Sildid

, ,

Kui mina oleksin Sina, siis ma alustaksin see aasta teisiti. Ehk, kui Sa otsid endiselt oma lahendamata muremõtetele, piirangutele, vajadustele ja valudele leevendust, siis soovitan nüüd mõneks ajaks heita endalt tahtmine see kõik hästi ruttu, paari sessiooniga korda teha, ära lahendada ja ruttu õnnelikuks saada. Minu arvates on parem oma õppetükk viimaks ära õppida ja tõeliselt mõista, kust need miinuspoole tunded alguse on saanud.

Enda uuena ehitamist võiks alustada kõige sügavamalt tasandilt. Algsel tasandil on kõik inimesed üsna sarnased ja ühesuguste vajadustega. Kuidas luua sisemist kindlustunnet? Alustades hoopis teisest otsast, ehk materiaalsest maailmast.

Sinu alateadvusele, sisemisele lapsele on vaja näidata, et tema-sinu reaalsete eksistentsiaalsete vajaduste eest: täis kõht, soe ase, rahu ja puhkeaeg, kus saad olla vaid enesega, on ka välises maailmas hoolitsetud. Ja alateadvuse jaoks on oluline, et sa ei paneks ennast päev päevalt, asjatusse kiirustamisse, lärmi, pingesse, stressi või koguni riski. Vaid ajaksid põhilised pooleliolevad asjad korda, viiksid vähemalt osalisse lõpetatusse, muudaksid oma eluasjad juriidiliselt korrektseks ja looksid minimaalsegi materiaalse kindluse. Sellega vabastad oma alateadliku taju asjatust koormast, mis läbi edasilükkamise ja otsustamatuse üha suureneb. Sest nüüdsel ajal hakkab piir, mis lahutab maise vaimsest, alateadliku teadlikust, materiaalse energeetilisest, kosmilise sisekosmilisest väga õhukeseks ehk suisa olematuks muutuma.

Alles siis, kui sa hakkad tarbetut sahmimist ja suhtlemist ära jätma, hakkab su alateadvus ennast sinu jaoks avama. Siis jõuate oma alateadvusega üksteisele lähemale kuni paljastub algtrauma, kust esimesed ebakõlad teatud olukordade suhtes alguse said. Mõneti võib lausa öelda, et just oma traumasid parandama oleme me siia tulnudki, sest juba väikese inimese jaoks algab elu ühe suure traumaga. Sünnitraumaga siis. Ja inimese terviklikkus võib kaduma minna juba esimesel hetkel siia maailma jõudes, kui mitte isegi varem. Ja sellest hetkest alates võib aktiveeruda alateadlik surmahirm, mis muserdab inimest lõpuni välja või kuni ta selle olukorra tagantjärgi ära lahendab. Ja sedavõrd sügavate negatiivsete mälestuste tervendamiseks läheb pisut aega.

Ühisteadvusel lasuv nimekiri sellest, mida inimene peaks tegema, millega tegelema on lõputu. Samamoodi on seda läbi tarbimiskultuuri kasvav vajaduste nimekiri. Murdosa sellest on reaalselt eksistentsiks vajalik. Miks inimestel on nii palju asju, luksust, ruume ja mugavusi vaja on alateadlikust kadedusest või siis vajadusest uhkeldada. Ehk, et kuidas saan mina siis teistest kehvem olla? Kõik jookseb ühe lõputu, kontrollimatu võistlemise mustri peal. Ja vahel võistleb inimene teistega, kuigi teised temaga ei võistle, vaid tegelevad rahulikult enda asjadega. Ainult võistleja ise kogeb, et kogu aeg toimub suur võistlus, kõiges ja kõikjal. Kirjutan ja väidan seda nii julgelt, sest sügava eneseanalüüsi tulemusena leidsin, et vähemalt minul oli/on see nii. Varem ei suutnud ma seda lihtsalt märgata, sest see istub väga sügaval alateadvuses. Aga ka sellel mustril on algpõhjus, mille saab läbi töötada. Vihjeks niipalju, et lapse jaoks on üsna suur trauma isegi see, kui keegi talt jõuga armsa mänguasja käest ära tõmbab. Ja vahel salvestub selline pealtnäha väike asi alateadvusesse piraka koleduse ning andestamatusena, mis jääb ootamatult suures ulatuses mõjutama inimese toimimist edasises elus.

Ühisteadvuse nõiaring on nagu suure hooga pöörlev ratas, mis haarab sind endasse kui sa oled laiali ning kui sa ennast selle külge siduda lased. Selle hoo peal on enda leidmine väga keeruline. Sellelt rattalt maha astumine, kui hoog juba sees, vajab suurt otsustavust. Peatumist! Ajutist enda lahti ühendamist. Kuid kel rahu hakkab armsaks saama, võiks sellega siiski algust teha.

Väga raske on tervikuna edasi liikuda, kui sa oled kõikjal laiali ja oled ennast igalepoole ära lubanud ning broneerinud. Osa sinust pole veel ehk viimasest peostki, kus palju inimesi pikka aega omavahel suhtlesid ja üksteise energiatega segunesid, sinu juurde tagasi tulnud. Iga mõte, mis jookseb sinu peas, kas eesootavasse hetke või millessegi olnusse, on märk sellest, et osa sinu tervikust, sinu energiast viibib veel või juba minevikus, tulevikus. Selleks, et enda kõikjal ripakil olevad osad kokku korjata on vaja peatuda! ja lihtsalt olla.

Järgmine tormamine kuhu sa tunned, et sa pead väga hädasti minema või midagi korraldama hakkama tuleb sel juhul kasvõi hambad ristis ära jätta. Nad kõik saavad enamasti väga hästi ka ilma sinuta hakkama, anna neile võimalus proovida! (Muidugi juhul, kui sul endal on väikesed lapsed, on sinu esimene kohustus neile turvatunnet pakkuda.) Muidu, mine jaluta parem metsas ja tea, et mida kauem sa suudad seal lihtsalt eesmärgitult, sihitult rahulikult kulgeda, seda tervemana ja terviklikumana sa sealt välja tuled. Kui tunned möödapääsmatut sundi oma rahuhetkest välja hüpata ja eluga edasi kappama hakata, siis on tarvis metsas teha veel suurem ja rahulikum ring. Proovi ja sa ei kahetse.

Üks alateadlike hirmude põhjuseid on kartus kaotada ühendus lähedastega, ehk saada nende kaotamise trauma osaliseks. Sellepärast muretsetakse lisaks endale ka teiste pärast. See röövib palju energiat, aga see energia ei loo midagi, see jookseb liiva. Ma soovitan soojalt, too ennast teiste energiaväljast ära, korja ennast kokku, eralda ennast teiste energiast, hakka tegelema enda asjadega. Ja edaspidi hakkab nii sinul kui ka kõikidel teistel kordades kergem olla, kuna sa ei koorma enam teisi enda hirmudega ning nende pärast muretsemisega. Ning see kõik ei tähenda üldsegi tegeliku läheduse kaotamist, vaid teie vahelt lihtsalt hirmu ja mure eemaldamist.

Mis ripakil, see korda või ära. Sest edasi liikumine elus, kus on ümberringi nii palju teiste tahtmiste ja sissejuurdunud mustrite roikaid, on väga keeruline, kui sinu energiaväli ripendab igalpool laiali.  Siis toimub iga järgmine hetk takerdumine ja tuleb vajadus tegeleda millegagi, millega sa praegu ehk ei peaks üldse tegelema.

Jah, rahu leidmiseks on vaja jätta mõni tähtpäev tähistamata, mõni hoidis keetmata, mõni keerukas toit vaaritamata, mõni trenn tegemata, mõni postitus postitamata, kuid kui sellelt rattalt maha saad, siis tundub tagasi vaadates eelnev tormlev- tarbiv elu üsna mõistetamatu. Ja tea, et kogu aeg midagi korraldades, kuhugi minnes, kellegagi kokku saades ei tee sa muud, kui põgened iseenda eest. Esimene samm, et hakata uutmoodi edasi minema on hoopis tõeline peatumine! Peale seda näed, et aega on lõputult ja kuhugi kiirustama ei peagi.

Püsivalt õnnelikuks saamine, rahusse jõudmine võtab aega ja nõuab suurt kannatlikkust. Kuid ma võin garanteerida, et see vaev tasub ennast kuhjaga ära. See, mis peale seda tuleb, seda ei saa isegi kirjeldada, see on lihtsalt nii teistmoodi olemine. Vaja on teada vaid seda, et see on enam kui imeline. Järgnevad aasta või paar pole seda teed ette võttes ehk siis enam sedavõrd õnnetunde leidmisele suunatud, aga kas sa võid kujutleda, mis tunne on elada kõik oma elu järelejäänud aastad peale seda püsides ürgmaagilises igavikuhetkes, vabana, kõigutamatus sisemises enesekindluses, vabana hirmust surma ees?