Sildid

, ,

L1060418Tegin silmad lahti. Ruum oli karge ning söed kaminas jahtunud. Meel oli selge ja ergas. Olin mediteerinud päevi, aeg oli kaotanud tähtsuse. Sealsamas tekkis üks huvitav tõdemus … või õigemini – mu teadvus puudutas väga kõrgeid seisundeid, mu ümber oli palju vaimuvalgust, aga sain aru, et sellest kohast enam edasi minna ei saa – justkui lagi oli vastu tulnud. See kõik ei olnud päris nii, nagu olin arvanud. Seisundite vahel valitses tühjus. Sealt sai alguse lôpliku vaikuse piiritu ookean. Esimestel kohtumistel pole see vaakumit meenutav tasand sugugi rahulik – see on väga intensiivne kogemus. Kuidas üldse  suhestuda vaikusega? Seal teadvuse lael oli väga palju infot: erinevate ôpetuste ja usundite kohalejôudmise väravaid ning kõik need viisid tühjusesse. Seal vibreerisid ka uued, seni avastamata väravad ja potentsiaalid ja neid oli lõputu hulk. Sain aru, et infot on seal selgelt liiga palju ja see takistabki tegelikult edasi minemast. Lasin kõik arusaamad lahti ja ootasin, kuni sain sellest infotulvast mööda. Siis lendasin oma meelerännakul kôiksuse avarustes, nägin maailma loomist ajatus ruumis, aga edasi minnes jôudsin tagasi iseenda juurde. 

Taipasin – see kõik seal ülal on selline teatavas mõttes kehaväline kogemus. Rõõm oli saada teada, et selleni on võimalik jõuda, aga kusagilt sügavalt sisemusest tõusis küsimus: Kas mu eesmärk siin maises kehas viibides on ikka vaid sinna jõudmine?

Ebamugavustunne, mis uute maailmadega kohtumisega kaasnes, vaibus pikapeale. Vaatlesin üksipulgi erinevaid väravaid. Kõik need tahtsid kehast välja tõsta ja lennutada kosmilistesse avarustesse. Sulgesin silmad ja proovisin uuesti. Keskendusin vaid vaikuse olemusele. Seejärel ainult avarduvale valguskanalile, mis meditatsiooni minemisega alati kaasneb. Kõikjal terendas samalaadne kogemus. Lasin katsetamisest üldse lahti ja istusin niisama – las olla nagu on. Sedasi möödus teadmata aeg. Ühtäkki köitis mu tähelepanu miski, mis oli sellest kõigest justkui väljaspool. Mingi uutmoodi kogemus vibreeris mu ümber. See tuli mulle lähedale, peaaegu puudutas mind. Ma ei teinud väljagi ja keskendusin endiselt oma esmasele eesmärgile – istuda kuni toimub teadvuse avardumine. Kuna see uus salapärane kogemus minu mediteerimist otseselt ei seganud, lasin sellel olla.

Ühel hetkel avasin taas silmad. Tõusin püsti ja panin ahju tule. Tundsin, et aeg, mis põhjalikult mediteerida vaja oli, on täis saanud. Kui mingi kohalejõudmine sellest sündida saanuks, pidi see juhtunud olema. Teatav meditatiivne seisund kanduski kaasa kõiges, mida tegin.

Pakane oli vahepeal järele andnud ja lumi ära sulanud. Jalutasin hästi aeglaselt eemal metsatukas voolava oja juurde. Olin pikalt inimestest eemal olnud. Noil hetkil tundsin, et olengi üksi kogu Universumis.

Jõudsin oja äärde. Detsembri sulavesi voolas otsekui kevadises värskuses. Heleroheline sammal pakatas elurõõmust. Istusin maha ja jäin avatud silmil mõtisklema. Üllatuseks avanes taas see kogemus. Seesama, mis enne mediteerimise ajal mind “seganud” oli. Uuesti puutus see mind vaikselt. Tundus, et kui pikemat aega rahulikult metsas passida, siis tahab avalduda mingi uus teadvuse seisund, dimensioon, miski, mis on väljaspool meditatsiooni. See ei olnud ei kõrge ega madal, vaid kuidagi teistmoodi. See tundus puutuvat kõike. Näis, et see on osa milleskti suuremast. Suuremast kui miski, mida on võimalik kirjeldada või mõista.

Leidsin julguse lasta see endale lähemale. Lausa nii lähedale, et sain selle kogemusega üheks. See oli vägev, samas kodune. Pisarad hakkasid mööda põski alla voolama. Tundus nagu saaksin pea väikese poisina isa õlale toetada. Või olen laps, kes alles ema kõhus. Hoitud ja turvaline oli olla. Hoitus muutus kõikehõlmavaks. Tundsin, et ei pea enam millegi pärast muretsema. Sellest tekkis rumal hirm kaotada igasugune kontroll. Kartsin et äkki jäängi siia oja äärde igavesti silmad pärani tukkuma. Lõin ennast sellest välja, tõusin püsti ja kõndisin tagasi majja. Arvasin, et ehk peaks ikka edasi mediteerima. Mingid imelikud mõtted ja tundmused kerkivad muidu üles. Pöördusin tagasi ja liikusin taaskord oma algse eesmärgi poole. Mida selle eesmärgi täitmine täpselt tähendab ja kuidas see välja peaks nägema, seda ma tegelikult ei teadnud. Aga kui asi oli juba ette võetud, otsustasin jonnakalt jätkata.