• Rahuleidjast
  • Vabastav muusika
  • Arhiiv

Rahuleidja

~ Rahuotsijate kohtumispaik

Rahuleidja

Tag Archives: Vabadus

40 mõtluspäeva (2.osa)

26 Neljapäev dets. 2019

Posted by Taavi in Teekond sisemise rahuni

≈ Lisa kommentaar

Sildid

Mediteerimine, Olemine, Vabadus

L1060418Tegin silmad lahti. Ruum oli karge ning söed kaminas jahtunud. Meel oli selge ja ergas. Olin mediteerinud päevi, aeg oli kaotanud tähtsuse. Sealsamas tekkis üks huvitav tõdemus … või õigemini – mu teadvus puudutas väga kõrgeid seisundeid, mu ümber oli palju vaimuvalgust, aga sain aru, et sellest kohast enam edasi minna ei saa – justkui lagi oli vastu tulnud. See kõik ei olnud päris nii, nagu olin arvanud. Seisundite vahel valitses tühjus. Sealt sai alguse lôpliku vaikuse piiritu ookean. Esimestel kohtumistel pole see vaakumit meenutav tasand sugugi rahulik – see on väga intensiivne kogemus. Kuidas üldse  suhestuda vaikusega? Seal teadvuse lael oli väga palju infot: erinevate ôpetuste ja usundite kohalejôudmise väravaid ning kõik need viisid tühjusesse. Seal vibreerisid ka uued, seni avastamata väravad ja potentsiaalid ja neid oli lõputu hulk. Sain aru, et infot on seal selgelt liiga palju ja see takistabki tegelikult edasi minemast. Lasin kõik arusaamad lahti ja ootasin, kuni sain sellest infotulvast mööda. Siis lendasin oma meelerännakul kôiksuse avarustes, nägin maailma loomist ajatus ruumis, aga edasi minnes jôudsin tagasi iseenda juurde. 

Taipasin – see kõik seal ülal on selline teatavas mõttes kehaväline kogemus. Rõõm oli saada teada, et selleni on võimalik jõuda, aga kusagilt sügavalt sisemusest tõusis küsimus: Kas mu eesmärk siin maises kehas viibides on ikka vaid sinna jõudmine?

Ebamugavustunne, mis uute maailmadega kohtumisega kaasnes, vaibus pikapeale. Vaatlesin üksipulgi erinevaid väravaid. Kõik need tahtsid kehast välja tõsta ja lennutada kosmilistesse avarustesse. Sulgesin silmad ja proovisin uuesti. Keskendusin vaid vaikuse olemusele. Seejärel ainult avarduvale valguskanalile, mis meditatsiooni minemisega alati kaasneb. Kõikjal terendas samalaadne kogemus. Lasin katsetamisest üldse lahti ja istusin niisama – las olla nagu on. Sedasi möödus teadmata aeg. Ühtäkki köitis mu tähelepanu miski, mis oli sellest kõigest justkui väljaspool. Mingi uutmoodi kogemus vibreeris mu ümber. See tuli mulle lähedale, peaaegu puudutas mind. Ma ei teinud väljagi ja keskendusin endiselt oma esmasele eesmärgile – istuda kuni toimub teadvuse avardumine. Kuna see uus salapärane kogemus minu mediteerimist otseselt ei seganud, lasin sellel olla.

Ühel hetkel avasin taas silmad. Tõusin püsti ja panin ahju tule. Tundsin, et aeg, mis põhjalikult mediteerida vaja oli, on täis saanud. Kui mingi kohalejõudmine sellest sündida saanuks, pidi see juhtunud olema. Teatav meditatiivne seisund kanduski kaasa kõiges, mida tegin.

Pakane oli vahepeal järele andnud ja lumi ära sulanud. Jalutasin hästi aeglaselt eemal metsatukas voolava oja juurde. Olin pikalt inimestest eemal olnud. Noil hetkil tundsin, et olengi üksi kogu Universumis.

Jõudsin oja äärde. Detsembri sulavesi voolas otsekui kevadises värskuses. Heleroheline sammal pakatas elurõõmust. Istusin maha ja jäin avatud silmil mõtisklema. Üllatuseks avanes taas see kogemus. Seesama, mis enne mediteerimise ajal mind “seganud” oli. Uuesti puutus see mind vaikselt. Tundus, et kui pikemat aega rahulikult metsas passida, siis tahab avalduda mingi uus teadvuse seisund, dimensioon, miski, mis on väljaspool meditatsiooni. See ei olnud ei kõrge ega madal, vaid kuidagi teistmoodi. See tundus puutuvat kõike. Näis, et see on osa milleskti suuremast. Suuremast kui miski, mida on võimalik kirjeldada või mõista.

Leidsin julguse lasta see endale lähemale. Lausa nii lähedale, et sain selle kogemusega üheks. See oli vägev, samas kodune. Pisarad hakkasid mööda põski alla voolama. Tundus nagu saaksin pea väikese poisina isa õlale toetada. Või olen laps, kes alles ema kõhus. Hoitud ja turvaline oli olla. Hoitus muutus kõikehõlmavaks. Tundsin, et ei pea enam millegi pärast muretsema. Sellest tekkis rumal hirm kaotada igasugune kontroll. Kartsin et äkki jäängi siia oja äärde igavesti silmad pärani tukkuma. Lõin ennast sellest välja, tõusin püsti ja kõndisin tagasi majja. Arvasin, et ehk peaks ikka edasi mediteerima. Mingid imelikud mõtted ja tundmused kerkivad muidu üles. Pöördusin tagasi ja liikusin taaskord oma algse eesmärgi poole. Mida selle eesmärgi täitmine täpselt tähendab ja kuidas see välja peaks nägema, seda ma tegelikult ei teadnud. Aga kui asi oli juba ette võetud, otsustasin jonnakalt jätkata.

40 mõtluspäeva

16 Esmaspäev dets. 2019

Posted by Taavi in Teekond sisemise rahuni

≈ Lisa kommentaar

Sildid

40 päeva, Mediteerimine, Tänulikkus, Teadlikkus, Vabadus

Sügisel elasin metsas. Kirjutasin vähe. Kogu valge aja ning mõned hämarusetunnidki hõivas majaehitus. Koht asus teedest eemal ja juhuslik uitaja sinna ei sattunud. Oli õnnelik juhus, et avastasin selle paiga. Ümber käisid vaid metsaloomad oma radu. Soovisin tõelist rahu ja vaikuseruumi, inimestega ei lävinud ma toona üldse. Olin täielik erak. Sellel ajal valdas mind eriskummaline tundmus. Nimetasin seda tugevaks ühenduseks iseendaga. Sedasi ma toimetasin seal, peidetud naeratus näol.

Kuigi materjal oli olemas, võttis ehitamine aega arvatust kauem. Algselt soovisin teha võimalikult lihtsa hüti, ainult hädapärase äraolemise tarvis. Kuid mida edasi, seda enam tuli vajadus luua kena ja praktiline ruum. Ehk arvasin, et jään sinna pikemaks.

Järjest enam meeldis mulle lihtsalt istuda vaikuses. Teadsin, et mõned nimetavad seda mediteerimiseks. Minus oli sündinud mõte istuda seal sedasi nelikümmend päeva järjest. Tahtsin vist näha, kas muutub midagi. 

Ma ei jõudnud mõtlusaja algust kuidagi ära oodata. Ehitamise päevadel tundsin end lihtsalt ühe asjaliku metsamehena. Seinad olid juba enamjaolt püsti ja katus peal. Peagi sain rauast korstna ja malmkamina paika. Ust veel ei olnud. Selle asemel laperdas tuules villane tekk. Aknad olid ja sealt paistis puutumatu mets – sügav ja mõtlik. Õhtuti tegin tule alla, keetsin tatraputru ja teed. Proovisin juba siis mõtlusega algust teha, aga väsinud keha soovitud kogemust ei pakkunud. 

Väga tahtsin näha, mis on teiselpool sedavõrd pikka vaikiolekut. Eelnevalt palju mediteerinuna teadsin, et leidmist võivad oodata täiesti uued maailmad. Paraku vajasid praktilised küsimused veel täit tähelepanu. Eesti külmas metsas ei ole nii, et istud lihtsalt maha ja jääd. Saagisin päevade viisi hambad risti ja käed rakkus. Kopsisin ja püüdsin jääda rahulikuks, kuigi soov oli juba edasi minna.

Vahepeal saabus talv. See polnud mind murdnud. Seljataga oli kaks värsket tuisupäeva. Neilgi päevil olin püüdnud üht-teist ära teha. Nüüd säras päike, oli krõbe külm. Tulin välja ja hõõrusin ennast lumega. Olemine oli väga värske. Hõikasin, aga puudelt kajas vastu vaid enda hääl. Seejärel panin riided selga, lükkasin lumekuhjad puuvirnalt ja jätkasin. Tegin maha lõkke, vahepeal on hea külmunud käsi soojendada. Teevee panin samuti üles. Peale paaritunnist pingutust istusin maha, hingasin karget õhku ja vaatasin ringi. Lumine mets oli ilus. Teatav pühalikkuse tunne puges hinge.

Mõne aja möödudes pöördusin ehituse juurde tagasi. Vaatasin tehtud tööd ja äkitselt sain aru: Sellisel moel uude kohta maja ehitamine on sama, mis iseenda uueks tegemine. Kõigepealt teed platsi puhtaks, lood vundamendi, millele toetuda ja ajad seinad püsti. Kui vundament on nõrk, vajub maja viltu, või veereb järsakust alla. See tuleb hoolega läbi mõelda. Siis kerkib katus, aknad, kamin, korsten. Kõik need on justkui inimese enda osad. Kui aknad ette paned, need tolmust puhtaks pühid, saavad silmad nagu selgemaks. Kui ahju teed tule, soojeneb süda. Ja mida hoolikamad kihid seinas, seda kindlam ruum.

Hüti tegin künka otsa, mille jalamilt leidsin niiske lohu. Kaevasin seda sügavamaks ja rõõm oli suur – eluks vajalik vesi oli olemas! Raiusin sarapuude vahele tee sisse, et mäe all puhkav veesilm aknast näha oleks. Seda tehes sain aru, kui oluline on elu jaoks ühendus allikaga.

Lõpuks saabus oodatud päev. Maja sai valmis. Tegin ettevalmistused ära ja istusin maha. Mediteerisin iga päev palju tunde. Ikka õhtuni välja ja siis veel. Ilmnema hakkasid väga kaunid paigad, tundmused, seisundid. Hoomamatu pühalikkus tuli iga päevaga lähemale.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kuidas leida tingimusteta armastust?

17 Esmaspäev sept. 2018

Posted by Taavi in Teekond sisemise rahuni

≈ 1 kommentaar

Sildid

Armastus, Tingimusteta armastus, Vabadus, valguskeha

Inimese energeetikas on peale füüsilise, silmaga nähtava keha veel viis energiakeha. Eeterkeha, tunde- ja mõttekeha, psüühiline keha, astraalkeha ning valguskeha. Viimasest tahakski seekord pisut juttu teha.  Panen kirja mõned olulisemad aspektid, kirjeldused ja nähtused, mis valguskeha toimimisest lähtuvalt meid puudutavad ning teiste kehade ning kihtidega suhestudes mõjutavad. Järgnev tekst võib anda mõnedele elulistele tõekspidamistele pisut teistsuguse, holistilisema vaatenurga.

Valguskeha on inimese välimine energiakeha, kõrgemate dimensioonide valgusstruktuur. Samamoodi nagu füüsiline keha, on see üks meie teadvuse kandjatest selles ja kõrgemates dimensioonides. Nii nagu füüsilises kehas on organid, mis hoiavad keha toimimas, on valguskehas erinevad valguse konstruktsioonid, mis käivitavad ning hoiavad Universumi energiat meis liikumas ning toimimas. Näiteks, nii merkaba, meridiaanisüsteem, valguskanal kui inimese energiakeskused ehk tsakrad on osa valguskehast.

Kehastuste vahelisel perioodil liigud Sa oma valguskeha ehk kausaalkeha abil erinevates kosmilistes aegruumilistes paikades ning dimensioonides. See on “sõiduk,” millega saab ühendust võtta ning liikuda ükskõik millisesse üheksast praegu kättesaadavast dimensioonist. Kolmandas dimensioonis, kuhu me algselt kõik oleme seekord inkarneerunud, vajab valguskeha toimimiseks eelkõige astraalkeha.

(Astraalkeha omakorda saab lõimuda füüsilise kehaga läbi eeterkeha. Seejärel ühildub valguskeha, lastes oma kiirgusel paista läbi astraalkeha. Valguskeha on palju avaram ja suurem kui astraalkeha ja asub selle ümber ja selle kohal. Selleks, et nii kõrgsageduslik valgus saaks ühineda mateeriaga, vajab see vahesubstantsi, mille kaasabil luua piisav maandatus.)

Vastsündinud laps on Universumi valgusega küll veel rikkumata ühenduses, aga tema füüsiline keha on liiga väike, et oma valguskehaga ühenduse hoidmiseks piisav maandatus luua. Sellepärast ongi beebi jaoks lähedus oma emaga sedavõrd oluline. Kui imik on oma ema kaisus ja ema on piisavas kohalolus ja avatud, saab lapse valguskeha ema vahetu läheduse abil temaga ühendusse laskuda. Kuna valguskeha on puhta valguse ning tingimusteta armastuse vibatsioonil, ning vahetus otseühenduses Olemise allikaga, tunnetab laps ema kaisus olles iseenda algset tegelikku olemust. Selles olukorras tunnetab laps tugevat armastust, kuid tegelikult kogeb ta sel hetkel lisaks oma maisele olemusele, inimkogemusele ka transtsendentaalset osa iseendast, millega ta muidu ühenduses ei suuda olla. Seetõttu hakkab laps uskuma, et armastus tuleb emalt, mida viimane temas endas tegelikult aitab vaid maandada. Sealt saabki inimestes, kes on tegelikult multidimensionaalsed olendid alguse väga oluline nihe- see, et armastust hakatakse otsima väljastpoolt iseennast.

Kui inimene saab täiskasvanuks, siis astraalkeha, mis on alateadvuse väljendus, lõimub  laiaulatuslikumalt inimese füüsilise kehaga. Läbi selle aktiveeruvad eelmiste elude ning selle elu jooksul läbi traumade tekkinud karmakristallid ehk samskarad. Samskara (Sanskriti keeles) võib tõlkida sõnadega suundumus, loomupärane kalduvus. Inimese iga tegu, kogemus, soov, taotlus või kavatsus jätab inimese meele sügavamasse struktuuri jäljendi. Samskarad, on alateadvuse tihedamad alad, kus on peidus inimeste läbitöötamata karma ning varjatud iseloomujooned. Need astraalkehas talletatud energiakogumid mõjutavad inimest pidevalt, nii olevikus kui tulevikus, varjutades nende ootusi, eluolukordi ning enesehinnangut. Samskarad avalduvad erinevate isikuomaste kalduvuste, alateadlike arusaamade, käitumismustrite või sünnipäraste eelsoodumustena.

Astraal ning tundekeha sügavam inkarneerumine füüsilise kehaga toob kaasa nende struktuuride tihedamaks muutumise, mis takistab edaspidi valguskeha armastuse kiirgusel läbi nende paistmast. Valguskeha on peale seda küll palju paremini maandatud, aga selle valgus on ego struktuuride tõttu blokeeritud. Kausaalkeha on täiskavanueas teiste kehadega paremini integreeritud, kuid pole eriti hästi tunnetatav. Ning see valguskehast lähtuv kõrgvibratsiooniline kiirgus, millest veel on võimalik osa saada, on astraaltasandi ümberstruktureerituse tõttu moonutatud.

Meditatsiooni ja teiste vaimsete praktikate kestel liigub valguskeha inimesele järjest lähemale ja inkarneerub astraalkehasse. Selleläbi saab valguse jaoks loodud veelgi parem maandatus ja samskarad, ehk karmakristallid ning -mustrid hakkavad pikkamööda lahustuma. Valgus tõstab astraalkeha vibratsiooni, läbi mille saavad alateadvuse tumealad likvideeritud.

Astraaltasandi substants saab alateadvusesse uinunult kristaliseeruda, kuna see võngub ääretult madalal sagedusel. Astraaltasandi vibratsiooni järk järgult tõstma hakates saab jäätunud aines lahti võngutatud. Kui alateadvus on sellisel moel ära puhastatud, saab valguskeha kiirata takistuseta läbi ja inkarneerudaa füüsilisse kehasse.

Valguskeha on väga suur ja koosneb paljudest keerukatest struktuuridest. Inimeseks olemise eesmärk polegi kõiki selle osi ning funktsioone täielikult mõista ja kirjeldada.

Niisiis, kui kohtad teist inimest, kelle suhtes Sa tunned suurt armastuse tunnet, siis teisisõnu võib öelda, et Sa oled kohtanud inimest, kes aktiveerib ja maandab Sinu valguskeha väga erilisel moel ja teievaheline ühendus ulatub taevastesse kõrgustesse. Vahetum kontakt oma valguskehaga on lihtsalt imeline tunne, pole siis imestada, et me kipume temasse, kes seda meil kogeda aitab, kiinduma.

Vahel, mõnedel erilistel päevadel, võib inimene tunnetada kõikehõlmavat kohalolu ning armastusetunnet. See on seisund, kus on võimalik tunda armsalt sooja tunnet iga vastutulija ning kogu maailma suhtes. Kui taolises olekus mõelda oma mineviku raskematele, hirmutavatele hetkedele, olukordadele ja perioodidele, siis isegi need justkui romantiseeruvad ja muutuvad helgeteks, vajalikeks kogemusteks, mälestusteks. Sellistel, paraku harva pikemalt püsima jäävatel seisundilistel episoodidel suudabki inimene tegelikult tunnetada oma valguskeha, ehk oma Jumalikku sära. Valguskeha aktiveerumisega, avaneb süda kosmilise armastuse vastuvõtmisele. Ja teadvus hakkab puhastuma.

 

Kas võiksime saada paremaks või lausa uueks?

24 Teisipäev apr. 2018

Posted by Taavi in Teekond sisemise rahuni

≈ Lisa kommentaar

Sildid

Armastus, Igavik, Iseolemine, Olemine, Rahu, tasakaal, Usaldus, Vabadus, Vaimsus

Keegi ei küsi, et miks! peab tehnoloogia, majandus, sooritused ja tooted aina paremaks muutuma? Küsimus on ainult, et kuidas teha mida iganes paremini kui keegi teine? Kuidas olla teistest parem? Mitte teistele parem. Kuidas saada paremaks, kõiges? Kuid vaimsel tasandil edasiliikumiseks on vaja saada hoopis uueks inimeseks, mitte paremaks. Läbida uuestisünd ja teatud perioodiks surra kõigele vanale.

Oleme tuhandeid aastaid elanud teatud viisil, teatud teadvusruumis, kust vaid üksikud suudavad välja pääseda. Vaja on ennast minevikust lahti juurida, et uueks saada. Me pole kuulanud ärganud inimesi, kuna nemad ei saagi rääkida inimese parandamisest, paremaks muutmisest, sest see oleks nagu haigele rohu andmine haiguse vastu, millest ta ei taha paraneda. Need, kes räägivad uueks saamisest, koristatakse ära. Nagu näiteks Kristus, Sokrates jt. Uueks saanud inimene aga näeb, et Elu keskpunktis on “Jumala kuningriik.”

Kuni te sônade tühisust pole tundnud, siis pole te elus olnudki, olete elanud kuntstlikult. Kui esimest korda juhtub see, mis on väljaspool sônu, siis on teiega juhtunud elu! Elu on teie uksele koputanud. Rääkimine on ebaôiglane kogemuse suhtes, mille te läbi elasite, mida kogete. Totaalne orgasm Universumi tervikuga – see on sulandumine Olemise allikasse.

Sõna distsipliin tähendab kõige otsesemalt järgimist, kuid on individuaalne nähtus. Kui laenate oma distsipliini kelleltki, hakkate elama paikapandud, surnud põhimõtete järgi. Loe parem märke endas kasvavast rahust, vaikusest. Siis pole su silmades enam mineviku tolmu. See on lend üksindusse. Kui aga inimene leiab iseseisvalt tõe, saab ta meistriks. Vaid sügava sisetunde, mitte kellegi otsene järgimine viib teid täielikult elatud eluni.

Armastus on risk, nagu ka Elu ja Jumal. Jumal on suurim risk, temani ei jõua loogika ja matemaatika abil. Riskite sellega, mida teate, et jõuda lähemale tundmatule, mida te ei tea. Tõelise sõjamehe vaim aga ütleb: “Tuttav on juba teada, selles pole enam midagi, sellest on saanud koorem, mida pole enam mõtet kaasas kanda.

Kui riskite kõigega, lasete täielikult lahti, siis ühel hetkel mähib tundmatu end teie ümber. Kui see juhtub, siis saate aru, et see pole lihtsalt tundmatu, vaid see, mida ei saagi tunda. Mitte lihtsalt tuttava, arusaadava, tuntu vastand, vaid midagi kaugemat. Liikuda üksi kaardistamata selles pimeduses, liigute absoluuti. Minge sissepoole ja olge teadvel. Peate ainult täitma nõude olla täielikult teadvel.

Asi ei ole “tegemises,” asi on absoluudis. Kui käes on näiteks inimese viimane hetk, kui ta tõesti oma elu eest võitleb, siis mõtted kaovad, jääb vaid Olemine, absoluut. Siis paneb ta endast viimase välja, teeb kõike täielikult, maksimaalselt. Pole oluline, kas see toob võidu või kaotuse. Loeb vaid enda terviklikult kokku võtmine, siis ei kaota me kunagi, totaalsus ise on võit.

Sündimine on eraldumine, välja juurimine, ema ehk allika küljest lahutamine, Olemisest välja kukkumine. See on see, mis vajab taastamist. Kaks indiviidi ei saa kohtuda igavese tasandil. Igaveses saab ühte sulada ainult Jumalikuga, tervikliku eksistentsiga. Üksteist saab koos aidata, tôusta Jumalikule tasandile. Valgustatuse, môttevaikuse seisund on armu, ehk armastuseookeaani kohalolek. Sa sisened sellesse, aga ei omanda seda kunagi. See tasand on “Osadus,” ehk osa olemine.

Osadus on hoopis teistsugune dimensioon, see on nagu kaks südant kohtuks, see on armulugu. Suhtlemine on peade vahel, osadus südamete vahel. Osadus on tunne, muutunud teadvuse seisund, kõrgem vaimne sfäär, enda minast lahti laskmine. Edasi viib vaid armastuse ookeani osaks saamine. Sônad jäävad siin mannetuks. Olla on sedavõrd kaunis kogemus. Osadus on lihtsalt olemine koos loodusega, laskmine asjadel juhtuda, ilma otsustamata, ilma tegemata, lihtsalt voolates elu, veega kaasa, lihtsalt pikutades, minnes sinna kuhu jalad viivad.

Ülima kogemus on väljendatav eelkõige tantsus ning laulus. Tunne ise laulab – siis ei laula enam teie tunde ajel, vaid tunne laulab läbi teie. Ükskôiksus on vôti, energia liigub siis usaldusse, armastusse. Seda tundmust tuleb ôpetajast juua.

Peas elades ei saa südamega tunnetada. Teadmine vaikusest, tühjusest, Tõest, Olemisest vôib olla vaid koormaks. Kui sa lased teadmisest lahti ja laskud olemisse, siis saad sa aru, et sellest ei saagi aru saada. Seda ei saa mõista, struktureerida, seletada, kuna see on kôige alus, ookean, mis kannab kôike, mis on. Olemine ei ole paigalseis, olemine on absoluudi lähedane seisund. Kui läbistad püüdluse, ponnistuse ja lased lahti, ilmneb sinu tegelik potentsiaal.

Kui arvata, et inimene, kes on Olemises ja ei tee mitte midagi, lihtsalt laiskleb, siis pole olemist mõistetud. Olemises, mõtiskluses toimub nii energeetilisel kui vaimsel tasandil miljon asja korraga ja Olemine on vaimse olendi kõige kasvamapanev “töö.”

 

 

Millal me oleme piisavad?

14 Kolmapäev märts 2018

Posted by Taavi in Teekond sisemise rahuni

≈ Lisa kommentaar

Sildid

Automatism, Õnn, Ego, Iseolemine, Olemine, Olevik, Oma "Ise", Rahu, Vabadus, Vaimsus

Meid kõiki on õpetatud, ärge passige niisama, ärge raisake aega asjadele, mis ei vii kuhugile. Aga mina ütlen, et mida rohkem te kasutuid asju naudite, seda õnnelikum te olete. Mida rohkem naudite asju, millel pole eesmärki, seda süütum ja õndsam te olete. Kui te ei vaja eesmärki, pühitsete lihtsalt oma olemust. Olete tänulik selle eest, et olete olemas, et hingate. On tõeline õnnistus hingata, olla ergas, teadvel, leekivalt elus. Sellest piisabki! ning kõik, mis tuleb peale selle, on lihtsalt üks priske boonus.

Peate midagi saavutama, kuhugi jõudma, et tunda end hästi ja väärtuslikuna, et elu oleks õigustatud? Kuid mida võib Elule lisada? Midagi ei saa juurde panna, püüd midagi vägisi lisada hävitab teid. Õpetatakse otsima eesmärke ehk õpetatakse teisendama oma elu pangaarveks või saavutuste loeteluks. Aga kes on elanud vaid sedasi, on elanud vaest elu. Kõige rikkam on inimene, kes tunneb iseennast ja oma keset. Kui Elu vajaks eesmärke, siis oleks Jumal midagi sellist nagu tegevdirektor või suurärimees. Võtke elu mänguliselt. Kui mäng nõuab tõsidust, olge mängult tõsine, mitte päriselt. Siis on hetk rikas ja te võite jõuda ülimani.

Pea ei pääse otse olemuseni, on vaja minna läbi südame. Tegelikult ulatub Olemus, nii peast kui südamest kaugemale, on puhas vaikus, ei mõtted- peatasand, ega tunded- südametasand. Vaat see inimene, kes tunneb oma olemust, on tõeliselt vaimne, religioosne.

Ülim ei ole mitte tulevikus vaid olevikus, peidetud, siinsamas ja praegu. Olla teadvel tähendab vastutuse võtmist. See pole kohusetunne, selle tõelisem ja olulisem tähendus on võime vastata. Olla vastutustundlik tähendab olla teadvel, ergas, tähelepanelik, mittemehaaniline väljaspool automatismi. Aegamööda muutuvad väikesedki toimetused valguseküllaseks ja kogunevad järjest teie sisse, kuni toimub plahvatus.

Seda sisemist protsessi võib võrrelda kaevu kaevamisega. Kui me hakkame kaevu kaevama, siis pole kusagilt vaja midagi juurde tuua. Vesi on seal all olemas. Mida me täpselt teeme kui me rajame kaevu? Me loome tühjuse, võtame midagi ära: kivid, liiva ja mulla, et vesi leiaks ruumi, kuhu liikuda, paiga, kus end näidata. See vajab vaid ruumi avaldumiseks. See igatseb tühjust, kus pinnale kerkida. Aga me oleme täis oma mina, oma ego. Kui mina asemele tekib rohkem tühjust, siis saab Olemine nähtavale tulla.

Olemine koosneb õnnest, rõõmust ja õndsusest. Mingit tegevust pole vaja, tegemine võibki olla tõkkeks. Lõdvestuge ja õnn voogab teist läbi ja ujutab teid üle.
Pinge teeb õnnetuks. Pinged tekivad siis, kui ajate midagi taga, lõdvestus tuleb siis, kui lubate millelgi juhtuda. Olemuslik inimene pole võistleja, ta on loobuja: mind ei huvita, mis teistel on, mind huvitab see, mis minul on. Ta liigub maailmas ringi hoolimata teiste arvamusest. Elab oma elu, teeb oma asja ja on oma olemist. Tema õnn on väga süütu ja lihtne, see pole tehtud ega toodetud. See on olemuslik, nagu lapsel.

See, kes ei ela olemuslikult, kes pole kohtunud Olemisega, peab ennast täis toppima võimalikult paljude kogemustega, peab võimalikult palju asju ära tegema, aga ei täitu iial. Õnne saavutamise püüe on üleüldse absurdne, sest õnn on siinsamas, seda ei saa saavutada. Aga siiski joostakse kogu aeg ühest kohast teise, et haarata kogemusi. Liigutakse ühelt maalt teisele, ühe guru juurest järgmiseni. Ühelt poolt pidev jaht, teiselt poolt aimdus, et see kõik on mõttetu, kuna ühel päeval tuleb nagunii surm ja lõpetab kõik. Lisaks ajendab sedasi ringi tormlema hirm, et teised saavad ja sina jääd muidu ilma.

Olemusliku inimese arvates pole vaja kuhugile minna. Buddha näiteks istus lihtsalt puu all, ta ei olnud kuhugi teel ja Jumal tuli ise tema juurde. Kõik tuleb, laske sellel lihtsalt sündida. Elu on valmis teiega juhtuma. Luuakse väga palju tõkkeid, neist suurim on tagaajamine. Elu tuleb ja koputab uksele, aga teie aina jooksete ja jahite, olete alati kuskil mujal. Kui Elu pärale jõuab, olete teie juba läinud. Olite Tartus, aga kui Elu sinna jõudis olite juba Tallinnas. Olite Tallinnas ja kui Elu sinna jõudis, olete juba Indias. Olete Indias ja Elu jõuab kuidagi sinna, teie olete aga juba läinud edasi. Ajate Elu taga ja Elu ajab teid taga, te ei kohtu aga kunagi. Selle asemel lihtsalt oodake ja olge kannatlik.

Saavutamisele keskendatud vaim ei saa iialgi tunda õndsust, see on alati pinges. Ja isegi eesmärkide saavutamisel tunneb see sügavat pettumust. Vaja on uusi sihte, aga neid kohe ei paista. Kõik vajalik on olemas, aga millele võtta uus siht? Siis hakatakse eesmärke leiutama, et vaid oleks, mille nimel elada. Leiutatakse uusi tooteid, uusi sihtkohti. Ainult, et kui kõik on saavutatav, siis on saavutamist ihkav vaim ikka rahulolematu. Järjest uute, tehislike, väljamõeldud, ebaorgaaniliste sihtide ja eesmärkide saavutamine võib lõpuks viia neuroosini.

Ainult mittesaavutav vaim saab olla rahulikult, aga mittesaavutav vaim saab tekkida ainult kosmilise sihituse taustal kui kogu olemine on eesmärgita. Võib mängida, laulda tantsida, elada ja armastada, pole vaja seada eesmärke. Ülim on kohal siin ja praegu, just praegusel hetkel! Kui olete avatud, saab ülim teisse siseneda. Ent te pole siin, vaim on kusagil tulevikus ja tegeleb mingi eesmärgiga. Kuhu viib eesmärgitu olemine- kõige olulisemani- enda olemuse tuumani.

Kui jõuate Olemisse, tunnete järjest rohkem rahulolu. Kui meditatsioon on täielik, siis on inimene niivõrd rahul, et unustab mediteerida, sest meditatsioon on pingutus, ebamugavus. Meditatsioon ei tohiks olla harjumus, see peaks olema elav. Kui miski teis muutub, sünnib ainult mediteerima asudes, siis pole see veel see, siis on see hüpnoos. Kui meditatsioon toimub õigesti, sügavalt, siis tunnete ennast kogu päeva uuena. Igas hetkes on õrn rahulolu, ükskõik, mida te parasjagu teete. Kui inimesel on sedavõrd hea meel enda üle, on see justkui iseendasse armumine.

Sisemist toiminud muutust näeb suhestumisel välisesse, alles siis olete jõudnud sügavamale. Olete vaiksem, teie sees on vähem lärmi, ambitsioonid kaovad. Olete rahulikum ja lõdvestunum. Kui kaob soov, tahtmine ja vajadus jõuda vabanemiseni, siis hakkate te tegelikult selleni jõudma. Nüüd olete vaba, sest iha on see, mis teid aheldab. Isegi vabaduseiha on köidik, nagu ka soov olla ihadeta. Kui kaob iha millegi järele, liigute tundmatusse. Meditatsioon on jõudnud lõpule. See ongi teine kallas.

 

 

 

 

 

 

Alustades algusest.

04 Kolmapäev jaan. 2017

Posted by Taavi in Teekond sisemise rahuni

≈ 1 kommentaar

Sildid

Alateadvus, Vabadus, Vaimsus

Kui mina oleksin Sina, siis ma alustaksin see aasta teisiti. Ehk, kui Sa otsid endiselt oma lahendamata muremõtetele, piirangutele, vajadustele ja valudele leevendust, siis soovitan nüüd mõneks ajaks heita endalt tahtmine see kõik hästi ruttu, paari sessiooniga korda teha, ära lahendada ja ruttu õnnelikuks saada. Minu arvates on parem oma õppetükk viimaks ära õppida ja tõeliselt mõista, kust need miinuspoole tunded alguse on saanud.

Enda uuena ehitamist võiks alustada kõige sügavamalt tasandilt. Algsel tasandil on kõik inimesed üsna sarnased ja ühesuguste vajadustega. Kuidas luua sisemist kindlustunnet? Alustades hoopis teisest otsast, ehk materiaalsest maailmast.

Sinu alateadvusele, sisemisele lapsele on vaja näidata, et tema-sinu reaalsete eksistentsiaalsete vajaduste eest: täis kõht, soe ase, rahu ja puhkeaeg, kus saad olla vaid enesega, on ka välises maailmas hoolitsetud. Ja alateadvuse jaoks on oluline, et sa ei paneks ennast päev päevalt, asjatusse kiirustamisse, lärmi, pingesse, stressi või koguni riski. Vaid ajaksid põhilised pooleliolevad asjad korda, viiksid vähemalt osalisse lõpetatusse, muudaksid oma eluasjad juriidiliselt korrektseks ja looksid minimaalsegi materiaalse kindluse. Sellega vabastad oma alateadliku taju asjatust koormast, mis läbi edasilükkamise ja otsustamatuse üha suureneb. Sest nüüdsel ajal hakkab piir, mis lahutab maise vaimsest, alateadliku teadlikust, materiaalse energeetilisest, kosmilise sisekosmilisest väga õhukeseks ehk suisa olematuks muutuma.

Alles siis, kui sa hakkad tarbetut sahmimist ja suhtlemist ära jätma, hakkab su alateadvus ennast sinu jaoks avama. Siis jõuate oma alateadvusega üksteisele lähemale kuni paljastub algtrauma, kust esimesed ebakõlad teatud olukordade suhtes alguse said. Mõneti võib lausa öelda, et just oma traumasid parandama oleme me siia tulnudki, sest juba väikese inimese jaoks algab elu ühe suure traumaga. Sünnitraumaga siis. Ja inimese terviklikkus võib kaduma minna juba esimesel hetkel siia maailma jõudes, kui mitte isegi varem. Ja sellest hetkest alates võib aktiveeruda alateadlik surmahirm, mis muserdab inimest lõpuni välja või kuni ta selle olukorra tagantjärgi ära lahendab. Ja sedavõrd sügavate negatiivsete mälestuste tervendamiseks läheb pisut aega.

Ühisteadvusel lasuv nimekiri sellest, mida inimene peaks tegema, millega tegelema on lõputu. Samamoodi on seda läbi tarbimiskultuuri kasvav vajaduste nimekiri. Murdosa sellest on reaalselt eksistentsiks vajalik. Miks inimestel on nii palju asju, luksust, ruume ja mugavusi vaja on alateadlikust kadedusest või siis vajadusest uhkeldada. Ehk, et kuidas saan mina siis teistest kehvem olla? Kõik jookseb ühe lõputu, kontrollimatu võistlemise mustri peal. Ja vahel võistleb inimene teistega, kuigi teised temaga ei võistle, vaid tegelevad rahulikult enda asjadega. Ainult võistleja ise kogeb, et kogu aeg toimub suur võistlus, kõiges ja kõikjal. Kirjutan ja väidan seda nii julgelt, sest sügava eneseanalüüsi tulemusena leidsin, et vähemalt minul oli/on see nii. Varem ei suutnud ma seda lihtsalt märgata, sest see istub väga sügaval alateadvuses. Aga ka sellel mustril on algpõhjus, mille saab läbi töötada. Vihjeks niipalju, et lapse jaoks on üsna suur trauma isegi see, kui keegi talt jõuga armsa mänguasja käest ära tõmbab. Ja vahel salvestub selline pealtnäha väike asi alateadvusesse piraka koleduse ning andestamatusena, mis jääb ootamatult suures ulatuses mõjutama inimese toimimist edasises elus.

Ühisteadvuse nõiaring on nagu suure hooga pöörlev ratas, mis haarab sind endasse kui sa oled laiali ning kui sa ennast selle külge siduda lased. Selle hoo peal on enda leidmine väga keeruline. Sellelt rattalt maha astumine, kui hoog juba sees, vajab suurt otsustavust. Peatumist! Ajutist enda lahti ühendamist. Kuid kel rahu hakkab armsaks saama, võiks sellega siiski algust teha.

Väga raske on tervikuna edasi liikuda, kui sa oled kõikjal laiali ja oled ennast igalepoole ära lubanud ning broneerinud. Osa sinust pole veel ehk viimasest peostki, kus palju inimesi pikka aega omavahel suhtlesid ja üksteise energiatega segunesid, sinu juurde tagasi tulnud. Iga mõte, mis jookseb sinu peas, kas eesootavasse hetke või millessegi olnusse, on märk sellest, et osa sinu tervikust, sinu energiast viibib veel või juba minevikus, tulevikus. Selleks, et enda kõikjal ripakil olevad osad kokku korjata on vaja peatuda! ja lihtsalt olla.

Järgmine tormamine kuhu sa tunned, et sa pead väga hädasti minema või midagi korraldama hakkama tuleb sel juhul kasvõi hambad ristis ära jätta. Nad kõik saavad enamasti väga hästi ka ilma sinuta hakkama, anna neile võimalus proovida! (Muidugi juhul, kui sul endal on väikesed lapsed, on sinu esimene kohustus neile turvatunnet pakkuda.) Muidu, mine jaluta parem metsas ja tea, et mida kauem sa suudad seal lihtsalt eesmärgitult, sihitult rahulikult kulgeda, seda tervemana ja terviklikumana sa sealt välja tuled. Kui tunned möödapääsmatut sundi oma rahuhetkest välja hüpata ja eluga edasi kappama hakata, siis on tarvis metsas teha veel suurem ja rahulikum ring. Proovi ja sa ei kahetse.

Üks alateadlike hirmude põhjuseid on kartus kaotada ühendus lähedastega, ehk saada nende kaotamise trauma osaliseks. Sellepärast muretsetakse lisaks endale ka teiste pärast. See röövib palju energiat, aga see energia ei loo midagi, see jookseb liiva. Ma soovitan soojalt, too ennast teiste energiaväljast ära, korja ennast kokku, eralda ennast teiste energiast, hakka tegelema enda asjadega. Ja edaspidi hakkab nii sinul kui ka kõikidel teistel kordades kergem olla, kuna sa ei koorma enam teisi enda hirmudega ning nende pärast muretsemisega. Ning see kõik ei tähenda üldsegi tegeliku läheduse kaotamist, vaid teie vahelt lihtsalt hirmu ja mure eemaldamist.

Mis ripakil, see korda või ära. Sest edasi liikumine elus, kus on ümberringi nii palju teiste tahtmiste ja sissejuurdunud mustrite roikaid, on väga keeruline, kui sinu energiaväli ripendab igalpool laiali.  Siis toimub iga järgmine hetk takerdumine ja tuleb vajadus tegeleda millegagi, millega sa praegu ehk ei peaks üldse tegelema.

Jah, rahu leidmiseks on vaja jätta mõni tähtpäev tähistamata, mõni hoidis keetmata, mõni keerukas toit vaaritamata, mõni trenn tegemata, mõni postitus postitamata, kuid kui sellelt rattalt maha saad, siis tundub tagasi vaadates eelnev tormlev- tarbiv elu üsna mõistetamatu. Ja tea, et kogu aeg midagi korraldades, kuhugi minnes, kellegagi kokku saades ei tee sa muud, kui põgened iseenda eest. Esimene samm, et hakata uutmoodi edasi minema on hoopis tõeline peatumine! Peale seda näed, et aega on lõputult ja kuhugi kiirustama ei peagi.

Püsivalt õnnelikuks saamine, rahusse jõudmine võtab aega ja nõuab suurt kannatlikkust. Kuid ma võin garanteerida, et see vaev tasub ennast kuhjaga ära. See, mis peale seda tuleb, seda ei saa isegi kirjeldada, see on lihtsalt nii teistmoodi olemine. Vaja on teada vaid seda, et see on enam kui imeline. Järgnevad aasta või paar pole seda teed ette võttes ehk siis enam sedavõrd õnnetunde leidmisele suunatud, aga kas sa võid kujutleda, mis tunne on elada kõik oma elu järelejäänud aastad peale seda püsides ürgmaagilises igavikuhetkes, vabana, kõigutamatus sisemises enesekindluses, vabana hirmust surma ees? 

 

 

 

 

 

 

 

Kuidas leida rahu?

19 Reede veebr. 2016

Posted by Taavi in Teekond sisemise rahuni

≈ Lisa kommentaar

Sildid

Hirmud, Meelerahu, Rahu, Sisemine vaikus, Vabadus

Mis oleks kui sa teaksid päris kindlasti, et peale seda elu, praegust kehastust lähed sa palju paremasse paika? Kas siis võiksid sa kõike vabamalt ja rahulikumalt võtta? Mis oleks kui kõiki ühel hetkel ees ootav surm, lahkumine oma praegusest füüsilisest kehast oleks tegelikult hoopis vabanemine- kui seda vaid suudetaks võtta loomuliku sündmusena?

Elu eesmärk on välja jõuda püsivasse seisundisse, milles võiksid surra rõõmus- kahetsemata, kartmata, vihkamata ning igatsemata. Elu mõte on elada nii, et kõik vajalik saab tehtud. Hea on välja jõuda sisemisse ning välisesse külluseseisundisse, milles sul on kõik, vajamata mitte midagi ülearust.

Kui surra kahetsedes, siis tuleb muidugi tagasi tulla, uuesti sündida. Kui surra endast maha jäänud asjadesse kinni jäädes, suutmata nendest lahti lasta, siis tuleb tagasi tulla, oma asjadele järele. Ja kui surra paljude endast maha jäänud inimeste pärast kartes või neid igatsedes, siis annab Universum sulle samamoodi uuestisünni näol võimaluse tagasi tulla, oma kalleid taasleidma. 

Mõnel inimesel ongi tõelise rahu leidmiseks vaja teenida ning omada palju asju ning raha. Teisel inimesel on vaja rahu leidmiseks omada palju rahulikult olemise aega. Kõik, mis kellegi jaoks tõesti toimib, sobib. Kas oled kunagi mõelnud, et võibolla on hoopis sinu tasases, tavalises olemises just see kõige õigem olemise viis peidus? Õnnelik on alati see, kes on ka sisimas rahul sellega, mis tal on nüüd ja praegu.

Mõned inimesed suudavad rahuhetki leida vaid oma võimete piire kombates, ennast ületades, ennast lõpuni läbi kurnates end lausa ohtu pannes. Siis, näiteks suure melu keskel saabub nende jaoks täielik kohaloluseisund, läbi mille saavad nad sügavaid rahumomente kogeda. Rahukogemusi, rahuhetki otsitakse läbi erinevate tegevuste kasvõi maa või vee alt ning kõrgelt õhust, lausa kosmosest, kuid lõplik rahu on tasakaal. See on kõikide oma sisemiste aspektide vahel rahu sobitamine, kesktee leidmine ning kompromissi saavutamine. Kui see sisemine harmooniaseisund kandub üle ka välisesse, sind ümbritsevasse keskkonda, siis on sellel elumuutvad tagajärjed.

Õhtul, pärast päev otsa ringi tormamist on hea lõpuks voodisse heita. See hetk, mis enne uinumist kogetav on, on tõeline rahuhetk. Samamoodi on seda näiteks peale päev otsa looduses matkamist või peale õues jahedas toimetamist lõpuks sooja vanni või saunalavale jõudmine. Kontrast nende õrnalt vibreerivate rahuhetkede kohaloluenergia ning argipäevase virrvarri vahel on hiiglaslik. Kuid mis oleks, kui selline rahumoment oleks püsiv, saadaks sind põhimõtteliselt alati, enamustes toimingutes, mida sa teed? Sellised rahuhetked on tunnetatavad tänu kõrgemale teadvuse seisundile. Mis oleks kui hetkelistest seisunditest saaks püsiv tasand? See on ühendväljaga üksolemise tunne. See on hetk, kui Universumi armastus voolab tõeliselt läbi sinu. 

Miks inimene ei saa niisama rahus olla, miks ta peab kogu aeg kuhugile minema, kellegiga ühendust võtma, võib olla selle pärast, et ta lihtsalt põgeneb enda eest. Või otsib ta tõesti igalt poolt välisest vastuseid, et kuidas leida rahu? Ummisjalu enda eest põgenemisega õnnestub inimesel igal juhul luua sisemist ning välist karmat ehk rahutust juurde. Kui istuda maha ja lihtsalt olla, hakkavad su millalgi kaotadud osad ajapikku iseenesest tagasi tulema. Need enda puudulikku enesearmastusse ning enda eest piisavalt mitte hoolitsemisse kaotatud osad on vajalikud ja kannavad endas tegelikke vastuseid, mida inimene laiast maailmast ning ka teistest inimestest otsib.

Kui inimene otsustaks ja tal on selleks tegelikult ka võimalus, et nüüd on mul kuu aega puhkus ja ma ei tee mitte midagi, siis võib vabalt teisel, kolmandal või kümnendal hommikul ärgates juhtuda, et ta hakkab ilma üldsegi liigselt mõtlemata, pingutamata või plaanimata tegema seda, mida ta tegelikult peaks esmajärjekorras tegema. Lülitudes rahuvoogu, vaigistades oma meele, leides tasakaalu, laskmata oma uitmõtetel enam ennast ning oma elu juhtida, hakkab inimene toimima läbi Kõrgema juhatuse. Siis hakkavad justkui iseenesest inimesega juhtuma õiged asjad. Sa hakkad ise oma reaalsust looma selliseks, nagu on tegelikult sinu jaoks õige ja just selliseks, nagu sinu hing on siia kehastudes parimaks ning õigemaks pidanud. Ning su Kõrgem mina tuleb sulle appi, et otsustavalt, kindlalt kuid kiirustamata hakata sulle looma sellist elu, milles sa leiad oma rahu.

Kõrgema juhatuse järgi tegutsemine on kogetav järgmiselt: Sa istud rahu ja sisemise vaikuse seisundis ja ühel hetkel tõused ning lähed lihtsalt teed mõne ammu edasilükatud asja ära või avad uue taipamise näol justkui imeväel mõne uue ukse. Olgu selleks siis edasilükatud telefonikõne, koristamine või isegi täiesti uue tegevuskava koostamine. Ainus erinevus selles mentaalse loogika järgi toimimisele on see, et sa lähed tegudele samal ajal kui sisemine vaikus säilib. Sind ei pane liikuma mitte mõte, vaid sa läksid ja tegid selle vajaliku teo ära ning sa ei teinud ise isegi otsust, et nii, nüüd ma võtan kätte ja teen selle viimaks ometi ära. Kogu terviklik lahendus kestnud probleemile saabub rahus ja vaikuses, viibides madala sagedusega ajulainete võngetes. Millal selline ümberlülitumine kõrgema juhatuse kuulmisse juhtub, sõltub sellest kui kaua läheb kehal aega enda tervendamiseks, meele rahustamiseks, väljapuhkamiseks ning tasakaalustamiseks.

Samamoodi nagu enda sisemaailma eest, pole ka füüsilise keha ning välise maailma materiaalsete vajaduste eest maises kehastuses pääsemist. Kuid toimides läbi juhatuse, läbi südamehääle hakkavad kõik edasilükatud toimetused justkui imeväel tehtud saama. Kõik, mille sa oled endale läbi ego tahte loonud, saab hakata vaikselt kaduma ja jääb vaid see, mis teenib sinu rahu. Kõik mis sa oled endale eesmärgiks teinud läbi ihalemise või teiste tahte järgi toimimise saab hajuda ja sulle jääb palju vabadust. Mida rohkem on sul vabadust ning aega teha seda, mida tõeliselt pead, seda rohkem on sul rahu. Mis sellel ümberlülitumisel praegu kohe sündida ei lase, on hirm. Kuid iga hirm on ületatav ja selle sügavam algpõhjus leitav. Iga probleemi algpõhjus on sügaval pesitsev varjatud miinuspoole traumeeriv energia, mis inimese sisemist last mõjutab.

See, mis kellegi rahulikuks teeb võib samas igaühe jaoks erinev olla, samamoodi see, mis rahulolu annab. Selge peaks olema, et jutt käib siinkohal lihtsalt tervislikult, puhtalt “veebaasil” elamisest, tõelise sisemise rahu leidmisest. Igasugused abistavad ained ning stimulandid võivad pikemas perspektiivis alati olla tee endast eemale.

Kui sulle annab rahu teiste ennastohverdav abistamine ja tingimusteta teenimine, siis palun, see on väga üllas tee. Kuid inimene võib olla pealtnäha vaimselt väga arenenud- ta suudab olla alati lahke, naeratav, hooliv ning alati valmis teisi aitama, kuid see ei tähenda, et ta on seesmiselt, õnnelik, terve, armastav või rahulolev. Kui inimese rahulolu tuleb enamalt jaolt sellest, et teised on temaga rahul, siis võib olla vaja rahu leidmiseks väga palju ringi sebida.

Vahel on vaja inimesel arenemiseks pikalt olla upakil ja kui keegi talle agressiivselt, ilma palumata appi tuleb ning hakkab tema asju “paremaks” muutma, kaotab “abivajaja” selleläbi endale vajaliku õppetüki õppimise võimaluse. Või võimaluse leida ise hakkama saamise tee. Sest mõnel juhul läheb oma tee ning võimaluste leidmiseks lihtsalt aega, kuid viimaks saabub siiski päästev lahendus. Inimesele tuleb anda valik näiteks lõpuks ise abi otsida ja siis otsib ta seda enamasti enda jaoks õigest kohast.

Inimesel on vahel vaja viibida päris pikalt armetus seisus, et ta saaks aru, mida see olukord, millesse ta on sattunud tegelikult talle öelda tahab. Ja sel ajal pole tegelikult ilus sekkuda enda arusaamadega õigest või valest. Sest lõpuks ei tea vägisi aitaja ka seda, mida teine tegelikult on teinud, et täbarasse seisu jõuda. Tingimusteta armastus kaasab endas kaastunnet ja kui sa ligimest armastad, annad sa talle võimaluse- võimaluse areneda. Ja ühel hetkel, kui see on tema jaoks õige, saab ta ise jalad alla.

Rahuni minemise perioodil tasub hoiduda igasugustest hektilistest siia-sinna liikumistest ja esimese kihu ajel lendu minemisest. Hea on ennast maa külge ankurdada ja lihtsalt oodata… oma aega. Vahel on selleks, et enda sees rahu leida vaja toetajaid välises ilmas, kuniks sisemine rahuseisund kinnistub. 

Rahu leidmiseks on tarvis leida oma koht. Rahu leidmiseks on vaja leida oma aeg. Rahu leidmiseks on vaja leida oma tee, mida mööda käia. Rahu leidmiseks on vaja leida tegevus, mis rahu annab. Rahu leidmiseks on vaja korraldada enda elu, mitte teiste oma. Rahu leidmiseks on vaja ennast armastada ja enda eest hoolitseda. Ning vahel on rahu leidmiseks vaja maailm üle kavaldada ja luua endale ajutiselt sobiv uus reaalsus, milles saad sügavuti terveneda. Ja rahu leidmiseks on vaja eelkõige leida ennast. Seejärel võib lisada enda ellu uue endaga tõeliselt sobiva inimese. Kui sul seda kõike leitud pole, kuid sa soovid siiski hakata tõelise rahu poole liikuma, siis alusta praegu sind mitteteeniva lahti laskmistest.

Tegelikult ei ole teel rahu poole see, et sa teatud perioodi jooksul ei taha mitte midagi, üldsegi paha. Mitte midagi tegemist toetab mitte midagi tahtmine väga mõnusalt. Tahtes teatud aja rahulikult mitte midagi tahta, leiad sa ühel hetkel selle, mida sa tõeliselt tahad. Hea pole tihtipeale tahta ka seda, mida keegi teine tahab. Hea on kui saad oma tahtmistega oodata. Esimene, teine või isegi kolmas asi, mis tundub õige ja hea tahmisena, võib seda mitte olla.

Selle tee äratundmine ja sellel otsustavalt käima hakkamine, mis on sulle määratud, annab sulle üsna koheselt hingerahu, sest hing näeb, et sa oled viimaks ometi otsustanud õigele teele asuda. Esimese sammuna on vaja loomulikult vabaneda segavatest ja ebakõlalistest, enda sisse kogutud energiatest. See vabanemiste periood võib olla üsna turbulentne, kuid tunnetades sügavuti eesootava püsiva tõelise rahu lähenemist võid leida endas jõu kõigega kohtuda.

Mis on kellegi tee? Võibolla meeldib sulle näiteks matkata, kuid sedagi lihtsalt, tasaselt, käies lihtsaid radu. Vastus peitub alati tegelikult siinsamas lähedal. Õnnelik on see, kes leiab oma rahu ja õnne siitsamast, kas või oma maja tagusest metsatukast koeraga jalutades. Õnnis on see, kes ei pea rahu leidmiseks tingimata kusagile kaugele, seitsme maa ja mere taha sõitma.

Kas on asju, mis käivad sinu käes kergesti? Kas sa suudad näiteks ilusasti sokke kududa, pilte joonistada, tunned taimi, ravimtaimi, oskad mingeid masinaid parandada, oskad küpsetada midagi imemaitsvat, tublisti köögis toimetada, oskad ilusaid fotosid klõpsata või isegi tuba ning autot koristada, nii et kõik on pärast tõesti ilusti korras. Igaljuhul tea, et need kõik on väga erilised anded ja seda ei tasu võtta üldsegi iseenesestmõistetavana. Mõni niiöelda lihtne asi: hoidise valmistamine, tapeedi panemine, puude lõhkumine, osav näputöö ja nii edasi, kõik see, mida sina suudad kergusega, ei pruugi olla mõne teise jaoks kaugeltki niisama lihtne. Räägitakse lihtsuse võlujõust ja need väikesed saladused, tarkused, mida iga inimene on enda toimetusi tehes omandanud ja ilma milleta ei saaks tema toimimine olla sedavõrd ladus, on elamise maagia. Väga palju sinus, mida sa oma igapäevatoimetustes iseenesest mõistetavaks pead, on tegelikult anne, suur kunst, imeline oskus.

Püüa leida oma ime lihtsalt olemises sina ise. Sa oled oma ande kunagi omandanud läbi kogemuste ja see on olnud väga oluline tee, mis on sind milleski, ükskõik siis milles, meisterlikuks teinud. Õpi hindama seda, mis tuleb sul hästi välja. Hea on õppida neid väikeseid enda imetegusid märkama. Selline eriline oskus millegagi ülihästi toime tulla on igaühel. Olgu see nii lihtne kui tahes. Ja see võibki olla see ankur ja vundament, millele hakata oma rahu ja rahulolu ehitama.

Mõnel juhul vajab leitud sügav rahuseisund harjumist, aga kui inimene on tõelist rahu kogeda saanud, siis pole ühel hetkel muud enam nagu vajagi. Juba tänasest võib kõik olla hea ja uus, hakates ehk vaid lihtsamini olema ja leides oma võlumise jõu kõige lihtsamatest tegemistest.

 

Universumi kingisadu. 6.12- 13.12.2015

06 Pühapäev dets. 2015

Posted by Taavi in Teekond sisemise rahuni

≈ Lisa kommentaar

Sildid

Armastus, Hirmud, Kristus, Vabadus

Kuna Veevalaja ajastu on paljuski aususe ning läbipaistvuse ajajärk, siis hakkavad ka mitmed Universumi saladused nähtavamaks saama. Sellel perioodil: 6.12- 13.12.2015, ehk teisest kuni kolmanda advendini, laskub kõikide inimeste peale uue jõu ning energiaga laetud valguskanal, läbi mille saab igaühele isikliku arengu tarvis valgusekeelne abipakett saabuda.

Positiivse karma salastatud kamber.

Iga hing on läbi Kõrgema mina juhatuse kõikide kehastuste jooksul läbi enda tehtud heade tegude kogunud Positiivse karma kambrisse, seni saladuses peetud karmapanka, plusspoole karmat. Hoolimata sellest, kuidas asjad võivad läbi hetkeolukorra vaadatuna näida, on neid tegusid kogunenud kõikidel palju! Ja sellele kambrile on asjade praeguses seisus loodud ajutine ligipääs. See kamber on pikemas perspektiivis loodud niinimetatud pensionisambana- igas kehastuses on “inim ise” teadmata kogutud sellesse peenstrukturaalsesse suletud ruumi positiivset karmat. See on mõeldud tulevikus toimuva Ülestõusmise toetamiseks, ehk sellest sillutatakse igaühe jaoks tulevikus trepp taevasse. Kuid nüüd on võimalus osa kogutust välja võtta, et saada toetust enda hekel käsiloleva raskesti mõistetava õppetüki õppimisele. Maailmal on Sinu toetust, läbi Sinu enda arengu ning teadvuse tasandi tõusu väga vaja!  

Praeguseks on globaalses mastaabis tunda, et täielik Veevalaja ajastule üleminek ja AjastuMeistrite vastutuse üleandmine, ehk ajastule vastava ühise teadvustasandi saavutamine saab toimuma alles selle aastavahetuse paiku. Igaüks võib seda ümberpööratud nullpunkti loomulikult kogeda erinevalt. Ettenägematult paljude tõstmata teadvusetasandiga inimeste niiöelda jonnakus, täielik keeldumine uue ajastu energiate, suhtumise ja tundetasandi vastuvõtmisest, on üleminekuprotsessi aeglustanud. Kuid kuna tahe teadvustasandi tõusuks on iga inimest ning hinge eraldi käsitledes alati vaba, pole ka tegelikult kedagi süüdistada.

Vaimsuse teel olevad inimesed on selle taha siiski mõneti toppama jäänud. Kui enamik planeedi elanikkonnast eitab Vaimse kasvu vajalikkust, jättes selle näiteks tehnoloogia arengut kummardades tahaplaanile, siis pidurdab see läbi ühisteadvuse ka neid, kes püüavad kõrgemate teadvustasandite poole liikuda. Kuni ühisteadvuses pesitseb hirm ühiskonna edumudelite silmis kaotajaks jääda, pole ime, et vaimsetel inimestel on üsna keeruline ennast sellest tegelikult lahti haakida ja hirmusid alistada.

Teine suur ja inimlik hirm, mis paljusid kummitab, isegi takistab, kuid millel ei saa kõrgemast plaanist vaadatuna tegelikult kunagi alust olla, on läbi kukkuda Vaimses arengus, suutmata olla ühisteadvuse või Vaimse ühisteadvuse mõistes piisavalt “vaimne,” puhas, või arenemisvõimeline. Kui selle koha peal tekib kahtlus, siis tea, et vaimsel teel käija võiks olla pigem eelkõige aus, mitte sunduslikult alati naeratav ja hea.

Valguse jõud on asunud nüüd taas uue otsustavusega tööle, saates maa asukatele “arenguabi pakette,” et aidata inimkonnal vajalikku teadvuse tasandit saavutada, et uude ajastusse üleminek saaks täielikult lõpetatusesse viidud.

Sind toetama saadetud energiakogum pärineb sinu enda loodust ning kannab vajalikku jõudu, algenergiat ja otsustavust. See sisaldab endas ka probleemi olemuse vastulaengut ehk lahendusega laetud energiat. See on niinimetatud ajutine “päästepakett”, mida kindla meelega Valguse suunas liikujad saavad arengus enda edasi aitamiseks kasutada. Toetus on loodud, et nüüd suudetaks vaadata endas neid kohti, mis on muidu liiga valusad, tumedad või varjatud. See õppetükk, mida siin kellegi puhul silmas peetakse, ilmutab ennast peagi. See “päästekapsel” laskub kõigile, kes soovivad teadvuse tasandi nihet ehk hüpet sooritada, see annab neile, kes on sellet võimalusest haaramiseks valmis justku abikäe Inglite maailmast- Sind võetakse käekõrvale ja aidatakse teha sammuke edasi, hoidvas toetuses.

Need kogumikud sisaldavad ka julguse seemneid, justkui julguserohtu, mis kannavad endas igaühe jaoks spetsiaalset võnget, et ületada veel aasta lõpu eel vajalikke arengulisi tühimikke, et hiljemalt kohe uue aasta alguses tõsta kindlalt ühisteadvuse teadvusetasandit. Teadvuse tasandite tõus, millest siin juttu on, saab tulevikus viia igaühe Kristuse- meeleni, ehk tingimusteta armastuse ja kõikehõlmava kaastudeni.

Palju saab uueks saada.

Kui “abipaketiga” kaasnevatest vabanemisvõimalusest viimast võtta, on kasulik olla ettevaatlik ja kindel, et su kehadel oleks suutlikkus ning vägi vabanemisega seotud nii meele-, keha- ja tundemürgid läbi töötada. Neid mürke võib nimetada ka negatiivseks (sisemiseks) karmaks. See kätkeb endas kõike miinuspooles, hirmude maailmas esinevat. Pole vaja püüda enda loodust, sellest kõigest, mida oled kehastuste vältel välja andnud, korraga vabaneda, sest see on võimatu. Ja see on lihtsalt omaenda keha karistamine.

Vabanemistes tasub olla mõõdukas, et su süda ei saaks kõike seda paljut korraga täis, et valgus su südames mõneks ajaks tuhmub. See on väljaspool seda, mida soovitakse saavutada. Südametuli ehk armastusevool saab jääda kestvalt särama ka suuremate lahtilaskmiste ajal. Kõik, mis on üle selle, on tegelikult liigne tormakus. Arengu ja teadvuse jätkuva tõusu vundament on tasane, kuid ühtlane liikumisevool. Samas, Valgus näeb alati ette ka mõnede inimlaste ülimat ambitsioonikust teel enda poole. Ülearusest innukusest lähtuva teistpidise karmavoo tekitamine on siiski andestatav ja sellest vabanemine toetatud.

Selle “abipaketi” aktiveerudes võid sa teatud perioodil käituda, olla ning tunda end nii nagu sa soovid või oled alati unistanud. Selle teadvuse tasandi tõusuga seotud teadvuse seisundi muutus võib olla äkiline, tugev ja vabastav, nii et vajalik on hoida teadlikult tasakaalu, ehk ennast pisut ohjata. Teadvuse ja taju arenguhüpe võiks alati silmas pidada, et ka füüsiline keha ning ego oleks selleks teatud määral valmis. Ja arengu all on siinkohal eelkõige silmas peetud suurema ja püsivama meelerahu ning rahulolu kogemise võimet.

“Paketi” laskumist ning ilmnemist on mõnel juhul vaja oodata näiteks terve öö, et olla valmis seda avama ja vastu võtma, kui taotlus on selleks eelnevalt tehtud, siis avaneb see ise. Kui jääd magama, siis jälgi sel ööl oma unesid, katsu sealt kõik vajaminev leida.

See “pakett” annab suure toetuse, etteprogrammeeritud väe, et teha muutuseid siseilmas. Enda sees muutuste tegemine, tumeduse muutmine neutraalseks heleduseks, ei muuda koheselt välist maailma ja selles kogetavat. Alguses võib tunduda, et ei juhtunud midagi. Selleks et näha, kas välist maailma õnnestub tegelikult peale sisemisi vabanemisi samuti uutmoodi kogeda, tuleb ise! oma hirmule või piirangule samm, kaks või koguni kolm vastu astuda! “Paketi” mõjuajal võib proovida ennast läbi teadliku valiku panna senini kogetud hirmu või ebameeldivuse koldesse.

Miks Looja on andnud inimestele jalad? Ainult selleks, et me õpiksime ise oma jalgadel käima. Nii et viimane, tegelikke muutuseid loov samm tuleb alati endal teha! Inglid saavad sind aidata ukseni, selle sulle isegi avada, aga nagu ilmselt ennegi kuulda on olnud, sisse tuleb sellest uksest tõesti vaid endal astuda.

Taotlus “paketi” vastuvõtmiseks on lihtne, aga hea on lausuda seda südamega:

“Ma olen valmis!”

(Kõikidel on nüüd ka võimalus jõuda enda isikliku Kosmilise Teadmiste allikani, see eeldab lihtsalt teatud teadvuse- ning puhtusetasandini jõudmist. See on sinu isiklik Positiivse karma ja Taevaste teadmiste kamber, sinna oled sa läbi kõikide oma kehastuste ja kehastumata jätmiste kogunud enda kogemusest lähtuva, kuid kogu maailmale vajaliku info.)

Allikas: -Taevaste Salateadmiste Kamber-

Edu ja Imelist teist adventi!

-Rahuleidja-

 

Kuidas ennast vabaks mängida?

23 Esmaspäev nov. 2015

Posted by Taavi in Teekond sisemise rahuni

≈ Lisa kommentaar

Sildid

Enesearmastus, Sõltumatus, Vabadus, Vaimne areng

Tere hea lugeja, kustun sind mängima ühte mängu. See on üks tore mäng, kuna seda saab mängida täiesti üksi, kasvõi nii ajaviiteks. Selle mängu nimi võiks olla näiteks “Eluinventuur,” või “Silmade avamine.” See on natuke nagu üksiku saare mäng. Ja natuke nagu aardejaht, kus on võimalik leida üles tõelised aarded. Mängimiseks on hea minna kohta, kus sa saad ilma segajateta üksi olla. Mängu kestvus on 30+… minutit. Kestvuse tagumine ajaliimiit puudub. Seda mängu võib olla huvitav mängida kasvõi iga päev. 

Mängu eesmärk: Saada teada seda, mida või keda sa tõeliselt tahad ja vajad? (Tõde on alati väga lihtne, ta on juba siinsamas ja kohe- kohe nähtavaks saamas.)

Mängu käik:  Mäng koosneb küsimustest, mille küsimine endalt loob nüüd veidikeseks ajaks sulle pisut teistsuguse reaalsuse. Mäng algab!

Edasi tasub lugeda siis, kui saad juba segamatult üksi olla ja oma mängu mängima asuda… (Kui mängid seda mängu otse arvutist, siis tasub kõik segada võivad suhtluskanalid praeguseks sulgeda.)

Niisiis, püüa kujutleda ennast ühte hubasesse ruumi, kus ei ole mitte midagi… on ainult seinad, lagi ja põrand. Ning näiteks aken, ilusa loodusvaatega… ja oled vaid sina…  

Võta aega ja püüa tunnetada: Mis oleks kui kedagi teist üldse ei olekski? Ei lähedal ega kaugel. Kui sa oleksidki üksi selles maailmas? Mida sa siis teeksid? Kuhu sa püüaksid minna? Kuidas sa toimiksid? Kuidas sa tahaksid ennast tunda?

Eesmärk ei ole ennast üksikuna tunda vaid vastupidi, sedasi on võimalus kogeda ennast tervikuna, olles üksi. Selle seisundi tunnetamiseks tasub võtta rahulikult, ükskõik kui kaua aega, enne kui mänguga edasi lähed, sest kaalul võib olla, Sinu Elu, edasine kulg…

(Kui mõtlemise ajal tuleb pähe mõte mingist peatselt kummitavast kohustusest kellegi ees või kui näiteks tekib tunne, et tahaksid seda mängu kellegagi jagada, kellelegi linki saata või muud iganes sellist, siis meenuta: Praegu ei pea sa mitte midagi ülearust mõtlema! Mitte kedagi teist lihtsalt ei ole olemas!!!!!)

Võid endalt veel küsida küsimust: Aga, kui kõigepealt olengi ainult mina?

Süüta näiteks küünal ja mõtiskle, rahulikult. Sul tegelikult on see aeg…

Nii, mäng läheb edasi:

Aga mis oleks, kui selle eelpool kujutletud ruumi seinte taga poleks midagi? Kui kogu maailm olekski ainult see, mis sulle praegu paistab? Ja selle taga on tühjus? Polegi kuhugi minna?

Mida sa siis teeksid? Kuidas sa enda päeva veedaksid? Kuhupoole sa vaataksid? Kuidas sa tahaksid ennast tunda? Mis oleks kui sulle armsad inimesed oleks tegelikult praegu lihtsalt armastusetunne sinu südames?

(Kuna tegemist on Vaimse mänguga, siis materiaalsete vajaduste pärast ei pea muretsema. Sest selles mängus on sul lihtsalt kogu aeg soe ja sul lihtsalt on kõht täis.) Mida sa siis üldse teeksid, millest mõtleksid?

Selle seisundi tunnetamiseks tasub võtta samuti rahulikult aega… 

Edasi…

Millist tunnet sa soovid, et sind sel juhul püsivalt valdaks?

Või, mis on see, mis sulle hea tunde annaks?

Ja ära püüagi kohe kõigele vastata, küsi ja oota rahulikult.

Kui maailmas poleks mitte kedagi teist peale sinu, milline võiks siis olla sinu eneseteostus? Mida sa sooviksid luua. Oletame, et selles toas on kõik materjalid ja abivahendid juba olemas, justkui võluväel.

Nii et võid kohe nüüdsama, mida iganes tegema või meisterdama hakata. Või sooviksid lihtsalt niisama, rahus olla? Kas on midagi, mida sa oled alati tahtnud teha, aga pole teiste asjatoimetuste pärast selleni jõudnud? Nüüd on sul kogu maailma aeg.

Mida sa võiksid luua, enda jaoks, enda rõõmuks? Mida sa teeksid kui kellegi hinnanguid või suhtumist pole vaja karta? Kui kedagi ega midagi ei ole vaja karta, kuna kedagi lihtsalt ei ole? Mida sa looksid?

Mis oleks kui see hetk, mis nüüd sinu ümber on, kestaks terve igaviku?

Selle tunnetamiseks tasub võtta samuti rahulikult aega… 

(Kursi hoidmise abinõu: Nii, mõte läheb mängus vahepeal uitama, meenub kellegiga seotud seik, tuleb meelde veel mõni inimene? Mida ta võiks küll sellest arvata, mida sa siin praegu teed?… Stopp! …mäletad, mäng käib, teda ei olegi olemas!?)

Ja mõtle rahulikult veidi veel…

Võid silmad kinni panna ja püüda tunda: “Olen AINULT mina.” See võib ju olla ka päris hea tunne, kas pole?

Kui nüüd soovid, võid sellesse ruumi valida endale kaaslase.

Kes on see, ilma kelleta sa kuidagi olla ei saaks või ei tahaks?

(Tuleta meelde, et on olemas vaid see suhteliselt väike ruum ja nii praegu jääbki. Ja kui võiksid lisada juurde veel inimesi või mingeid asju, vaata, et ikka sulle endale ka ruumi jääb.)

Kelle sa nüüd sellesse ruumi veel kindlasti juurde lisaksid?

Kolmandana…?

Neljandana….?

Viiendana…..?

Kuuendana….?

Jne….?

Kuid samas arvesta, et kui tahad valitutega veeta igaviku, siis on vist hea, kui nemad tahavad ikka sinuga ka koos olla?

Keda veel? Samas, kas ta võib vahel olla päris tüütu oma juttude ja vaidlemisega? Või kui tihti temaga tegelikult kohtumine üldse vajalik või huvitav oleks? Ja sa saadki selle tegelikult täies südamerahus valida. Sest, see on sinu mäng.

Kui  nii mõelda, ehk peaks juba äkki kogu suguvõsa ja tutvuskonna oma ruumi võtma? Kuid, kas see siis üldse on enam sinu ruum? Kas sulle endale jääb siis ikka ka ruumi ning õhku?

Või mõtlemise seisukohast, kui hästi paljudega tihedalt suhelda, kas siis ei või olla, et sinu mõtted keerlevadki ainult teiste inimeste ja nendega seonduva ümber? Nende arvamuste ja ütluste ümber? Ja sinu enda mõtetele ei jäägi enam üldse ruumi, aega ega kohta?

Sest võib ju olla, et kui muutkui arvestada, oletada oma peas, selle üle mida teised võiksid tahta või mõelda, siis sa jäädki elu lõpuni arvestama, arvestama ja arvestama? -(Justkui lõputut, lahendamatut arvutustehet lahendama. Sinu oletusis pole teiste inimeste, ega maailma tahtmistel piire. Sest kui ühe inimesega seonduv “ära lahendada” keerab ennast koheselt ette järgmine? Selle lõpmatult keeruka tehte lahendus on hoopis: Oma pilgu endasse pööramine, iseenda armastamine ja oma ruumi loomine. Ja sedasi toimides, saavad sinu elus olla inimesed, kes sinna tõesti kuuluvad.

Nii, lähme edasi…

Ja millised asjad seal sinu ruumis kindlasti võiksid olla?

(Muide, selles mängus saab sul olla kogu aeg hästi hea, ilma et sul oleks üldse midagi tingimata vaja.

Tuleta meelde, see on lihtsalt mäng ja mitte midagi ei pea. Võid teha kõike täpipealt nii, nagu sulle endale kõige parem on. Saad panna asjad paika ja toimima nii, nagu just sulle kõige enam meeldiks.)

Kas see ruum on nüüd just täpselt selline, mida sa sooviksid enda edasise Elu ruumina näha? Või on midagi-kedagi puudu? Loo ka tema siis palun sinna ruumi.

Ja nüüd…püüa kogeda, et see ongi sinu isiklik ruum. Tunneta seda… aga, kas pisut kitsas ei ole? Rohkem ruumi enam juurde ei tule ja nii ju jääbki praeguseks. Äkki sa sooviksid nüüd hoopis mõne asja või inimese koguni ära saata/eemaldada sellest ruumist?

Mida oleks reaalselt selleks vaja, et Su elu saakski täpselt niimoodi toimida? Ilma ülearuste segajateta?

Mida oleks vaja selleks, et sa ei peakski neid enda ruumi laskma? Kas kuidagi oleks see kõik ka päris päriselt võimalik? Kas reaalselt võiks samuti olla võimalik umbkaudugi samasugust ruumi hoida?

Mida oleks vaja selleks, et eemaldamist vajavad asjad ja tegelased saaksid tegelikult ka eemaldatud?

Jah, et meie kliimas planeedil Maa toime tulla, ära elada, on vaja vahepeal ka tööl käia, asju ajada ning selletõttu viibida ja suhelda ka situatsioonides, mis ei pruugi alati olla puhas nauding. Kuid kohe peale tööpäeva lõppu on ju võimalik eralduda oma Unistusteruumi. Oma isiklikku ruumi, enda loodud ruumi. Ja see on igaühel võimalik kujundada täpselt selliseks, nagu tema ise soovib.

Nii, lähme edasi…

Selle mängu lõpuni mängimine tähendab reaalselt enda ellu selle Vabaduse Ruumi loomist, kas või päevas vaid pooleks tunniks.

Mäng algab…

Isiklik vabadus ja suhted 1

20 Laupäev dets. 2014

Posted by Taavi in Teekond sisemise rahuni

≈ 1 kommentaar

Sildid

Andestamine, Isiklik vabadus, Seosed, Suhted, Vabadus

Kujutle hetkeks, et sa oled vaba. Ja sinu vabadus ei seisne mitte niiväga sinu staatuses, vaid selles, et sul endal on kõik, mida soovid. Sinu südames on vabadus. Sinu sisemaailmas on vajalikud kvaliteedid: meelerahu, armastus, kindlustunne, lähedus, küllus, rõõm, tervis, elujõud ja terviklikkus olemas. Sa oled vaba mineviku ebakõladest, nii ei pea sa olnud asju ja sündmuseid praegusesse hetke üle tooma ning disharmooniat uuesti looma.

Kujutle, et sa õpid tundma mõnda imelist inimest, kellega kõik klapib, kes on samuti vaba. Te mõlemad olete ja püsite voolamises, kulgemises oma elu südamerajal. Te kohtute üksteisega, kuna teie rajad ühtivad mõneti ja viivad teid kokku. Teil on koos ääretult hea olla. Kuid teadlikuna, jääte te vabaks ka teineteise läheduses. Te teate, et kohene rõõmu- ja ekstaasienergias teisesse viskumine, on hüpe iseenda ja enda vabaduse kaotamisse.

Kujutle, et omavahel saab suhelda sedasi, et kumbki ei taha ega pea teist kuidagi piirama, omama või kasutama. Kujutle, et sa asud lähedasse suhtlusesse sedasi, et teisel pole sulle mingeid ootuseid ja tal pole sinult otseselt midagi vaja. Ta on sinuga lihtsalt sellepärast, et tunne, mis teid saadab on eriliselt hea ja õige.

Te näete, et koos olemine on lihtsalt üks suur rõõm ja õnnistus, mida teile kogeda on antud. Kuid teate ka, et mida rohkem kordi kohtuda, seda tõesem tervikpilt teise kohta avaneb. Ja te armastate ennast liiga palju, et end ehku peale liialt siduda. Te teate, et kindlasti vähemalt esialgu, on tark jääda eelkõige ikkagi enda ja enda asjade juurde. Tark on suhelda armastuses ja usalduses, kuid täielikus vabaduses.

Te olete mõlemad teadlikud sellest, et armumise staadiumis ja seisundis projitseeritakse teise peale kõik enda kõige igatsetumad kvaliteedid. Luuakse oma alateadvuses teisest täiuslik olend. Ja läbi alateadvuse projektsiooni nähakse teises armununa meele, isegi südamega vaadates teinekord seda, mida temas tegelikult ei eksisteerigi.

Kujutle, et püsid suhtluses teise inimesega vabalt, ilma otseste tulevikuplaanideta. Te jagate koos rõõmu, armastust ja maagiat. Suhtlete austuse printsiibil, koormamata teist liialt oma minevikust rääkimisega. Te suhtlete aususe printsiibil, räägite teisele oma eelistustest ja ütlete alati välja, kui miski mingitel suhtlustasanditel häirib. Te teate, et see hoiab ära pinnase illusioonide tekkimiseks.

Ja annate teisele aegsasti märku kui tundub, et teievaheline energiavahetus hakkab tasakaalust välja minema. Kui näib, et keegi võtab rohkem kui annab, arvestades nii nähtavat kui nähtamatut. Ja selles küsimuses peaks püüdma väljaspool ego adekvaatselt tunnetada tõelisust, et mida ja kui palju on sul teisele reaalselt anda ja mida on võimalik vastu saada.

Mis oleks, kui mees suudaks oma seksuaalenergiat sublimeerida? Kui ta suudaks oma himu ja iha transformeerida kõrgemateks energiateks: loominguks, südameenergiaks ja eneseteostuseks? Siis ei peaks ta kogema frustratsioone ja neid naise peale paiskama. Siis oleks ta selline mees, nagu kõik naised sügaval sisimas endale soovivad: tõeliselt imetlusväärne ning kõigutamatu, samas hooliv ja armastav. Läbi selle saaks naine kogeda meest tõeliselt kõrge olendina, kelle iga puudutus on jalustrabav. Ning naises lööks särama tahk, mis on igal vajalikul ja võimalikul hetkel nõus täies kohalolus armastust jagama.

Kuid, et ei tekiks illusioone, jääb kõige selle juures mehel läbi tema meesaspekti vajadus tunda ka vabadust, vahel tõelist vabadust. Ja selleks on vaja mehel võimalust oma partnerist aegajalt täielikult eemalduda, minna oma asju ajama, ideaalis ilma, et oleks vaja midagi selgitada: “Et kuhu, kellega või kui kauaks?

Mis oleks, kui naine suudaks ise oma periooditi mõistmatut segadust loovaid mõtteid, tujusid ja emotsioone teadlikkusega hallata? Mis oleks kui, naine suudaks ennast oma kohatiste mäslevate tujude ja mõtete puhkemisel nendest eraldada, nendega samastumata, ilma mehe jaoks tormi ja draamat tegemata. Ilma masendusse langemata, neid oma ellu üle kandmata? Ja mis oleks kui naine oskaks ise hoida enda südame avatuna? Armastus on naise olemuse põhivajadus ning väljendus. Ainult avatud südamega saab ta, tunda, kogeda, näha, leida, jagada ja vastu võtta armastust. Ja vaid lahtise südamega saab naine olla tõeliselt veetlev, voolav, usaldav, hoolitsev, hooliv ja armastav, tõeliselt naiselik naine. Ja sellises seisundis naise lähedal tunneb mees ennast alati hästi, ega tahagi minna hulkuma.

Kuid siiski, kui naise süda läheb mingist mõttest, tundest või sündmusest mõjutatuna kinni ja tuju läheb väga halvaks, võib ta tahta kõigest täielikult eemalduda. Üksi olla. Sellistel hetkedel võib isegi mehe hoolitsus ja püüe ta tuju parandada, naist ärritada. Ja selleks, et ise enda sisemised asjad korda ajada, on vaja naisel võimalust oma partnerist aegajalt täielikult eemalduda, minna oma asju ajama, ideaalis ilma, et oleks vaja midagi selgitada. Teineteise sõnadeta mõistmine on üks ilus asi.

Ühesõnaga, kui asjad oleksid eelkirjeldatud moel paigas, saaks kogeda seda, kui teine sinust ühel heal hetkel lihtsalt eemaldub, mitte karistuse, ehmatuse ja mõistmatusena, vaid kergendusena. Ja saad koheselt rahulikult omaenda asjadega tegelema asuda.

Huvitav, mida oleks selleks vaja, et selline suhtlemise vorm inimeste vahel reaalselt toimiv oleks? Mida selline suhtlemise viis võiks inimeste reaalsuses ja elukogemuses tegelikult muuta?

Tusasena, vägisi üksteise lähedal püsimine võib viia uute ja järjest suuremate ebakõladeni, tülideni ja sisemiste pingeteni. Mõlemal juhul nii mehe kui naise puhul saab läbi teisest eemaldumise ja enda asjadele keskendumise, saabuda taas parem kontakt iseendaga. Eemal viibides saab õppida uuesti täielikult endas olema. Oskus vaid ise hakkama saada ongi vabadus. Ainult endaga olles saab õppida vaid universumist lähtuvalt energiat ammutama, vajamata selleks teisi inimesi. Ja see ongi alus püsivaks meelerahuks. Ning kontakt endaga on sinu jaoks adekvaatse maailmapildi nägemise põhieeldus.

Loomulikult kui peres on väikesed lapsed, siis on olukord natuke teine. Siis on vanema kohustus olla esmalt oma lastega. Sel juhul saab endaga olla, näiteks siis kui lapsed magavad. Isegi järeltulijate eest harmoonilisel hoolitsemisel, võib saada mehe ja naise liigne sõltuvus teineteisest takistuseks. Siis võib juhtuda, et neil on rohkem vaja üksteiselt kui neil on anda oma lastele. Ja võib tekkida frustratsioon ja igatsus oma partneri järele kui teine on väga tihti järeltulijatega hõivatud. Kuid olles oma partnerist energeetiliselt vabam, siis on sul vägi ise enda ja oma laste jaoks armastuse energiat luua ja seda neile anda.

Kohe alguses laste saamise ja püsisuhte eesmärgiga suhtlusesse asumine kõlab nagu mingi viisaastaku plaani tegemine. Aga sellised plaanid on endale illusioonide ja ootuste ehitamine, mis võivad lõppeda pettumusega. Sest isegi kui sa endale ettepandud eesmärgid täita suudad, võid sa avastada, et see polnudki see, mida sa tegelikult tahtsid ja asjad polegi kõige selle valguses nii, nagu sa endale ette kujutasid. Sa võid avastada, et sa ei saanud ikkagi õnnelikuks.

Hea oleks õnnelikuna ja vabana teatud aja vältel suhelda ning kui tundub, et mõlema südamed seda tõeliselt tahavad, saab otsustada näiteks lapse saamise kasuks. Sedasi on kõik elusündmused loomulikus voolamises ja sa saad kogeda püsivalt õnnelikku reaalsust.

Ajad on muutunud. Kõik muutub iga päev. Kõik on uus. Ja see puudutab kõiki eluvaldkondi. Kõrgemas plaanis polegi järeltulijate saamine enam esmane. Maailmas on juba niigi liiga palju inimesi. Meie planeet ei tule selle suure hulgaga varsti enam toimegi. Praegu on võimalus valida väga erinevaid eluteid ja väljundeid eneseteostuseks. Kui laste saamine pole üks osa sinu eluülesandest, siis võid sa laste kasvatamise perioodi, kui nad on väiksed ja vajavad sinu pidevat tähelepanu, kogeda väga kurnavana. Ka kõige parema püüdmise juures võib laste kasvatamisse enda tahte täielikult kaotada.

Bioloogilisest ja instinktiivsest vajadusest järeltulijate järele on võimalik kõrgemale tõusta ja teadlikusega läbi minna. Ühiskonna ja ühisteadvuse surve laste saamise tähtsusest on võimalik endast mööda lasta. Ja see kaotab tingimatu vajaduse kindla paarilise järele. Jõudes selgusele, et vähemalt niipea, pole lapse saamine sinu jaoks vajalik, ei pea sa sinu hinge ja südame jaoks ebavajaliku eesmärgi nimel mõne tegelikult sobimatu partneriga koos kannatama ja päev päevalt endast üle astuma.

Sa ei pea tegelikult enda vanemate ootuste ja peretraditsioonide järgi elama. Ja kui sa ise tunned teisiti, ei pea sa ka oma elukaaslase mõtete, tahte ja soovide kohaselt joonduma. Sa ei pea valima mingeid piiranguid oma ellu. Kui sa juhinduksid armastusest, enesearmastusest, tahtes tõesti sisemisi ja välimisi konflikte vältida, võiksid sa alati eelkõige kuulata oma südamehäält. Kui sa oled endaga kontaktis, on sinu kese, sinu süda see, millele saad toetuda. Osade inimeste jaoks on muidugi laste saamine ja neile pühendumine sobilik, vajalik ja möödapääsmatu. Igaüks toimigu alati nii, nagu tema süda tõeliselt õigeks peab.

Lihtsalt, selline vaatepunkt asjadele teeb vabamaks. Niipea, kui sa oled vaba liigsest tahtmisest ja miski pole sulle liiga oluline, saad elu, ennast ja teisi vabalt võtta ning asjad hakkavad voolama. Sa ei pea oma energiat raiskama hetkel ebavajalikest asjadest mõtlemise peale. Lahti lastes ning usaldades, saavad sinu juurde voolata õiged asjad, inimesed, kokkusattumised, sündmused ja imed.

Küsimus: “Niisiis, kuidas reaalselt jääda lähedases suhtluses teise inimesega endaks ja vabaks?” Vastus: “Jättes kõrvale kõikide teiste: ühiskonna, vanemate, sugulaste, sõprade ja sõbrannade ning kohati ka oma partneri, uskumused, ootused ning nõuanded, ning alati kuulata vaid oma südant.” Ja pole üldse välistatud, et kui sa püsid vabaduses, voolamises, siis sinu ellu tulnud inimeste ja sinu soovid ning uskumused kattuvad. Ning selline elamise ja olemise viis saab luua püsivama harmoonia sinu ellu.

Suhteid ja kogu elu võiks võtta laiemat plaani silmas pidades ühtse ja pideva arenguna. Koos võib ju olla kuni on hea, aga tegelikult, hinge seisukohast vaadatuna, pole kuidagi vajalik millessegi või kellesegi kinni jääda. Tõeline vaimne arenemine jõuab varem või hiljem välja kiindumatuseni. See, et kinnisesse suhtesse minnes on võimalik kuidagi lihtsasti oma õnn, tulevik ja armastus kinnistada, on illusioon. Kõik siin ilmas on alati muutumises ja mitte midagi kindlat pole olemas. Ainus kindel asi saab olla kontakt iseendaga.

Praeguseks hetkeks on maailma olemust, suundi ja energiaid silmas pidades kõige suuremaks defitsiidiks ja tugevamaks valuutaks muutunud inimese meelerahu. Ja isiklikust seisukohast lähtuvalt ei saagi mitte miski olulisem olla.

Kas prestiiž võib anda inimesele meelerahu? Kas kõrge staatus kõrges seltskonnas võib anda pikaajalist südamerõõmu ja püsivat rahulolu? Rahuliku meelega inimese vibratsioon on alati kõrgem kui puhtalt edule orienteerunul. Ja lihtsuses küllust kogeva inimese elukogemus on kordades nauditavam kui ennast ühe suuremale edule piitsutajal. Ja mida vaimsel maailmal, kogu planeedil enim vaja, on järk järgult läbi järjest valdavama meelerahu tõsta ühisteadvuse vibratsiooni, kuni tõelised vabanemise imed saavad võimalikuks.

Samas pole teise olemuse, välimuse, saavutuste või oskuste üle uhke, rõõmus või tänulik olemine sugugi halb. Partner, keda saab tõeliselt südamest imetleda, mõjub väestavalt ja ärgitab arenema. Hea oleks leida selline inimene kellega koos saad sa olla selline, nagu sa tõeliselt soovid olla. Parim, keda sa leida saad on keegi, kes isegi sinu neid omadusi, mida sa ise pead nõrkuseks, peab suurepärasteks omadusteks.

Enda partneri valimine võiks toimuda südamepõhiselt. Sinu süda teab, mis on sulle hea. Valinuna läbi ego sellise partneri, kellel on sulle olulises eluvaldkonnas kõrge staatus, võid avastada, et omavahelises suhtluses ei mängi see mingit rolli. Valides enda partneriks inimese, kellega saad teiste ees ennast uhkena tunda, valid sa suhte, mis on suunatud väljapoole. Kogu suhe võib sellisel juhul olla teiste inimeste, sõbrannade, sõprade, sugulaste ja kogukonna ees näitamiseks. Taoline, suhe ei pruugi aga olla sügavusse, südamesse ja harmooniasse liikuv. Staatusele keskendumine ei tarvitse kaugeltki olla tee sisemise õnnetundeni.

Muidugi kui sul avaneb võimalus suhelda kellegi imelisega, kellelt sul on haruldaselt palju saada ja õppida, kelle kõrval sul on võimalus kiiresti kasvada, siis võiks vaadata oma tahtmised, vajadused ja nõudmised üle. Võid vaadata, kas mõned asjad, mida sa pole osanud ja tahtnud varem teisele pakkuda, tulenevad hoopis sinu ego piirangutest ja tegelikult nendest läbi minemine, enda muutmine oleks sulle hoopis kõige kõrgemaks hüvanguks.

Kui sul pole pikka aega kedagi olnud ja lõpuks kohtad kedagi, siis temaga koheselt niinimetatud suhtesse minna pole mõistlik. Puuduseteadvuses võib toimuda niiöelda uppuja haaramine õlekõrrest, kuid sellises seisundis tehtud krabamised ja otsused pole ju adekvaatsed. Ja loomulikult kui eelmine suhe värskelt lõppeb, oleks õigem tükk aega teadlikult üksi olla ja ennast kokku koguda.

Jah, hea on leida endaga võimalikult sarnane ja meeldiv inimene igal tasandil, aga seda illusiooni, et kohtad kedagi, kelles sind algusest lõpuni miski ei häiri pole mõtet luua. Seda pole mõtet loota, et teil on koheselt kõiges elu, olude ja vajaduste koha pealt üks ja sama arusaam. Enamasti tulevad sellised erinevad vajadused ja tahtmised juba naise ja mehe olemuse erinevustest. Kes väidab, et tal on oma partneriga kõikidel tasanditel kõikidest asjadest sarnane arusaam võib siiski pisut oma partnerile ja endale valetada. Ja endale valetamine võib tulla blokeeringute arvelt, mis sind kurnavad.

Samas võib tõesti ju suhelda nii, et lausa taotluslikult samastud täielikult oma partneriga. Sedasi, et toimub täielik energeetiline läbipõimumine. Kuid sellisel juhul tasub meeles pidada, et kui teine oma südame sulgeb ja lahkub, võid sa jääda pikaks ajaks poolikuks ning katkiseks. Sest te kumbki kannate selleks hetkeks endas midagi teisest ja neid sinu osi, mida teine kaasa võtab, hakkad sa väga taga igatsema. Kaotatud osad toob tagasi aeg ja vahel on vaja selleks, et taas täielikuks saada, teha ka teatud vaimseid praktikaid.

Midagi kindlat ei ole võimalik saavutada, miski ei pruugi igaveseks püsima jääda. See, et teine muutub, muudab oma väärtushinnanguid, tahtmisi ja lahkub, võib juhtuda iga järgmine päev. Ükskõik, mida sa teed, lubad või endast annad, ei pruugi seda muuta. Lisaks tasub teada, et teine ei lahku kunagi sinu pärast, vaid kui ta lahkub, lahkub ta ainult enda pärast. Tark on sellest kõigest lihtsalt teadlik olla. Hea on alati loota ja uskuda parimat, aga samas on õige olla valmis halvimaks.

Mis praegusel ajal lähisuhtlusesse asudes tihti juhtub, on see, et minevikust tõuseb üles palju eelnevate suhetega seotud asju ja energiaid. Inimene, kes kohe alguses hakkab põhjalikult oma endistest partneritest rääkima, toob ilmselgelt minevikust kaasa palju lahendamata asju. Sellest pole ka  kindlat pääsu, sest sa võid püüda teha enda sees vastavaid muudatusi ja asju ära lahendada, aga enne kui sa pole reaalselt suhelnud ja varem probleeme tekitanud olukordadega kohtunud, ei saa sa olla kindel, et muutused on tõesti toimunud.

Vahel pääseb takerdunud ja lahendamist vajavale minevikumustrile ligi alles, siis kui tõeline eluolukord on taas reaktsiooni tekitanud. Ja sellist asja teineteise lähedal, tihedalt suheldes ja koos olles, on väga keeruline lahendada. Ebakõlalised energiad saavad mõnikord ära liikuda alles siis, kui saad teisest, ehk niiöelda reaktsiooni põhjustajast, täielikult eemalduda. Vaba ajavoog aitab tihtipeale ebakõlad osaliselt ära uhtuda ja tasandada.

Partnerit valitakse hetkel püsivate samastumiste alusel. Kuid ei tasu kinni jääda ja kiinduda sellesse, kes teine on ja kellena sa teda hetk tagasi kogesid. Järgmisel tunnil, päeval või nädalal võib kõik olla uus. Keegi ei oska ette näha kui kiiresti teine mingis suunas areneb ja kuhupoole on valmis liikuma. Igal juhul võib olla, et mõne aja pärast on teievaheline ühisosa jäänud väikesemaks. See võib avalduda eriti kontrastselt, kui algul on püütud olla keegi teine. Võimalikult kiirelt võiks selguda tõelisus ja tõde. Siis ei saa soovimatud ebakõlad nii naljalt tekkida ja juurduda.

Olles võimalikult aus, leiad sa lõpuks inimese, kes sinuga hetkel resoneerub ja kelle ootused ja eesmärgid võivad paljuski sinu omadega tõeliselt kattuda . Saad näha, kes oskab vähemalt alguses täielikus vabaduses suhelda, kes mitte. Ja vabaduses on mõistlik suhelda päris pika perioodi vältel. Kõik inimesed kannavad vähesel või rohkemal määral, teadlikult või eneseteadmata maske, mis võivad langeda alles mõne aja pärast. Ja igaühel on teatud ajaperiood, pärast mida ta ei viitsi enam teeselda. Alles siis saab näha teisest terviklikumat pilti ja tõesemat kuvandit.

Kui sinu eesmärk on alguses suheldes olla vabam ja kohtad kedagi, kes sisimas tahab tegelikult kinnisemasse suhtlusesse minna, võid sa hakata tema tahtmisi enda omadeks pidama. Kui sa oled tundlik ja püsid teisega ühenduses, suhtlemises, võid sa hakata teise mõtteid ja tundeid üle võtma. Sellisel juhul on eriti arukas teisest teadlikult aegajalt eemalduda, endaga parem kontakt luua, et enda tegelikes tahtmistes kindel olla.

Mõnel inimesel on raske leida endale partnerit. See, et sa endale partnerit ei leia, kuigi tahaksid, on seotud sinu sisemiste blokeeringute ja lahendamata- muutmata mustritega. Sa lihtsalt ei lase endale kedagi ligidale, sa pole vastuvõtmises, sa pole avatud. Lastes ennast voolama, hakates rõõmsamalt ja vabamalt suhtlema, püsides usaldamises, saab sinu ellu tulla inimene, kes võib väga õigeks osutuda, isegi kui sa seda alguses näha ei oska. Tasub õppida võtma vabalt, unustada ja lahti lasta kõik eesmärgid, unistused ja ootused. Ja siis polegi enam võimatu, et need ühel heal päeval tõesti täituvad.

Kui inimene otsib partnerit ja siiralt tunneb, et keegi pole talle piisavalt hea, siis võib tegelikult temas endas olla nii palju põhikvaliteete puudu, et teine peab tõesti hakkama tema olemist ulatuslikult kompenseerima. Ning nii võimekat inimest, kes kõik teise vajakajäämised enda energiaga täita suudaks, ongi raske leida.

Pikemat aega suhtluses olles ei aita sellest, kui ühe poole panus on vaid see, et ta on väga ilus. Ilu võib iseenesest tõesti natuke energiat luua ja partnerit kohati väestada, kuid tegelikult tasakaalustatud energiavahetuseks ei pruugi sellest piisata. Väekat ja väärilist partnerit, kellelt oleks näiteks ka hinge ning südametasandil tõeliselt saada, ainult iluga ei püüa. Kui sügavamal on igatsus kõrgemate väärtuste järele, oleks mõistlik püüda need kvaliteedid esmalt enda seest üles leida. Siis saab igatsetud tasemega partner sinu juurde tulla.

Tark ei ole eeldada, et teine teeb sind alati õnnelikuks, ajab naerma ja paneb armastama. Hea oleks mõista, et kõik tungivad ootused teisele võivad olla endale pettumusteks aine loomine. Lootes, et ainult läbi teise inimese saabub õnn, küllus, armastus, meelerahu ja püsiv täiuse tunne, loodab inimene ehk liiga paljut? Ilmselt ootab ta sel juhul ka, et teine lahendab ära tema minevikus loodud probleemid ja pealekauba toob tema ellu enneolematu harmoonia. Selline asi saab juhtuda ainult muinasjutus. Üks inimene ei saa teise sisemisi asju täielikult ära lahendada. Eelkõige juba sellepärast, et liiga suures ulatuses teiste koormate enda pele võtmine pole hea ega õige.

Püsiv meelerahu saab saabuda siis, kui sinu enda sees on rahu ja saad sellesse taanduda, ükskõik mida teised sinu ümber teevad. Kui sisemise rahu kogemiseks on tarvis teistest eemalduda, siis on mõistlik luua endale reaalsus, kus eraldiolemine on vajadusel võimalik.

 

← Older posts
7Z0pRq1404205647 Tervitused, hea lehekülastaja! Olen aastaid otsinud elulistele küsimustele lahendusi läbi vaimsuse. Siin jagan ma enda teadmisi ja äratundmisi tarkuste kohta, millest olen tõesti abi saanud. Loodan, et sinagi leiad siit midagi, mis aitab edasi minna ning elu kergemaks, rõõmsamaks ja rahulikumaks teeb.

Sildid

"See on möödas." Alateadvus Andestamatus Andestamine Armastus Armastuse kiirgamine Armukadedus Automatism Ego Eluenergia elumuutused Elus elu Emotsioonid Emotsioonide vabastamine energeetiline sõltuvus energiaväli Enesearmastus Enesetervendamine Harjumused Hinnangud Hirmud Häirivad emotsioonid Häirivad mõtted Igavik Iseolemine Isiklik vabadus Kaastunne Kompleksid Kristus Lahendus Laulumeditatsioon Loovus Mediteerimine Meelerahu Minevik Minevikumõjud Mõtted Mõttemuster Olemine Olevik Oma "Ise" positiivne mõtlemine Probleemi taasloomine Rahu Seosed sisehääl Sisemine vaikus Suhted Sõbrad Sõltumatus Südame avamine Südametsakra muusika Südamevalu Taipamine tasakaal Teadlikkus Teraapiline muusika Tingimusteta armastus tolerants Tulevik Tunnete tasakaalustamine Tänulikkus Usaldamine Usaldus Uskumused Vabadus Vabanemine Vabastamine Vaimne areng Vaimsed seadused Vaimsus Valgustumine Valukeha Õnn Õppetükk

Kalender

veebruar 2023
E T K N R L P
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
2728  
« dets.    

Viimased postitused

  • 40 mõtluspäeva (2.osa)
  • 40 mõtluspäeva
  • Terviklikkuse vägi
  • Hinge pime öö
  • Kuidas leida tingimusteta armastust?

Kontakt

Tartumaa, Kambja vald, Riiviku küla, Sarapiku talu

Create a free website or blog at WordPress.com.

Privacy & Cookies: This site uses cookies. By continuing to use this website, you agree to their use.
To find out more, including how to control cookies, see here: Cookie Policy
  • Jälgi Following
    • Rahuleidja
    • Liitu 90 teise tellijaga
    • Already have a WordPress.com account? Log in now.
    • Rahuleidja
    • Kohanda
    • Jälgi Following
    • Liitu
    • Logi sisse
    • Report this content
    • View site in Reader
    • Manage subscriptions
    • Collapse this bar
 

Laen kommentaare...