• Rahuleidjast
  • Vabastav muusika
  • Arhiiv

Rahuleidja

~ Rahuotsijate kohtumispaik

Rahuleidja

Tag Archives: Vabanemine

Lühijutt otsijast.

27 Neljapäev apr. 2017

Posted by Taavi in Teekond sisemise rahuni

≈ 2 kommentaari

Sildid

Mediteerimine, Meelerahu, Taipamine, Vabanemine, Vaimsus

Kord, ühel päikselisel hilissuve päeval istus linna servas sädelevalt lookleva jõe kaldal üks pealtnäha tavaline, pisut ehk vanemapoolne mees. Ta näis soojendava päikese paistel niisama tukkuvat. Mõtted ta hallinevas peas hulpisid üsna sihitult siia- sinna, lihtsalt mööda möödunud aegade mälestusi.

Ta nägi ennast mehena, kes oli käinud läbi terve maailma, et leida vastust enda sees pakitsevale küsimusele: “Kuidas ja kust leida valgustatust?” Vahel oli mees arvanud, et ta leidis Jumala ja Tõe, sai seda isegi juba puudutada, aga veidi hiljem libises see tundmus ikka käest. Oli ta seda siis vaid kujutlenud? Ometi olid ju otsija arsenalis rohked erinevates templites, koolides, ashramites omandatud teadmised, pühitsused ning tehnikad. Ta oli läbinud aukartustäratava hulga, paaste, vabastamisi, puhastusi ja retriite. Laulnud lõputu hulga mantraid, istunud lugematuid tunde meditatsioonis. Mis siis veel ikka puudu sai olla?

Ühel hetkel mees väsis ja ei retkelnud enam mööda maailma. Samuti oli ta nüüdseks loobunud lausa ahistavaks muutunud püüdest leida teed Jumalani, jättes suuremal määral isegi palvetamise, jooga ja meditatsiooni. See kunagine otsija elas üksi väikeses korteris, lapsed olid juba suured ja naine oli läinud oma teed ning hulga varandust kaasa võtnud. Mees oli hakanud elama väga lihtsat elu, käis iga päev metsas jalutamas ja vahel suvel linna taga lookleva jõe ääres ujumas. Nii istus see mees seal selgi päeval ja mõtles enda kõikide rändude, templite, vestluste ja Tõe otsingute üle. Oli tõesti palju kogemusi ja mälestusi, mees naeris vaid oma rahutut meelt, mis vahel oli sisimas sedavõrd tormlenud, lootnud, uskunud. Ta tundis kunagise noore ning tulise enda suhtes sümpaatiat, kuid peamiselt oli tal endast kahjugi.

See hallineva peaga mees sulges silmad, lastes oma elu mälufilmil omasoodu edasi rulluda. Ta tajus oma rinnakorvi tõusmas ja langemas. Ja ühtäkki tundis ta endasse valgumas senitundmatut kergust. Ta pahvatas naerma. Oh kui hea on siin lihtsalt lesida, ilma tungita maailma, ennast, Jumalat mõista. Maailm lihtsalt on nagu ta on. Oi kui kergeks teeb olemise kui sedasi lahti lasta. Temasse kerkis kõige lihtsam ja siiram olemise rõõm. Niivõrd hea oli kerge südamega silmitseda päikese sillerdust järvepinnal ja lihtsalt tunda ennast tõmbamas suve lõhna sügavale kopsudesse, lastes ajal peatuda, puhata sellest kõigest. See oli nii vabastav ja rõõmustav, et hoolimata, et teda võidi kuulda, hakkas mees lihtsalt naerma ja naeris kuni tundis kuidas tänulikkuse laine vallutab kõikematvana tema olemuse üha sügavamad kihid.

Küll oli hea naerda ja lõkerdada enda kunagiste meeleheitlike tõsiste ponnistuse üle! Otsija naeris kogu oma olemusega iseenda üle. Ah mingu see kõik! Korraks tundus, et ta vist naerab liiga kõvasti, sest tema peas ja teadvuseruumis tundus miski selles rõõmutulvas justkui paigast ära nihkuvat. See oli pisut jube tunne, aga ta ei lasknud ennast sellest heidutada. Mees tahtis lihtsalt naerda ja vabaks lasta. Peale seda karastavat naeruhoogu tundus, et teatud mõttes nägi ta ennast esimest korda tõeliselt ja see side endaga tegi teda ühtäkki nii lõbusalt ja koduselt lähedaseks. Igaljuhul, tuju oli hea. “Päris hea nali ikka see elukene!” Karastav oli ennast tühjaks naerda. Mida kõike polnud ta näinud ja teinud, lõpuks istub ikka oma kodulinna jõekese kaldal ja silmitseb niisama tühja ilmega vett.

Õhtu poole ennast koju minema sättides tundis mees, et miski oli teisiti. Tema olemine muutus iga järgmise sammuga sügavamaks, rohkemaks, rõkkavamaks, kirkamaks ja intensiivsemaks. Ta hakkas märkama kõikjal enda ümber valgust, iga peegeldus ning sillerdus asfaldi kivikestel näis lõputu valgusemerena. Valgus köitis teda enneolematu jõuga, seda iga vastutulija silmades, igal autoaknal. Midagi oli ikka väga teistmoodi. Mees oli seletamatult rahulik ja hingas väga aeglaste hingetõmmetega. Temas oli maad võtnud sügav vaikus nagu oleks ta lõplikult seljatanud Tõe leidmise vajaduse suure taaga. Koju jõudes ning peeglist endale silmadesse vaadates sai ta järsku aru, mis jõe ääres oli juhtunud. Ning ta mõistis, et kõik, mis oli kunagi olnud, oli ikkagi olnud asja eest.

Mis minust arvatakse kui ma….?

20 Kolmapäev aug. 2014

Posted by Taavi in Teekond sisemise rahuni

≈ 5 kommentaari

Sildid

Armastus, Ego, elumuutused, Emotsioonide vabastamine, Enesearmastus, Enesetervendamine, Hinnangud, Hirmud, Oma "Ise", Sõltumatus, Südame avamine, Seosed, Vabadus, Vabanemine

Mis minust arvatakse kui ma…? See on vist kõige võimsam küsimus üldse, millega inimesed oma isikliku potentsiaali, vabadust ning eripära hävitavad ja piiravad? Kas võib olla, et kui sa ennast ise piisavalt armastaks, siis ei peaks eriti muretsema, mis teised arvavad? Kes on sulle kõige lähedalseisvam isik? Kas mitte sina ise? Aga mida sina ise endast arvad kui sa jätad elamata? Kas ei või olla, et kõigil teistel oleks hea ja sa saaksid kõikide eest vääriliselt hoolitseda, peaks sinul endal ennekõike hea olema? Muidu on ju halb? Nii sinul kui ka teistel?

Mida sa ise endast arvad, kui sa ei kuula enda sisehäält ja endale valetad? Kuidas sa ennast tunned, kui sa ennast kogu aeg piirad? Laskmata endal rõõmu tunda? Kes vastutab sinu eest, et sul oleks hea, et sa oleksid terve ja õnnelik? Kelle jaoks see on kõige tähtsam? Kelle jaoks on see tähtis, et sa ennast armastaksid?

Kui sa ise sisimas ei karda ja ei kahtle, et sinu valitud tee, sinu teguviis on õige, siis sinust ei arvatagi midagi. Kui sa teed asju, mida tehes tunned sa ennast halvasti, siis on teine jutt. Kui sa püsiksid piisavalt suures kindluses ja tegutsemisvoos, siis sind lihtsalt aksepteeritakse, sellisena nagu sa oled. Kui sa ei kiirga välja kahtlust ja tegutsed terviklikuna, siis sinus ei kahelda.

Kas sinu sees on tegelane, keda võiks nimetada Sisemiseks Kontrollijaks!? Kas sa tunnetad, kus ta umbes asub? Mis oleks kui saadaks selle tüübi puhkusele? Saadetud?

Kas oled mõnikord vaadanud kontserdil, festivalil või muul üritusel mõnda inimest, kes tantsib ekstaatiliselt, täiest üksi, isegi kui teised ei tantsi? Teda vaadates võiks uskuda, et tal on tõesti hea olla? Samas osa sinust võib tahta anda talle hinnangut: “See tüüp on natuke hulluke, sassi kamminud…” Kuid mis oleks, kui sa ise oleksid see hulluke? Mis on kõige hirmsam asi, mis juhtuda saab, kui keegi annaks sinu kohta samasuguse hinnangu? Hinnang ise ongi kõige hirmsam?

Miks enese- ja elumuutmist alateadlikult kardetakse on see, et läbi enda suhtumise ja suhtlusviiside muutuse kardetakse kaotada teiste armastus. Kardetakse kaotada sõbrad. Kardetakse kaotada oma armastatu. Kardetakse vanemate, sugulaste ja kaaskonna mõistmatust. See on universaalne, kõiki kimbutav hirm. Hirm armastuse kaotamise ees ongi üks kõige suuremaid hirme. Armastuse kaotamise tunne võib olla kõige halvavam tunne. Kuid kumbki, ei tunne ega hirm, ei ole sina! Sa oled midagi sootuks suuremat…

Lisaks suurendavad seda hirmu ka energeetilised seosed. Läbi tugevate seoste enda lähedastega, võid sa tunda nende tundeid, nende hirme. Võid võimsalt tunda teiste hirmu sinu muutumise ja otsuste ees ning võtta seda enda omana.

Hirm teiste inimeste hukkamõistva hinnanagu ees, ei lase mõnikord elada. Ei lase nautida, vabaks lasta, liikuda, huilata, kallistada. Kas pole olnud, et sa tahad midagi öelda, aga ei saa, tahaksid kedagi kõnetada, aga ei saa? Tahaksid minna tantsima, aga ei saa? Tahaksid laulda, aga ei saa? Tahaksid rõõmustada, aga ei saa? Teised kuulavad… vaatavad…

Kas see olukord pole sarnane vangis olemisele? Ja kas ei või olla, et vangis ei hoiagi sind teised inimesed, vaid sina ise, sinu enesetähtsus? Kuidas saab olla, et teise inimese hinnang, mille ta võib olla annab ja võib olla ei anna, takistab sind elamast, nii nagu sa sooviks? Äkki on teised inimesed oluliselt tolerantsemad kui sa oled arvanud? Äkki on neil oma asjadega, enda enesetähtsusega nii palju tegemist, et neil on sinust põhimõtteliselt täiesti ükskõik? Äkki nad aksepteerivad sind ka siis, kui sa muutud vabamaks?

Mis oleks kui sa elaksid, käituksid ning tantsiksid nagu hulluke, kellel on tõeliselt hea olla ja ei kardaks seda välja näidata? Asi polekski enam välja näitamises, vaid sa elaksid ja naudiksid enda pärast, sest sul on tõesti hea. Tunneksid elujanu ja elurõõmu. Andes oma hingele õhku ja valgust. Lastes endal tõeliselt rõõmustada. Tantsiksid, elaksid enda sisemusest, laskmata segada ennast teistest ja nende hinnangutest. Tantsiksid, elaksid justkui nähtamatuna, nägemata teisi ja tundmata, et teised sind näevad. Mida selline tunne võiks sinu elukogemuses muuta?

On üks huvitav uskumus, seos, mis kindlasti paljusid piirab ja see tuleneb enamasti kasvatusest. Korralik inimene nii ei tee! Korralik inimene istub ilusti paigal. Kannatab vapralt oma hädasid. Korralik inimene surub alla oma soovid, tunded, sõnad? On distsiplineeritud, talub raskuseid, välja näitamata, et tal on halb? Korralik inimene on piiritletud ja kammitsetud? Kellele see uskumus kuulub? Kellele pärast tahetakse olla nii ülikorralik, enda või teiste? Mida liigne korralikkus sulle endale annab? Ilmselt mitte vabadust?

Ära peitu oma suutmatuses, kartuses ja piiratuses selliste sõnade taha: “Nii pole viisakas, nii ei tehta.” Kas sinu arvates on sinu enda suhtes viiakas keelata endale rõõmu, vabadust ja oma tõeliste südamesoovide ning unistuste täitumist?

Enesetähtsus on tõke, mis ei lase sul vabaks sada. Vabaks kartusest teiste inimeste hinnangute ees. Mis oleks kui sa laseksid ennast vabaks? Kas võib olla, et kui sa liiguksid, nii nagu keha tahaks- (see võib olla tõeliselt veider) ja häälitseksid selle juures veelgi veidramalt ning teeksid seda piisavalt pikka aega, mitmeid kordi, saaksid sa terveks ja vabaks? Saaksid vabaks minevikutaagast ja enesetähtsusest?

Kui sa ei suuda näiteks enda välimust armastada, siis unusta see, las see olla nagu on. Ära pööra sellele mõnda aega tähelepanu. Sama kehtib kehakaalu kohta. Lase kõik seosed sellega lahti. Loomulikult jätka enda eest hoolitsemist, aga mõõdukalt, mõistlikult. Kui sa ennast armastad, siis sa ju hoolitsed enda eest? Samal ajal pööra pilk enda sisse, otsi oma sisemist ilu- see tähendab leia enda süda ja püsi seal.

Kui sa enam ei karda, et väline maailm sind sinu välimuse tõttu ei armasta ja sa sellele ei keskendu, siis ei kiirga sa kahtlust välja. Ja sind hakatakse armastama. Kui sa kiirgad armastust, hakkad sa armastust varem või hiljem väljastpoolt vastu saama. Piisab kui sa ise ennast piisavalt armastad. Kas inimene armastab ennast või mitte, seda oskab igaüks näha.

Ja taaskord, enesearmastuses pole mingit kohta teistest üleolekul, ülbusel või egol. Sinu enesearmastus, sinu enda südame armastamine on sinu hobi ja eripära. Väga isiklik asi. Kõige isiklikum asi üldse. Kui sa hakkad ennast armastama, muutud sa päev päevalt ilusamaks, rõõmsamaks ja lõdvestunumaks. Läbi kasvava enesearmastuse kohtled sa kõiki enda ümber järjest armastavamalt.

Siin ilmas pole miski kindel. Mitte kuidagi ei saa kindel olla, et sinu elukaaslane, sinu lapsed või vanemad sind alati piisavalt armastavad. Kunagi ei või kindel olla, et  armastus püsima jääb. Kuid enda sisse saab siiski ehitada enesearmastuse kindluse. Seda iga päev toites, seda parandades ja suurendades. Andestades ja hoolides. Töö armastusega enda vastu loob sulle vähemalt ühe kindla paiga siin ilmas. Sinu sees on pulbitsev armastuse läte, sinu süda. Seal saad alati puhata.

Julgedes julgeda

05 Teisipäev aug. 2014

Posted by Taavi in Teekond sisemise rahuni

≈ 1 kommentaar

Sildid

Armastus, Eluenergia, Hirmud, Lahendus, Minevikumõjud, Sõltumatus, Seosed, Vabadus, Vabanemine

Enamus inimesi tahaksid tihtipeale olla julgemad. Igaüks tahab aegajalt midagi uut teha, mõne vana asja ära lahendada, midagi suuremat saavutada, piirangutest läbi minna, kuid juhtub, et takerdutakse hirmudesse. Pärast enda silmis niiöelda läbikukkumist: “Näh, ma ikkagi ei julgenud,” võib saabuda kahetsus ja enesesüüdistamine. Selline muster on eluenergiale kahjulik. Ennast peaks armastama tingimusteta. Ennast võiks juba ainuüksi mõtte eest proovida midagi uut ainult kiita. Hirmud, häbi ja piinlikusetunne teiste arvamuse ja hinnangute ees piirab eluenergia avardumist ja kasvamist.

Üks võimalus hirmude ja piirangutega toime tulemiseks, on õppida neid armastama, neid tänama, nendest järk järgult läbi minnes. Teine võimalus õppida julgema on kasvatada julgust! Hirmudega tegelemisel ja nende kõnetamisel on ikkagi võimalus, et nendele keskendumine annab neile toitu ning vabanemine ei toimu soovitud ulatuses. Kuid kui keskenduda julgusele, siis hakkab see kasvama ja sinu olemuses jääb hirmudele järjest vähem ruumi ning nad on sunnitud taanduma!

Hiljuti, pikemat aega põhjarannikul mere ääres viibides, jõudis minuni tänupalve julgusele. Täna sai see päris valmis ja jagan seda rõõmuga ka teiega. Alljärgnevat palvet võiks lugeda iga päev, mitu korda pikema perioodi vältel. (Näiteks 11, 22, 33, 44, 55 päeva) Loe seda aeglustatult, tänusõnade väge endast läbi lastes. Püüa südames tunnetada julguse, elujanu ja tegutsemistahte kasvu, mis selleläbi avaldub. See mantra aitab lahti päästa kõige erinevamad piirangud ja seosed, ning mis kõige tähtsam, vabastab hirmudest.

Vabadusemantra ehk tänusõnad julgusele:

“Aitäh, et ma julgen elada,
 aitäh, et ma julgen surra.
 Aitäh, et ma julgen võita,
 aitäh, et ma julgen kaotada,
 Aitäh, et ma julgen proovida,
 aitäh, et ma julgen  kukkuda.
 Aitäh, et ma julgen tunda häbi,
 aitäh, et ma julgen minna kõigest läbi.
 Aitäh, et ma julgen soovida,
 aitäh, et ma julgen loobuda.
 Aitäh, et ma julgen tunda tänulikkust,
 aitäh, et ma julgen vastu võtta kõik hea.
 
 Aitäh, et ma julgen tunda alandlikkust,
 aitäh, et ma julgen kõik ära anda. 
 Aitäh, et ma julgen peatuda,
 aitäh, et ma julgen minna edasi.
 Aitäh, et ma julgen astuda valguse kätte,
 aitäh, et ma julgen kohtuda pimedusega.
 Aitäh, et ma julgen endale andestada,
 aitäh, et ma julgen ennast armastada.
 Aitäh, et ma julgen omada kõike mida ma vajan,
 aitäh, et ma julgen vajada mitte midagi.
 Aitäh, et ma julgen kõike mida tahan,
 aitäh, et ma julgen tahta mitte midagi.
 Aitäh, et ma julgen muutuda nähtavaks,
 aitäh, et ma julgen olla märkamatu.
 Aitäh, et ma julgen olla seotud,
 aitäh, et ma julgen olla vaba.
 Aitäh, et ma julgen tunda hirmu,
 aitäh, et ma julgen julgeda.
 Aitäh, et ma julgen ise hakkama saada,
 aitäh, et ma julgen otsida abi.
 Aitäh, et ma julgen rääkida, 
 aitäh, et ma julgen vaikida.
 Aitäh, et ma julgen liikuda,
 aitäh, et ma julgen olla paigal.
 Aitäh, et ma julgen riskida, 
 aitäh, et ma julgen olla kaitstud.
 Aitäh, et ma julgen uskuda imedesse,
 aitäh, et ma julgen lihtsust imetleda.
 Aitäh, et ma julgen õnnestuda,
 aitäh, et ma julgen läbi kukkuda.
 Aitäh, et ma julgen meeldida,
 aitäh, et ma julgen käia oma rada.
 Aitäh, et ma julgen kuulutada tõde,
 aitäh, et ma julgen eksida.
 
 Aitäh, et ma julgen olla kuuldav,
 aitäh, et ma julgen istuda vaikuses.
 Aitäh, et ma julgen laulda,
 aitäh, et ma julgen tantsida.
 Aitäh, et ma julgen nautida,
 aitäh, et ma julgen karastuda.
  
 Aitäh, et ma julgen ennast leida,
 aitäh, et ma julgen ennast kaotada.
 Aitäh, et ma julgen käia oma südame järgi,
 aitäh, et ma julgen armastada.
 Aitäh, et ma julgen elada,
 aitäh, et ma julgen surra.”

 

Lahenduste leidmine

15 Laupäev veebr. 2014

Posted by Taavi in Teekond sisemise rahuni

≈ Lisa kommentaar

Sildid

Õppetükk, Harjumused, Lahendus, Mõttemuster, Vabanemine

thinkerIseseisvalt elulisetele probleemidele lahenduse leidmine, taipamine, tuleb just täiuslikult õigel hetkel. See on hetk, mil sa oled teatud õppetüki läbimiseks küps. Mõnel juhul tuleb mustri murdmiseks tegeleda sellega mitmes jaos, kihis ja erinevatel perioodidel ning tasanditel.

Inimese energeetika on lihtsalt niivõrd keeruline, et kõigele ei pääse korraga ligi. Iga õppetükk on igale hingele erineva tähtsuse ja sügavusega.  Mõni mure laheneb lihtsalt. Samas mõni karmiline pusa jookseb läbi mitmete elude. Sellepärast on selle lahendamiseks vaja suuremaid pingutusi ja erinevaid lähenemisi. See lihtsalt on nii, heitumiseks pole põhjust. Lahenduses peituv saavutus on selle võrra hinnalisem.

Võid näiteks tõeliselt süvenedes lugeda mitut lahenduse valdkonda puudutavat raamatut, aga tarkuse enda ellu rakendamise võime võib tulla alles mõne aja pärast. Leidsin ennast just  ühest raamatust pool aastat tagasi välja kirjutatud mõtteid lugemas ja taipan, et saan nendest nüüd oluliselt sügavamalt ja teisiti aru.

Puudu võib olla lihtsalt taipamiseni viiv ühenduslüli, mida isegi mitmetest raamatutest ei leia või mida pole sa seni valmis nägema. Mustrile, mis harmoonilist elu segab lahenduse otsimine võiks sel juhul olla lausa olemise viis. Võta seda kergelt ja mänguliselt, teekonda nautides. Ja aegajalt võiks kiiva lahendusteotsingu täielikult lahti lasta. Las ta olla. Las ta puhkab ja saad ise ka puhata. Vahel aitab endapoolse surve vähendamine lahendusel ilmuda.

Alati on kaval küsida: “Mida oleks vaja selleks, et ma saaksin selle probleemi lahendatud?”  Ja siis rahulikult aga tähelepanelikult oodata. Vastus võib ilmuda täiesti ootamatul hetkel ja moel.

Kunagi ei ole mõtet vabanemise otsingutel alla anda, sellepärast, et siiani tehtud töö pole vilja kandnud. Ehk saad peagi ligi järgmisele kihile, mis viib lahenduse tuumale lähemale. Võibolla vajab keha või hing lihtsalt rohkem aega, et energeetilistest kammitsatest vabaneda. Oskuste puudumisel enda eneregeetika parandamiseks võib aidata kui muuta oma suhtumist, hoiakuid, elukorraldust ja harjumusi. Ehk aitab see lahendusele lähemale?

7Z0pRq1404205647 Tervitused, hea lehekülastaja! Olen aastaid otsinud elulistele küsimustele lahendusi läbi vaimsuse. Siin jagan ma enda teadmisi ja äratundmisi tarkuste kohta, millest olen tõesti abi saanud. Loodan, et sinagi leiad siit midagi, mis aitab edasi minna ning elu kergemaks, rõõmsamaks ja rahulikumaks teeb.

Sildid

"See on möödas." Alateadvus Andestamatus Andestamine Armastus Armastuse kiirgamine Armukadedus Automatism Ego Eluenergia elumuutused Elus elu Emotsioonid Emotsioonide vabastamine energeetiline sõltuvus energiaväli Enesearmastus Enesetervendamine Harjumused Hinnangud Hirmud Häirivad emotsioonid Häirivad mõtted Igavik Iseolemine Isiklik vabadus Kaastunne Kompleksid Kristus Lahendus Laulumeditatsioon Loovus Mediteerimine Meelerahu Minevik Minevikumõjud Mõtted Mõttemuster Olemine Olevik Oma "Ise" positiivne mõtlemine Probleemi taasloomine Rahu Seosed sisehääl Sisemine vaikus Suhted Sõbrad Sõltumatus Südame avamine Südametsakra muusika Südamevalu Taipamine tasakaal Teadlikkus Teraapiline muusika Tingimusteta armastus tolerants Tulevik Tunnete tasakaalustamine Tänulikkus Usaldamine Usaldus Uskumused Vabadus Vabanemine Vabastamine Vaimne areng Vaimsed seadused Vaimsus Valgustumine Valukeha Õnn Õppetükk

Kalender

veebruar 2023
E T K N R L P
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
2728  
« dets.    

Viimased postitused

  • 40 mõtluspäeva (2.osa)
  • 40 mõtluspäeva
  • Terviklikkuse vägi
  • Hinge pime öö
  • Kuidas leida tingimusteta armastust?

Kontakt

Tartumaa, Kambja vald, Riiviku küla, Sarapiku talu

Create a free website or blog at WordPress.com.

Privacy & Cookies: This site uses cookies. By continuing to use this website, you agree to their use.
To find out more, including how to control cookies, see here: Cookie Policy
  • Jälgi Following
    • Rahuleidja
    • Liitu 90 teise tellijaga
    • Already have a WordPress.com account? Log in now.
    • Rahuleidja
    • Kohanda
    • Jälgi Following
    • Liitu
    • Logi sisse
    • Report this content
    • View site in Reader
    • Manage subscriptions
    • Collapse this bar
 

Laen kommentaare...