Vaimsuse varjatud külg

Sildid

elumuutused, energeetiline sõltuvus, energiaväli, Hirmud, sisehääl, tasakaal, tolerants, Vaimsus

Lihtne on endale kujustada ideaali vaimsest inimesest. Ta on alati rõõmus, rahulik, naeratav, tolerantne, kaastundlik, ei räägi ega mõtle kellestki halvasti, läheb kõige positiivsega kaasa, lohutab ja aitab kui lähedastel on emotsionaalsed probleemid jne. See inimene kiirgab rahu ja armastust, on selgelt näha, et ta tunneb ennast hästi ja on ka sügaval sisimas õnnelik. Selline viis elu kogeda ja elada on väga ahvatlev. Kõik tahaksid ennast samamoodi tunda ja elada.

Väga tervitatav on kui inimene otsustab üleöö, et nüüd aitab muretsemisest, enesesüüdistamisest, alaväärsustundest, piirangutest ja ühiskonna hinnangute kartmisest. Meil on ju iga hetk võimalus otsustada, et nüüd hakkan elama õnnelikku elu. Rõõm saabki saabuda ainult nüüd ja praegu! mitte kunagi tulevikus.

Külgetõmbeseaduse järgi selline muutus toimib. Hakates tundma ja välja kiirgama ainult kõrge sagedusega tundeid: rõõmu, rahu ja armastust, su elu ja reaalsuse kogemine muutubki õnnelikuks ja harmooniliseks. Saavutatud kõrgenenud teadvuse seisund tekitab nii hea tunde, muutus on nii hüppeline, et inimene ei raatsi seda tunnet enam kaotada. Ei taheta endale enam ühtegi negatiivset emotsiooni, mõtet või hinnangut lubada või tunnistada, kramplikult oma õnne ja üksolemise tundest kinni hoides, kuigi sisemuses eksisteerib veel pingeid.

Enamik vaimseid õpetusi toonitabki, et tolerants kõige vastu on vaimse kasvu näitaja. Rõõmupilves uude olemisviisi, elutundmusesse sisenedes tuleb tahmine kõigega, mis tundub endas veelgi suuremat maagiat kätkevat ühilduda ja kaasa minna. Seoses sellega ilmuvadki ellu uued inimesed, kes on vaimsetel radadel juba pikemalt astunud ja tõmbavad su kaasa enda tõekspidamistesse, enda uskumustesse, enda reaalsusesse. Hingede selline teinetese toetamine ja tarkuste jagamine on arenguteel loomulik ja tervitatav. Kuid sedasi pea ees tundmatusse hüppamises, teiste liigses usaldamises ja vaimustumises asuvad teatavad ohud. Mõned õpetused toimivad kõigi jaoks. Mõned paraku on osaliselt illusoorsed ja nende tavaellu rakendamine ei toimi ja tekitab palju mõistmatust.

Ennast kõike armastama ja taluma sundides on oht järk järgult tekitada blokeeringuid, vajudes järjest reaalsusesse, mis tegelikult ei vasta sinu ootustele. Kõik väikesed muutused ja sunnid arenguks on loomulikult alati väga positiivsed! Siinkohal aga käib jutt tavaeluks peetavast kardinaalselt erinevatest eluolukordadest. Näiteks pool-sunniviisilisest grupis erinevate meelemürkide või mõnuainete tarvitamisest, sügavatel rituaalidel osalemisest, polügaamiast, kommuunielust, vabast tantraelust, mõne vaimse reisi täielikust ettemääramatusest, kellegi järgi joondudes kõige maha jätmisest ja teisele poole maakera põgenemisest jne.

Olles end uude reaalsusesse sisse põiminud, kellegi heakskiidust ja energiast sõltuvana pead tundmatusega kohtuma iga päev. Sellisel juhul ei jäägi ühel hetkel muud üle kui asuda sellega seonduvate hirmude ja mõistmatuse vastu lausa võitlusesse. Kuid hirmudega võitlemine on ettekaotatud lahing. Ühtäkki taipad, et polnud selleks kõigeks valmis ja leiad, et oled endale loonud liiga ruttu liiga teisenenud reaalsuse. (Hirmudest saab läbi minna ainult järk järgult, neid tervitades, armastades ja siiski hoides lahti taganemisteed enda mugavustsooni, end nõrkuse eest nuhtlemata. Iga hinge jaoks on muidugi iga hirm ja selle seljatamise raskusaste täiesti erinev.)

Harjumatu olukorraga, uue reaalsusega silmitsi seistes suureneb tahtmatult vajadus selle inimese energia järele, kes sind muutusesse kaasa tõmbas, nõu andis või suunas. Olgu selleks siis sõber, armastatu, guru, terapeut või teadjamees. Jääb lootus, et tema teab kuidas raskeks kujunenud olukorraga toime tulla. Ja aina tema poole kätt sirutades jääd temast, tema teadmistest ja energiast sõltuvaks, ennast järk järgult kaotades. Inimeste vahele tekivad igal suhtlemistasandil energianiidid, mis võivad meid edaspidi tugevalt mõjutada. Need seosed on tegelik põhjus, miks teinekord kedagi niivõrd sügavalt igatsetakse ja vajatakse. Selles segaduses võib tekkida tahtmine võtta vastu uusi otsuseid, mis viivad endast veelgi kaugemale, astudes isiklikest vajadustest kõrge kaarega üle. Lõpuks võid olla olukorras, kus keegi sind tegelikult ei saa aidata, sest oled sedavõrd sügavas konfliktis iseendaga.

Tasub silmas pidada, et isegi kui tuled muutunud hetkereaalsusega toime on meil eelnevast elust/eludest läbitöötamata ja alla surutud psüühika, alateadvuse, tunde- ja mõttekkihte, mis ühel hetkel, endast valusalt võivad märku anda ja olude sunnil aktiveeruda. Eriti  suuremate keha või vaimupuhastuste ajal ja järel. Ja kui keset uut reaalsust, milles sa tegelikult ennast kindlana ei tunne aktiveeruvad ja tõusevad üles minevikutraumad ning raskused, siis pole ühtäkki enam kusagile taganeda.

Niisiis kõigega, mida vaimsuse all reklaamitakse ja selleks peetakse, ei pea leppima ja kaasa minema. Pealtnäha sama muutus võib ühele hingele tähendada hoopis midagi muud kui teisele. Sama õppetükki võib kogeda täiesti erinevalt, olenevalt isiklikust minevikust ja selle mõjust. See mis toimib ühe jaoks ei pruugi sobida teisele. Selle tõttu ei ole üks halvem või parem kui teine.  Ja me ei või ju teada, mis raskustest teine on pidanud läbi minema selleks, et oma arengus sinnamaani välja jõuda? Või mis ajendas teist üheks või teiseks? Või kuidas tema üldse oma reaalsust näeb, mida ta sellele projitseerib? Millises seisundis tema  suuremate muutuste tuules viibis?

Kõik ei pea meeldima. Sa võid kõike ja kõiki armastada ja sallida kui saad seda sundimatult teha. Väärtused, mis teise jaoks on okei või põnevad, ei pea olema sedasama sinu jaoks. Ennast piisavalt armastades, ei astu sa ju endast üle ja ei tee otsuseid, mille tõttu võid tulevikus kannatada. Ühesõnaga, sundides ennast soovimatuid asju tolereerima, saad ühtäkki aru, et ka enesearmastus on päris tugeva hoobi saanud. Kuidas muidu sa endale sellise olukorra lõid?

Iga suurema otsuse kohta vaimsel teel ja oma elus tasub küsida: Kas see on ikka see mida MINA ISE soovin? Kuidas ma ennast poole aasta pärast tunneksin kui ma seda teed läheksin? Kas ma siinkohal juhindun rohkem hirmust või armastusest? Kelle mõte see üldse on? Tasub järgida oma kõhutunnet, kuulata oma sisehäält. Mõnikord võtame teiste tõekspidamisi ja mõtteid enda omadena.

Võib muidugi  teadlikult otsustada, et isikliku arengu nimel võtad ette mõne raskema katsumuse, turbulentsema perioodi ja teades, et lähed asjaga igal juhul lõpuni. Seda võib teha, aga teadlikult. Ohtusid silmas pidades ja strateegiaid enese tagasisaamiseks vallates. Täiesti suvaliselt enda hinge ja psüühikakihtides lammutamine pole mõistlik. Ja ükskõik mis muutusi sa oma sisemaailmas välise parandamiseks püüad teha, tuleb alati arvestada asjaoluga, et mõni hinge osa ei pruugi vastukarva käiva välise olukorraga iialgi leppida. See tuleks enesele selgeks teha, muidu on kõik ponnistused asjata.

Tuleks lahti hoida uks taganemiseks, et saaksid tagasi oma mugavustsooni minna ja ennast taas kokku korjata. Selle ukse võti asub ainult iseenda käes. Ise saad luua endale nii vaimse kui reaalse turvalise ruumi. See seisneb samuti enda vaimse ja psüühilise potentsiaali suurendamises. Isikliku voo ja energiavälja kasvatamises. Sellest ongi tegelikult mõistlik alustada, mitte väliselt millegi tähendusliku otsingutele keskenduda. Vaimse arengu siht on saavutada sõltumatus teiste energiatest ja hinnangutest. Siis omad sa kindlat jalgealust ükskõik mille saavutamiseks ja saad kinnistada rõõmu enda ellu. Saad igal hetkel sisemise rahu ja tasakaalu seisundisse taganeda. Oled iseendas kõigega üks ja muud polegi. Kõik muu on illusioon.