Sildid
Armastus, Õnn, Enesearmastus, Iseolemine, Kristus, Mediteerimine, Meelerahu, Olemine, Oma "Ise", Sõltumatus
Enamik inimesi näib kulgevat sarnasel teel. Kõik püüavad luua enda ellu rahu, õnne, küllust, armastust ja uusi imelisi võimalusi kogemiseks ning kasvamiseks. Kuid, kuidas tundub Sulle, kui paljud on tõeliselt oma eluõnne ning sügava sisemise rahu leidnud?
Või pakitseb paljude inimeste hinges hoolimata pealtnäha õnnestunud ning toimivast elust siiski mingi arusaamatu virr-varr, et kuidas, kus ja kelle moodi ma peaks parasjagu tegelikult olema? Paljudel juhtudel muidugi võtavad olmetoimetamised ja etteplaneeritud asjatamised kogu päeva enda alla, nii ei jää eriti aegagi mõtisklemiseks. Kuid kas sügavamas mõttes Elu peakski selline olema?
Kuidas on lood Sinuga? Kas Sina tead, mis on Sinu elu sügavam mõte, eesmärk ning ülesanne? Kas Sina tead, kuidas saada õnnelikuks? Saadaval on sedavõrd palju vaimseid ning religioosseid õpetusi, tööriistasid, teooriaid, praktikaid ja teraapiaid, aga paljud inimesed tunduvad tegelikust õnnest ja sisemisest rahulolust ikka üsna kaugel. Mis siis veel puudu saab olla? Mis on see, mis annaks elule püsivamalt parema, rikkalikuma maitse, värvi, tähenduslikkuse, tooks tagasi elu salapära, pühalikkuse ja maagilisuse?
Vahel võib väga hästi mõjuda kui vanad justkui tuntud tõed ja teadmised pisut uuemast vaatepunktist lähtuvalt läbi tunnetada ja lahti mõtestada. Kui nüüd mõelda, lihtsalt ja loogiliselt, väljaspool religioosseid ja spirituaalseid stamparusaamu, siis miks inimene üldse tunneb ennast vahel pahasti, mittepiisvana, õnnetuna, väärtusetuna, vahel isegi täiesti mõttetuna? Ja kas see peabki nii olema? Vastus on: ei pea. Inimese algolemuslik seisund on tegelikult rõõm.
Inimene ei tunne ennast endaga olles rõõmsalt ja hästi, sest ühiskonna mudel on loonud talle järgimiseks ideaalid. Loonud sellega temasse lõhe. Ühiskond on inimest lõhestanud ja iseenda vastu pööranud. Ideaalid on nii sügavale istutatud ja ta mõtleb aina, et missugune ta “peaks” olema ideaalis, olles unustanud, kes ta on. Tuleviku ideaal on inimese kinnisidee, mille tõttu ta unustab oleviku tegelikkuse.
Teemaks on enese teistega võrdlemine. Igaühel on keegi, keda ta sisimas imetleb ja on alateadlikult enda eeskujuks, iidoliks võtnud, kelle moodi olla püütakse. See võib kindlasti olla elus ja edus edasiviivaks motivaatoriks, kuid sügavuti ei saa Sa saada kellekski teiseks. See, et püütakse olla keegi teine võib ollagi inimese mõnikordse õnnetu olemise, probleemide ja rahulolematuse põhjus. Lihtsalt ei taheta, julgeta ega osata olla enda moodi. Kas tõesti võiks arvata, et püüdmine olla võimalikult rohkem kellegi teise moodi, teeb ka Sinu terviklikuks? Sul võib olla rõõm teisete õnnestumistest, kuid kui otsese järgimise mudel toimiks, siis elaks juba kõik inimesed sügavas rahulolus. Järelikult võiks sellest mustrist nüüd vahepeal südamerahus lahti lasta.
Kinnistunud huvigrupid kardavad elavat, väes olevat inimest, sellepärast antakse meile ette elueesmärk, peame kellekski saama! Kuid, me juba oleme see, kelleks Olemine meid lõi, me ei pea saama kellekski teiseks. Inimese eesmärk on olla tema ise. Ükskõik, kas teda vihatakse või armastatakse, kummardatakse või lüüakse risti, sest isegi risti lüües on tõelises iseolemises olev inimene õnnis ja rahulolev.
Kristlased püüavad saada Jeesus Kristuseks, huvitav milleks? Keegi ei muretse enese pärast, kõik tahavad saada kellekski teiseks. See kärbib elu. Mis on, kui elul ei olegi muud eesmärki kui elu ise? Heitkem vahepeal kõrvale kõik eesmärgid, jätkem üldse tuleviku idee. Unustame, et on homne. Kogugem ennast igast suunast kokku, keskendugem siin-ja-praegule ja tundkem selles hetkes elu, selle lõpmatuses. Ja me jõuame enda tuumani. Kui kõik pealepandu, vägisi õpetatu kõrvale heita, siis tekib tahtmine elusse täielikult uppuda. Elusolemine ongi kõige peamine eesmärk, sellepärast ei saa elul olla oma niiväga sügavat, sellest eraldiseisvat eesmärki.
Iseenda eest ei ole pääsu. Hoopis iseendast kõrvalekaldumine põhjustab psühholoogilisi probleeme. On öeldud, et inimene sünnib oma olemusega ja sureb enda olemusega, kõik mis vahepeal toimub, see pole eriti oluline. Vaimne teekond on retk Jumala äratundmiseni. Jumalik alge on kätketud Sinu tuumolemusse. Alusta armastavat teekonda iseendani ja Sa leiad ka Jumala.
Vahel öeldakse, et iseendast tuleb teadlikuks saada. Kuid teadlikkus on alati teadlikkus millestki. Kui teadlikkus enam millestki teadlik ei ole, on ta jõudnud absoluutse hoomamatu vaikuseni, lõpmatuseni, tuumolemuseni, lihtsalt teadveloleku ehk Olemiseni, Suure Vaimuni. Olemine on suur müsteerium, müstiline jõud, mis seda kõike, mida me kogeda ja avastada saame, koos hoiab.
Olemine on elu, taeva, lillede, looduse, päikesetõusu kogemine. Uskugem olemist. Olemine andis meile elu. Inimesed ei võta ennast harilikult olemuslikult. Selleks, et Olemisse sulanduda, ei vaja me ühtegi religiooni. Kogu Olemine ise on jutlus. Naermine ja tänulikkus on palve.
Ja võiksime mõista, et me juba oleme Olemises, muidu meid ju poleks. Peame vaid ennast usaldama, armastama ja iseendaks olema. Siis võtame enda eest kogu vastutuse. Ja see annab uskumatu olemiskogemuse ja vabanemise.
Jeesus ütleb, et Jumal on armastus. Ta teeb Jumalast ning armastusest sünonüümid ja môlemad on seletamatud. Elu ongi müsteerium. Sestap ei peagi püüdma loogiliselt võttes kõigest aru saada. Elu ei ole loogiline, ega püüagi olla. Mida loogilisemaks, struktureeritumaks me elu elada, mõelda püüame, seda hirmunumaks me võime muutuda. Hea on hoopis lahti lasta ja usaldada.
Jeesus ütleb veel, et tõde teeb vabaks. Täpsustamata on jäänud, et tõeks olemine, mitte tõe “teadmine” teeb vabaks. Alati, kuni pole liigseid tõlgendusi, on kõik ilus. Las Olemine lihtsalt olla. Puhas, süütu, tunnetuslik ilu lõppeb seal, kus algavad tõlgendused. Tõde on kaunis. Olla sina ise, ilma maskideta, teeb su ilusaks.
Religioonide prohvetid on teinud elust kavalalt aeglase surma, seda väga lihtsal viisil: öeldes läbi paradiisist väljasaatmise kontseptsiooni, et elu on karistus. Elu ei ole karistus, elu ise ongi paradiis. Ja põrgu nende jaoks, kes enda tõelist olemust püüavad alla suruda. Kes on Kristluse pühakud? Need, kes elavad minimaalselt, kõige vähem. Mida vähem nad elavad, seda pühalikumad nad on? Kas Elu on ikka tõesti selleks mõeldud?
Tõelise isiksuse kasvamine on võimalik vaid siis, kui te hakkate ennast armastama sellisena, nagu olete- nagu Olemine teid kavandas. Kui Olemine oleks tahtnud veel ühte Jeesus Kristust või Buddhat, oleks ta juba loodud.
Kuidas jõuda enda tuumani? Pead rahustuma lihtsalt sellena, kes oled, ja siis Sa näed! Tee, mida Sa tunned, et tahad, mis su sisemusest ilmneb, aga tee seda vähimagi kahetsuseta, tähista seda! Väljenda seda intelligentselt, teisi kahjustamata ja siis saad sa vabaks. Sest läbi religioossuse on inimestes tekitatud hirm iseenda loomulike vajaduste ees ja selline lõhestamine ei saa küll kuidagi terviklikku inimest luua. Mis siis võib tuua tagasi rõõmu, on Olemine. See on kõige loomulikum ja orgaanilisem viis eksisteerida.
Erinevad maailma usundid ajavad inimeste pead segi. Nad ei tee vahet uskumise ja teadmise vahel. Pime võib uskuda valgust, aga sellest pole midagi kasu. Valguse nägemiseks on vaja silmi ja siis ei tarvitse enam uskuda. Kas on vaja midagi uskuda kui te juba teate? Kas te usute valgust, kuud ja tähti? Te lihtsalt teate, et need on, siin pole mingit usuküsimust. Usku on vaja väljamõeldiste ja valede jaoks, mitte tõe jaoks.
Usk ei vaja vahendajaid ega etteantud toimimisõpetusi. Peab vaid õppima mõistma Olemise keelt, see ei ole nagu teile tuttav inimkeel. Olemine tunneb ainult ühte keelt, vaikust. Kui ka teie suudate olla vaikselt, siis mõistate tõde, elu mõtet ja kõige oleva tähendust.
Keegi teine ei saa seda teie eest tõlgendada, igaüks peab selle töö ise ära tegema. Usundid on juba sajandeid seisnud teie ja Olemise vahel, nagu Hiina müür.
Kui inimesed hakkavad lähenema tõelusele ilma kellegi juhendamiseta, kellegi selgituseta, mis on hea ja mis halb, kellegi antud kaardita, siis saavad miljonid inimesed Olemisest aru. Meie südamelöök on ka Universumi südamelöök, meie elu on osa kõige elust. Me kasvame olemise sees ja oleme väga tähtis osa sellest. Peame lihtsalt olema piisavalt tasakesi, et kuulda seda, mida ei saa sõnadega öelda: olemise muusikat, piiritut rõõmu ja katkematut pühitsust. Kui see jõuab meie südametesse, toimub ka muutus.
Religioonid on teinud inimesed õnnetuks, sest need mõistavad tihti hukka maailma loomulikud naudingud ning olemiseviisid. Nad teevad seda, et kiita teise ilma naudinguid! Teispoolsus on nende väljamõeldis ja millegipärast nad tahavad, et inimkond ohverdaks oma tegelikkuse väljamõeldise eest.
Igaühe sügavam vaimne ülesanne on olla tema ise, mitte ôppida käituma, olema ja rääkima, nagu keegi teine, nagu môni vaimne ôpetaja. Selles ei peitu sisemine ônn ja rahulolu. Sinu iseendaks olemise osa jääb siis igavesti Sinuks olemist igatsema. Probleemid tulevad hoopis siis, kui sa üritad end suruda Sulle sobimatutesse raamidesse. Sa pead olema Sina, ei rohkem ega vähem. Sa pead saama iseendaks, selleks loomu- ja sünnipäraseks endaks, mis jääb järele peale seda, kui Sa endalt heidad käitumise ja “õige” toimimise ôpetatud programmid, pealepandud mustrid.
Peale seda, kui saad enda hinge traumadesse takerdunud osad tagasi, uuestisünnib unikaalne Sina! Kui Sul on vahel segadus, et kui edukas, tark, rikas, osav, haritud vôi vaimne Sa olema peaks, siis tea, et need on ühisteadvuse eksitavad môtted. Sina pead olema lihtsalt Sina. Lase lihtsalt lahti, lõdvestu Olemisse ja las kõik see, mis pole Sina, lennata nelja tuule poole. Täielikult lahti lastes jääb järele vaid see, mis tõeliselt Sulle kuulub.
Edaspidi juhib sind Sinu iseolemine, meeldigu see teistele vôi mitte, ning saadab enneolematu sisemine rahulolu. Siis sa lihtsalt oled Sina. Ja milline võiks siis olla Sinu iseolemine? Seda ei tea mitte keegi, enne kui Sa tôeliselt selleks saad! Ei suur väline edu ega majanduslik küllus ei anna seda rahulolu, mida vôib anda endaks saamine! Pealegi ei loo ülemäärane külluse tagaajamine eriti midagi muud, kui ületarbimist ja see võibki saada meie planeedi hukatuseks. Kuna elame kôik selles edukultuse maailmas, siis on väga keeruline ka ise mitte vahel vaevelda kahtlustes, et kas ma olen ikka piisav. Olemise silmis on inimene tingimusteta piisav, sest inimene on sügaval sisimas ikka tema ise. Just see, keda vaja, ta ei pea olema midagi enamat. Ja iseolemine viib Sind ôigesse tasakaalu maise ja vaimse vahel.
Siis lood Sa just endale sobiva ja piisava külluse, armastuse ja rahu. Hoolimata sellest, millise ideaali poole kõik teised Sinu ümber püüdlevad. Mis on see, mis Sinu jaoks toimib ja Sind õnnelikuks teeb? Asudes teele iseolemisse ja lastes lahti kõik muu, algab sinu tegelik teekond õnneni. Vaja on lihtsalt julgust ja kindlust olla sina ise.
Kui oled ennast tõeliselt leidnud, ei pea Sa muretsema, kas oled piisavalt naiselik, vôi liiga mehelik, kas sa räägid, teed, töötad, annad liiga palju vôi liiga vähe. Ei pea analüüsima, kas sul on piisavalt väge, energiat vôi raha, vaid Sa oled Sina. Iseendaks saamise teel võiks olla sügavamas südamesopis siiski vaikimisi ka taoltus: saada teistele paremaks, hoolivamaks. Kui Sa oled see, kes Sa oled, on sul loomulik lähedus Jumalaga.
Sulle meeldib vahel kaua magada ja palju süüa? Ja pärast on kerged süümepiinad, et võibolla oleks pidanud ikka virgem ja distsiplineeritum olema, siis tegelikult pole sul midagi viga, sa oled lihtsalt Sina. Pealegi, kuhu Sul siis kiire on, et sa ei võiks endale vahepeal õdusas olemises puhkehetki lubada? Sest kuhugi mujale kui Olemisse polegi võimalik välja jõuda. Ja Jumala silmis pole mingit vahet, kas oled seltskondlik maailmarärdur vôi meeldib Sulle hoopis lihtsalt üksi oma kodumetsas jalutamas käia. Olemise silmis on môlemad kogemused vôrdselt olulised ning vajalikud.
Mis on igaühe eluülessanne? Olla Sina ise. Elamise loomulikeim tasand on Olemine ja selleks, et sinna jõuda, ei ole vaja teha mitte midagi, vaid lihsalt olla. See ei ole ei kõrgem ega madalam tasand. Ise- Olemine on ainus sünniõigus, mis saab olla päriselt Sinu.
( Seekordne artikkel on inspireeritud Osho raamatust “Tee mehelikkuse juurde.”)
Rahuleidja 