Sildid

, ,

file64569170_d6be8a67Armastus on tunne, et oled kõigega üks, harmoonias. Kogu universum võngubki samal sagedusel. Sama tunne on ühendusesolek algallikaga, see on kojujõudmise tunne.

Kõik otsivad kindlustunnet välistest teguritest, kuni nad seda enda seest ei leia. Kõige suuremat kindlustunnet tekitab armastusetunne. See on hingele kõige omasem olemiseviis, pärisolemus, sest hingekodus, taevas, armastus lihtsalt on. Hing on sellega harjunud ja otsib seda. Seal ei pea sellega vaeva nägema, et seda saavutada või hoida. Sellepärast võibki tunda, kui keegi ütleb: “Ma armastan sind,” et süda või lausa hing heliseb. Armumine on tunne, et võiks rõõmu pärast õhku tõusta.

Seda tunnet, olemise viisi, mida ka sinu lõputult kaua eksisteerinud osa, sinu hing jumaldab, tahaks ju tõesti suuta hoida. Midagi paremat enam ei ole. Pole siis ime, et hirm seda kaotada võib olla mõõtmatult suur. Leides tõelise armastuse ja läheduse suhtes teise inimesega, muutume temast mingis osas igal juhul sõltuvaks. Temal on võime panna meid tundma sedavõrd imeliselt. Ja mis võiks olla hirmsamat kui tema kaotamine?

Inimese osa nimega ego tahab omada üle kõige kindlustunnet ja kontrolli, see on tema põhiolemus. Seetõttu tahab ta osaliselt omada teist inimest. Ta tahab kontrollida ka armastust. Püüab seda iga hinna eest säilitada. Sellest tingituna võib tekkida hoolimata kõige puhtamastki armastusest osaline klammerdumine, omandisuhe ja kontroll. Tekib pinnas armukadedusele ja kahtlustamisele. Pole siis ime, et armukadedus võib olla sedavõrd tugev ja häiriv.

Ego tahe on püüda võimatut. Saavutada midagi kindlat. Mitte miski pole siin ilmas kindel. Sellepärast on egol toiduks vaja määratut energiahulka inimese eluenergiast ja seda võitluseks, mis on suuresti juba ette kaotatud.

Asi on veelgi keerulisem. Isegi kui oled üksi olles, enda sees saavutanud armastuse seisundi ja -energia tajumise oskuse, võib armumine teise inimesesse selle ikkagi kõikuma lüüa. Teise inimesega seotud armastus tundub rikkam, tähenduslikum ja kõrgem. Eks see osaliselt nii ongi. Kui inimesed oma energiaväljad ühendavad, näiteks kallistavad, siis tekib topeltväli, mis on mitu korda võimsam sellest, mida inimene on võimeline üksi saavutama.

Siis on ka saavutatud armastuse energiatase kõrgema sagedusega. See on jällegi veel parem tunne, mida tahaks hirmsasti säilitada. Pühendudes suhtele ja suurele inimestevahelisele armastusele, ehk välisele, võid jällegi kaotada oskuse leida armastust iseenda seest. Tekib segadus ja ühtäkki võid taibata, et osa energiat neelab juba teisesse klammerdumine, mis on täiesti ootamatult juhtunud.

Lahendus on õppida usaldama, anda teine vabaks ja minna endas sellega seotud hirmudest läbi neid teadvustades ja oma käitumismustreid muutes.

Niisiis, suur armastus ning lähedus on soetud suure riskiga. See on tunne, millesse võid ennast kaotada. Kuid selle riski võtmine, armastuse enda ellu lubamine on igal juhul kõige õigem otsus, mida üldse teha. Inimene pole lihtsalt loodud kogu aja üksi olema ja kasvama. Isegi kui enamuse ajast üksi olemine on väga hea ja arendav. Läbi läheduse areneb inimene vastastikkuse andmise kaudu rohkem kui alatiselt üksi olles. Ja ega suur armastus ja lähedus teise inimesega ei pea tingitmata tähendama armastatuga suhtesse minemist. Kuid üksi olles tekib siiski lõpuks igavus ja igatsus tähendusrikkama olemise viisi järele. Igaüks on väärt mõõtmatut armastust!