Sildid

, , , ,

Kord, ühel päikselisel hilissuve päeval istus linna servas sädelevalt lookleva jõe kaldal üks pealtnäha tavaline, pisut ehk vanemapoolne mees. Ta näis soojendava päikese paistel niisama tukkuvat. Mõtted ta hallinevas peas hulpisid üsna sihitult siia- sinna, lihtsalt mööda möödunud aegade mälestusi.

Ta nägi ennast mehena, kes oli käinud läbi terve maailma, et leida vastust enda sees pakitsevale küsimusele: “Kuidas ja kust leida valgustatust?” Vahel oli mees arvanud, et ta leidis Jumala ja Tõe, sai seda isegi juba puudutada, aga veidi hiljem libises see tundmus ikka käest. Oli ta seda siis vaid kujutlenud? Ometi olid ju otsija arsenalis rohked erinevates templites, koolides, ashramites omandatud teadmised, pühitsused ning tehnikad. Ta oli läbinud aukartustäratava hulga, paaste, vabastamisi, puhastusi ja retriite. Laulnud lõputu hulga mantraid, istunud lugematuid tunde meditatsioonis. Mis siis veel ikka puudu sai olla?

Ühel hetkel mees väsis ja ei retkelnud enam mööda maailma. Samuti oli ta nüüdseks loobunud lausa ahistavaks muutunud püüdest leida teed Jumalani, jättes suuremal määral isegi palvetamise, jooga ja meditatsiooni. See kunagine otsija elas üksi väikeses korteris, lapsed olid juba suured ja naine oli läinud oma teed ning hulga varandust kaasa võtnud. Mees oli hakanud elama väga lihtsat elu, käis iga päev metsas jalutamas ja vahel suvel linna taga lookleva jõe ääres ujumas. Nii istus see mees seal selgi päeval ja mõtles enda kõikide rändude, templite, vestluste ja Tõe otsingute üle. Oli tõesti palju kogemusi ja mälestusi, mees naeris vaid oma rahutut meelt, mis vahel oli sisimas sedavõrd tormlenud, lootnud, uskunud. Ta tundis kunagise noore ning tulise enda suhtes sümpaatiat, kuid peamiselt oli tal endast kahjugi.

See hallineva peaga mees sulges silmad, lastes oma elu mälufilmil omasoodu edasi rulluda. Ta tajus oma rinnakorvi tõusmas ja langemas. Ja ühtäkki tundis ta endasse valgumas senitundmatut kergust. Ta pahvatas naerma. Oh kui hea on siin lihtsalt lesida, ilma tungita maailma, ennast, Jumalat mõista. Maailm lihtsalt on nagu ta on. Oi kui kergeks teeb olemise kui sedasi lahti lasta. Temasse kerkis kõige lihtsam ja siiram olemise rõõm. Niivõrd hea oli kerge südamega silmitseda päikese sillerdust järvepinnal ja lihtsalt tunda ennast tõmbamas suve lõhna sügavale kopsudesse, lastes ajal peatuda, puhata sellest kõigest. See oli nii vabastav ja rõõmustav, et hoolimata, et teda võidi kuulda, hakkas mees lihtsalt naerma ja naeris kuni tundis kuidas tänulikkuse laine vallutab kõikematvana tema olemuse üha sügavamad kihid.

Küll oli hea naerda ja lõkerdada enda kunagiste meeleheitlike tõsiste ponnistuse üle! Otsija naeris kogu oma olemusega iseenda üle. Ah mingu see kõik! Korraks tundus, et ta vist naerab liiga kõvasti, sest tema peas ja teadvuseruumis tundus miski selles rõõmutulvas justkui paigast ära nihkuvat. See oli pisut jube tunne, aga ta ei lasknud ennast sellest heidutada. Mees tahtis lihtsalt naerda ja vabaks lasta. Peale seda karastavat naeruhoogu tundus, et teatud mõttes nägi ta ennast esimest korda tõeliselt ja see side endaga tegi teda ühtäkki nii lõbusalt ja koduselt lähedaseks. Igaljuhul, tuju oli hea. “Päris hea nali ikka see elukene!” Karastav oli ennast tühjaks naerda. Mida kõike polnud ta näinud ja teinud, lõpuks istub ikka oma kodulinna jõekese kaldal ja silmitseb niisama tühja ilmega vett.

Õhtu poole ennast koju minema sättides tundis mees, et miski oli teisiti. Tema olemine muutus iga järgmise sammuga sügavamaks, rohkemaks, rõkkavamaks, kirkamaks ja intensiivsemaks. Ta hakkas märkama kõikjal enda ümber valgust, iga peegeldus ning sillerdus asfaldi kivikestel näis lõputu valgusemerena. Valgus köitis teda enneolematu jõuga, seda iga vastutulija silmades, igal autoaknal. Midagi oli ikka väga teistmoodi. Mees oli seletamatult rahulik ja hingas väga aeglaste hingetõmmetega. Temas oli maad võtnud sügav vaikus nagu oleks ta lõplikult seljatanud Tõe leidmise vajaduse suure taaga. Koju jõudes ning peeglist endale silmadesse vaadates sai ta järsku aru, mis jõe ääres oli juhtunud. Ning ta mõistis, et kõik, mis oli kunagi olnud, oli ikkagi olnud asja eest.