Sildid
Automatism, Õnn, Ego, Iseolemine, Olemine, Olevik, Oma "Ise", Rahu, Vabadus, Vaimsus
Meid kõiki on õpetatud, ärge passige niisama, ärge raisake aega asjadele, mis ei vii kuhugile. Aga mina ütlen, et mida rohkem te kasutuid asju naudite, seda õnnelikum te olete. Mida rohkem naudite asju, millel pole eesmärki, seda süütum ja õndsam te olete. Kui te ei vaja eesmärki, pühitsete lihtsalt oma olemust. Olete tänulik selle eest, et olete olemas, et hingate. On tõeline õnnistus hingata, olla ergas, teadvel, leekivalt elus. Sellest piisabki! ning kõik, mis tuleb peale selle, on lihtsalt üks priske boonus.
Peate midagi saavutama, kuhugi jõudma, et tunda end hästi ja väärtuslikuna, et elu oleks õigustatud? Kuid mida võib Elule lisada? Midagi ei saa juurde panna, püüd midagi vägisi lisada hävitab teid. Õpetatakse otsima eesmärke ehk õpetatakse teisendama oma elu pangaarveks või saavutuste loeteluks. Aga kes on elanud vaid sedasi, on elanud vaest elu. Kõige rikkam on inimene, kes tunneb iseennast ja oma keset. Kui Elu vajaks eesmärke, siis oleks Jumal midagi sellist nagu tegevdirektor või suurärimees. Võtke elu mänguliselt. Kui mäng nõuab tõsidust, olge mängult tõsine, mitte päriselt. Siis on hetk rikas ja te võite jõuda ülimani.
Pea ei pääse otse olemuseni, on vaja minna läbi südame. Tegelikult ulatub Olemus, nii peast kui südamest kaugemale, on puhas vaikus, ei mõtted- peatasand, ega tunded- südametasand. Vaat see inimene, kes tunneb oma olemust, on tõeliselt vaimne, religioosne.
Ülim ei ole mitte tulevikus vaid olevikus, peidetud, siinsamas ja praegu. Olla teadvel tähendab vastutuse võtmist. See pole kohusetunne, selle tõelisem ja olulisem tähendus on võime vastata. Olla vastutustundlik tähendab olla teadvel, ergas, tähelepanelik, mittemehaaniline väljaspool automatismi. Aegamööda muutuvad väikesedki toimetused valguseküllaseks ja kogunevad järjest teie sisse, kuni toimub plahvatus.
Seda sisemist protsessi võib võrrelda kaevu kaevamisega. Kui me hakkame kaevu kaevama, siis pole kusagilt vaja midagi juurde tuua. Vesi on seal all olemas. Mida me täpselt teeme kui me rajame kaevu? Me loome tühjuse, võtame midagi ära: kivid, liiva ja mulla, et vesi leiaks ruumi, kuhu liikuda, paiga, kus end näidata. See vajab vaid ruumi avaldumiseks. See igatseb tühjust, kus pinnale kerkida. Aga me oleme täis oma mina, oma ego. Kui mina asemele tekib rohkem tühjust, siis saab Olemine nähtavale tulla.
Olemine koosneb õnnest, rõõmust ja õndsusest. Mingit tegevust pole vaja, tegemine võibki olla tõkkeks. Lõdvestuge ja õnn voogab teist läbi ja ujutab teid üle.
Pinge teeb õnnetuks. Pinged tekivad siis, kui ajate midagi taga, lõdvestus tuleb siis, kui lubate millelgi juhtuda. Olemuslik inimene pole võistleja, ta on loobuja: mind ei huvita, mis teistel on, mind huvitab see, mis minul on. Ta liigub maailmas ringi hoolimata teiste arvamusest. Elab oma elu, teeb oma asja ja on oma olemist. Tema õnn on väga süütu ja lihtne, see pole tehtud ega toodetud. See on olemuslik, nagu lapsel.
See, kes ei ela olemuslikult, kes pole kohtunud Olemisega, peab ennast täis toppima võimalikult paljude kogemustega, peab võimalikult palju asju ära tegema, aga ei täitu iial. Õnne saavutamise püüe on üleüldse absurdne, sest õnn on siinsamas, seda ei saa saavutada. Aga siiski joostakse kogu aeg ühest kohast teise, et haarata kogemusi. Liigutakse ühelt maalt teisele, ühe guru juurest järgmiseni. Ühelt poolt pidev jaht, teiselt poolt aimdus, et see kõik on mõttetu, kuna ühel päeval tuleb nagunii surm ja lõpetab kõik. Lisaks ajendab sedasi ringi tormlema hirm, et teised saavad ja sina jääd muidu ilma.
Olemusliku inimese arvates pole vaja kuhugile minna. Buddha näiteks istus lihtsalt puu all, ta ei olnud kuhugi teel ja Jumal tuli ise tema juurde. Kõik tuleb, laske sellel lihtsalt sündida. Elu on valmis teiega juhtuma. Luuakse väga palju tõkkeid, neist suurim on tagaajamine. Elu tuleb ja koputab uksele, aga teie aina jooksete ja jahite, olete alati kuskil mujal. Kui Elu pärale jõuab, olete teie juba läinud. Olite Tartus, aga kui Elu sinna jõudis olite juba Tallinnas. Olite Tallinnas ja kui Elu sinna jõudis, olete juba Indias. Olete Indias ja Elu jõuab kuidagi sinna, teie olete aga juba läinud edasi. Ajate Elu taga ja Elu ajab teid taga, te ei kohtu aga kunagi. Selle asemel lihtsalt oodake ja olge kannatlik.
Saavutamisele keskendatud vaim ei saa iialgi tunda õndsust, see on alati pinges. Ja isegi eesmärkide saavutamisel tunneb see sügavat pettumust. Vaja on uusi sihte, aga neid kohe ei paista. Kõik vajalik on olemas, aga millele võtta uus siht? Siis hakatakse eesmärke leiutama, et vaid oleks, mille nimel elada. Leiutatakse uusi tooteid, uusi sihtkohti. Ainult, et kui kõik on saavutatav, siis on saavutamist ihkav vaim ikka rahulolematu. Järjest uute, tehislike, väljamõeldud, ebaorgaaniliste sihtide ja eesmärkide saavutamine võib lõpuks viia neuroosini.
Ainult mittesaavutav vaim saab olla rahulikult, aga mittesaavutav vaim saab tekkida ainult kosmilise sihituse taustal kui kogu olemine on eesmärgita. Võib mängida, laulda tantsida, elada ja armastada, pole vaja seada eesmärke. Ülim on kohal siin ja praegu, just praegusel hetkel! Kui olete avatud, saab ülim teisse siseneda. Ent te pole siin, vaim on kusagil tulevikus ja tegeleb mingi eesmärgiga. Kuhu viib eesmärgitu olemine- kõige olulisemani- enda olemuse tuumani.
Kui jõuate Olemisse, tunnete järjest rohkem rahulolu. Kui meditatsioon on täielik, siis on inimene niivõrd rahul, et unustab mediteerida, sest meditatsioon on pingutus, ebamugavus. Meditatsioon ei tohiks olla harjumus, see peaks olema elav. Kui miski teis muutub, sünnib ainult mediteerima asudes, siis pole see veel see, siis on see hüpnoos. Kui meditatsioon toimub õigesti, sügavalt, siis tunnete ennast kogu päeva uuena. Igas hetkes on õrn rahulolu, ükskõik, mida te parasjagu teete. Kui inimesel on sedavõrd hea meel enda üle, on see justkui iseendasse armumine.
Sisemist toiminud muutust näeb suhestumisel välisesse, alles siis olete jõudnud sügavamale. Olete vaiksem, teie sees on vähem lärmi, ambitsioonid kaovad. Olete rahulikum ja lõdvestunum. Kui kaob soov, tahtmine ja vajadus jõuda vabanemiseni, siis hakkate te tegelikult selleni jõudma. Nüüd olete vaba, sest iha on see, mis teid aheldab. Isegi vabaduseiha on köidik, nagu ka soov olla ihadeta. Kui kaob iha millegi järele, liigute tundmatusse. Meditatsioon on jõudnud lõpule. See ongi teine kallas.
Rahuleidja 