Kas võiksime saada paremaks või lausa uueks?

Sildid

Armastus, Igavik, Iseolemine, Olemine, Rahu, tasakaal, Usaldus, Vabadus, Vaimsus

Keegi ei küsi, et miks! peab tehnoloogia, majandus, sooritused ja tooted aina paremaks muutuma? Küsimus on ainult, et kuidas teha mida iganes paremini kui keegi teine? Kuidas olla teistest parem? Mitte teistele parem. Kuidas saada paremaks, kõiges? Kuid vaimsel tasandil edasiliikumiseks on vaja saada hoopis uueks inimeseks, mitte paremaks. Läbida uuestisünd ja teatud perioodiks surra kõigele vanale.

Oleme tuhandeid aastaid elanud teatud viisil, teatud teadvusruumis, kust vaid üksikud suudavad välja pääseda. Vaja on ennast minevikust lahti juurida, et uueks saada. Me pole kuulanud ärganud inimesi, kuna nemad ei saagi rääkida inimese parandamisest, paremaks muutmisest, sest see oleks nagu haigele rohu andmine haiguse vastu, millest ta ei taha paraneda. Need, kes räägivad uueks saamisest, koristatakse ära. Nagu näiteks Kristus, Sokrates jt. Uueks saanud inimene aga näeb, et Elu keskpunktis on “Jumala kuningriik.”

Kuni te sônade tühisust pole tundnud, siis pole te elus olnudki, olete elanud kuntstlikult. Kui esimest korda juhtub see, mis on väljaspool sônu, siis on teiega juhtunud elu! Elu on teie uksele koputanud. Rääkimine on ebaôiglane kogemuse suhtes, mille te läbi elasite, mida kogete. Totaalne orgasm Universumi tervikuga – see on sulandumine Olemise allikasse.

Sõna distsipliin tähendab kõige otsesemalt järgimist, kuid on individuaalne nähtus. Kui laenate oma distsipliini kelleltki, hakkate elama paikapandud, surnud põhimõtete järgi. Loe parem märke endas kasvavast rahust, vaikusest. Siis pole su silmades enam mineviku tolmu. See on lend üksindusse. Kui aga inimene leiab iseseisvalt tõe, saab ta meistriks. Vaid sügava sisetunde, mitte kellegi otsene järgimine viib teid täielikult elatud eluni.

Armastus on risk, nagu ka Elu ja Jumal. Jumal on suurim risk, temani ei jõua loogika ja matemaatika abil. Riskite sellega, mida teate, et jõuda lähemale tundmatule, mida te ei tea. Tõelise sõjamehe vaim aga ütleb: “Tuttav on juba teada, selles pole enam midagi, sellest on saanud koorem, mida pole enam mõtet kaasas kanda.

Kui riskite kõigega, lasete täielikult lahti, siis ühel hetkel mähib tundmatu end teie ümber. Kui see juhtub, siis saate aru, et see pole lihtsalt tundmatu, vaid see, mida ei saagi tunda. Mitte lihtsalt tuttava, arusaadava, tuntu vastand, vaid midagi kaugemat. Liikuda üksi kaardistamata selles pimeduses, liigute absoluuti. Minge sissepoole ja olge teadvel. Peate ainult täitma nõude olla täielikult teadvel.

Asi ei ole “tegemises,” asi on absoluudis. Kui käes on näiteks inimese viimane hetk, kui ta tõesti oma elu eest võitleb, siis mõtted kaovad, jääb vaid Olemine, absoluut. Siis paneb ta endast viimase välja, teeb kõike täielikult, maksimaalselt. Pole oluline, kas see toob võidu või kaotuse. Loeb vaid enda terviklikult kokku võtmine, siis ei kaota me kunagi, totaalsus ise on võit.

Sündimine on eraldumine, välja juurimine, ema ehk allika küljest lahutamine, Olemisest välja kukkumine. See on see, mis vajab taastamist. Kaks indiviidi ei saa kohtuda igavese tasandil. Igaveses saab ühte sulada ainult Jumalikuga, tervikliku eksistentsiga. Üksteist saab koos aidata, tôusta Jumalikule tasandile. Valgustatuse, môttevaikuse seisund on armu, ehk armastuseookeaani kohalolek. Sa sisened sellesse, aga ei omanda seda kunagi. See tasand on “Osadus,” ehk osa olemine.

Osadus on hoopis teistsugune dimensioon, see on nagu kaks südant kohtuks, see on armulugu. Suhtlemine on peade vahel, osadus südamete vahel. Osadus on tunne, muutunud teadvuse seisund, kõrgem vaimne sfäär, enda minast lahti laskmine. Edasi viib vaid armastuse ookeani osaks saamine. Sônad jäävad siin mannetuks. Olla on sedavõrd kaunis kogemus. Osadus on lihtsalt olemine koos loodusega, laskmine asjadel juhtuda, ilma otsustamata, ilma tegemata, lihtsalt voolates elu, veega kaasa, lihtsalt pikutades, minnes sinna kuhu jalad viivad.

Ülima kogemus on väljendatav eelkõige tantsus ning laulus. Tunne ise laulab – siis ei laula enam teie tunde ajel, vaid tunne laulab läbi teie. Ükskôiksus on vôti, energia liigub siis usaldusse, armastusse. Seda tundmust tuleb ôpetajast juua.

Peas elades ei saa südamega tunnetada. Teadmine vaikusest, tühjusest, Tõest, Olemisest vôib olla vaid koormaks. Kui sa lased teadmisest lahti ja laskud olemisse, siis saad sa aru, et sellest ei saagi aru saada. Seda ei saa mõista, struktureerida, seletada, kuna see on kôige alus, ookean, mis kannab kôike, mis on. Olemine ei ole paigalseis, olemine on absoluudi lähedane seisund. Kui läbistad püüdluse, ponnistuse ja lased lahti, ilmneb sinu tegelik potentsiaal.

Kui arvata, et inimene, kes on Olemises ja ei tee mitte midagi, lihtsalt laiskleb, siis pole olemist mõistetud. Olemises, mõtiskluses toimub nii energeetilisel kui vaimsel tasandil miljon asja korraga ja Olemine on vaimse olendi kõige kasvamapanev “töö.”

 

 

Millal me oleme piisavad?

Sildid

Automatism, Õnn, Ego, Iseolemine, Olemine, Olevik, Oma "Ise", Rahu, Vabadus, Vaimsus

Meid kõiki on õpetatud, ärge passige niisama, ärge raisake aega asjadele, mis ei vii kuhugile. Aga mina ütlen, et mida rohkem te kasutuid asju naudite, seda õnnelikum te olete. Mida rohkem naudite asju, millel pole eesmärki, seda süütum ja õndsam te olete. Kui te ei vaja eesmärki, pühitsete lihtsalt oma olemust. Olete tänulik selle eest, et olete olemas, et hingate. On tõeline õnnistus hingata, olla ergas, teadvel, leekivalt elus. Sellest piisabki! ning kõik, mis tuleb peale selle, on lihtsalt üks priske boonus.

Peate midagi saavutama, kuhugi jõudma, et tunda end hästi ja väärtuslikuna, et elu oleks õigustatud? Kuid mida võib Elule lisada? Midagi ei saa juurde panna, püüd midagi vägisi lisada hävitab teid. Õpetatakse otsima eesmärke ehk õpetatakse teisendama oma elu pangaarveks või saavutuste loeteluks. Aga kes on elanud vaid sedasi, on elanud vaest elu. Kõige rikkam on inimene, kes tunneb iseennast ja oma keset. Kui Elu vajaks eesmärke, siis oleks Jumal midagi sellist nagu tegevdirektor või suurärimees. Võtke elu mänguliselt. Kui mäng nõuab tõsidust, olge mängult tõsine, mitte päriselt. Siis on hetk rikas ja te võite jõuda ülimani.

Pea ei pääse otse olemuseni, on vaja minna läbi südame. Tegelikult ulatub Olemus, nii peast kui südamest kaugemale, on puhas vaikus, ei mõtted- peatasand, ega tunded- südametasand. Vaat see inimene, kes tunneb oma olemust, on tõeliselt vaimne, religioosne.

Ülim ei ole mitte tulevikus vaid olevikus, peidetud, siinsamas ja praegu. Olla teadvel tähendab vastutuse võtmist. See pole kohusetunne, selle tõelisem ja olulisem tähendus on võime vastata. Olla vastutustundlik tähendab olla teadvel, ergas, tähelepanelik, mittemehaaniline väljaspool automatismi. Aegamööda muutuvad väikesedki toimetused valguseküllaseks ja kogunevad järjest teie sisse, kuni toimub plahvatus.

Seda sisemist protsessi võib võrrelda kaevu kaevamisega. Kui me hakkame kaevu kaevama, siis pole kusagilt vaja midagi juurde tuua. Vesi on seal all olemas. Mida me täpselt teeme kui me rajame kaevu? Me loome tühjuse, võtame midagi ära: kivid, liiva ja mulla, et vesi leiaks ruumi, kuhu liikuda, paiga, kus end näidata. See vajab vaid ruumi avaldumiseks. See igatseb tühjust, kus pinnale kerkida. Aga me oleme täis oma mina, oma ego. Kui mina asemele tekib rohkem tühjust, siis saab Olemine nähtavale tulla.

Olemine koosneb õnnest, rõõmust ja õndsusest. Mingit tegevust pole vaja, tegemine võibki olla tõkkeks. Lõdvestuge ja õnn voogab teist läbi ja ujutab teid üle.
Pinge teeb õnnetuks. Pinged tekivad siis, kui ajate midagi taga, lõdvestus tuleb siis, kui lubate millelgi juhtuda. Olemuslik inimene pole võistleja, ta on loobuja: mind ei huvita, mis teistel on, mind huvitab see, mis minul on. Ta liigub maailmas ringi hoolimata teiste arvamusest. Elab oma elu, teeb oma asja ja on oma olemist. Tema õnn on väga süütu ja lihtne, see pole tehtud ega toodetud. See on olemuslik, nagu lapsel.

See, kes ei ela olemuslikult, kes pole kohtunud Olemisega, peab ennast täis toppima võimalikult paljude kogemustega, peab võimalikult palju asju ära tegema, aga ei täitu iial. Õnne saavutamise püüe on üleüldse absurdne, sest õnn on siinsamas, seda ei saa saavutada. Aga siiski joostakse kogu aeg ühest kohast teise, et haarata kogemusi. Liigutakse ühelt maalt teisele, ühe guru juurest järgmiseni. Ühelt poolt pidev jaht, teiselt poolt aimdus, et see kõik on mõttetu, kuna ühel päeval tuleb nagunii surm ja lõpetab kõik. Lisaks ajendab sedasi ringi tormlema hirm, et teised saavad ja sina jääd muidu ilma.

Olemusliku inimese arvates pole vaja kuhugile minna. Buddha näiteks istus lihtsalt puu all, ta ei olnud kuhugi teel ja Jumal tuli ise tema juurde. Kõik tuleb, laske sellel lihtsalt sündida. Elu on valmis teiega juhtuma. Luuakse väga palju tõkkeid, neist suurim on tagaajamine. Elu tuleb ja koputab uksele, aga teie aina jooksete ja jahite, olete alati kuskil mujal. Kui Elu pärale jõuab, olete teie juba läinud. Olite Tartus, aga kui Elu sinna jõudis olite juba Tallinnas. Olite Tallinnas ja kui Elu sinna jõudis, olete juba Indias. Olete Indias ja Elu jõuab kuidagi sinna, teie olete aga juba läinud edasi. Ajate Elu taga ja Elu ajab teid taga, te ei kohtu aga kunagi. Selle asemel lihtsalt oodake ja olge kannatlik.

Saavutamisele keskendatud vaim ei saa iialgi tunda õndsust, see on alati pinges. Ja isegi eesmärkide saavutamisel tunneb see sügavat pettumust. Vaja on uusi sihte, aga neid kohe ei paista. Kõik vajalik on olemas, aga millele võtta uus siht? Siis hakatakse eesmärke leiutama, et vaid oleks, mille nimel elada. Leiutatakse uusi tooteid, uusi sihtkohti. Ainult, et kui kõik on saavutatav, siis on saavutamist ihkav vaim ikka rahulolematu. Järjest uute, tehislike, väljamõeldud, ebaorgaaniliste sihtide ja eesmärkide saavutamine võib lõpuks viia neuroosini.

Ainult mittesaavutav vaim saab olla rahulikult, aga mittesaavutav vaim saab tekkida ainult kosmilise sihituse taustal kui kogu olemine on eesmärgita. Võib mängida, laulda tantsida, elada ja armastada, pole vaja seada eesmärke. Ülim on kohal siin ja praegu, just praegusel hetkel! Kui olete avatud, saab ülim teisse siseneda. Ent te pole siin, vaim on kusagil tulevikus ja tegeleb mingi eesmärgiga. Kuhu viib eesmärgitu olemine- kõige olulisemani- enda olemuse tuumani.

Kui jõuate Olemisse, tunnete järjest rohkem rahulolu. Kui meditatsioon on täielik, siis on inimene niivõrd rahul, et unustab mediteerida, sest meditatsioon on pingutus, ebamugavus. Meditatsioon ei tohiks olla harjumus, see peaks olema elav. Kui miski teis muutub, sünnib ainult mediteerima asudes, siis pole see veel see, siis on see hüpnoos. Kui meditatsioon toimub õigesti, sügavalt, siis tunnete ennast kogu päeva uuena. Igas hetkes on õrn rahulolu, ükskõik, mida te parasjagu teete. Kui inimesel on sedavõrd hea meel enda üle, on see justkui iseendasse armumine.

Sisemist toiminud muutust näeb suhestumisel välisesse, alles siis olete jõudnud sügavamale. Olete vaiksem, teie sees on vähem lärmi, ambitsioonid kaovad. Olete rahulikum ja lõdvestunum. Kui kaob soov, tahtmine ja vajadus jõuda vabanemiseni, siis hakkate te tegelikult selleni jõudma. Nüüd olete vaba, sest iha on see, mis teid aheldab. Isegi vabaduseiha on köidik, nagu ka soov olla ihadeta. Kui kaob iha millegi järele, liigute tundmatusse. Meditatsioon on jõudnud lõpule. See ongi teine kallas.

 

 

 

 

 

 

Kuidas edasi?

Sildid

Alateadvus, Mõtted, Rahu

Vaimses arengus viib püsivamalt paremasse kohta otsustav peatumine. Peatumine on see, mis viib sind tegelikut edasi järgmisse vahejaama. Töö enda mõtetega, mõtete ärasaatmise või jälgimisega ei pruugi väga kaugele viia. Sest mitte uitav mõte ei ole tegelikult probleem vaid seda saatev tunne. Lihtsalt mõte, sõnad su peas, mida ei saada mure või hirmutunne, või kole mälestuspilt ei häiriks ju kuigipalju? Ja halva tunde taga on minevikus blokeerunud energia.

Mida siis teha?

Tuleb ette võtta häiriv tunne ja koos selle tundega maha istuda, et saada aru, milline on selle tunde tekkimise põhjus. Kogu ennast kokku, nii pisikeseks kui üldse saad! Püüa ka oma mõtted hästi enda südame ligidale kokku tõmata. Ja tunded. Ja kõik muu, mida endaks pead. Iga selle peidetud tunde taga on mõni sinu sisemine kinnijäämine, ära heida seda endast eemale, vaid hoia parem hellasti süles ja ühel hetkel usaldavad need tunded sulle oma, või õigemini teie ühise saladuse. Südame lähedusse koondudes tekib kontsentreeritud teadvuseväli, milles saad sa endaga lihtsamini tutvust teha. Võta kõik, mis üles kerkib endale armsasti kaissu ja hoia seda, nagu ühte habrast aaret. Võta aega, et rahulikult ka kõige hirmsamate ja mustemate tunnetega tutvust sobitada. Sel ajal võid teha lausa midagi pöörast- nimelt, keskendu negatiivsele! Ühesõnaga, puhtaks saamiseks on vaja vaadelda ka duaalsuse miinuspoolt, ehk hoolikalt silmitseda mündi teist külge.

Siis oota, kuni hakkad rahulikult kuulma enda füüsilise südame tuksumist. Nüüd keskendu oma südametuksetele. Füüsiline süda on tegelikult kõikvõimas tervendav transformaator, mis suudab läbi töötada kõik ebakõlad, teda ei tohi loomulikult liigselt survestada ning koormata. Ühesõnaga, on vaja säilitada ülim kannatlikkus. Ning seda võimalust võib kasutada muidugi vaid siis, kui su süda on terve ja tugev.

Organiseeri asjad nii, et sa saad olla üksi. Pane telekas kinni ja pult kaugele eemale. Pane telefon hääletuks ja padja alla peitu. Arvuti kinni ja lülita internet välja. Nüüd oota! Lihtsalt istu ja oota…

Vahepeal võid tassi teed teha. Isut natuke veel rahulikult! Ja siis, nüüd varsti hakkavad sinu seest nähtavale ilmuma sinu sisemised saladused, milledel on senimaani sinu elukogemusele olnud väga karvane mõju. Oota ja kuula. Hoia silmad lahti ja hoidu visualiseerimisest, ehk ette kujutamisest!!! Vaata parem ajaviiteks toas olevaid, asjadel helkivaid valgusepeegeldusi. Oota… Sa tead väga hästi kui oled asja tegeliku tuumani jõudmas. Ja siis, palu kõrgemat juhatust ja abi, et kuidas vastava muremõtte algenergiaga oleks kõige õigem lõplikult või vähemalt mõneks vahepeatuseks rahu sõlmida?

Peatu! Oota! Ja ühel hetkel hakkad sa kuulma enda sisemist häält, kellel on sulle ja sinu maailmale mõõtmatult tähtis sõnum. Oota, kuula ja tõuse liikumisse või tegevusse alles siis, kui sa tead täpset, milline peaks olema sinu järgmine samm!

(Näiteks seda artiklitki kirjutab autor sügavas sisemises rahuseisundis. Paneb mõned read kirja ja jääb vaikuses rahulikult ootama, mis tuleb järgmiseks? See on mediteerimine avatud silmadega. Ootamine, kuni südamega ühendatud alateadvus lausub järgmised tarvilikud read. Inimese loovus asubki alateadvuses, sealtkaudu toimub ka kõige puhtam ühendumine kõrgema tarkusega.)

Kui ei üritata ise midagi pingsalt välja mõelda, luua, seostada ja korraldada, vaid istutakse rahulikult, antakse võimalus rääkida kõrgemale teadvusele. Nii saab kuuldavaks inimese Kõrgema mina hääl. Ja täiuslikul juhul saab sedasi toimida kogu elu elamine, seadmine ja selle toimimashoidmine. Siis jäävad ära lõputud arutlused, kartused ja otsustamatused. Siis toimib inimese elu kõrgema plaani kohaselt ja jääb ainult tegemine, kogemine, hetke nautimine.

Kui saabub vaikus, hetk, mil kõik peatub, saab sulle kuuldavaks sinu sisemine päevasõnum. See on sõnum sinu alateadvuselt ja tea, et sinu alatedvus on aukartustäratavalt tark, ta näeb kõike, ka asjade varjatud tagamaid. Ta on nagu väike laps kellele jäävad meelde asjade ning sündmuste peenemadki nüansid. See, mida su alateadvus sulle ütleb võib olla pisut kohutav, aga tegelikult ka jubedamalt põnev. Ja mis veel- sa tead tegelikult iga keharakuga, et see, mis selle sõnumi täitmiseks teha tuleb, see oleks ainuõige otsus. Ja nüüd mine, tõuse, vabasta ennast kammitsatest ja tõuse lendu.

Jah, sõnumi täimiseks tuleb mõnikord läbi minna oma mugavus- ja igavustsoonist ja võibolla teha midagi, loobuda millestki, mida teised sinu ümber ehk õigeks ei pea. Kuid oma sisemisi sõnumeid saad kuulda ja täita vaid sina ise. Keegi ei tea sinu asju paremini kui sinu enda alateadvus. Võibolla ütleb sõnum, et mõneks ajaks tuleb läbi lõigata suhtlemine mõne inimesega. Või tuletab alateadvus sulle meelde mõne asja, mille oleksid pidanud juba ammu korda ajama, aga olid selle unustusehõlma alla peitnud. Ja tegelikult sa tead kohe, et see oleks õigeim asi mida teha. Iseasi, kas sa seda kuulda võtad?

Ja sedasi oma alateadvust kuulates, saad sa samm sammult teha vajalikke asju ja lahtilaskmisi, et saada järk järgult terviklikumaks. Iga päev tuleb õppida ära kuulama, mis on sinu alateadvuse, minevikusina mure ja siis saate koos teineteist toetades sisemises arengus edasi minna. Sedasi saad sa läbistada, lahustada ja kaotada järk järgult oma sõltuvused, valud ja kõik erinevad tasakaalutused.

Kui teed õhtul magama minnes taotluse, et järgmine, läbitöötamata kiht sinust tuleks nähtavale, siis ära heitu, kui oled hommikul ärgates võrdlemisi tujust ära. Need on lihtsalt minevikuenergiad, mis on pinnale tõusnud. Tea, et sinu “vari” on öösel avanenud ja parim, mida sa saad teha, et seda varju läbi töötada, integreerida, enda tervikuga liita, on anda lihtsalt füüsilisele kehale võimalus see töö ära teha. Nendel päevadel tuleb lihtsalt olla. See aeg tuleb ilma hinnanguteta ja dramatiseerimiseta, et küll täna on raske, lihtsalt mööda lasta. Lihtsalt ole rahulikult, käi vahepeal jalutamas, aga ära suuri toimetusi ette võta, puhka palju ja söö ning see osa varjust lahustub. Kui energia kehas ikkagi väga kinni jääb aitavad sirutused ja joogaharjutused. Kui pilved taanduvad, näitab ennast taas sisemine rõõmupäike ja see pole enam vägisi positiivse mõtlemisega esile kutsutud õnneseisund, vaid tõeline sisemine hingerõõm.

(Neid soovitusi miinuspoole tunnete esilekutsumise kohta tasub järgida muidugi juhul, kui su jalad sind praegu enamvähem kannavad. Ehk, et protsessid, koormad pole sind juba praegu vastu maad vajutanud ja sul on enda baasvajaduste eest hoolitsemine häiritud ja täitmata. Siis on parem kasutada ikka vana head, “See on möödas” tehnikat. Kuid kui alumine platform on juba kindlamini paigas, soovitan hakata tasahiljukesi piiluma veel ikka häirivate, tunnete, mõtetete ja valude sügavamaid tagamaid.)

Kuidas leida rahu?

Sildid

Hirmud, Meelerahu, Rahu, Sisemine vaikus, Vabadus

Mis oleks kui sa teaksid päris kindlasti, et peale seda elu, praegust kehastust lähed sa palju paremasse paika? Kas siis võiksid sa kõike vabamalt ja rahulikumalt võtta? Mis oleks kui kõiki ühel hetkel ees ootav surm, lahkumine oma praegusest füüsilisest kehast oleks tegelikult hoopis vabanemine- kui seda vaid suudetaks võtta loomuliku sündmusena?

Elu eesmärk on välja jõuda püsivasse seisundisse, milles võiksid surra rõõmus- kahetsemata, kartmata, vihkamata ning igatsemata. Elu mõte on elada nii, et kõik vajalik saab tehtud. Hea on välja jõuda sisemisse ning välisesse külluseseisundisse, milles sul on kõik, vajamata mitte midagi ülearust.

Kui surra kahetsedes, siis tuleb muidugi tagasi tulla, uuesti sündida. Kui surra endast maha jäänud asjadesse kinni jäädes, suutmata nendest lahti lasta, siis tuleb tagasi tulla, oma asjadele järele. Ja kui surra paljude endast maha jäänud inimeste pärast kartes või neid igatsedes, siis annab Universum sulle samamoodi uuestisünni näol võimaluse tagasi tulla, oma kalleid taasleidma. 

Mõnel inimesel ongi tõelise rahu leidmiseks vaja teenida ning omada palju asju ning raha. Teisel inimesel on vaja rahu leidmiseks omada palju rahulikult olemise aega. Kõik, mis kellegi jaoks tõesti toimib, sobib. Kas oled kunagi mõelnud, et võibolla on hoopis sinu tasases, tavalises olemises just see kõige õigem olemise viis peidus? Õnnelik on alati see, kes on ka sisimas rahul sellega, mis tal on nüüd ja praegu.

Mõned inimesed suudavad rahuhetki leida vaid oma võimete piire kombates, ennast ületades, ennast lõpuni läbi kurnates end lausa ohtu pannes. Siis, näiteks suure melu keskel saabub nende jaoks täielik kohaloluseisund, läbi mille saavad nad sügavaid rahumomente kogeda. Rahukogemusi, rahuhetki otsitakse läbi erinevate tegevuste kasvõi maa või vee alt ning kõrgelt õhust, lausa kosmosest, kuid lõplik rahu on tasakaal. See on kõikide oma sisemiste aspektide vahel rahu sobitamine, kesktee leidmine ning kompromissi saavutamine. Kui see sisemine harmooniaseisund kandub üle ka välisesse, sind ümbritsevasse keskkonda, siis on sellel elumuutvad tagajärjed.

Õhtul, pärast päev otsa ringi tormamist on hea lõpuks voodisse heita. See hetk, mis enne uinumist kogetav on, on tõeline rahuhetk. Samamoodi on seda näiteks peale päev otsa looduses matkamist või peale õues jahedas toimetamist lõpuks sooja vanni või saunalavale jõudmine. Kontrast nende õrnalt vibreerivate rahuhetkede kohaloluenergia ning argipäevase virrvarri vahel on hiiglaslik. Kuid mis oleks, kui selline rahumoment oleks püsiv, saadaks sind põhimõtteliselt alati, enamustes toimingutes, mida sa teed? Sellised rahuhetked on tunnetatavad tänu kõrgemale teadvuse seisundile. Mis oleks kui hetkelistest seisunditest saaks püsiv tasand? See on ühendväljaga üksolemise tunne. See on hetk, kui Universumi armastus voolab tõeliselt läbi sinu. 

Miks inimene ei saa niisama rahus olla, miks ta peab kogu aeg kuhugile minema, kellegiga ühendust võtma, võib olla selle pärast, et ta lihtsalt põgeneb enda eest. Või otsib ta tõesti igalt poolt välisest vastuseid, et kuidas leida rahu? Ummisjalu enda eest põgenemisega õnnestub inimesel igal juhul luua sisemist ning välist karmat ehk rahutust juurde. Kui istuda maha ja lihtsalt olla, hakkavad su millalgi kaotadud osad ajapikku iseenesest tagasi tulema. Need enda puudulikku enesearmastusse ning enda eest piisavalt mitte hoolitsemisse kaotatud osad on vajalikud ja kannavad endas tegelikke vastuseid, mida inimene laiast maailmast ning ka teistest inimestest otsib.

Kui inimene otsustaks ja tal on selleks tegelikult ka võimalus, et nüüd on mul kuu aega puhkus ja ma ei tee mitte midagi, siis võib vabalt teisel, kolmandal või kümnendal hommikul ärgates juhtuda, et ta hakkab ilma üldsegi liigselt mõtlemata, pingutamata või plaanimata tegema seda, mida ta tegelikult peaks esmajärjekorras tegema. Lülitudes rahuvoogu, vaigistades oma meele, leides tasakaalu, laskmata oma uitmõtetel enam ennast ning oma elu juhtida, hakkab inimene toimima läbi Kõrgema juhatuse. Siis hakkavad justkui iseenesest inimesega juhtuma õiged asjad. Sa hakkad ise oma reaalsust looma selliseks, nagu on tegelikult sinu jaoks õige ja just selliseks, nagu sinu hing on siia kehastudes parimaks ning õigemaks pidanud. Ning su Kõrgem mina tuleb sulle appi, et otsustavalt, kindlalt kuid kiirustamata hakata sulle looma sellist elu, milles sa leiad oma rahu.

Kõrgema juhatuse järgi tegutsemine on kogetav järgmiselt: Sa istud rahu ja sisemise vaikuse seisundis ja ühel hetkel tõused ning lähed lihtsalt teed mõne ammu edasilükatud asja ära või avad uue taipamise näol justkui imeväel mõne uue ukse. Olgu selleks siis edasilükatud telefonikõne, koristamine või isegi täiesti uue tegevuskava koostamine. Ainus erinevus selles mentaalse loogika järgi toimimisele on see, et sa lähed tegudele samal ajal kui sisemine vaikus säilib. Sind ei pane liikuma mitte mõte, vaid sa läksid ja tegid selle vajaliku teo ära ning sa ei teinud ise isegi otsust, et nii, nüüd ma võtan kätte ja teen selle viimaks ometi ära. Kogu terviklik lahendus kestnud probleemile saabub rahus ja vaikuses, viibides madala sagedusega ajulainete võngetes. Millal selline ümberlülitumine kõrgema juhatuse kuulmisse juhtub, sõltub sellest kui kaua läheb kehal aega enda tervendamiseks, meele rahustamiseks, väljapuhkamiseks ning tasakaalustamiseks.

Samamoodi nagu enda sisemaailma eest, pole ka füüsilise keha ning välise maailma materiaalsete vajaduste eest maises kehastuses pääsemist. Kuid toimides läbi juhatuse, läbi südamehääle hakkavad kõik edasilükatud toimetused justkui imeväel tehtud saama. Kõik, mille sa oled endale läbi ego tahte loonud, saab hakata vaikselt kaduma ja jääb vaid see, mis teenib sinu rahu. Kõik mis sa oled endale eesmärgiks teinud läbi ihalemise või teiste tahte järgi toimimise saab hajuda ja sulle jääb palju vabadust. Mida rohkem on sul vabadust ning aega teha seda, mida tõeliselt pead, seda rohkem on sul rahu. Mis sellel ümberlülitumisel praegu kohe sündida ei lase, on hirm. Kuid iga hirm on ületatav ja selle sügavam algpõhjus leitav. Iga probleemi algpõhjus on sügaval pesitsev varjatud miinuspoole traumeeriv energia, mis inimese sisemist last mõjutab.

See, mis kellegi rahulikuks teeb võib samas igaühe jaoks erinev olla, samamoodi see, mis rahulolu annab. Selge peaks olema, et jutt käib siinkohal lihtsalt tervislikult, puhtalt “veebaasil” elamisest, tõelise sisemise rahu leidmisest. Igasugused abistavad ained ning stimulandid võivad pikemas perspektiivis alati olla tee endast eemale.

Kui sulle annab rahu teiste ennastohverdav abistamine ja tingimusteta teenimine, siis palun, see on väga üllas tee. Kuid inimene võib olla pealtnäha vaimselt väga arenenud- ta suudab olla alati lahke, naeratav, hooliv ning alati valmis teisi aitama, kuid see ei tähenda, et ta on seesmiselt, õnnelik, terve, armastav või rahulolev. Kui inimese rahulolu tuleb enamalt jaolt sellest, et teised on temaga rahul, siis võib olla vaja rahu leidmiseks väga palju ringi sebida.

Vahel on vaja inimesel arenemiseks pikalt olla upakil ja kui keegi talle agressiivselt, ilma palumata appi tuleb ning hakkab tema asju “paremaks” muutma, kaotab “abivajaja” selleläbi endale vajaliku õppetüki õppimise võimaluse. Või võimaluse leida ise hakkama saamise tee. Sest mõnel juhul läheb oma tee ning võimaluste leidmiseks lihtsalt aega, kuid viimaks saabub siiski päästev lahendus. Inimesele tuleb anda valik näiteks lõpuks ise abi otsida ja siis otsib ta seda enamasti enda jaoks õigest kohast.

Inimesel on vahel vaja viibida päris pikalt armetus seisus, et ta saaks aru, mida see olukord, millesse ta on sattunud tegelikult talle öelda tahab. Ja sel ajal pole tegelikult ilus sekkuda enda arusaamadega õigest või valest. Sest lõpuks ei tea vägisi aitaja ka seda, mida teine tegelikult on teinud, et täbarasse seisu jõuda. Tingimusteta armastus kaasab endas kaastunnet ja kui sa ligimest armastad, annad sa talle võimaluse- võimaluse areneda. Ja ühel hetkel, kui see on tema jaoks õige, saab ta ise jalad alla.

Rahuni minemise perioodil tasub hoiduda igasugustest hektilistest siia-sinna liikumistest ja esimese kihu ajel lendu minemisest. Hea on ennast maa külge ankurdada ja lihtsalt oodata… oma aega. Vahel on selleks, et enda sees rahu leida vaja toetajaid välises ilmas, kuniks sisemine rahuseisund kinnistub. 

Rahu leidmiseks on tarvis leida oma koht. Rahu leidmiseks on vaja leida oma aeg. Rahu leidmiseks on vaja leida oma tee, mida mööda käia. Rahu leidmiseks on vaja leida tegevus, mis rahu annab. Rahu leidmiseks on vaja korraldada enda elu, mitte teiste oma. Rahu leidmiseks on vaja ennast armastada ja enda eest hoolitseda. Ning vahel on rahu leidmiseks vaja maailm üle kavaldada ja luua endale ajutiselt sobiv uus reaalsus, milles saad sügavuti terveneda. Ja rahu leidmiseks on vaja eelkõige leida ennast. Seejärel võib lisada enda ellu uue endaga tõeliselt sobiva inimese. Kui sul seda kõike leitud pole, kuid sa soovid siiski hakata tõelise rahu poole liikuma, siis alusta praegu sind mitteteeniva lahti laskmistest.

Tegelikult ei ole teel rahu poole see, et sa teatud perioodi jooksul ei taha mitte midagi, üldsegi paha. Mitte midagi tegemist toetab mitte midagi tahtmine väga mõnusalt. Tahtes teatud aja rahulikult mitte midagi tahta, leiad sa ühel hetkel selle, mida sa tõeliselt tahad. Hea pole tihtipeale tahta ka seda, mida keegi teine tahab. Hea on kui saad oma tahtmistega oodata. Esimene, teine või isegi kolmas asi, mis tundub õige ja hea tahmisena, võib seda mitte olla.

Selle tee äratundmine ja sellel otsustavalt käima hakkamine, mis on sulle määratud, annab sulle üsna koheselt hingerahu, sest hing näeb, et sa oled viimaks ometi otsustanud õigele teele asuda. Esimese sammuna on vaja loomulikult vabaneda segavatest ja ebakõlalistest, enda sisse kogutud energiatest. See vabanemiste periood võib olla üsna turbulentne, kuid tunnetades sügavuti eesootava püsiva tõelise rahu lähenemist võid leida endas jõu kõigega kohtuda.

Mis on kellegi tee? Võibolla meeldib sulle näiteks matkata, kuid sedagi lihtsalt, tasaselt, käies lihtsaid radu. Vastus peitub alati tegelikult siinsamas lähedal. Õnnelik on see, kes leiab oma rahu ja õnne siitsamast, kas või oma maja tagusest metsatukast koeraga jalutades. Õnnis on see, kes ei pea rahu leidmiseks tingimata kusagile kaugele, seitsme maa ja mere taha sõitma.

Kas on asju, mis käivad sinu käes kergesti? Kas sa suudad näiteks ilusasti sokke kududa, pilte joonistada, tunned taimi, ravimtaimi, oskad mingeid masinaid parandada, oskad küpsetada midagi imemaitsvat, tublisti köögis toimetada, oskad ilusaid fotosid klõpsata või isegi tuba ning autot koristada, nii et kõik on pärast tõesti ilusti korras. Igaljuhul tea, et need kõik on väga erilised anded ja seda ei tasu võtta üldsegi iseenesestmõistetavana. Mõni niiöelda lihtne asi: hoidise valmistamine, tapeedi panemine, puude lõhkumine, osav näputöö ja nii edasi, kõik see, mida sina suudad kergusega, ei pruugi olla mõne teise jaoks kaugeltki niisama lihtne. Räägitakse lihtsuse võlujõust ja need väikesed saladused, tarkused, mida iga inimene on enda toimetusi tehes omandanud ja ilma milleta ei saaks tema toimimine olla sedavõrd ladus, on elamise maagia. Väga palju sinus, mida sa oma igapäevatoimetustes iseenesest mõistetavaks pead, on tegelikult anne, suur kunst, imeline oskus.

Püüa leida oma ime lihtsalt olemises sina ise. Sa oled oma ande kunagi omandanud läbi kogemuste ja see on olnud väga oluline tee, mis on sind milleski, ükskõik siis milles, meisterlikuks teinud. Õpi hindama seda, mis tuleb sul hästi välja. Hea on õppida neid väikeseid enda imetegusid märkama. Selline eriline oskus millegagi ülihästi toime tulla on igaühel. Olgu see nii lihtne kui tahes. Ja see võibki olla see ankur ja vundament, millele hakata oma rahu ja rahulolu ehitama.

Mõnel juhul vajab leitud sügav rahuseisund harjumist, aga kui inimene on tõelist rahu kogeda saanud, siis pole ühel hetkel muud enam nagu vajagi. Juba tänasest võib kõik olla hea ja uus, hakates ehk vaid lihtsamini olema ja leides oma võlumise jõu kõige lihtsamatest tegemistest.