahu leida vaja toetajaid välises ilmas, kuniks sisemine rahuseisund kinnistub. 

Rahu leidmiseks on tarvis leida oma koht. Rahu leidmiseks on vaja leida oma aeg. Rahu leidmiseks on vaja leida oma tee, mida mööda käia. Rahu leidmiseks on vaja leida tegevus, mis rahu annab. Rahu leidmiseks on vaja korraldada enda elu, mitte teiste oma. Rahu leidmiseks on vaja ennast armastada ja enda eest hoolitseda. Ning vahel on rahu leidmiseks vaja maailm üle kavaldada ja luua endale ajutiselt sobiv uus reaalsus, milles saad sügavuti terveneda. Ja rahu leidmiseks on vaja eelkõige leida ennast. Seejärel võib lisada enda ellu uue endaga tõeliselt sobiva inimese. Kui sul seda kõike leitud pole, kuid sa soovid siiski hakata tõelise rahu poole liikuma, siis alusta praegu sind mitteteeniva lahti laskmistest.

Tegelikult ei ole teel rahu poole see, et sa teatud perioodi jooksul ei taha mitte midagi, üldsegi paha. Mitte midagi tegemist toetab mitte midagi tahtmine väga mõnusalt. Tahtes teatud aja rahulikult mitte midagi tahta, leiad sa ühel hetkel selle, mida sa tõeliselt tahad. Hea pole tihtipeale tahta ka seda, mida keegi teine tahab. Hea on kui saad oma tahtmistega oodata. Esimene, teine või isegi kolmas asi, mis tundub õige ja hea tahmisena, võib seda mitte olla.

Selle tee äratundmine ja sellel otsustavalt käima hakkamine, mis on sulle määratud, annab sulle üsna koheselt hingerahu, sest hing näeb, et sa oled viimaks ometi otsustanud õigele teele asuda. Esimese sammuna on vaja loomulikult vabaneda segavatest ja ebakõlalistest, enda sisse kogutud energiatest. See vabanemiste periood võib olla üsna turbulentne, kuid tunnetades sügavuti eesootava püsiva tõelise rahu lähenemist võid leida endas jõu kõigega kohtuda.

Mis on kellegi tee? Võibolla meeldib sulle näiteks matkata, kuid sedagi lihtsalt, tasaselt, käies lihtsaid radu. Vastus peitub alati tegelikult siinsamas lähedal. Õnnelik on see, kes leiab oma rahu ja õnne siitsamast, kas või oma maja tagusest metsatukast koeraga jalutades. Õnnis on see, kes ei pea rahu leidmiseks tingimata kusagile kaugele, seitsme maa ja mere taha sõitma.

Kas on asju, mis käivad sinu käes kergesti? Kas sa suudad näiteks ilusasti sokke kududa, pilte joonistada, tunned taimi, ravimtaimi, oskad mingeid masinaid parandada, oskad küpsetada midagi imemaitsvat, tublisti köögis toimetada, oskad ilusaid fotosid klõpsata või isegi tuba ning autot koristada, nii et kõik on pärast tõesti ilusti korras. Igaljuhul tea, et need kõik on väga erilised anded ja seda ei tasu võtta üldsegi iseenesestmõistetavana. Mõni niiöelda lihtne asi: hoidise valmistamine, tapeedi panemine, puude lõhkumine, osav näputöö ja nii edasi, kõik see, mida sina suudad kergusega, ei pruugi olla mõne teise jaoks kaugeltki niisama lihtne. Räägitakse lihtsuse võlujõust ja need väikesed saladused, tarkused, mida iga inimene on enda toimetusi tehes omandanud ja ilma milleta ei saaks tema toimimine olla sedavõrd ladus, on elamise maagia. Väga palju sinus, mida sa oma igapäevatoimetustes iseenesest mõistetavaks pead, on tegelikult anne, suur kunst, imeline oskus.

Püüa leida oma ime lihtsalt olemises sina ise. Sa oled oma ande kunagi omandanud läbi kogemuste ja see on olnud väga oluline tee, mis on sind milleski, ükskõik siis milles, meisterlikuks teinud. Õpi hindama seda, mis tuleb sul hästi välja. Hea on õppida neid väikeseid enda imetegusid märkama. Selline eriline oskus millegagi ülihästi toime tulla on igaühel. Olgu see nii lihtne kui tahes. Ja see võibki olla see ankur ja vundament, millele hakata oma rahu ja rahulolu ehitama.

Mõnel juhul vajab leitud sügav rahuseisund harjumist, aga kui inimene on tõelist rahu kogeda saanud, siis pole ühel hetkel muud enam nagu vajagi. Juba tänasest võib kõik olla hea ja uus, hakates ehk vaid lihtsamini olema ja leides oma võlumise jõu kõige lihtsamatest tegemistest.

 

Enesearmastus ja enesesüüdistamine

Sildid

Andestamine, Eluenergia, Emotsioonid, Enesearmastus, Meelerahu, Tingimusteta armastus

Kui jälgid oma mõtteid ja suunad neid positiivsemaks, muutud ka ise järjest erksamaks ja rõõmsamaks. Ühel hetkel saavutad kontakti oma sisemise väega. Väe kasvades laieneb silmaring. Suudad hoomata väga paljut ja tunned, et mitmed taipamised ja läbimurded on väga lähedal.

Ometi seab aeg ja elu materiaalses maailmas omad piirangud. Mingi hetk võib olla tunne, et kõike, mida tahaks õppida, arendada, praktiseerida, lugeda ja omandada, ei jõua kuidagi. Uut infot tuleb kogu aeg peale. Mul on häid uudiseid, kõike ei saa ega peagi jõudma! Tuleb kuulata oma keha ja oma sisehäält. Enesesüüdistamine tegemata asjade pärast röövib väga palju eluenergiat!

Kui elus liiga palju korraga toimuma hakkab, võta endale vahepeal võimalus segamatult pikali heita. Hinga sügavalt ja väljahingamisel korda mõttes selliseid lauseid: “Ma ei pea mitte midagi tegema. Ma ei pea mitte kuhugi minema. Ma ei pea mitte millelegi mõtlema. Ma ei pea midagi otsustama. Ma ei pea kellelegi hinnanguid andma. Ma olen hetkel puhkuse ja vaikuse täielikult ära teeninud.” Seda võiks teha, kuni meel on täielikult rahunenud.

Hea oleks endale selgeks teha konkreetsed teemad ja asjad, millega tahaksid tegeleda. Püüda neis hoida kindlat igapäevast rütmi ja distsipliini. Ometi tuleb hoiduda ka nende enda jaoks raskeks mõtlemisest. Muidu võivad isegi tegevused, mida sa südamest armastad ja naudid, kuhjuda koormaks. Tabad end nõrkusehetkel mõttelt: “Mul on täna veel nii palju asju vaja teha, kuidas ma küll kõike jõuan?” Selgus kaob, tunned end väsinuna, keha tõmbub pingesse ja võid vajuda enesesüüdistamisse.

Pinge vältimiseks on mõttekas võtta aeg korraks maha ja küsida endalt: “Kas ma pean kellelegi midagi tõestama? Kas mul on kuhugi kiire? Kas ma võiksin midagi ära jätta? Kas ma pean ennast kellegiga võrdlema? Kas ma võiksin õppida elu hoopis mängulisemalt võtma? Kas ma võiksin õppida nautima igat hetke? Äkki ma peaksin laskma asjadel praegu minna?”

Lisaks võib endale öelda: Ma ei pea mitte midagi! Aitäh, et ma võin kui ma tahan enda toredaid plaane täita. Aitäh, et ma võin kui ma tahan näiteks jooksma minna. Aitäh, et ma võin kui ma tahan näiteks enda toitumist kontrollida ja piirata. Endasse tuleb hoolimata otsustamisest ja püüdest distsipliini hoida suhtuda leebelt, armastavalt ja andestavalt!

Ennast saab õppida armastama tingimusteta. Eriliselt peaks ennast armastama oma nõrkusehetkedel, siis on seda sul kõige enam vaja. Enesearmastus võiks väljenduda endale iga emotsiooni, tunde ja vajaduse eest koheses andestamises. Isegi kui sa sisimas, seda heaks ei kiida. Enesesüüdistamisest tuleb hoiduda.

Inimeste arengu alateadlik eesmärk on ennast võimalikult palju võimalikult hästi tunda. Alusetu on ennast tunda halvasti tagantjärele selle pärast, et tundsid mõnda ebameeldivat emotsiooni ja tundsid ennast halvasti 🙂 Ainus ja esmane tee, on õppida tingimusteta armastama kõiki, eelkõige ennast.

Õppides ennast tõeliselt armastama, kasutades andestamist ja mõistvust vabastad sa peagi ennast kõigest, mis pole sulle hea. Sa lihtsalt armastad ennast liiga palju, et ennast kahjustada ja hakkad tõeliselt elama.  Lõpuks vabastad ennast automaatselt laiskusest, hirmudest, hinnangutest, süüdistustest, pingetest, halbadest harjumustest ja kõigest muust, mis takistab su täiel rinnal elamist.