Sildid

, , , ,

Ühel ilusal hetkel jõuab kogu maine ja vaimne töö, enda puhastamine ja vajalik kogemine elamises, välja punkti, kus sinu Vaimenergia on valmis täielikult sinusse sisenema. Selleks momendiks oled sa kasvanud piisavalt oma Vaimule vastu ning oled loonud tingimused, läbi mille on võimalik Vaimu Valgusega üheks saada. Enamasti on enne seda vaja sügaval südame sisemuses võtta vastu otsus, et sa oled valmis! Et sa oled valmis vabaks saama. Südamepõhjast tulenev hõige, sinu siiras soov kostub väga kaugele.

Sinu Vaim on sind juhatanud käsikäes mõne Teejuhi ja Meistriga. Sinu Kõrgem mina on ette näinud, et sa saad selleks hetkeks “valmis” ja selleläbi on ta sind Valguse laskumise eel juhtinud. Sekkudes asjadesse kohati tavapäratult otsustavalt. Paljud hiljutised protsessid, nii sinu elus kui energeetikas, mis oma võimsuses või sügavuses on etapiti olnud hoomamatult suured, mõistmatud oma koguulatuses, on toimunud just sellepärast, et Vaim on võtnud ohjad paljuski enda kätte. Sa oled kogenud asju, käima lükanud protsesse ja sattunud justkui läbi ime olukordadesse, mis on loonud, hoolimata raskuse- või kerguseastmest, imelisi muutusi sinu energeetikas ja elus.

Kui su eluolukorrad hakkavad järsku justkui nõiduslikul moel lahenema, on Vaim alustanud laskumist. Kui arengus toimub seisak, on see märk sellest, et sa oled valinud omapäi, käsikäes oma hingega, veel mõnede õppetükkide läbimise. Valguse laskumise ajal võid päevast päeva leida ennast mõtlemast inimeste või olukordade peale, mille sa oled unustuse hõlma alla matnud, kuid mis nüüd, Vabanemise käigus meenuvad. Mõnikord võib selliste mäluseikade esilekerkimine olla märk, et sul on selle situatsiooniga seotud inimesega veel tasakaalustamata karmat. Mõnel juhul on tasakaalustamine võimalik läbi viia lihtsalt enda sees, inimesega suuremasse energiavahetusse laskumata. Teinekord on vaja ka reaalselt kohtuda, rääkida ja üksteisele veel midagi õpetada. Mõnikord saab asi korda telepaatilisel teel. Tasakalustatud energiad sinu ja teiste inimeste vahel loovad aluse Vaimu kohalolu püsima jäämiseks. Protsesside intensiivsus sõltub sellest, et kui “valmis” sa tegelikult oled.

Tasakaalustumine võib käivituda justkui vallandunud laviin ja sa ei pruugi suuta oma tõde kohati isegi enam kaastundlikult väljendada. Ebakõlaline energia lihtsalt väljub sinust, tehes ruumi Vaimule. Ebavajalik võib oma minemisevoolus tuua kaasa reaktsioone ja kohati kontrollimatuid sündmuseid välises maailmas. Valguse laskudes hakkavad harmoniseeruma kõik veel seni lahendust leidmata, poolikud asjad, energiad ja otsustamatused. Ilmneda võivad ootamatult järsud ja otsustavad lahendused. Esile kerkivad need eluseigad, mille kohta sa tunned, et sa oled endale või teistele liiga teinud või ehk, et sulle on liiga tehtud. Isegi paigutine raevu tundmine võib olla vajalik, sest sul võib olla vaja veel mõned miinuspoole tunded ära kogeda, et tõeliselt sügav tasakaal ja kaastunne saaksid saabuda. Oluline ongi enda eest taunimisväärset enam mitte üritada peita ja alla suruda. Ja see polegi enam võimalik. Selleks kõigeks on lihtsalt vaja Julgust tunnistada seda, kes sa inimesena tegelikult oled… olnud, mida tundnud, mida minevikus loonud ja seda vajadusel kõva häälega kuulutada. Tõde teeb vabaks.

Kuni sinus on talletunud õpitud rumalused, mis panevad sind maailmaga suhestudes kogema mõistmatusi, võib vihastumine olla veel täiesti loomulik inimeseks olemise nähtus. Ja kuna sa oled sisenenud täielikku puhastumisprotsessi, siis kohati tulebki eelnevalt allasurutud viha taaskogeda. Selline viha on täiesti loomulik nähtus ja seda ei ole tarvis häbeneda. Oluline on hoopis see, kuhu sa oma vihaenergia suunad. Inimese Kehaise on õppinud selgeks reaktsioonid, mida läbida kui vihaenergia laskub. Mis oleks kui hoopis püüaks seda võimast tunnet kui Kõrgema Loomingu täiuse vastandpoole ilmingut imetleda? Või prooviks seda kogeda infona? Või loomulikkusena? Tegelikult on vihastumine täiesti loomulik inimeseks olemise nähtus. Kuigi samas laps ei pruugi osatagi vihastuda, kuni ta seda vanematelt ei õpi.

Vaimenergia laskumine võib minna koheselt üle Valgustumisprotsessiks. Valguse sisenemisega võib lennata korrapealt enamus senisest sinust tuulde. See kõik oleneb sellest, kui palju sa eelnevalt, hoolimata Tahtest ja Julgusest Tõega kohtuda, endale valetada oled otsustanud ja osanud. Kuid iga inimese inimlikkuses, ükskõik kui pikalt ta teel on olnud, paikneb alati veel palju kehastumiste kestel õpitud rumalustest tulenevaid enesepetmisi. Ja alles Tõe Valguse paistel muutuvad need sinu jaoks tõeliselt mõistmisepärasteks ja nähtavateks.

Su egole näidatakse korraga, et paljud asjad pole sugugi nii, nagu sa varasemalt oled pannud ennast uskuma. Võib öelda, et sinu loodud reaalsuse ja tõdemustemull läheb pauguga katki. Kuid see mull saigi loodud Vaimu laskumise jaoks vajaliku vibratsiooni loomiseks. Nii et hoolimata sellest kuidas asjad mingil hetkel ka ei tundu, on alati kogu sinu eelnev vaimne ja maine töö ning teekond olnud maksimaalselt edukas, viljakandev ja sinu jaoks ainuõige ning ainuvõimalik. Ja tea, et sa saad ikka ja alati kõike ainult õigesti teha. Korduv tunne, et sa oled “läbi kukkunud,” või saamatu, või suutmatu, on arenemisprotsessi juurde kuuluv osa.

Kui mitu korda oled sa ise oma elus, oma vaimsel teel, enda suhtes kannatuse kaotanud, tahtes kõigele käega lüüa? Samas, Kõrgem Tarkus on endiselt ja alati sinu suhtes usalduses püsinud. Sellest, kui lõputu on Kõrgema Tahte kaastunne ja kannatlikkus sinu inimlike pusimiste suhtes, on sul endal väga palju õppida.

Enda “määrimist” pole vaja ülemäära karta, sest aegajalt tuleb sul ennast nagunii pesta ja puhastada. Ja peale pesemist oled sa ju jälle täiesti uus, täiesti puhas. Selle maailma üheks suurimaks imeks ongi “värvide” kontrastsus, justnimelt duaalsus ise. Kui su puhta valge särgi peale juhtub ühtäkki sattuma suur must plekk, siis on kombeks öelda: “Täiuslik ….. ” Ja sul ongi õigus! Sellel hetkel sa oledki täiuslik, oma inimlikkuses. See on füüsilise maailma kontrastsus, millega sa sellisel moel kohtud, mitte mingi karistus. Üheks kannatlikkuse õppetükiks on maises kehastuses kohandumine paratamatustega, millega sa ainelise reaalsuse piiride ja seaduste tõttu kohtud.

Valgustumine pole kohene”pääsemine” oma maise ise eripärade eest, kuid nüüdsest on sinu liitlane Kõrgeim teadlikkus. Valgustumise hetkel seisad sa ühtäkki, kõikide tahkudeni täielikult paljastatuna Valguse palge ees. Nähtavaks saavad kõik need sisemised ebatõed, mille eest sa oled eneseteadmata välises maailmas asendusetegevusi otsides põgenenud. Nii et tasub hoolega mõelda, et mille poole sa kogu oma Vaimsuses tegelikult püüdled ja kas sa oled selleks kõigeks üldse valmis? Kas sa oled valmis selleks, et kõik ebatõene, mis on veel jäänud, tõuseb põhimõtteliselt ühekorraga pinnale? Kuid samas ole mureta, sind asub täielikus kohalolus juhtima sinu Vaim ja see annab Tõe “raskusega” kohtumiseks enneolematult suure otsusekindluse, väe ning eelise.

Ja säilib vaba tahe. Kas sa otsutad sellest punktist edasi astuda või tagasi minna, jääb siiski veel sinu valida. See just ongi see koht, niiöelda test nägemaks, et kas sa oled valmis. Kas sa oled valmis ja suuteline kõigest, isegi hiljuti leitud Iseendast täies Julgemises lahti laskma ja tingimusteta usaldama. Ning kui sa seda suudad, siis saavad sinus aset leida monumentaalsed maailmatunnetuse muutused. Siis saab mõne aja pärast saabuda täiuse kogemine, kõiges.

Valgustumine pole “pääsemine” sinu maise Ise pooleli olevate, veel täit taipamist vajavate õppetükkide eest. Vaimu laskumine ei päästa sind koheselt maistest “kannatustest,” nendest kogemustest, mida duaalne maailm, duaalne sina ja sinu meel, raskusena ning pimedusena kogeb.

Valgus ei vabasta sind koheselt sinu maise Ise vajaduste eest. Arengut näitab eelkõige sinu suhtumine õppetükkidesse, “kannatustesse,” kuid piisava teadlikkusega, ükskõik millele vastu minnes, ei pruugi ka suuremate katsumustega kohtumine sulle heitumiskogemust pakkuda. Valguse laskumisega võivad saabuda lihtsalt uue tasandi õppetükid. Ja kui sa need samuti läbistad, siis saab sinust Meister. “Ülestõusmine” on suremine täiesti vabana, vabana kiindumustest, klammerdumistest, liigsetest seostest materiaalse maailmaga, julgedes surra nii, et oled tõeliselt valmis kõigest lahti laskma. Ülestõusmine toimub kui sa suudad ka oma arengust ja õppetükkide õppimisest saadud taipamistst loobuda. Üksi kiindumine pole hea, samamoodi pole hea kiinduda Loojasse.

Valguse paistel saad sa näha, et igasugune protestimine ja püüe välist maailma vägisi parandada on tegelikult vastandlik tegevus. Kui keegi kusagil millegi vastu ei võitleks ja protestiks, või ei püüaks teiste tähelepanu millelegi taunimsväärsele viia ja igaüks saavutaks pilgu enda südamesse pööramisega iseendaga tõelise kontakti, siis kaoks väga paljud nii isiklikud kui globaalsed probleemid. Saates oma südamele järjest enam armastust, ei anna sa muredele energiat ja peagi pole nendel välistel ebakõladel enam millessegi püsima jääda, millegiga haakuda ja need hajuvad.

Inimene loob seda, annab oma energia sinna, millel ta taju hoiab. Kui juhtida ka teiste tähelepanu juhtunud õnnetustele või muule taunimisväärsele, siis paraku, nii valusalt kui see ka ei kõla, saavutatakse hoopis vastupidine. Ühisteadvuse aktiveerunud valukeha, mis on Väga Suur energeetiline Jõud, paljuski hirmuenergia harjal purjetav suurus, loob probleeme ja õnnetusi lihtsalt juurde. Valguse laskudes saab nähtavaks, et kui keegi millegi eest, poolt või vastu ei võitleks, saaksid paljud ebakõlad päris lühikese aja jooksul liikuda tasakaaluteljele lähemale.

Oma taju tasub hoida alati pigem sellel heal, mida sa soovid, kuna Valguse sisenemise sild käändub ka läbi materiaalse maailma. Valgustumine saab võimalikuks kui hing on terviklik, täielikult tervendatud. Hing saab ulatuslikult terveneda, kui Hinge jaoks mõni ülioluline (positiivne) kogemus materiaalses maailmas ära kogeda. Tegu võib olla mõne mõtte, unistuse, või tahtmisega, mida sa oled kogu elu seletamatult tähtsaks pidanud ja alateadlikult aina selle järele sirutunud. Ning kui sa nüüd viimaks suudad selle kogemuse luua ja täies kohalolus, imetluses ära kogeda, ning peale seda sellest ka lahti lasta, siis saab sinu Hingehaav: energeetiline tühimik, kuhu on ladestunud kibestumused, kahetsused, mõistmatus ja pettumused, mastaapse tervenemise osaliseks. Ja sa saad leida oma Valguse ja Rahu.

Terviklik hing ning täies usalduses rõõmus, terve ja avatud süda on eeldused, et sinu Vaim saaks sinuga üheks saada. Hinge ja kehakogemused kätkevad endas eraldatuse ilminguid. Kuid kuna Vaim on Üks, siis saad sa Vaimu laskudes kõigega üheks.

Oma suurenenud leplikuses on kasulik endiselt siiski silmas pidada, et sinu Rahu ei tuleks rikkuma mõni väline energia. Niisiis oma Rahu hoidmiseks on vahel vaja ka väekalt enda vabaduse eest seista. Kuid seda on tark teha siiski kaastundlikult, leplikult ja paindlikult. Tuleks jälgida, et sinu kohalejõudmist ei tuleks raputama mõni rahutu väline energia, kellegi maine tahe või pürgimusliku suunaga minatunne. Sest kuhu tegelikult on üldse välja jõuda, kas lõpmatusse või tõelisse Rahusse?

Kui sa muudkui püüdled kuhugi, tunned, et sa vajad üha valgemat, paremat ja puhtamat kontakti ja reaalsust, siis ei pruugi sa kunagi kohale jõuda. Alles ühel hetkel täielikult pidureid tõmmates, saad sa näha, et kõik ehk ongi juba täiuslik? Ja siis saab Vaim täielikult maanduda. Oleme tulnud siia, et õppida armastama. Ja tingimusteta armastus ongi oskus näha täiust, kõiges, nüüd ja praegu.

Mida sügavamale suuta Allika loomingusse vaadata, seda lõputumaks, mitmetahulisemaks ja keerukamaks see muutub. Ükskõik kuiväga inimene ka ei püüaks kõike mõista ja mõjutada, suudab ta hoomata sellest kõigest vaid murdosa. Iga kihi, reaalsuse ja dimensiooni taga on alati järgmine, veel tundmatum ning suurem potentsiaal ja suurus. Vajadus tähenduslikkuse järele on lihtsalt üks nähtus, mis kaasneb inimeseks olemisega. Suur tahtmine kõigis oma elu ja energia asjades tähenduslikkust näha võib tihtipeale muutuda asjade ületähtsustamiseks, isegi lihtsalt tähtsuseks. Ja tähtsus võib muutuda üleolekutundeks, mis saab ilmneda vaid läbi vastandumise.

Valguse poole liikumisega, valguse loomise ja ihalemisega, võid sa teatud tasandil muutuda pimedaks pimeduse suhtes. Alatine püüdlemine Valguse poole võib hakata ühel hetkel looma sisereaalsust, kus sa oled iseenda Valgusest pimestatud ja ei näe täit tõelisust. Kuid siiski, see Valgus on loonud vajaliku vibratsiooni ja algenergia Vaimu laskumise tarvis.

Vaimenergia lõimumisega siseneb sinusse Julgus tõeliselt silma vaadata sellele, mida sa oled pimeduseks pidanud. Sa võid olla püüdnud selle eest põgeneda ja seda endaga mitte seostada. Sa oled mõnikord ehk pimedusega isegi võidelnud ja püüdnud seda endalt maha pesta. Kuid kui sa suudad lõpetada vastandumise, siis sa näed, või õigemini sulle näidatakse, tõeliselt ja vääramatult, et kõik on üks ja pimedust ei eksisteerigi. Läbi tõelise taipamise, et kõik on tõesti üks ja pärineb ÜHEST suuremast Allikast, energiamembraanist, millel on piiritu potentsiaal, muutub kõik. Kõik mis üldse on olemas ja mida on võimalik siin reaalsuses kogeda, on loodud, koosneb ja lähtub ühest “Algainest”… energiast.

Valgustumise hetkel näed ja tunned sa hetkeks kogu Kõrgema Potentsiaali piiritust. Ja siis mõistad, et millelegi vastanuda polegi. Siis mõistad, et üks võimalus on lihtsalt alluda sellele, mis on ja õppida nägema tõelist imepäralisust selles kõiges. Kõik on üks. See lause on alati olnud nähtav ja selle lause valguses pimedus kaob. Kõik: pimedus, hirmud, negatiivsus, halb, miinuspool, kannatused ja kõik selle ilmingud on vaid inimese enda loodud illusioon. Lisaks on igasugune eraldatus illusioon. Tunnetades ja kogedes selle piiritu potentsiaali kõikvõimsust, mida on raske või võimatu sõnadesse panna või üldse väljendada, suudad sa läbi näha duaalsusest.

Sa näed, et sa oled osa Loojast ehk Allika Südamest ja kõik on üks lõputu ring. Sinus ei olegi mitte midagi isiklikku, kõik mis sul “on,” “kuulub” Loojale. Kõik on lihtsalt lõputu voolamine, loomine, igavikuline hetk, lõputu seisak valguse kiirusel, hetk, kus kõik lakkab olemast ja kus kõik on korraga kohal.

Sa näed, et Algallikal on piiritu vägi vajadusel kõik “kannatused” pehme “käeliigutusega” minema pühkida. Looja on puhta tingimusteta armastuse, täiuse kehastus. Allikal pole meie mõistes vastamata küsimusi. Algallikas on kõikvõimas Kõiksuseteadvus. Ta ei paneks iialgi midagi või kedagi kannatama. Selletõttu saab näha ja võib lõpuni mõista, et kannatused on taaskord vaid illusioon, mida inimese keha ja meel on õppinud sedasi kogema.

Inimese elul, ega isegi Hinge arenemisel polegi mingit mõistetavat või nähtavat tähendust, sest on vaid hetk, on vaid täius. Selles kõiges on ka Kõrgem plaan, kuid see ei ole selline, mida inimkehastuses kuidagi mõista või hoomata saab. Üksolemine on tegelikult üksiolemine, ka Looja seisab üksi, täielikus täiuses. Inimene on tema looming, täiuselähedane looming, kellele on tõe mõistmine ja Kõrgeim potentsiaal kättesaadav. Inimene on loodud selleks, et Looja saaks oma loomingut jagada. Ja ka inimese põhiülesanne on loomine. Mis on loomine ja mille loomiseks oled sa siia tulnud, on igaühe enda otsustada.

Looja ise, ei sekku kunagi. Tema ei õpeta, ei käsi, ei ilmuta, ei karista, ei hirmuta, ei määra, ega pane iialgi kannatama. Tema püsib lihtsalt vaikiolekus, oma loomingu vaatlemises, kogemises, täielikus täiuses. Ja tema ei vaja inimeselt midagi. Ta on tingimusteta armastuse seisundis, piiritus armus ja kannatlikkuses. Tema Täielikust Olemiskogemusest on võimalik lihtsalt ka inimkehas mõnikord osa saada. Ühendumine Jumalaga on illusioonide taha nägemine.

Sinu enda sees olevad mustrid: kehastumiste jooksul õpitud “rumalused” on need, mis on andnud sulle “oskuse” pimedust pimedusena ja kannatusi kannatustena kogeda. Ning sellega kaasneb ka “oskus” neid juurde luua. Ja selle valguses, et inimene suudab hoolimata sellest, et kannatusi pole, neid ikkagi kogeda, saab Looja loomingu imepäralisust vaid imetleda.

Vaimu laskumise järel näib, et nagu mingi uus, sinu jaoks tundmatu suurus vaatleb maailma läbi sinu, läbi sinu südame. Läbi Vaimenergia silmade, hakkad sa nägema elamises rohkem värskust. Sa januned elama, tehes asju ja enneolematu naudingu, rahu ja kohaloluga. Vaim soovib eelkõige õppida lastelt, tundes väikeste inimeste silmade särast tuleva Valguse vastu erakordset huvi. Vaim vaimustub sellest vabadusest, puhtusest, “rikkumatust” ehedusest, millega lapsed tantsivad, laulavad, joonistavad, sellest kuidas nad loovad. Vaimu jaoks ei ole mitte midagi huvitavat täiskasvanu tõsistes arutlustes.

Peale seda võib arenemine pöörduda hoopis tagasiteele asumiseks. Ühel hetkel on “õige” suund uuesti lihtsusesse, rõõmu, tagasi lapsemaks saamisse. Kui sa soovid saada vabaks ja taaskord tõeliseks endaks, siis hakka õppima lastelt ja lõpeta laste õpetamine. Laste vahetu olemine, ongi tegelikult “õige” olemine. Kui laps on kurb, siis väljendab ta oma kurbust kui ta tahab midagi, siis väljendab ta oma soovi. Kohe, ilma midagi pärastiseks jätmata.

Ja nii saab ta püsida vabana, võtmata midagi enda sisse. Ja sealt tuleneb ka laste suur elujõud. Nad on vabad ja voolavad ja energilised, kuni vanemad hakkavad neid oma “teadmiste ja õpetustega” piirama. Ja iga järsem õpetus ja keeld hävitab silmnähtavalt lapse elujõudu ja sära. Vabadus on elujõud. Ja kõik piiravad uskumused sellest, et mis on võimalik ja mis ei ole, hävitavad seda. Tegelikult on nii et: Kõik on võimalik.

Vananemine ja osaline jõu lahkumine, mis on samuti illusioon, on loodud selleks, et inimene lõpetaks ühel hetkel kiirustamise ja hakkaks mõtlema, rohkem lihtsalt olema. Et ta hakkaks nägema, et tegelikult ei ole vajagi mitte kuhugi tormata. Üks võimalus ongi elada alatises Rahu loomises. Selleks on vajal lihtsalt vabastada ennast kõigest, mis ei lase sul täielikku Rahu leida. Vahel on vaja Rahu leidmiseks ja vabaks saamiseks kogeda meeletu kogus meeletust, kuid lõpuks toimub välja jõudmine ikkagi rahusse, sest mida muud surmgi tegelikult on?

Sügavas Rahus viibiv inimene kiirgab tervesse maailma Rahuvibratsiooni. Ka lõõmavat kirge on võimalik kogeda täies kohalolus ja sisemises rahus. Rahu on tasakaal. Ja tõeline tasakaaluseisund on laitmatu olemiseviis.

Hoides enda kohalolu põhitaju enda pea kohale suunatuna, sirutud sa Vaimuvalguse poole. Seda järjekindlalt ja distsiplineeritult tehes sillutad sa tee Vaimu laskumiseks. Vaimu laskudes võid sa energiate kiiremaks harmoniseerimiseks paluda talt juhtimist, et ta juhataks sind, kuidas luua lõplikuks lõimumiseks vajalikku energeetilist keskonda. Valgustumiseks on vajalik, kas täielik, või vähemalt osaline Isikliku mineviku kustutamise protsess. Sest juba Vaimne Seadus ütleb: “Enda vabastamine kõigest ja kõigist, on Valgustumise eeltingimus.”

Vaimenergia ankurdumise protsessides on ülioluline saavutada võimalikult hea maandatus. Isegi täielikult alumisse, Maaema Südameenergia voogu rakendumine võib osutuda vajalikuks. Püüa tunnetada maa magnetvälja, tunne, kuidas Maaema lasusa tõmbab sind enda ligi ja püüa luua energeetiline seisund, kus sinu sisse voolab pidevalt, nii öösel kui päeval Maaema kosutavat elujõudu. Selle ühenduse loomiseks oleks hea teha pikki jalutuskäike looduses, looduslikes väekohtades ja jalutada üliaeglaselt, üksi, täies kohalolus, silmitsedes aina oma varbaid või kinganinasid.

Oluline on püsida südames. Südames on sild sise- ja välismaailma vahel ja see on paik, kus läbi Vaimu maandumise kaob eraldatus Universumi tervikust. Kui sa ei võta kannatusi kannatustena, pimedust pimedusena vaid kõike kui suurema plaani täideminemist, ja lõpetad vastandumise, ükskõik millele, siis sa saadki Vabaks. Ja sinus tekib järjest suurem vägi duaalsus ka teiste jaoks ümbritsevast keskonnast enda südames lahustada. Peagi suudad sa transformeerida ebakõlade ilmingud ka teiste jaoks nii, et illusioonidelt langeb loor ja tõde täiuse kohalolust saab avalduda.

See, mis inimesega armudes juhtub on, et ta tunnetab Loojat, ta saab mäletama, mis tunne oli olla Allikaga üks. Armsama käte vahel olles võib mõnikord saabuda tunne, et sa oled täielikult täiusesse lahustunud. See on hetk, kui sa unustad, oma õpitud “rumalused” ja näed tõelisust. Duaalse maailmanägemuse tõttu on selle kogemiseks enamasti vaja enda vastaspoolt, mehele naisenergiat, naisele meest. On loodud illusioon, et ainult nii saab ennast täielikuna tunda. Samamoodi on täiusesse lahustatuse tunne ka emakõhus olles. Ja sündimisega tekib omakordne illusioon eraldatuset.

Lõpuks ei saa sa mitte midagi isegi ei õigesti ega valesti teha. Oled tulnud siia, et saada osa Looja loomingu imelisusest. Ja kõikide maiste õppetükkide äraõppimise järel, suremises juhtub sama, mis armudes. Lõpuks lahustub kõik, ka kogu “sinu” teadlikkus sinust, sinu maisest Isest, sinu armsast Hingest, armastusse, täiusesse.

Kõik, mida sa praegu enda ümber näed, katsuda või tunnetada saad, kõik on loodud ühest ja samast substantsist, ehk täiusest. Järelikult ongi see juba juhtunud, sa oled juba praegu täiusesse lahustunud! Selle nägemist oledki sa tulnud siia õppima. Ja seda tõeliselt mõistes, võib hakata sulle kohale jõudma, et sa juba oledki kohale jõudnud.